Minevikumälu on loominguline, ümberkujundav mälu, see teeb valiku, see ei taasta minevikku passiivselt. Mineviku ilu ei ole empiirilise olnu ilu, see on oleviku ilu, olevikku sisenenud ümberkujundatud mineviku ilu. Minevik tõenäoliselt seda ilu ei tundnud. Varemete ilu ei ole mineviku ilu, see on oleviku ilu, minevikus varemeid ei olnud, need olid hiljuti ehitatud kindlused, lossid, templid ja akveduktid koos kõigi uudsuse joontega.
Isegi kui mees ja naine räägivad näiliselt ühes keeles, asetavad nad väljaöeldud sõnadesse erineva mõtte. Teise isiksus jääb meile alatiseks peaaegu läbitungimatuks saladuseks.
Iseloomult olen ma feodaal, kes istub oma ülestõstetud sillaga lossis ja tulistab vastu.
Mul ei olnud kunagi täielikku usku reaalsuse, selle niinimetatud tegelikkuse vastu.
Mul on alati peas mõte, et inimeste ehtsatel omadustel ja väärtustel pole mingit seost nende hierarhilise positsiooniga ühiskonnas. Geeniused ei hõivanud ühiskonnas mingit hierarhilist positsiooni ega omanud hierarhilisi aukraade, nagu ka prohvetid ja pühakud. Kui jumal sai inimeseks võttis ta kõige viimase positsiooni.