Kroonu

by Olavi Ruitlane

Lõbus romaan kolmest Nõukogude armees aega teenivast Lõuna-Eesti poisist.

160 pages, Hardcover

First published January 1, 2005

Reviews

[Morten Made · Rating 4 out of 5]

Naersin mitmes kohas päris kõva häälega kaasa. Absurdne ja humoorikas teos 80ndate lõpu vene kroonust. Mõnus ühe/kahe-õhtu lugemine. Julgen Ruitlast soovitada!
---
SISKA

Mida oli Stepan Siska ema kuulnud Nõukogude Armeest? Mitte midagi - see ei huvitanudki teda! Võidi ju rääkida, et armee on koht, kus tema pojast nagu igast teisestki lõpuks mees vormitakse, aga kas ta, kolmeteistkümnendast eluaastast peale - pärast isa surma - mehetööd enda kaela saanud, seda juba ammuilma ei olnud?
Aga nüüd oli poiss juba peaaegu kaks kuud kodus ning rügas põllul ja majapidamises kolme eest. Ei käinud külapidudel, ei võtnud osa teiste külameeste alatistest joomatuuridest. Ühel õhtul poja tööjopet varna tõstes pudenes selle taskust põrandale õliste kätega määritud ja kapsakssirvitud pornoajakiri...
"Mõsõq käeq õlist puhtas ja mineq kulduurimajja tandsma! KAvva sa suur miis roppe papritega sehkendät," pomises ema punastava poja peale pahaselt. Ja siis olid mõlemad kaua aega vait.

[Lauri · Rating 2 out of 5]

Väga nõrk. Vene kroonu oli tegelikult selline koht et seda absurdi ja paralleelreaalsust saaks adekvaatselt edasi anda ainult miskis dokumentaalmälestuste kogumikus või kogutud memuaarides. Romaan sellest ainesest on tarbetu, ebavajalik ja isegi kui tegelased on otse elust maha kirjutatud, väljamõeldud ja kunstliku moega. Vene armee oli üks neist kohtadest kus reaalne elu lõi ilma eriti pingutamatagi ükskõik millist väljamõeldist, see romaan siis aga oli veel kuidagi eriti nõrgavõitu. Ei haaranud absoluutselt, lugeda oli seda küll suht kerge ja ega ta eriti paks ka polnud. Nõrgapoolsed kaks punni siiski annetan, aga võib öelda, et pärast "Vee peal" lugemist oli tegu kõva pettumusega. "Naist" olen ma varem lugenud aga eks loeme nüüd üle, see oli mu meelest päris terav ja tabav, aga no kaeme (uuesti) perra...

[Tanel Saimre · Rating 3 out of 5]

Ilmselt on see teatud sihtgrupile sihitud teos. Loomulikult on selles raamatus üsna palju alkoholi, suguakte ja peldikunalju, ja raamatu esimeses pooles vast pealetükkivaltki palju. Lugu on siiski jutustatud ladusalt ja stiilipuhtalt (ükskõik kas see stiil siis meeldib või ei meeldi). Raamatu keskel korraks tekkis tüdimus, et sama lugu juhtub meestega juba viieteistkümnendat korda järjest, aga jonnist jätkasin siiski lugemist, ja läkski paremaks. Teises pooles lisandub vaheldusrikkust, laiust ja veidi sügavustki (aga ka suguaktid, alkohol ja peldikunaljad ei kao kuhugi).

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Muhe ja hoogne lugemine. Esialgne hirm, et tegemist on ehk pigem heietuslike memuaaride poole kaldu lektüüriga -nagu neid ennegi ilmunud ja seltskonnas pajatatud - osutus asjatuks. Täitsa kena ilukirjandus oli. Sünnib ka õrnal naesterahval lugeda :)

[Sille · Rating 3 out of 5]

Ilmselt on see raamat, mis liiga noortele inimestele suurt midagi ei ütle, sest nõukogude armee absurdsust on neil raske mingilgi moel tõe pähe võtta.
Kõike kirjeldatakse läbi absurdi ja huumori (samas mitte iga hinna eest nalja tehes), ent taustal on kogu aeg olemas teadmine süsteemi (nii armee, kui üldiselt nõukogude võimu) absurdsest nõmedusest ja hoolimatusest. Kolm Eesti noormeest - lõbus aferist Peeter, kuldsete kätega mõistlik setu Siska ja õrna hingega Heino - suudavad kolme peale kokku muidugi edukalt hakkama saada, nii et kõik armee sadistlikud julmused ei tundugi enam nii õõvastavad. Raamatu üldine tonaalsus on pigem soe.

[Ilona Oeselg-Tigasing · Rating 4 out of 5]

Väga muhe ja armas raamat. Palju sekeldusi, viina ja ilusaid (aga ka koledaid) naisi ning kaks ebatavalist juhtumit peldikuga. Ei ilustata karmi olustikku, see on taust, kust esile kerkivad loovus ja julgus keerulistest olukordadest kavalalt välja tulla ning sellest isegi kasu lõigata. Edasi, Eesti poisid!

[Ann Saks]

Mulle meeldis, et võõrkeelsetele lausetele polnud tõlget lisatud. Kohe põnevam.