Karl Ristikivi 1964. aastal ilmunud romaan «Imede saar» on omamoodi pahupidiutoopia, milles irooniliselt kujutatakse eri ajastuisse kuuluvate arusaamade ja käitumistavade kokkupõrkumist ning ideaalse riigi loomise võimatust. Romaani sündmustik leiab aset 14. sajandi keskel Allotria saareriigis, mille tehnilises arengutasemes ja kultuurivormides on pilatud tänapäeva Euroopale omast elulaadi. Peategelase Niccolo Casarmana jutustusena esitatud teos on üks Ristikivi loomingu lustakamaid näiteid, milles ei puudu aga ühiskonnakriitiline alatoon.
Klassikalise teose kohta olen üllatunud, et nii väga meeldis. Autoril on imepärane võime asju kuidagi eriti kujunduslikult sõnastada. Teos ise oli ajastule omaselt pigem tulevikku vaatav ja seejuures üsna häid tähelepanekuid välja toov. Väga kaasahaarav teos. Tekitas ka teiste Karl Ristikivi raamatute vastu huvi.
Lugesin seda raamatut kohustuslikus korras ja tavaliselt ma kohustuslike teostega juba eelarvamuste pärast ei sümpatiseeri. Vaevu saavad need raamatud 4 tärni kätte. Aga see teos.. üllatas mind! Jutt jooksis kogu aja ladusalt ja loogiliselt, sisaldades täiuslikku fantaasia ja filosoofia harmooniat (😏). Kuigi üks niit jäi siiski lahtiseks, meeldis mulle väga raamatu lõpplahendus ning muidugi müsteerilisus selle taga. Tegu on küll lihtsa ja kiire lugemesiga, aga paneb ajurakud tööle ja tutvustab eesti kirjandust hea külje alt.
Väga kostav ja ilus unelm tänapäeva maailma probleemide keskele, et kuskil võib olla imede saar, mille ühiskond on arenenud nii kaugele, et on leidnud lahenduse pea kõigi inimese pahede m, haiguste jne. ohjamiseks.
Karl Ristikivi mitmekülgne ja teistest eristuv looming raamatusõbrale ilmselt pikalt tutvustamist ei vaja. 1964. aastal ilmunud "Imede saart" iseloomustavad iroonia ja ühiskonnakriitilisus. Romaan antakse edasi Genova noormehe Niccolo Casarmana käsikirja kujul jutustusena. 14. sajandil purjetas ta valitsenud katkuepideemia eest ookeanile laeval, mille kapteni eesmärk oli leida ideaalmaailm Atlantis.
Tegemist on mõnusalt kulgeva ja nauditava jutustusega, mille lugemine läheb ühest küljest ladusalt, teisalt on aga teksti peidetud piisavalt juba eespool mainitud irooniat ja kriitilisust, ka filosoofilisi mõtisklusi ja sündmusi, mis mõtte kogu aeg erksana hoiavad. Põhiküsimusena esile tõusmas ikka see, kas ideaalriik on üldse võimalik. Mulle meeldis väga romaani lõpplahendus. Ühtlasi on kahtlane tunne, et olen seda kunagi juba lugenud, kuid mine tea, eks sarnaselt ülesehitatud teosed või rohkemgi olla. Ristikivi oma aga julgen täitsa soovitada, nagu kogu tema loomingutki.