What do you think?
Rate this book
Imede saar
Karl Ristikivi 1964. aastal ilmunud romaan «Imede saar» on omamoodi pahupidiutoopia, milles irooniliselt kujutatakse eri ajastuisse kuuluvate arusaamade ja käitumistavade kokkupõrkumist ning ideaalse riigi loomise võimatust. Romaani sündmustik leiab aset 14. sajandi keskel Allotria saareriigis, mille tehnilises arengutasemes ja kultuurivormides on pilatud tänapäeva Euroopale omast elulaadi. Peategelase Niccolo Casarmana jutustusena esitatud teos on üks Ristikivi loomingu lustakamaid näiteid, milles ei puudu aga ühiskonnakriitiline alatoon.
- GenresFictionRead For School
215 pages, Hardcover
First published January 1, 1964
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
November 13, 2017
Klassikalise teose kohta olen üllatunud, et nii väga meeldis. Autoril on imepärane võime asju kuidagi eriti kujunduslikult sõnastada. Teos ise oli ajastule omaselt pigem tulevikku vaatav ja seejuures üsna häid tähelepanekuid välja toov. Väga kaasahaarav teos. Tekitas ka teiste Karl Ristikivi raamatute vastu huvi.
May 25, 2026
Kõige ebareaalsem osa sellest raamatust oli "Valitsus alandas soola hinda". Milline valitsus seda teeks?
July 15, 2026
see autor luges thomas morei utoopiat ning kirjutas selleet mingi retellingu
July 9, 2026
"Imede saar" (ilmunud 1964) on eesti kirjandusklassiku Karl Ristikivi filosoofiline romaan, mis kuulub tema ajalooliste romaanide sarja (paigutudes vahemänguna kroonikate ja elulugude triloogiad vahele). Žanrilt on teos antiutoopia ehk pahupidi-utoopia, mis parodeerib ja kritiseerib püüdlusi luua täiuslikku ühiskonda.
Raamat on kirjutatud 14. sajandi (tegevusaeg umbes 1348) Genova kaupmehe poja Niccolo Casarmana reisikirjana. Niccolo viibib laeval, mis on võtnud sihiks leida müütiline Atlantis. Selle asemel satuvad nad ookeaniavarustes tundmatule ja isoleeritud saarele nimega Allotria.
Selgub, et saarel elavad kunagi antiikajal Sürakuusast põgenenud kreeklaste järeltulijad, kes on oma ühiskonnakorralduse üles ehitanud Platoni „Politeias“ kirjeldatud ideaalse riigi põhimõtete järgi.
Esmamuljel tundub Allotria tõepoolest imelise ja täiusliku kohana elamiseks. Mida rohkem aga Niccolo sealse elukorraldusega tutvub, seda absurdsemaks ja õõvastavamaks see muutub. Ristikivi kirjeldab pealtnäha ratsionaalse ühiskonna varjukülgi:
Perekonna puudumine: Lapsed võetakse juba noores eas vanematelt ära ja neid kasvatatakse riiklikult ja eraldi.
Vanurite isoleerimine: Vanad inimesed saadetakse elu lõpuvõrusid veetma teisele, eraldatud saarele.
Range tsensuur ja kultuuri mandumine: Kirjanikud ei tohi oma teoseid avaldada enne, kui nende kirjutamisest on möödunud 50 aastat. Teatrikunst on taandunud sisutuks laadapalaganiks ja jalgpalli käsitletakse riikliku jumalateenistusena.
Võrdsustamine: Ühiskond kummardab keskpärasust ning "rahu ja korra" tagamiseks kasutatakse Absoluutseks Vaimuks nimetatud vahendit (mille taga peitub tegelikult alkohol).
Ristikivi peamine sõnum on, et igasugune püüdlus luua täiuslikku, raamidesse surutud ühiskonda muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks või diktatuuriks. Kuna inimene on oma loomult ebatäiuslik ja individuaalne, ei saa ükski universaalne reeglistik kõigile sobida.
Ehkki tegevus toimub 14. sajandil, kasutas Ristikivi seda raamistikku, et naeruvääristada 20. sajandi (ja tänapäeva) Euroopa demokraatiale ja heaoluühiskonnale omaseid veidrusi, bürokraatiat, massikultuuri ning ideoloogilisi äärmusi (nt kommunismi ja fašismi suutmatust luua lubatud "paradiisi").
Ristikivi teoste seas paistab "Imede saar" silma oma tavapärasest kergema, iroonilisema ja lustakama tooni poolest, kuid selle leebema pealispinna all peitub väga sügav ja ajatu ühiskonnakriitiline alltekst.
Raamat on kirjutatud 14. sajandi (tegevusaeg umbes 1348) Genova kaupmehe poja Niccolo Casarmana reisikirjana. Niccolo viibib laeval, mis on võtnud sihiks leida müütiline Atlantis. Selle asemel satuvad nad ookeaniavarustes tundmatule ja isoleeritud saarele nimega Allotria.
Selgub, et saarel elavad kunagi antiikajal Sürakuusast põgenenud kreeklaste järeltulijad, kes on oma ühiskonnakorralduse üles ehitanud Platoni „Politeias“ kirjeldatud ideaalse riigi põhimõtete järgi.
Esmamuljel tundub Allotria tõepoolest imelise ja täiusliku kohana elamiseks. Mida rohkem aga Niccolo sealse elukorraldusega tutvub, seda absurdsemaks ja õõvastavamaks see muutub. Ristikivi kirjeldab pealtnäha ratsionaalse ühiskonna varjukülgi:
Perekonna puudumine: Lapsed võetakse juba noores eas vanematelt ära ja neid kasvatatakse riiklikult ja eraldi.
Vanurite isoleerimine: Vanad inimesed saadetakse elu lõpuvõrusid veetma teisele, eraldatud saarele.
Range tsensuur ja kultuuri mandumine: Kirjanikud ei tohi oma teoseid avaldada enne, kui nende kirjutamisest on möödunud 50 aastat. Teatrikunst on taandunud sisutuks laadapalaganiks ja jalgpalli käsitletakse riikliku jumalateenistusena.
Võrdsustamine: Ühiskond kummardab keskpärasust ning "rahu ja korra" tagamiseks kasutatakse Absoluutseks Vaimuks nimetatud vahendit (mille taga peitub tegelikult alkohol).
Ristikivi peamine sõnum on, et igasugune püüdlus luua täiuslikku, raamidesse surutud ühiskonda muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks või diktatuuriks. Kuna inimene on oma loomult ebatäiuslik ja individuaalne, ei saa ükski universaalne reeglistik kõigile sobida.
Ehkki tegevus toimub 14. sajandil, kasutas Ristikivi seda raamistikku, et naeruvääristada 20. sajandi (ja tänapäeva) Euroopa demokraatiale ja heaoluühiskonnale omaseid veidrusi, bürokraatiat, massikultuuri ning ideoloogilisi äärmusi (nt kommunismi ja fašismi suutmatust luua lubatud "paradiisi").
Ristikivi teoste seas paistab "Imede saar" silma oma tavapärasest kergema, iroonilisema ja lustakama tooni poolest, kuid selle leebema pealispinna all peitub väga sügav ja ajatu ühiskonnakriitiline alltekst.
March 5, 2023
Lugesin seda raamatut kohustuslikus korras ja tavaliselt ma kohustuslike teostega juba eelarvamuste pärast ei sümpatiseeri. Vaevu saavad need raamatud 4 tärni kätte.
Aga see teos.. üllatas mind!
Jutt jooksis kogu aja ladusalt ja loogiliselt, sisaldades täiuslikku fantaasia ja filosoofia harmooniat (😏). Kuigi üks niit jäi siiski lahtiseks, meeldis mulle väga raamatu lõpplahendus ning muidugi müsteerilisus selle taga.
Tegu on küll lihtsa ja kiire lugemesiga, aga paneb ajurakud tööle ja tutvustab eesti kirjandust hea külje alt.
Aga see teos.. üllatas mind!
Jutt jooksis kogu aja ladusalt ja loogiliselt, sisaldades täiuslikku fantaasia ja filosoofia harmooniat (😏). Kuigi üks niit jäi siiski lahtiseks, meeldis mulle väga raamatu lõpplahendus ning muidugi müsteerilisus selle taga.
Tegu on küll lihtsa ja kiire lugemesiga, aga paneb ajurakud tööle ja tutvustab eesti kirjandust hea külje alt.
February 20, 2024
Väga kostav ja ilus unelm tänapäeva maailma probleemide keskele, et kuskil võib olla imede saar, mille ühiskond on arenenud nii kaugele, et on leidnud lahenduse pea kõigi inimese pahede m, haiguste jne. ohjamiseks.
August 30, 2022
Karl Ristikivi mitmekülgne ja teistest eristuv looming raamatusõbrale ilmselt pikalt tutvustamist ei vaja. 1964. aastal ilmunud "Imede saart" iseloomustavad iroonia ja ühiskonnakriitilisus. Romaan antakse edasi Genova noormehe Niccolo Casarmana käsikirja kujul jutustusena. 14. sajandil purjetas ta valitsenud katkuepideemia eest ookeanile laeval, mille kapteni eesmärk oli leida ideaalmaailm Atlantis.
Tegemist on mõnusalt kulgeva ja nauditava jutustusega, mille lugemine läheb ühest küljest ladusalt, teisalt on aga teksti peidetud piisavalt juba eespool mainitud irooniat ja kriitilisust, ka filosoofilisi mõtisklusi ja sündmusi, mis mõtte kogu aeg erksana hoiavad. Põhiküsimusena esile tõusmas ikka see, kas ideaalriik on üldse võimalik. Mulle meeldis väga romaani lõpplahendus. Ühtlasi on kahtlane tunne, et olen seda kunagi juba lugenud, kuid mine tea, eks sarnaselt ülesehitatud teosed või rohkemgi olla. Ristikivi oma aga julgen täitsa soovitada, nagu kogu tema loomingutki.
Tegemist on mõnusalt kulgeva ja nauditava jutustusega, mille lugemine läheb ühest küljest ladusalt, teisalt on aga teksti peidetud piisavalt juba eespool mainitud irooniat ja kriitilisust, ka filosoofilisi mõtisklusi ja sündmusi, mis mõtte kogu aeg erksana hoiavad. Põhiküsimusena esile tõusmas ikka see, kas ideaalriik on üldse võimalik. Mulle meeldis väga romaani lõpplahendus. Ühtlasi on kahtlane tunne, et olen seda kunagi juba lugenud, kuid mine tea, eks sarnaselt ülesehitatud teosed või rohkemgi olla. Ristikivi oma aga julgen täitsa soovitada, nagu kogu tema loomingutki.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews