What do you think?
Rate this book
Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis
Kaheksa aastat Jaapanis
Riho-Bruno ja Kertu Bramanis
Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.
Riho-Bruno ja Kertu Bramanis
Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.
- GenresTravel
256 pages, Hardcover
First published November 16, 2010
2 people are currently reading
70 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
October 17, 2020
kuna teatavatel põhjustel kirjutatakse (ja loetakse) "eestlased välismaal" teemalisi raamatuid hirmus palju, siis olen nende suhtes üsna valivaks ja nõudlikuks muutunud. tahaks ikka, et oleks hästi kirjutatud ja et saaks midagi teada nii maast kui inimesest, kes seal maal elada otsustas. ja siis tahaks seda tunnet, et Eestist mujale kolimine ei teinud autorit ja ta peret üdini õnnetuks. see viimane on ootamatult haruldane, sest nii tihti tuleb ikkagi välja, et nõmedad võõramaalased ei oska üldse elada ja teevad kõik valesti ja vaene eestlane peab aastate kaupa piinlema.
ja vat selles mõttes oli Bramaniste raamat hästi tore, et kogu aeg oli näha, kuidas neile tegelikult ka meeldisid Jaapan ja jaapanlased ja jaapani kultuur. kuidas harjumatute asjadega harjuti enamasti ära ja ei jäädud vimma pidama. kuidas osati iseenda esialgsete reaktsioonide üle hiljem pigem muiata kui et neid õigustada.
muud linnukesed said ka kirja, täitsa sujuvalt jooksis see jutt ja kuna koliti kogu perega, siis oli ülevaade laiem kui ainult see, mis suurkorporatsiooni käsipalliplatsile ära oleks paistnud :) kusjuures see spordiosa oli samas täiega huvitav, ma teadsin küll ühest jooksuraamatust umbkaudu seda süsteemi, kuidas sportlased võetakse kõik firma palgale ja trenni kõrvalt käivad ülikonnas laua taga istumas ka, aga polnud teadvustanud, et see laieneb ka teistele spordialadele.
lõpp oli nii kurb, mul oli tunne, et mid ennast sunnitakse vastu tahtmist Jaapanist ära kolima, ja koerakutsikat ma ka vastu ei saanud selle eest :) (Bramaniste lapsed said)
ja vat selles mõttes oli Bramaniste raamat hästi tore, et kogu aeg oli näha, kuidas neile tegelikult ka meeldisid Jaapan ja jaapanlased ja jaapani kultuur. kuidas harjumatute asjadega harjuti enamasti ära ja ei jäädud vimma pidama. kuidas osati iseenda esialgsete reaktsioonide üle hiljem pigem muiata kui et neid õigustada.
muud linnukesed said ka kirja, täitsa sujuvalt jooksis see jutt ja kuna koliti kogu perega, siis oli ülevaade laiem kui ainult see, mis suurkorporatsiooni käsipalliplatsile ära oleks paistnud :) kusjuures see spordiosa oli samas täiega huvitav, ma teadsin küll ühest jooksuraamatust umbkaudu seda süsteemi, kuidas sportlased võetakse kõik firma palgale ja trenni kõrvalt käivad ülikonnas laua taga istumas ka, aga polnud teadvustanud, et see laieneb ka teistele spordialadele.
lõpp oli nii kurb, mul oli tunne, et mid ennast sunnitakse vastu tahtmist Jaapanist ära kolima, ja koerakutsikat ma ka vastu ei saanud selle eest :) (Bramaniste lapsed said)
June 26, 2020
Jaapan - see on üks imeline maa. Sõltuvalt sellest, mida sa siia tegema tuled, on ka kogemus erinev. Teismelisena seda raamatut esimest korda lugedes süvendas see minu vaimustust Jaapanist. Nüüd aga lugesin ja mõtlesin, et see on ikka üks üsna privilegeeritud kogemus: sporditiim, rahvusvaheline kool ja muud kogemused, mis arvatavasti eriti odavad ei olnud. Lugesin seda natuke kadedustundega, sest minu Jaapani kogemus pole sugugi olnud nii uhke. Samas aitas see mul palju rohkem väärtustada minu enda Jaapani kogemust: ma elan Nagano prefektuuris, mida peetakse sageli üheks Jaapani konservatiivseimaks, töötan riiklikus põhikoolis ja mul on nii palju teistsuguseid võimalusi. Ja see pole ju halb. Aga see on kindlasti palju närvesöövam kui üliõpilase või sporditähe kogemus. Avasin ühel hetkel vihiku ja panin kirja paar mõtet, millest ma tahaksin ise kirjutada.
Raamat on siis Bramaniste pere elust Jaapanis kaheksa aasta jooksul, kui Riho-Bruno oli ühe Jaapani käsipallitiimi liikmeks. Lisaks on siin oma osa ka nende lastel.
Mulle meeldis, kui südamlik ja soe see raamat oli. Sellest õhkus positivsust. Aga minu jaoks oli selles seekord natuke minu enda luhtunud unistuste järelmaiku. Oli palju tuttavaid sõnu, aga oli ka praktilisi asju, mille ma enda jaoks välja kirjutasin, et saaksin ka neid kogeda.
Raamat on siis Bramaniste pere elust Jaapanis kaheksa aasta jooksul, kui Riho-Bruno oli ühe Jaapani käsipallitiimi liikmeks. Lisaks on siin oma osa ka nende lastel.
Mulle meeldis, kui südamlik ja soe see raamat oli. Sellest õhkus positivsust. Aga minu jaoks oli selles seekord natuke minu enda luhtunud unistuste järelmaiku. Oli palju tuttavaid sõnu, aga oli ka praktilisi asju, mille ma enda jaoks välja kirjutasin, et saaksin ka neid kogeda.
February 28, 2021
Teate, mul ei olnud halli aimu ka, mida selle väljakutsega lugeda. Raamatuid ju nagu on, mis haakuksid, aga hetkel head raamatud olnud ja ei tahaks seda ketti lõhkuda. Siis helistasingi hoopis teises asjus Keskraamatukogu Tondi harusse ning tänan siinkohal Tondi raamatkoguhoidjat. Vot tema teadis paugupealt, mida head soovitada. Selline mõnus väike raamatukogu, vanade raamatute hõng, rõõmus raamatukoguhoidja - idüll. Raamat iseenesest räägib Eesti sportlase kolimisest Rootsist Jaapanisse ja kuigi mu suhe spordiga on ... olematu, siis andsin ikka võimaluse tõelise professionaali (raamatukoguhoidja) soovitusele. Ei kahetse seda!
Raamatut on kirjutanud kogu perekond - isa, ema, tütar ja poeg. Kokku on tulnud muhe, naerma panevate analoogide, kummastavate võrdluste, üllatavate teadmiste ning hariva sisuga teos. Mulle ääretult meeldis, et olenemata kirjanike eri vanustest ei olnud seda stiilis tunda. Super töö toimetajate poolt. Kui seda lugesin, siis tuli nii suur isu siit Eesti konnatiigist minema kihutada, olla sipelgas miljonilinnas, tunda uusi lõhnasid, näha uusi kohti, proovida uusi toite ning tutvuda uute inimestega.
Küll aga olid osad kohad, millega päris päri polnud, aga need sellise filosoofilised küsimused. Näiteks alguses tundus Jaapani naise elu üsna tore, aga mida rohkem lugesin seda rohkem kahju mul neist hakkas. Karjääri sa ei tee, lapse kasvatus on sinu vastutada ainukesena, oled mehe sõltuvuses (nt ülikooli minekuks on vaja kas isa või abikaasa kirjalikku luba). Jah, neil on võib-olla paremad suhted kui lääne ühiskonnas, kus me vahetama partnereid kohe, kui on raske, aga samas sõltuvus ja "vangis olek" tundub suurem olevat kui meil. Teine punkt oli pere rahvusvahelise kooli jumaldamine. Kriipima hakkas punkt, et "lapsed õpivad läbi avastamise Jaapanis ja mujal võiks ka see olla"... Oh jah, kuidas ma nendin seda... On teatud asjad, mida laps peab õppima. On faktid, mida laps peab teadma. See õpetab distsipliini ja oskust õppida. Kaua sa oled selle usuga, et leiutama ratast? Teatud faktid on juba harituse ja mitte hariduse küsimus. Kui ma ikka pidin ära õppima faktid ajaloos, aga tänapäeva gümnasist arvab, et Kuubale visati tuumapommi... Noh, ütleme, et ma üsna paremas seisus faktide õppimisega kui tema "avastamisega".
Aga kokkuvõttes tahaks ikka teada - kas pere on oma otsusega rahul, et Eestisse tagasi tulid?
Raamatut on kirjutanud kogu perekond - isa, ema, tütar ja poeg. Kokku on tulnud muhe, naerma panevate analoogide, kummastavate võrdluste, üllatavate teadmiste ning hariva sisuga teos. Mulle ääretult meeldis, et olenemata kirjanike eri vanustest ei olnud seda stiilis tunda. Super töö toimetajate poolt. Kui seda lugesin, siis tuli nii suur isu siit Eesti konnatiigist minema kihutada, olla sipelgas miljonilinnas, tunda uusi lõhnasid, näha uusi kohti, proovida uusi toite ning tutvuda uute inimestega.
Küll aga olid osad kohad, millega päris päri polnud, aga need sellise filosoofilised küsimused. Näiteks alguses tundus Jaapani naise elu üsna tore, aga mida rohkem lugesin seda rohkem kahju mul neist hakkas. Karjääri sa ei tee, lapse kasvatus on sinu vastutada ainukesena, oled mehe sõltuvuses (nt ülikooli minekuks on vaja kas isa või abikaasa kirjalikku luba). Jah, neil on võib-olla paremad suhted kui lääne ühiskonnas, kus me vahetama partnereid kohe, kui on raske, aga samas sõltuvus ja "vangis olek" tundub suurem olevat kui meil. Teine punkt oli pere rahvusvahelise kooli jumaldamine. Kriipima hakkas punkt, et "lapsed õpivad läbi avastamise Jaapanis ja mujal võiks ka see olla"... Oh jah, kuidas ma nendin seda... On teatud asjad, mida laps peab õppima. On faktid, mida laps peab teadma. See õpetab distsipliini ja oskust õppida. Kaua sa oled selle usuga, et leiutama ratast? Teatud faktid on juba harituse ja mitte hariduse küsimus. Kui ma ikka pidin ära õppima faktid ajaloos, aga tänapäeva gümnasist arvab, et Kuubale visati tuumapommi... Noh, ütleme, et ma üsna paremas seisus faktide õppimisega kui tema "avastamisega".
Aga kokkuvõttes tahaks ikka teada - kas pere on oma otsusega rahul, et Eestisse tagasi tulid?
May 25, 2020
Kes kahe kange Kristjani ja Teedu viimaseid seiklusi Jaapanis jälginud, teavad kindlasti nende reisijuhti, muheda olemisega endist käsipallurit Riho-Brunot. Selle raamatu ongi ta kirjutanud koos oma abikaasaga, kelle eestvedamisel kaheksaks aastaks Jaapanisse mindi. Et Riho-Bruno mängis sealses käsipallimeeskonnas, siis on muidugi raamatus päris palju ka sellest juttu. Samas ei pea spordivõhikud nagu mina selle lugemist kartma, sest suhete kaudu meeskonnakaaslastega ja erinevate meeskonnaürituste kaudu avaneb ehk kõige paremgi pilt Jaapani kultuurist ja sellest, kuivõrd erinev see meist on. Kuidas antakse endast kõik, et teisi mitte solvata ja neile meele järele olla ja kuidas keevalisem eestlane nii mõnigi kord kummastava olukorra tekitab. Muu hulgas päästavad meeskonnakaaslased ta ka Jaapani maffia ehk yakuza huviorbiiti sattumast. Muidugi on juttu ka pere tegemistest ja et peres on lapsed, siis ka Jaapani koolisüsteemist. Rohkem ongi see raamat keskendunud Jaapani kultuuri erinevustele kui näiteks geograafiliselt kohtade tutvustamisele. Minule ta sellisena just meeldis. Et Riho-Bruno on muhe sell, siis on siin ka parasjagu huumorit. Tore lugemine ühesõnaga, nii Jaapani huvilistele kui ka neile, kellele see maa veel nii tuttav pole
July 26, 2021
Huvitav fakt: jaapanalase kõht olla jalgade arvelt pikem - ikka selleks, et suurem soolikas jõuaks ära seedida kogu selle riisi koguse. Järgmine kord kui jaapanlast näen, uurin esmalt kõhtu ja keha proportsioone. 😜
March 3, 2023
Väga hästi kirjutatud raamat. Kisub endasse ja viimased leheküljed tundsin isegi, kuidas rinnus pigistas, nagu oleks isegi Jaapanile sayonara öelnud peale kõiki neid toredaid seiklusi. Igal juhul väga lahe lugemine kõigile, kes Jaapanist huvitatud või tahavad isegi seal elamist proovida.
March 22, 2018
Väga huvitav, soe, naljakas ja igatepidi hariv lugemine. Soovitan!
February 2, 2020
Äärmiselt vahetu, kaasahaarav kirjeldus. Tõstsin oma Jaapani plaani kõvasti ettepoole.
May 3, 2021
Väga meeldis, vastuvõtlik ja tore suhtumine! Lugemise väljakutse soovitus.
February 11, 2011
Eriti põnev neile, kes Jaapanist vähem teavad, kuid väärt lugemine ka neile, kes sealsete kommete ja kultuuriga rohkem kursis.
Sellisest spordialast nagu käsiplall on ka päris palju juttu (aga mitte häirivalt palju neile, keda asi ei huvita).
Kolm tähekest selle pärast, et olen väga kriitiline hindaja hetkel (pole veel kordagi viite tähekest kasutanud...).
Sellisest spordialast nagu käsiplall on ka päris palju juttu (aga mitte häirivalt palju neile, keda asi ei huvita).
Kolm tähekest selle pärast, et olen väga kriitiline hindaja hetkel (pole veel kordagi viite tähekest kasutanud...).
June 26, 2011
Igal lehel oli vähemalt üks huvitav fakt Jaapani kohta. Enamasti rohkem.
May 26, 2013
Väga huvitav ja faktirohke raamat, annab selge ettekujutuse jaapanlaste eluolust.
Displaying 1 - 12 of 12 reviews