What do you think?
Rate this book
Meelis
Muistsete eestlaste vabadusvõitlust noortepärases vormis käsitlev jutustus. Teemadeks Sakala maavanema Lembitu poja Meelise röövimine sakslaste poolt, tema seiklusrikas elu välismaal, tagasijõudmine koju, eestlaste juhtimine võitluses ristirüütlitega ning hukkumine Tartu kaitsmisel 1224. a.
104 pages, Hardcover
First published January 1, 1941
1 person is currently reading
29 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
February 22, 2015
"Ooo Lehola, ooo Lehola! Armastuse asula!..." nõnda õhkab jutustaja filmis "Malev". Kuid võrreldes Enn Kippeli ülistusoodiga "/.../ Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ja haljendasid rukis, oder ja kaer. /.../", tundub eelpool nimetatu ikkagi ainult kerge viisakusavaldusena. Kippeli jutustust "Meelis" ongi tänapäeval vist võimalik lugeda ainult kui paroodiateost kõigi ajalooromaanide aadressil või "Malevi" juurde kirjutatud fänni- või filmiraamatut. Isegi enamus Andres Saali paduromantismist kantud tegelasi kahvatuvad suure vanem Lembitu vapra poja Meelise patriootlikuse, sirgeselgsuse ning lapsemeelsuse ees.
Muidugi ei tohi ära unustada, et tegemist ongi ju lapsega. Meelis on jutustuse alguses alles üheksa aastane poisinolk, kuigi lugedes jääb mulje kahekümnendates aastates noormehest. Seetõttu tunduvadki osad Meelise lapsikud teod suurte sõjalis-strateegiliste prohmakatena. Näiteks kuulutab ta suure suuga igale vastutulijale uhkusega, et ta on Lembitu ainus poeg ja sellest tulenevalt suure väärtusega pantvang. Järgneva kümne eluaasta ning saja lehekülje vältel suudab Meelis osa võtta igast tähtsamast muistse vabadusvõistluse lahingust (välja arvatud Madisepäeva lahing), nautida Rootsi heaoluühiskonna mugavusi ning olla vahetusüliõpilane Dünemünde kloostris. Kes palju teeb, see palju jõuab!
Lugedes torkavad muidugi aeg-ajalt silma jutustuse ilmumisaastast tulenevad "eripärad". Kõik seigad, mis on seotud meie suure idanaabriga on üdini positiivsed. Nii Peipsi tagant orjaks toodud Ivo kui ka Tarbatu müüridel madistav vürst Vjatško on nõus andma oma elu Meelise eest. Lõpuks pleegivad eestlaste ja venelaste kondid koos Toomel ning nende valatud veri seguneb ojadena. Integratsioon missugune!
Vastaspool ehk sakslased on muidugi Kippeli teoses selgrootud limukad, mammona kummardajad ning kõige lõpuks Hitleri enda esiisad. Leholat piirama tulevate sakslaste suust kõlab ühtelugu hüüd "Gott mit uns!!!", mis oli Preisi ja hiljem osade Natsi-Saksamaa sõdurite vööpannaldele graveeritud moto. Taanlastesse ja rootslastesse suhtub Kippel küll väheke neutraalsemalt, kuigi kokkuvõttes üks germaanlaste ussisugu kõik!
Meie ajaloo lahtimõtestamises on viimastel aastatel toimunud suured muutused ning "meie või nemad" on asendunud "meie ja nemad" kontseptsiooniga. Nende muutuste valguses, mis peaksid olema tasapisi jõudnud ka meie haridusasutustesse, tundub suhteliselt anakronistlik anda enam viienda klassi õpilastele lugeda "Meelise" sugust mustvalge maailmapildiga teost. Ei saa ju ometi kahes õppeaines üksteisele nii vastukäivaid narratiive õpetada. Tuleb lihtsalt endi vastu aus olla ja tõdeda, et mõni teos on oma aja lihtsalt ära elanud. Ma ei usu, et "Meelisele" õppeprogrammis nüüd nii raske ka uut asendajat leida oleks.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Muidugi ei tohi ära unustada, et tegemist ongi ju lapsega. Meelis on jutustuse alguses alles üheksa aastane poisinolk, kuigi lugedes jääb mulje kahekümnendates aastates noormehest. Seetõttu tunduvadki osad Meelise lapsikud teod suurte sõjalis-strateegiliste prohmakatena. Näiteks kuulutab ta suure suuga igale vastutulijale uhkusega, et ta on Lembitu ainus poeg ja sellest tulenevalt suure väärtusega pantvang. Järgneva kümne eluaasta ning saja lehekülje vältel suudab Meelis osa võtta igast tähtsamast muistse vabadusvõistluse lahingust (välja arvatud Madisepäeva lahing), nautida Rootsi heaoluühiskonna mugavusi ning olla vahetusüliõpilane Dünemünde kloostris. Kes palju teeb, see palju jõuab!
Lugedes torkavad muidugi aeg-ajalt silma jutustuse ilmumisaastast tulenevad "eripärad". Kõik seigad, mis on seotud meie suure idanaabriga on üdini positiivsed. Nii Peipsi tagant orjaks toodud Ivo kui ka Tarbatu müüridel madistav vürst Vjatško on nõus andma oma elu Meelise eest. Lõpuks pleegivad eestlaste ja venelaste kondid koos Toomel ning nende valatud veri seguneb ojadena. Integratsioon missugune!
Vastaspool ehk sakslased on muidugi Kippeli teoses selgrootud limukad, mammona kummardajad ning kõige lõpuks Hitleri enda esiisad. Leholat piirama tulevate sakslaste suust kõlab ühtelugu hüüd "Gott mit uns!!!", mis oli Preisi ja hiljem osade Natsi-Saksamaa sõdurite vööpannaldele graveeritud moto. Taanlastesse ja rootslastesse suhtub Kippel küll väheke neutraalsemalt, kuigi kokkuvõttes üks germaanlaste ussisugu kõik!
Meie ajaloo lahtimõtestamises on viimastel aastatel toimunud suured muutused ning "meie või nemad" on asendunud "meie ja nemad" kontseptsiooniga. Nende muutuste valguses, mis peaksid olema tasapisi jõudnud ka meie haridusasutustesse, tundub suhteliselt anakronistlik anda enam viienda klassi õpilastele lugeda "Meelise" sugust mustvalge maailmapildiga teost. Ei saa ju ometi kahes õppeaines üksteisele nii vastukäivaid narratiive õpetada. Tuleb lihtsalt endi vastu aus olla ja tõdeda, et mõni teos on oma aja lihtsalt ära elanud. Ma ei usu, et "Meelisele" õppeprogrammis nüüd nii raske ka uut asendajat leida oleks.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
December 30, 2019
- "Kiidetud olgu Kristuse nimi!" hüüavad ristirüütlid kaitsetuid inimesi tappes. (lk 104)
Nii palju siis kristlikust halastusest või andestavast ja heasüdamlikust jumalast. Eks ole Piibelgi ääreni täis lugusid sellest, kuidas Jehoova oma tujude järgi laseb sadade tuhandete kaupa inimesi hukkuda või hukata, paganad või mitte. Kus siis tema hilisemad järgijadki teisiti saanud - ikka mõõgaga tehti "õige" usk selgeks. Mispärast tänane läänemaailm sedasama taktikat küll moslemitele pahaks paneb, ei oska öelda...
- Kui pasunahüüded olid kuulutanud tapluse lõppu, siis langesid ristirüütlid üksteisele kaela ning kiitsid Issandat, kes oli neile säärase võidu andnud. Paljud valasid koguni rõõmupisaraid, tundes heameelt, et paganaid, nagu nad maarahvast nimetasid, oli säärasel hulgal nende käe läbi otsa saanud. (lk 105)
Ja nii see Eestimaa lõpuks Tartu langemisega 1224.a alistatud saigi, sajanditeks orjapõlve surutud (või kas see tegelikkuses tänaseks lõppenud ongi - vaid orjapidajad vahetunud).
Lehola Lembitu poja Meelise elu ja seiklusi jälgitakse raamatus paljustki Liivimaa Henriku kroonikas olevatest andmetest lähtudes. Kas kõik just täpselt nii oli, kes seda nüüd enam teab...
Tänapäevaste standardite järgi kirjutatuna oleks tegemist olnud ilmselt korraliku triloogiaga, kus tunduvalt tekstirohkemalt oleks välja olnud kirjutatud nii mõnedki armuseiklused (Rootsimaal Astridiga ja Tallinna võitluse järel metsaonnis taastudes sealse piigaga), samuti võitlused kui ka karujahte pidava meestekamba seltsis veedetud talvest.
Kes aga minevikku ei mäleta, see elab teadupärast tulevikuta. Eestluse ja meie rahvuse ning kultuuri säilimise seisukohalt on oluline mõista, kuidas me oleme tänasesse päeva välja jõudnud, kui palju on meie esivanemad pidanud selle nimel oma verd valama, et me üldse veel alles oleme (erinevalt liivlastest näiteks) ning üht olulist etappi sellest minevikust aitab käesolev raamat päris hästi mõista mu meelest.
Nii palju siis kristlikust halastusest või andestavast ja heasüdamlikust jumalast. Eks ole Piibelgi ääreni täis lugusid sellest, kuidas Jehoova oma tujude järgi laseb sadade tuhandete kaupa inimesi hukkuda või hukata, paganad või mitte. Kus siis tema hilisemad järgijadki teisiti saanud - ikka mõõgaga tehti "õige" usk selgeks. Mispärast tänane läänemaailm sedasama taktikat küll moslemitele pahaks paneb, ei oska öelda...
- Kui pasunahüüded olid kuulutanud tapluse lõppu, siis langesid ristirüütlid üksteisele kaela ning kiitsid Issandat, kes oli neile säärase võidu andnud. Paljud valasid koguni rõõmupisaraid, tundes heameelt, et paganaid, nagu nad maarahvast nimetasid, oli säärasel hulgal nende käe läbi otsa saanud. (lk 105)
Ja nii see Eestimaa lõpuks Tartu langemisega 1224.a alistatud saigi, sajanditeks orjapõlve surutud (või kas see tegelikkuses tänaseks lõppenud ongi - vaid orjapidajad vahetunud).
Lehola Lembitu poja Meelise elu ja seiklusi jälgitakse raamatus paljustki Liivimaa Henriku kroonikas olevatest andmetest lähtudes. Kas kõik just täpselt nii oli, kes seda nüüd enam teab...
Tänapäevaste standardite järgi kirjutatuna oleks tegemist olnud ilmselt korraliku triloogiaga, kus tunduvalt tekstirohkemalt oleks välja olnud kirjutatud nii mõnedki armuseiklused (Rootsimaal Astridiga ja Tallinna võitluse järel metsaonnis taastudes sealse piigaga), samuti võitlused kui ka karujahte pidava meestekamba seltsis veedetud talvest.
Kes aga minevikku ei mäleta, see elab teadupärast tulevikuta. Eestluse ja meie rahvuse ning kultuuri säilimise seisukohalt on oluline mõista, kuidas me oleme tänasesse päeva välja jõudnud, kui palju on meie esivanemad pidanud selle nimel oma verd valama, et me üldse veel alles oleme (erinevalt liivlastest näiteks) ning üht olulist etappi sellest minevikust aitab käesolev raamat päris hästi mõista mu meelest.
January 2, 2024
Mul oli vaja tööülesande tõttu meelde tuletada selle raamatu sisu. Ootused polnud väga kõrged, aga Eesti alade ja ümbruse muinasaja lõpu eluolu paremaks ettekujutamiseks pidi see raamat hästi sobima.
Algab lugu nii, et 9a Meelis on lombaka vanamehe Ivoga karjas ja ronib kaselatva. Ta märkab, et ristirüütlid tulevad Lehola linnuse suunas ja kappab kiiresti Ivoga isale Lembitule teatama. Aga linnuses on kõik juba valmis lahinguks. Kuulatakse saadikust preester ära ja algab lahing. Meelise ema tahab, et Meelis läheks varju, aga isa lubab jääda müürile.
Meelis röövitakse, Lehola linnus laastatakse ja riisutakse paljaks. Meelis viiakse Riiga mungakloostrisse koos teiste väikeste poistega, kus teda peksuga õpetatakse usklikuks ja külge jäävad ka saksa keel ja ladina keel. Umbes aasta otsa on seal pimedate kloostrimüüride vahel. Siis tekib võimalus saarlaste rünnaku tõttu põgeneda pooltel poisikestel. Nad satuvadki saarlaste laevale ja saavad napilt ristisõdijate käest plehku, aga saarlaste laev läheb põhja. Meelis oli seotud vaadi külge, siis ta ei uppunud. Kuramaa mereröövlid korjasid ta merelt üles ja lootsid Lembitult lunaraha saada, aga enne oli plaanis Rootsi rannikul rüüstet teha ja siis kui nad seal maavürst Sigurdi tütre ka röövisid, siis Meelisel õnnestus pääseda mereröövlilaevalt. Ta päästis ka Sigurdi tütre närides köied läbi, endal lausa igemed veritsesid. Koos nad jooksid nii kaua, kuni jõudsid sügavasse metsa ja sattusid kivikoopas elava kristlasest rauga juurde. See rauk kutsus kohe Sigurdi teenrid ja lapsed üksteist enam ei näinud, sest Astrid viidi isa lossi enne kui Meelis jõudis teadvusele tulla. Rauga juures Meelis õppis noa käsitlemist ja puukujude nikerdamist. Muu hulgas sai selgeks rootsi keel. Ta pidi ootama soodsaid tingimusi, et koju Eestimaale saada. Aga rauk käskis tal oodata Sigurdi tänu ka ära. Sigurd muidugi unustas Meelist tänada. Meelis saigi võimaluse varsti kodumaale naasma hakata, aga otsustas enne ikka minna Sigurdi juurest läbi. Ta oli juba mitu aastat vanem, kui ta jõudis Sigurdi lossi. Astrid oli sirgunud ka lapsest neiuks ja väga õnnelik Meelist nähes. Sigurd võttis Meelise nagu oma lihaseks pojaks. Ei tahtnud, et ta lahkuks. Andsid talle hobuse ja mõõga ja õpetasid jahil käima. Aga siiski koguaeg igatses Meelis kodumaale, et oma isa leida. Astrid kinkis Meelisele valged tuvid ja Meelis saigi taanlaste laevale, et Rävälasse minna. Rävälas ta lasi Astridi tuvid jälle vabadusse, et need viiks Astridile sõnumi, et ta on elusalt Eestimaale jõudnud. Aga tuvid ei jõudnud kunagi tagasi Astridi juurde. Aga Meelis ei teadnud seda. See oli kõige kummalisem koht raamatus. Miks kirjanik nii kirjutas, miks tal oli vaja ära mainida, et kullid mõlemad tuvid ära tapsid? Meelis ei saanud seda ju teada, miks lugejal oli vaja teada?
Meelis nägi Rävälas palju ebaõiglust, kuidas saksa kaupmehed eestlastel kõrvu üle pea tõmbasid ja pettusega karusnahku ja mett ja muud röövisid. Kuidas taanlased linna lõhkuma hakkasid. Meelisele ebaõiglus ei meeldinud ja kui ta kõvasti sõna võttis, siis kaupmehed ja taanlased vangistasid ta ja mõistsid Meelise surma. Plaan oli, et ta mähitakse härjanahkadesse, seotakse kõvasti kinni ja lükatakse merre. Aga just hukkamishommikul hakkasid harjulased ja rävälased kavalusega üheskoos vastu võõrvõimule ja algas verine lahing.
Meelis saab tõsiselt haavata ja hobune päästab ta kindlast surmast viies lahingupaigast teadmata suunas kaugemale. Meelis satub jälle üksiku vanamehe juurde, kes teda pikka aega ravitseb ja üles putitab. Ta sonib, näeb viirastusi ja on ilmselt mingite ainete mõju all. See on raamatu kõige mõistatuslikum koht. Meelis tunneb, et keegi kena neiu ravib teda ja hoolitseb ta eest. Ta kujutleb natuke, et see on Astrid, aga kindel pole. Iga kord, kui Meelisel tervis parem ja selgushetk, siis neiut kuskil pole. Aga kui karujahimehed nõustuvad teda kurttumma vanamehe hütist kaasa võtma, jäävad kaunid sinised silmad Meelist saatma ja need pole vanamehe silmad. Autor on kirjutanud, et need ilusad silmad nukrutsevad, et Meelis lähebki nüüd oma Astridi juurde. Aga see asi jääb siin lahtiseks.
Edasi satub Meelis Ridala kanti Läänemaale. Seal toimub lahing rootslastega. Ta võitleb ja leiab sureva Sigurdi. Sigurd on pettunud, et Meelis ikka veel pagan on. Meelis on pettunud, et Sigurd tema Eestimaast tükikest on tulnud tahtma. Sigurd annab enne surma Meelisele kuldketi ristiripatsiga ja palub selle Astridile viia. Meelis paneb keti saapasäärde. Seal samas on ka kohtumine saarlase Huldoga, kes oli teda poisipõlves Riia mungakloostrist ära toonud. Meelis leiab lahinguplatsilt varesekarva hobuse ja läheb Sakalasse.
Lõpuks jõuab Meelis Leholasse ja leiab oma onu Õnnepäeva (päris ürikutes vist Unnepewe) elusana. Õnnepäev võtab Meelise hästi vastu, kuid kuuldes Meelise kättemaksuihast, vaidlevad nad tuliselt ja Õnnepäev ähvardab teda koguni oma kätega tappa, enne kui laseb tal uut sõda alustada ja rahva rahu häirida. Meelis ei nuta kordagi, kuid ta on väga kurb, et ta isa pidi niimoodi langema. Lembitu tapeti selja tagant ja pea viidi kaasa, keha maeti hunnikusse koos teiste surnutega. Ka ema oli surnud.
Meelis kohtub juhuslikult Ivoga. Ivo kodukoht oli Pihkva ja ta oli teel sinna. Meelis läheb kaasa. Seal tutvub ta vürst Vjatškoga. Raamatus on ta venelane. Tundub, et Meelis pidi selgeks saama järgmise keele, sest üheskoos Ivo ja Vjatškoga on nad varsti Tarbatu linnuses koos Noogardi väega võitlemas. Ja seal nad siis langevad kõrvuti. "Ja siis algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma."
Raamatus kirjutatud tekst on vanaajalik, mis on ka loogiline, kuid eriti kummaline minu jaoks oli sõna "kuna" kasutus. Autor kasutas seda sõna sageli ja tegi seda tähenduses "samal ajal kui", kui mina olen harjunud kasutama "kuna" pigem "sest" asemel põhjus-tagajärg lauses.
Muus osas oli raamatut lihtne lugeda, sündmuseid oli palju. Kõik oli kirja pandud lühidalt ja konkreetselt. Kõige rohkem venisidki vast lahingute kirjeldused.
"Meelis" avaldati aasta enne kirjaniku surma. Natuke tundus, et selle raamatu kirjutamine oli kiirustatud, jäi poolikuks.
Kogu raamatu lugemise aja ma mõtlesin, et sellest saaks põneva filmi või isegi sarja. Natuke paneks Meelisele vanust juurde, Astridiga võiks armastuslugu areneda, sinisilmsele eesti neiule annaks vähemalt nime, miks mitte taustaloo, Meelisele tekitaks vendi ja õdesid, ta võiks isegi järglase saada. Tavaliselt ma eelistaks õnnelikku lõppu, aga ajalooliselt tekstilt seda lihtsalt oodata väga ei saa.
Usklikele valus lugeda sellist paganate kirjandust. Isiklikult mulle väga sobis selline must-valge ja selgelt kallutatud stiil. Sain mõnes kohas itsitada.
Minu meelest siiski väga hea raamat. Kindlasti soovitan lugeda hea lugemisoskusega viiendikel, kes õpivad ajalootundides muinasaega. Kindlasti tasub raamatu üle arutleda. Kindlasti ei tasu võtta seda raamatut kindla tõe pähe. Tähtis on mõista, miks on see raamat taolisena kirjutatud ning miks tänapäeval sellist raamatut enam ei kirjutataks. Viiendikega, kes alles esmakordselt tutvuvad meie ajalooga, arutlemiseks väga sobilik.
Algab lugu nii, et 9a Meelis on lombaka vanamehe Ivoga karjas ja ronib kaselatva. Ta märkab, et ristirüütlid tulevad Lehola linnuse suunas ja kappab kiiresti Ivoga isale Lembitule teatama. Aga linnuses on kõik juba valmis lahinguks. Kuulatakse saadikust preester ära ja algab lahing. Meelise ema tahab, et Meelis läheks varju, aga isa lubab jääda müürile.
Meelis röövitakse, Lehola linnus laastatakse ja riisutakse paljaks. Meelis viiakse Riiga mungakloostrisse koos teiste väikeste poistega, kus teda peksuga õpetatakse usklikuks ja külge jäävad ka saksa keel ja ladina keel. Umbes aasta otsa on seal pimedate kloostrimüüride vahel. Siis tekib võimalus saarlaste rünnaku tõttu põgeneda pooltel poisikestel. Nad satuvadki saarlaste laevale ja saavad napilt ristisõdijate käest plehku, aga saarlaste laev läheb põhja. Meelis oli seotud vaadi külge, siis ta ei uppunud. Kuramaa mereröövlid korjasid ta merelt üles ja lootsid Lembitult lunaraha saada, aga enne oli plaanis Rootsi rannikul rüüstet teha ja siis kui nad seal maavürst Sigurdi tütre ka röövisid, siis Meelisel õnnestus pääseda mereröövlilaevalt. Ta päästis ka Sigurdi tütre närides köied läbi, endal lausa igemed veritsesid. Koos nad jooksid nii kaua, kuni jõudsid sügavasse metsa ja sattusid kivikoopas elava kristlasest rauga juurde. See rauk kutsus kohe Sigurdi teenrid ja lapsed üksteist enam ei näinud, sest Astrid viidi isa lossi enne kui Meelis jõudis teadvusele tulla. Rauga juures Meelis õppis noa käsitlemist ja puukujude nikerdamist. Muu hulgas sai selgeks rootsi keel. Ta pidi ootama soodsaid tingimusi, et koju Eestimaale saada. Aga rauk käskis tal oodata Sigurdi tänu ka ära. Sigurd muidugi unustas Meelist tänada. Meelis saigi võimaluse varsti kodumaale naasma hakata, aga otsustas enne ikka minna Sigurdi juurest läbi. Ta oli juba mitu aastat vanem, kui ta jõudis Sigurdi lossi. Astrid oli sirgunud ka lapsest neiuks ja väga õnnelik Meelist nähes. Sigurd võttis Meelise nagu oma lihaseks pojaks. Ei tahtnud, et ta lahkuks. Andsid talle hobuse ja mõõga ja õpetasid jahil käima. Aga siiski koguaeg igatses Meelis kodumaale, et oma isa leida. Astrid kinkis Meelisele valged tuvid ja Meelis saigi taanlaste laevale, et Rävälasse minna. Rävälas ta lasi Astridi tuvid jälle vabadusse, et need viiks Astridile sõnumi, et ta on elusalt Eestimaale jõudnud. Aga tuvid ei jõudnud kunagi tagasi Astridi juurde. Aga Meelis ei teadnud seda. See oli kõige kummalisem koht raamatus. Miks kirjanik nii kirjutas, miks tal oli vaja ära mainida, et kullid mõlemad tuvid ära tapsid? Meelis ei saanud seda ju teada, miks lugejal oli vaja teada?
Meelis nägi Rävälas palju ebaõiglust, kuidas saksa kaupmehed eestlastel kõrvu üle pea tõmbasid ja pettusega karusnahku ja mett ja muud röövisid. Kuidas taanlased linna lõhkuma hakkasid. Meelisele ebaõiglus ei meeldinud ja kui ta kõvasti sõna võttis, siis kaupmehed ja taanlased vangistasid ta ja mõistsid Meelise surma. Plaan oli, et ta mähitakse härjanahkadesse, seotakse kõvasti kinni ja lükatakse merre. Aga just hukkamishommikul hakkasid harjulased ja rävälased kavalusega üheskoos vastu võõrvõimule ja algas verine lahing.
Meelis saab tõsiselt haavata ja hobune päästab ta kindlast surmast viies lahingupaigast teadmata suunas kaugemale. Meelis satub jälle üksiku vanamehe juurde, kes teda pikka aega ravitseb ja üles putitab. Ta sonib, näeb viirastusi ja on ilmselt mingite ainete mõju all. See on raamatu kõige mõistatuslikum koht. Meelis tunneb, et keegi kena neiu ravib teda ja hoolitseb ta eest. Ta kujutleb natuke, et see on Astrid, aga kindel pole. Iga kord, kui Meelisel tervis parem ja selgushetk, siis neiut kuskil pole. Aga kui karujahimehed nõustuvad teda kurttumma vanamehe hütist kaasa võtma, jäävad kaunid sinised silmad Meelist saatma ja need pole vanamehe silmad. Autor on kirjutanud, et need ilusad silmad nukrutsevad, et Meelis lähebki nüüd oma Astridi juurde. Aga see asi jääb siin lahtiseks.
Edasi satub Meelis Ridala kanti Läänemaale. Seal toimub lahing rootslastega. Ta võitleb ja leiab sureva Sigurdi. Sigurd on pettunud, et Meelis ikka veel pagan on. Meelis on pettunud, et Sigurd tema Eestimaast tükikest on tulnud tahtma. Sigurd annab enne surma Meelisele kuldketi ristiripatsiga ja palub selle Astridile viia. Meelis paneb keti saapasäärde. Seal samas on ka kohtumine saarlase Huldoga, kes oli teda poisipõlves Riia mungakloostrist ära toonud. Meelis leiab lahinguplatsilt varesekarva hobuse ja läheb Sakalasse.
Lõpuks jõuab Meelis Leholasse ja leiab oma onu Õnnepäeva (päris ürikutes vist Unnepewe) elusana. Õnnepäev võtab Meelise hästi vastu, kuid kuuldes Meelise kättemaksuihast, vaidlevad nad tuliselt ja Õnnepäev ähvardab teda koguni oma kätega tappa, enne kui laseb tal uut sõda alustada ja rahva rahu häirida. Meelis ei nuta kordagi, kuid ta on väga kurb, et ta isa pidi niimoodi langema. Lembitu tapeti selja tagant ja pea viidi kaasa, keha maeti hunnikusse koos teiste surnutega. Ka ema oli surnud.
Meelis kohtub juhuslikult Ivoga. Ivo kodukoht oli Pihkva ja ta oli teel sinna. Meelis läheb kaasa. Seal tutvub ta vürst Vjatškoga. Raamatus on ta venelane. Tundub, et Meelis pidi selgeks saama järgmise keele, sest üheskoos Ivo ja Vjatškoga on nad varsti Tarbatu linnuses koos Noogardi väega võitlemas. Ja seal nad siis langevad kõrvuti. "Ja siis algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma."
Raamatus kirjutatud tekst on vanaajalik, mis on ka loogiline, kuid eriti kummaline minu jaoks oli sõna "kuna" kasutus. Autor kasutas seda sõna sageli ja tegi seda tähenduses "samal ajal kui", kui mina olen harjunud kasutama "kuna" pigem "sest" asemel põhjus-tagajärg lauses.
Muus osas oli raamatut lihtne lugeda, sündmuseid oli palju. Kõik oli kirja pandud lühidalt ja konkreetselt. Kõige rohkem venisidki vast lahingute kirjeldused.
"Meelis" avaldati aasta enne kirjaniku surma. Natuke tundus, et selle raamatu kirjutamine oli kiirustatud, jäi poolikuks.
Kogu raamatu lugemise aja ma mõtlesin, et sellest saaks põneva filmi või isegi sarja. Natuke paneks Meelisele vanust juurde, Astridiga võiks armastuslugu areneda, sinisilmsele eesti neiule annaks vähemalt nime, miks mitte taustaloo, Meelisele tekitaks vendi ja õdesid, ta võiks isegi järglase saada. Tavaliselt ma eelistaks õnnelikku lõppu, aga ajalooliselt tekstilt seda lihtsalt oodata väga ei saa.
Usklikele valus lugeda sellist paganate kirjandust. Isiklikult mulle väga sobis selline must-valge ja selgelt kallutatud stiil. Sain mõnes kohas itsitada.
Minu meelest siiski väga hea raamat. Kindlasti soovitan lugeda hea lugemisoskusega viiendikel, kes õpivad ajalootundides muinasaega. Kindlasti tasub raamatu üle arutleda. Kindlasti ei tasu võtta seda raamatut kindla tõe pähe. Tähtis on mõista, miks on see raamat taolisena kirjutatud ning miks tänapäeval sellist raamatut enam ei kirjutataks. Viiendikega, kes alles esmakordselt tutvuvad meie ajalooga, arutlemiseks väga sobilik.
This entire review has been hidden because of spoilers.
September 3, 2019
Nägin selle raamatu madalt hinnangut ja pidin just sellepärast antud põhikooliaegse kohustusliku kirjanduse uuesti läbi lugema. Ei mäletanud, et ta nagu nii halb oli.
Tänaseks loetud, siis pean ütlema, et oli ikka küll. Raamatu nimi on küll Meelis, aga peale mõne patriootliku tsitaadi jäi peategelane pealiskaudseks paganaks. Kippel oleks võinud keskenduda Meelise kui isiku arengusse ja mõjutustele. Selle asemel keskendus ta külakaklustele, mille kirjeldamisest ta peale 2 lehekülge ära väsis ja kõigele samasuguse kiire lõpu tegi. See juhtus nii Tarbatu lahingus, Revala lahingus kui ka Riia piiramises.
Keegi võiks kirjutada Meelis - taassünd. Batmani filmidega tegi Nolan peale 20 aastat imet, Meelisega võiks sama teha. Materjali nagu on.
Tänaseks loetud, siis pean ütlema, et oli ikka küll. Raamatu nimi on küll Meelis, aga peale mõne patriootliku tsitaadi jäi peategelane pealiskaudseks paganaks. Kippel oleks võinud keskenduda Meelise kui isiku arengusse ja mõjutustele. Selle asemel keskendus ta külakaklustele, mille kirjeldamisest ta peale 2 lehekülge ära väsis ja kõigele samasuguse kiire lõpu tegi. See juhtus nii Tarbatu lahingus, Revala lahingus kui ka Riia piiramises.
Keegi võiks kirjutada Meelis - taassünd. Batmani filmidega tegi Nolan peale 20 aastat imet, Meelisega võiks sama teha. Materjali nagu on.
October 7, 2025
Kunagine kooli kohustuslik kirjandus umbes 4s või 5 s klassis. Polnudki tegelikult halb. Hoogne ja tempokas muinasaegne põnevik Lembitu poja Meelise tegemistest Leholas, Riias, Rootsis, Lindanise all ja lõpuks Tarbatus. Kuna tegu on ilmselt nooremale lugejale suunatud teosega pole selles üldse nn. kippelisme ehk siis erakordselt räigeid ja jõhkraid piinamis-, vägistamis- või tapmisstseene, mida seevastu leidub aga küllaga Kippeli muudes teostest, eriti "Suure nutu ajal".
Päris mõnus oli üle lugeda. Viimasest lugemisest on möödunud vist umbes 40 aastat seega ei mäletanud suurt midagi.
Päris mõnus oli üle lugeda. Viimasest lugemisest on möödunud vist umbes 40 aastat seega ei mäletanud suurt midagi.
September 14, 2022
Põhikoolis lugemise ajast ei mäletanud raamatust mitte midagi ja usun, et varsti ei mäleta jälle midagi. Tutvustuses oli, et põnev ajalooline noorsoojutustus-no põnevust väga ei jagunud. Isa jälle ütles, et tema oma kooliajal ahmis raamatu ühe õhtuga sisse. No mis sa ära ütled- äkki peaks kord põlvkonna jooksul ikkagi vahetama kohustuslikku kirjandust. Või noh, kasvõi üle põlvkonna- tütar loeb ka sama raamatut...
December 11, 2022
Kunagi kooliajal loetud raamat. Sisu oli meelest läinud, aga tuttavlik. Raamat räägib Eesti maarahva võitlusest ristiusu vastu. Ütleks, et vahetult jõulude ajal sellise raamatu lugemine, paneb pikalt mõtlema ristiusu ja selle tausta üle...
Mäletan, et raamat meeldis mulle esimesel lugemisel ja ka nüüd oli see hea lugemine - ladus kirjakeel, sündmuste rikas ja mõtlemisainet pakkuv. Eesti rahva esiisad on olnud vaprad ja vahvalt isepäised.
Mäletan, et raamat meeldis mulle esimesel lugemisel ja ka nüüd oli see hea lugemine - ladus kirjakeel, sündmuste rikas ja mõtlemisainet pakkuv. Eesti rahva esiisad on olnud vaprad ja vahvalt isepäised.
February 5, 2022
Lembitu poeg Meelis röövitakse sakste poolt ja viiakse Riiga preestriks õppima. Saarlaste rünnaku ahal Riiga õnnestub tal kloostrist põgeneda ja saarlaste purjekal Riiast eemalduda. Seal satub mere hätta, pääseb, jääb kuralaste piraatide kätte vangiks. Viimased lähevad parasjagu Rootsi randa rüüstama, seal Meelis põgeneb ja päästab ühes Astridi. Meelis jääb mõneks aastaks Rootsi, tuleb Taani kuninga laevastikuga tagasi Eesti. Saab Rävala tapluses haavata ja jõuab lõpuks Leholasse tagasi. Vahepeal on isa Lembitu tapetud. Meelis läheb Ivoga Novgorodi ja tuleb nendega ja vallutab Tarbatu. Saksad tulevad ja vallutavad tagasi, seal surevad koos Meelis ja Vjatško.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Read
February 27, 2023Värskenduskuur kooliajal loetu (ka nimede) osas. Vabadusvõitlused 700 aastat tagasi Eestimaal. Lehola vanem Lembitu Sakalast, Ivo (Pihkva alt), Lembitu poeg Meelis (ristitult Bernhard), Astrid (rootslase Olopi poja Sigurdi tütar), Olop, Valdemar (Taani kuningas), Õnnepäev (Lembitu vend), Huldo (saarlaste vanem), Vjatško (Novgorodist) ja teised.
May 16, 2019
Nostalialaks!
March 20, 2021
Seda ma ise ei soovinud lugeda. Kuid pidin siiski. Ajaloo mõttes miks mitte. Kuid kui tahad vabatahtlikult lugeda põnevuse pärast, ei ole eriti kasulik.
August 26, 2022
Pidin lugema kohustuslikuks kirjanduseks, jube raamat
April 21, 2024
Should have shorter chapters
January 10, 2025
bad shit tho
January 20, 2025
Ajalooline jutustus, kus kogu aeg toimub midagi. Ei ole pikki venivaid kirjeldusi.
December 9, 2015
Väga ürgeestilik teos, viimases osas ketrasid peas sõnad "Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga. Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga".
May 15, 2022
Lugesin üle aastate seda raamatut uuesti, endiselt kaasahaarav ja mõtlemapanev.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews