What do you think?
Rate this book
Tühirand
89 people want to read
About the author
Mati Unt
57 books33 followersMati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
October 17, 2022
“Eesti kohal, kus jääb üle ainult armastada, sest iga muu tegevus tundub olevat ebasiiras või natuke kohmetu”
May 20, 2024
Mati Unttt… taiega freaky vana… täiega kolmekas?? Täiega tahad oma naist JA ta armukest, aga samas ei kumbagi? Veits homoerootiline…
Müts maha.
Müts maha.
November 18, 2023
"ANNAKS TAEVAS MEILE JÕUDU ELADA, ANNAKS SAATAN MEILE KÜLMA VERD. Annaksid toiduained meile vitamiine."
October 19, 2021
lugesin seda teost, sest ostsin endale ammu ''sügisballi'', kuid ma ei raatsinud seda enne tõelist eesti sügise novembrikuu ilma tulekut lugeda, niiet mõtlesin mõnda teist mati undi raamatut proovida.
samuti on mu lemmik eesti režissöör veiko õunpuu, kes on selle raamatu põhjal filmi teinud ning proovin kogu tema loomingut praegu läbi vaadata, kuid ma ei suuda lugeda raamatut peale filmi nägemist, niiet otsustasin enne ''tühiranda'' lugeda.
mulle nii meeldis see raamat. peamiselt, ma usun, sest oskasin peategelasega samastuda. siiski olen aru saanud, et ma ei oska seda ega ühtegi teist raamatut kirjanduslikult hinnata, sest ma annan väga subjektiivse arvamuse. mind see kõnetas ja kõik. aga see vist ongi kirjanduse eesmärk.
raamatu oli väga lühike ja kerge. lugesin ühe päevaga läbi.
kirjaviisi kohta ütleksin vaid, et mulle väga meeldisid üleminekud ühest peatükist teise. ja ma ei mõistnud, miks unt mõnel kohal suurte tähtedega erinevaid (näiliselt) tühiseid märksõnu kirjutas. samuti ei kasutanud utt jutumärke ja vahepeal jäi arusaamatuks, mida peategelane ütles ja mida ainult mõtles, kuid see sobis antud konteksti.
peale selle raamatu lugemist, jõudis mulle kohale, miks mulle antud teos, ''triumfikaar'' ''olemise talumatu kergus'' ja kindlasti ka muud teosed on meeldinud. mu mõttemaailm sarnaneb nende raamatute peategelastega - 40aastased depressioonis vanamehed, kes ei usu enam armastusse, kuid otsivad lähedust.
samuti on mu lemmik eesti režissöör veiko õunpuu, kes on selle raamatu põhjal filmi teinud ning proovin kogu tema loomingut praegu läbi vaadata, kuid ma ei suuda lugeda raamatut peale filmi nägemist, niiet otsustasin enne ''tühiranda'' lugeda.
mulle nii meeldis see raamat. peamiselt, ma usun, sest oskasin peategelasega samastuda. siiski olen aru saanud, et ma ei oska seda ega ühtegi teist raamatut kirjanduslikult hinnata, sest ma annan väga subjektiivse arvamuse. mind see kõnetas ja kõik. aga see vist ongi kirjanduse eesmärk.
raamatu oli väga lühike ja kerge. lugesin ühe päevaga läbi.
kirjaviisi kohta ütleksin vaid, et mulle väga meeldisid üleminekud ühest peatükist teise. ja ma ei mõistnud, miks unt mõnel kohal suurte tähtedega erinevaid (näiliselt) tühiseid märksõnu kirjutas. samuti ei kasutanud utt jutumärke ja vahepeal jäi arusaamatuks, mida peategelane ütles ja mida ainult mõtles, kuid see sobis antud konteksti.
peale selle raamatu lugemist, jõudis mulle kohale, miks mulle antud teos, ''triumfikaar'' ''olemise talumatu kergus'' ja kindlasti ka muud teosed on meeldinud. mu mõttemaailm sarnaneb nende raamatute peategelastega - 40aastased depressioonis vanamehed, kes ei usu enam armastusse, kuid otsivad lähedust.
February 13, 2023
Ma ütlesin: Sina kõnnid ühel rööpal, mina teisel, ja me hoiame teineteisel käest kinni. Me ei toeta teineteist, ei juhi teineteist, aitame vaid teineisesel tasakaalu säilitada. Ma tahan, et kogu meie elu oleks selline.
February 3, 2011
Mati Undi „Tühirand“
Kogu läänesaartele sõitmise lugu on oma põhiolemuselt täiesti jabur. Milline terve mõistusega inimene sõidaks suvitama koos oma naise armukese ja naise endaga?! Mõistlikum oleks ju lahutada, püüda naist veenda, lihtlabaselt keelata naisel armukesega kohtuda... Antud juhul on olukord vist pigem kirjaniku poolt loodud, et kujutada peategelase heitlust enda ja maailmaga. Põhiliin taandus aga teoses minu jaoks täiesti kõrvaliseks inimliku lolluse kõrval, mis taas võidutses.
Õnnelikus abielus paar, mingeid erilisi probleeme ei paistnud neil olevat, kui siis see, et suhe kippus jahtuma. Siis kohtub naine ühe teise mehega ning armub temasse. Algab afäär, mis lõpuks võib viia, aga võib ka mitte viia lahutuseni. Viimasel juhul abiellub naine uue kallimaga, et kolme aasta pärast end samast olukorrast leida.
Viga antud loos peitub seal, kus naine alustab afääri. Miks peaks õnnelikus abielus naine afääri alustama. Naine, kes ise ütleb, et ta abikaasa on talle väga hea sõber? Aga muidugi sellepärast, et meie kultuur nämmutab talle lapsest saati ühte ja sama mantrat: et on olemas mingi Suur Püha Armastus ja kui ta sulle peale langeb, siis saad sa õnnelikuks vaid talle järgnedes.
Ei saa.
Armastus kui kirg on keemia, mis ei jää püsima ega peagi püsima jääma. Ta on olemas selleks, et saada lapsi, lihtlabaselt liigi jätkamiseks. Sügav ja püsiv saab olla ainult sõprusele rajatud armastus. Sõprus on vajalik selleks, et hetkedel, mil kirg kahaneb, suhe püsima jääks. Inimesed võivad teineteisesse armuda lõpmatu arv kordi, kehal on lihtsalt vahepeal tarvis puhata. Samamoodi ei tähenda abielutõotuste vahetamine, et kumbki pool nüüd enam kunagi kellessegi teisesse ei armu. Kindlasti armub, see on loomulik. Täpselt sama loomulik peaks aga olema ka teadmine sellest, et armumine läheb mööda ja hetkelist kirge jahtides minema joosta on lapsik.
Muidugi, vahel võib juhtuda, et tõesti kohatakse tõelist hingesugulast, aga seegi ei tähenda, et peaks kohe nendega afääri alustama. Inimesi tuleb põhjalikult tundma õppida, enne kui nende kohta mingeid järeldusi saab teha.
Tühiranna Helina otsis aga lihtsalt vaheldust ja julges sealjuures veel iseendalegi teeselda, et on puhas ja tore ja hea naine, kes on lihtsalt pisut segaduses. Inimeste oskus endale valetada ei jäta mind kunagi hämmastamata.
Kogu läänesaartele sõitmise lugu on oma põhiolemuselt täiesti jabur. Milline terve mõistusega inimene sõidaks suvitama koos oma naise armukese ja naise endaga?! Mõistlikum oleks ju lahutada, püüda naist veenda, lihtlabaselt keelata naisel armukesega kohtuda... Antud juhul on olukord vist pigem kirjaniku poolt loodud, et kujutada peategelase heitlust enda ja maailmaga. Põhiliin taandus aga teoses minu jaoks täiesti kõrvaliseks inimliku lolluse kõrval, mis taas võidutses.
Õnnelikus abielus paar, mingeid erilisi probleeme ei paistnud neil olevat, kui siis see, et suhe kippus jahtuma. Siis kohtub naine ühe teise mehega ning armub temasse. Algab afäär, mis lõpuks võib viia, aga võib ka mitte viia lahutuseni. Viimasel juhul abiellub naine uue kallimaga, et kolme aasta pärast end samast olukorrast leida.
Viga antud loos peitub seal, kus naine alustab afääri. Miks peaks õnnelikus abielus naine afääri alustama. Naine, kes ise ütleb, et ta abikaasa on talle väga hea sõber? Aga muidugi sellepärast, et meie kultuur nämmutab talle lapsest saati ühte ja sama mantrat: et on olemas mingi Suur Püha Armastus ja kui ta sulle peale langeb, siis saad sa õnnelikuks vaid talle järgnedes.
Ei saa.
Armastus kui kirg on keemia, mis ei jää püsima ega peagi püsima jääma. Ta on olemas selleks, et saada lapsi, lihtlabaselt liigi jätkamiseks. Sügav ja püsiv saab olla ainult sõprusele rajatud armastus. Sõprus on vajalik selleks, et hetkedel, mil kirg kahaneb, suhe püsima jääks. Inimesed võivad teineteisesse armuda lõpmatu arv kordi, kehal on lihtsalt vahepeal tarvis puhata. Samamoodi ei tähenda abielutõotuste vahetamine, et kumbki pool nüüd enam kunagi kellessegi teisesse ei armu. Kindlasti armub, see on loomulik. Täpselt sama loomulik peaks aga olema ka teadmine sellest, et armumine läheb mööda ja hetkelist kirge jahtides minema joosta on lapsik.
Muidugi, vahel võib juhtuda, et tõesti kohatakse tõelist hingesugulast, aga seegi ei tähenda, et peaks kohe nendega afääri alustama. Inimesi tuleb põhjalikult tundma õppida, enne kui nende kohta mingeid järeldusi saab teha.
Tühiranna Helina otsis aga lihtsalt vaheldust ja julges sealjuures veel iseendalegi teeselda, et on puhas ja tore ja hea naine, kes on lihtsalt pisut segaduses. Inimeste oskus endale valetada ei jäta mind kunagi hämmastamata.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews