Tartu päevik: 1928-1941

by Elo Tuglas

Estonian

Genres: Nonfiction, Biography Memoir, Unfinished

363 pages, Unknown Binding

First published January 1, 1996

About the author

Elo Tuglas ehk Emma Elisabet Oinas oli Friedebert Tuglase abikaasa.
Lõpetas Tartu tütarlastegümnaasiumi. Ta õppis klaverimängu ja valdas kolme kohalikku keelt. Hiljem omandas ta ka soome ja prantsuse keele.

15. septembril 1918. aastal abiellus Emma Friedebert Tuglasega. Tuglas hakkas teda kutsuma Eloks.

Elo Tuglast on kirjeldatud kui säravat seltskonnadaami, teravmeelset ja vaimukat vestluspartnerit. Ta võttis osa kultuurielu tippsündmustest, luges palju ning oli kursis kunsti-, teatri- ja muusikaelus toimuvaga.

Elo pole tegelikult otseselt kirjanik. Avaldatud on tema päevikud, milles ta kõneleb erinevate aegade kultuurielust ja niisama eluolust. Põnev lugemine eesti kirjanduse huvilistele.

Reviews

[Kitty · Rating 3 out of 5]

sattusin hiljuti Tartu Linnamuuseumis näitusele 20ndate ja 30ndate Tartu kohta, kus Elo Tuglase päevikuid paaris kohas tsiteeriti, ja tundus, et võiks ju olla hubane lugemine. aga nagu pr. Tuglas isegi tunnistab: "Kahju, et ma ei oska olla sentimentaalne - ega kirjutada siis, kui olen rahul enese ja maailmaga."

igasugusest nostalgiast vana hea eesti aja osas ravib see päevik küll kiiresti ja tõhusalt. polegi nagu peaaegu sajandiga midagi muutunud - ikka kisklemised sotside ja vapside vahel, Tallinna ja Tartu vahel, intriigid Loomingu, Vanemuise ja Pallase juhtimise ümber, vekslivõltsimised, valimispettused ja kallutatud peavoolumeedia, ja otse loomulikult on keegi Tartu proua kellegi teise kohta "padakonn" öelnud!

nii et üldiselt andis täpselt keskmise eesti blogi mõõdu välja ja neid loen ma ju hea meelega. kõvade kaante vahele köidetud teoselt oleks aga veidi rohkem oodanud - joonealuste märkustega on küll väga kokkuhoidlikult ümber käidud, oleksin kõrgelt hinnanud, kui kõigi mainitud isikute, organisatsioonide ja sündmuste kohta oleks esmamainimisel mingi üherealisegi lisaselgituse saanud. rääkimata siis E.T. kasutatavate lühendite või hüüdnimede lahtiselgitamisest.

kui keegi kardab aastaarvude põhjal, et lõpp läheb jubedaks, siis tegelikult ei lähe. küüditamisi, arreteerimisi ega hukkamisi ei kirjeldata. ja ma tõesti pool raamatut ootasin, et kirjeldataks, sest need kirjanike omavahelised kiusuajamised olid mu nii ära tüüdanud.

ahjaa, reisikirjeldused Soomest ja Norrast olid küll päris toredad ja peaagu et positiivses toonis.

[Tõnis · Rating 4 out of 5]

Ootamatult huvitav ja ladus lugemine. Päevikud ja autobiograafiad on ses suhtes toredad, et näitavad inimese kohta rohkemgi kui ta ise avaldada soovib. Välja arvatud, kui autor on lugejast targem. Elo Tuglas on päris tark, vaimukas, tähelepanelik ja usutav kirjutaja. Iseäranis inimeste kirjeldused Elo Tuglase silme läbi mõjuvad väga elavalt, mõnikord soojalt, teinekord hävitavalt, igal juhul ausalt. Suur osa tekstist on pühendatud kirjandus- ja seltskonnaelu intriigidele, kultuursete inimeste gossipile. Võimalik, et täitsa casuali jaoks on tundmatuid nimesid ja nende vaheliste jagelemiste kirjeldusi liigagi palju.

[Kadri · Rating 4 out of 5]

plussid:
• armastan klatši ja kõmu what do you mean oskar luts käis purjus peaga mööda tartut ringi ja ütles kõikidele, et ta on f. tuglas, ja jutud tuglase väidetavast alkoholismist levisid isegi tallinna
• enda 21. sajandi elu suhtes tekitas parema tunde küll

miinused:
• f. tuglas inimesena oli suht kasutu jobu ja mul on elost kahju

[Robert Varik · Rating 2 out of 5]

Lugesin raamatut Tuglase uurimuse tarvis. Nimelt huvitasid mind konkreetselt aastad 1940-1941. Kahjuks nende aastate kohta leiab raamatust väga vähe kasulikku informatsiooni, kuna tõenäoliselt on Tuglased ise repressioonide hirmus oma tekstid hävitanud (või väikese lootuse kohaselt ehk ära peitnud).

Siiski lugesin silmaringi laiendamise huvides läbi ka päeviku tekstid eelnevatest aastatest: 1928-1939 (ülesmärkimised viimasest aastast puudutavad peaasjalikult nende Norra reisi). Mitte ainult ei olnud proua Tuglase päevik sellest perioodist igav, vaid ka, toimetaja tegemata töö tõttu, raskesti mõistetav. Kuna autor ise ei tutvusta võõrale lugejale oma päeviku tegelasi ega ka ajaloolist konteksti, oleks võinud selle töö ära teha toimetaja. See andnuks raamatule väga-väga palju juurde.

See tähendab, et harilikule lugejale (kellel just ei ole ekstreemset huvi Elo Tuglase kui isiku vastu) ma raamatut ei soovita.

[Kajar Kase · Rating 5 out of 5]

Ikkagi väga huvitav, kuidas 30ndatel lahti rulluva ajaloo taustal elavad kirjanikud oma proosalist elu, mille peamised fookuspunktid on et kes kuipalju joob ja millised trolid need Tallinna tüübid on jne. Kuni 41sel aastal see kõik lihtsalt õhku lendab ja tuleb minna reaalselt kuuse alla elama.

[Piia · Rating 4 out of 5]

Nagu mitmed teisedki vabariigiaegsete kunstitegelaste elulood, mida ma sel aastal olen juhtunud lugema, tõestas seegi, et üldises kultuurikorralduses pole väga midagi muutunud - mured on enamjaolt sarnased. Kuigi peab tõdema, et kirjeldused kirjanike omavahelistest tülidest, arveklaarimistest ja muudest sehkendustest kippusid vahel pisut venima (võib-olla ma peaksin end lihtsalt 20. sajandi alguse eesti kirjandusega paremini kurssi viima, et seda täielikult nautida). Samas selline üldine Tartu-elu kirjeldus oli äärmiselt tore ning mu lemmikkohad olid vist Elo vaiksed sarkastilised torkamised kaaslaste pihta, koduse elu ja reisikirjelduste lõigud. Ja pildid!

ps. Elo ja Frieda on täiega #couplegoals.

[Peeter Talvistu · Rating 5 out of 5]

Väga nauditav kogum mälestusi eelkõige Eesti kirjanduselust, kuigi sekka lipsab ka kunsti, teatrit ja igapäeva. Rõhk on kümnendi esimesel poolel, kuid ka vaid ahtakesed kokkuvõtted totalitaarsuse suurenemisest ja Tartu pärast peetud lahingutest on väga elamuslikud. Kõrvaltvaataja pilk muudab veelgi paremaks.

[Piret Dahl · Rating 3 out of 5]

Ammu alustatud raamatu lugesin viimaks lõpuni. Algus on muidugi juba meelest läinud, aga eks ta üks kohvikutes istumise ja Tartu intriigide jutustamise päevik oli - ja siis tuli masendav 1938 vaikiva ajastu valimistega, 1939ndasse mahtus vaid Nora-reis, 1940ndasse Tammsaare matuste jama - ja siis 1941: "kas jätkub veel mahti ja jõudu selle katastroofi kirjeldamieseks?!" Tartu lahingud. Niisugune tunne, et siis langes pimedus.
Eks seal oma hariv väärtus oli muidugi, ka nendes kohvikujuttudes.

[Mari Vihuri · Rating 5 out of 5]

Mitmes varasemalt loetud päevikus ja mälestusteraamatus on Elo Tuglasest jäänud mulje kui kohutavast mõrrast, seetõttu tahtsin lugeda kõigest tema vaatenurgast. Tõesti, ta muutus palju sümpaatsemaks ja osutus mitmes olukorras väga delikaatseks ja parimate kavatsustega inimeseks. Samas muidugi kuulsin nii mõndagi ebameeldivat paljudest teistest Eesti kirjandustegelastest...