Aasta siis on 1965. Ühekandi meestest koosnev jahiseltskond peab jahieelset õhtusööki ning juba veidi joviaalses tujus suundutakse koos rongijaama veel üht liiget peale võtma. Pimedal ja käänulisel metsateel jääb aga bussi ette valgustamata jalgratas ning seda pedaalinud naine, kes saab surma. Mehed otsustavad loo maha vaikida, aga ega see lihtsalt niisama ei lõpe ... Kes on kes ja milleni üks silmapilk ja selle ajel tehtud otsused võivad viia ... Milleks me tupikusse aetult võimelised oleme ja kuidas sitt iseloom võib vahel olla su kõige suurem vaenlane ... Raamatu alapealkiri võiks ka olla "Põdrajaht algajaile", selle saab igatahes detailselt selgeks.
Tõlkija märkus väidab, et Ekman tõi Rootsi krimisse uue, psühholoogilise olmeromaani suuna - seda ta tõesti on, sest krimilugu see otseselt pole, pigem nagu omaaegne psühholoogiline põnevik, mis siiski kulgeb suhteliselt aeglaselt ja ilma dramaatiliste pööreteta. Põnevust suurt pole, mõtlemapanevat küll.
Huvitav oli ka tolleagset tõlget lugeda. Nt lause majapidajanna kohta, kes olla "ärganud, aga keetis see eest väga hästi". Mõni lõik edasi sain aru, et majapidajanna oli usklik ehk siis usule tulnud