Põhja-Iraani mäeahelikel nautisin täielikku vabadust – pärast kohustuslikku peasalli kandmist tundsin viimaks ometi juukseid tuules lehvimas! Eestis üles kasvanuna poleks ma iialgi osanud arvata, et juuksesalgu näolt pühkimine saab minu jaoks ülimaks vabaduse kogemuseks. Ometi, siin ma olin, tundmas viimaks jälle seda, mis on kannustanud Iraani naiste vabadusvõitlust. Iraani härrasmees põlastas valitsuse naeruväärset hirmu: „Nad usuvad islamisse nii vähe, et isegi juuste näitamine võib nende meelest religiooni lõplikult õõnestada!“ See oli üks viis, kuidas naistele koht kätte näidata.
Kuude kaupa Iraanis üksiku naisena ringi reisida ei olnud tingimata mõistlik. Isegi eksisteerimine on Iraanis justkui protestiaktsioon, eriti veel naise kehas ja salli alt välja kippuvate juustega. See on riik, kus mõrvatakse naisi nende juuste pärast. See on ka rikkaliku kultuuri ja ajalooga tohutult ilus maa, kus leidub sipelgapesana kihavaid turuplatse ja õdusaid oaase, hiiglaslikke metropole ja ehedaid mudalinnu, tuhandeaastasi templeid ja noorte salakohvikuid. Iraan võidab jäägitult su südame, kui sinna viimaks pärale jõuad.
Järjekordselt põnev ja hästi kirjutatud "Minu.. " sarja raamat, mida ei taha käest ära panna enne selle lõppu. Palju uudset informatsiooni, mida ma enne Iraani kohta ei mõistnud või ei teadnud. Mul on hea meel, et kirjastus Petrone Print avaldab raamatuid eestlaste elust ja kogemustest erinevates maailma nurkadest, sest nii põnev on alati lugeda. Justkui käiks ise reisil. Kindlasti soovitan!
Üle hulga aja üks Minu-sarja raamat, mille lugemist tõeliselt nautisin. Ilmselt on siin veidi mängus ka mu subjektiivne huvi Iraani ja üldse selle piirkonna vastu. Kui aga see kõrvale jätta, siis oli raamat ka hästi ja huvitavalt kirjutatud. Autor on Iraani väisanud korduvalt ning Lähis-Ida põhjalikuma tundmaõppimise ka oma õpingutesse integreerinud. Tulemus on tasakaalustatud teos, kus isikliku mõtestatud kogemuse kaudu sukeldutakse selle omapärase riigi kultuuri ja hingeellu. Iraanis ringi reisitakse palju, muuhulgas Pärsia lahe saartel, kus naised ei kanna mitte ainult pearätti ega kogu keha katvat ürpi, vaid ka linnunokakujulist maski. Selgub, et sel on täiesti ajalooline põhjendus.
Autor käsitleb ühelt poolt diskreetselt, kuid teisalt subjektiivselt avameelselt oma läbielamisi ja kogemusi Iraanis naisena, sageli ka üksiku naisena reisides. Juttu tuleb ajaloolistest keerdkäikudest, kus edumeelsest riigist sai 40 aastat tagasi praegune riik, islamiusust, kuid eelkõige kohalikest inimestest, nende külalislahkusest ja südamlikkusest, muidugi ka elulaadi ja kultuurišoki ilmingutest. Positiivsed emotsioonid vahelduvad tõdemusega praeguse Iraani ühiskonna valupunktidest, eelkõige naiste seisukohalt vaadatuna.
Mõnus oli tõdeda, et põhjamaise introverdina sai tema selles värvi-, lõhna- ja helidde küllases paigas hakkama. Annab lootust. Seda enam, et raamatu lõpus on täitsa praktilised soovitused kohale saamiseks, mis ei tundugi ületamatuna. Seega hoiatan - raamatu lugemine võib tekitada soovi seda kõike ise näha ja kogeda!
Susanna Veevo “Minu Iraan. Varastatud vabadus” sulatab kokku kogemused erinevatelt reisidelt, näidates Iraani mitut palet. Jälgin raamatu autori tegemisi juba ma ei tea kui kaua Instagramis ja olin teose ilmumisest väga elevil.
Miks küll üks eesti neiu Iraani kipub? Vastus peitub huvis Lähis-Ida vastu ning tuttavate soovitustes. Mitme reisiga teeb Susanna riigile enam-vähem tiiru peale, kusjuures kogemus erineb sõltuvalt reisikaaslasest. Koos peikaga näeb ta ühtmoodi riiki, ilma meessoost saatjata suhtuvad inimesed temasse aga sootuks teisiti. Iraan ongi mitmetahuline. Tänavatel kehtivad islamiriigi karmid käsud, suletud uste tagant leiab Susanna vabadust ihkavad kohalikud.
Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.
Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.
“See oli riik, kus kõik sai võimendatud. Nii intensiivseid värve, lõhnu ega helisid ei olnud ma kohanud kusagil mujal maailmas.”
Susanna Veevo Iraan on väga mitmekesine ja raamatu vahendusel saab lugeja aimu selle suure riigi eri tahkudest, kultuurist, arhitektuurist ja inimestest.
Kohe raamatu alguses annab autor teada, et ta jutustab oma Iraani lugusid mittekronoloogilises järjestuses. Minu jaoks oli aga kohati segadust tekitav, millal siis mingid sündmused seal maal täpselt aset leidsid ja üldse, et mis aastatel autor Iraanis viibis (see selgub raamatu päris lõpus, aga oleks vabalt võinud ju kohe alguses kirjas olla). Siiski oli põnev raamatu vahendusel tutvuda selle vastuolulise riigiga.
Aitäh lugemiselamuse eest, Petrone Print! • Mulle meeldis see Susanna Iraan. Sinna tahaks täitsa minna. Küll aga ei soovi ma külastada seda meediast nähtud Iraani. Aga ilmselt balansseerib see tõeline Iraan seal kuskil vahepeal ja üht ilma teiseta ei saa. Samas aga külastas autor Iraani aastatel 2017 - 2018 ja sellest ajast saadik võib ka palju muutunud olla. Küll aga oleksin ma tahtnud rohkem raamatu alguse poole teada, millal ta seal käis.
Mis mind veidi häiris, oli see, et vahepeal oli Susannal Iraanis kaasas elukaaslane, siis oli ta üksi ja siis järsku sõbrannaga. Alguses küll sai mainitud, et kõik ei ole kronoloogilises järjekorras, aga ikkagi. Samas lugemiskogemust see mul ei seganud, lihtsalt vahepeal oli üks ja siis teine ja siis oli hetkeks segadus 😀
Üllatav on mu jaoks see, et Iraan on ainus riik, kus juukseid (ja teisi ebasobivaid kehaosi) peavad katma kõik naised, ka turistid. Sealjuures on ebasobivateks kehaosadeks nimetatud küünarnukid, põlved, õlad ja sääred.. Ma ei tuleks ise selle pealegi, et näiteks küünarnukid võiksid kuidagi õõnestada islamiusku. Aga teisalt see tundubki just selline riik oma meestekesksusega, et “aga ise ta ju oli niisugune või naasugune” ja see “vaene” mees ei saanud sinna midagi parata… Nagu selgus, tasubki kõige meeldivama kogemuse saamiseks külastada Iraani koos meessoost kaaslasega. Sest teise mehe naine on püha. Üksik (ja eelkõige vallaline) naine seda aga pole.
Mulle lemmiktsitaat siit raamatust on kindlasti: “Tõepoolest, kas pearätiku eemaldamine saab tõesti kahjustada poolteist miljardit inimest ühendavat religiooni? Vastus on loomulikult ei. See on lihtsalt üks ajaloolisi viise, kuidas naistele nende koht kätte näidata.”
Mu eelmine loetu oli “Minu Süüria” ja ma leidsin Iraani ja Süüria kommetes mitmeid sarnasusi, näiteks see kõik koos põrandal söömine ja ka põrandal magamine. Aga no eks ole ka usk mõlemas riigis ju islam.
Kui muidu räägitakse sotsiaalmeedia kohta, et see on pigem halb jne, siis Iraani (eelkõige) naiste jaoks on see aga elutähtis. Kui enne tapeti kõik protestijad lihtsalt ära, sest keegi nagunii teada ei saanud jne, siis tänu sotsiaalmeedia levikule on seda kõike palju vähem, sest kes ikka tahab näidata, et nad “probleemiga” nii tegelevad. Susanna jagas raamatus #MyStealthyFreedom teemaviidet, mis sümboliseerib kõike, millest Iraani naised on ilma jäänud ja nüüd tagasi on otsustanud nõuda.
Mis värk on sellega, et kõikide islami maade "Minu-" raamatud on naiste kirjutatud? Need on väga meestekesksed ühiskonnad. Naise vaade nendele riikidele on paramatult... kallutatud. Ole kuitahes laia silmaringiga või emantsipeerunud - sa ikkagi tajud neid riike läbi eeskätt oma soo ja alles siis muul viisil. Muidugi on ka seda vaadet vaja. Aga tulemusena ei saa me nende riikide "meespoole" kohta teada üldse mitte midagi. Majandus, poliitika, äritavad, kohtumised, suhtlus, töökorraldus - kõik on teemade ringist täiesti väljas.
Euroopa raamatute puhul pole väga vahet, kas autorid on naised või mehed või vaheldumisi. Kuid just lõunapoolsete kultuuride juures paluks rohkem vaheldust.
"Minu Iraanis" on autor lisaks turist, kes mitte ei ela seal, vaid lihtsalt külastab ja reisib ringi. Olgu pilk kuitahes terav, ikkagi on see vaade vaid väljast. Kohatud kohalike lood natuke aitavad, kuid need väga lühidad sissevaated.
Iraani sees tehtud turisti-tripid ei ava riiki ka kuigivõrd. On mõned toredad käigud ja nende kirjeldused, kuid kas need on "minu Iraan"? Või võiks samamoodi imetleda mošeesid ja kõrbelinnu kustahes mujal?
Ka ei tule raamatust üldse välja ühiskonna sisepinged ümber lähiajaloo (eelmise sajandi teine pool ja praegune sajand). Iraan mäletab veel islamirevolutsiooni-eelset aega, sõda, kombluspolitsei teket...
Kokkuvõttes jäi raamat hõredaks ja pealiskaudseks. Ei jäänud tunnet, et ma tajun Iraani läbi autori kogemuse. Ei jäänud ka muljet autorist endast. Käis, reisis, pani kirja...
Aga teie lugege ikkagi, ehk on teie jaoks huvitavam kui minu jaoks.
Autor on käinud viimastel aastatel mitmeid kordi Iraanis, rännanud seal nii peikaga, eestlasest sõbraga kui ka üksi. Kogemusi on nii hotellide, diivanisurfi kui koguni telkimisega ja lageda taeva all magamisega. Vaimustus maast ja sealsest rahvast on üüratu, ülivõrdes kiidusõnu jagub mitmele poole ja saame teada, millise lemmikpaiga või -restorani või -inimese või -hotelli ta leidis. Tahaks juba isegi sinna minna, tundub mulle.
Omaette teema on siiski iraanlannadega, ja naistega üldiselt. Iraanis on keha ja juuste katmisega veel eriti karm olukord ja naisturistidele erandeid ei tehta. Et üheltpoolt on tohutu austus, mis tähendab, et võõra mehe naisega ei laskuta isegi neutraalse sisuga vestlusesse, ent teisalt on valge naisterahva üksi liikudes normaalne talle ligi tikkuda, ahistada, abieluettepanekuid vasakule ja paremale loopida jms toredat teha. See võib olla päris väsitav...
Iraani ja naistega seoses soovitaks siia kõrvale lugeda ka Parsipuri "Meesteta naisi".
Jätkan paberil rändamist lugedes kõige erinevamate inimeste elu kaugel maal või sel juhul pigem korduvaid reise läbi aastate. Ma tõesti ei tea, miks keegi peaks tahtma minna sinna sanktsioneeritud terroristide põrgukatlasse minema. Eriti veel seal piirkonnas erilise surve all olevad naised. Aga võta näpust, vähemalt üks käis seal ja kellegi lugemiselamust ei riku ära asjaolu, et autor sealt ka elusa ja tervena tagasi tuli.
Lugesin seda raamatut ikka päris tõsiselt pea kogu aeg nagu facepalmi all puhates. Mu mõistus tõrkus midagi kasulikku siit vastu võtmast, sest see kõik oli minu jaoks nii naeruväärselt ebavajalik sekelduste jada. Ja inimene vabatahtlikult võtab sellise katsumuse ette, kuna kuulas paari pärismaalase juttu. Inimloomaaed on ikka võrratult kirju ja tuleb taaskord tänulik olla, et lugejatena saame reisida ilma kogu seda fundamentaalterroristlikku jama ise kogemata.
Saan aru, et esimene #minusari kus autor pole elanud, kuid on mitmeid kordi külastanud: peikaga, siis üksi, siis teiste naissoost sõpradega. Väga väga huvitav ja imeline, eriti peale “Minu Süüria” lugemist, oligi nagu üks hea jätk. Õigemini, kui neile kahele lugeda sissejuhatuseks armeenlaste lugu (“Taeva tütred”), on asi veel selgem. Aga hulljulge tütarlaps, seda toob ta ise ka välja. Mul on hea meel, et kõik on temaga hästi ja ta nägi iraanlaste heatahtlikkust. Väga häirisid mind pealkirjade all olevad tekstid, mis tegelikult olid üks-ühele katked eelootavast peatükist - kui need vahele jätsin, oli palju parem lugeda. Soovitan kindlasti lugeda, eriti kui endal sinna tungivat soovi minna pole.
Niivõrd teistsugune kogemus “Minu..” sarja raamatute seas. Mõtlemapanev, silmiavav, põnev ja sügavalt kurb raamat. Huvi Iraani vastu kindlasti tõusis, aga sellist hulljulgust nagu autoril mul ei ole..
Susanna, hea töö! Ilus kirjeldus, palju lähedasi hetki. Aitäh selle eest! See raamat on Eestile kingituseks. Iraan on riik, kuhu kindlasti minna soovin, nüüd rohkem veel kui varem.
Nii veniv ja aeglane raamat. Ilmselt väga informatiivne kellegi jaoks kes päriselt plaanib Iraani minna, aga kuna minul ei ole selleks vähimatki huvi, siis ei olnud ka raamatut eriti huvitav lugeda.
"Minu Iraan" on üks väheseid "Minu..." sarja raamatuid, kus autor ei elagi kohapeal, aga on pikalt ja korduvalt sinna reisinud. (Teise sellise näitena meenub "Minu Mongoolia" ja rohkem kohe ei meenugi.) Ma olen maailmas iraanlasi (pärslasi) kohanud ja nad on eranditult kõik olnud hästi soojad ja toredad inimesed. Nii et ma saan hästi aru sellest, mis võluvägi Susannat sinna kogu aeg tagasi on tõmmanud. Aga elu on näidanud talle ka seda, mismoodi erinevad reis poiss-sõbraga ja reis üksiku naisena (vallalisena tuli hakata kasutama väljamõeldud peigmeest). Moslemimaad ongi sellised, kus liikudes hakkad end igal juhul võimendatult oma soo esindajana tundma ega saa seda hetkekski unustada. Huvitav lugu on ühes mereäärses kogukonnas naiste kombest kasutada linnunokakujulist maski. See oli ajalooliselt vägistamisvastane mask: kaugelt näevad naised selle maskiga välja nagu kongus ninadega mehed. Tänapäeva Iraani puhul on oluline teema nende tagurlikkus... Miks see juhtus, et vahepeal täiesti avatud ja läänemeelsest riigist sai konservatiivne? Mismoodi need armsad pärslased selliseks (kohati) inimvaenulikuks süsteemiksmoonduvad? Juuste korraks paljastamine võib lõppeda fataalselt, mitte ainult sulle endale, aga karistajad võivad mõnele teisele naisele su linnaosas kätte maksta, hapet näkku visata... Ja sotsiaalmeedia julgustükk on naistel teha minivideo, kus paistavad juuksed! Seesuguseid kultuurisõja-teemasid oleks raamatust rohkemgi tahtnud, esitlusel tuli jutuks veel seikasid, mida raamatus mu meelest polnudki (aga ka seal on päris palju hulle ja kentsakaid lugusid, näiteks kuidas droonidega valvatakse, et rahvas kusagile laulmiseks ei koguneks... sest koos laulmine on keelatud, kardavad vist laulvat revolutsiooni). Keelatud on veel väga palju asju, näiteks ka välismaa päritolu naised ei tohi Iraanis juukseid näidata... Jah, raamatu kaanel on juuksed. Juustest saab sümbol, Susanna igatseb võimalust minna kusagile, kus tuul juukseid sasida saab... Susanna kui autori eripära on tema emotsionaalsus ja vaat et lapselik avatus. Maagilised lõhnad, lood, meeleolud, tajud. Ja pisarad. Raamatus on mitu kohta, kus ta kultuurišokist või meelehärmist nutma puhkeb. Samal ajal on ta tugev, (hull)julge ja tark, islami alal haritud (lausa kõrgharitud) ja irooniline. Omapärane kombinatsioon omapärases riigis. On heameel, et selline oluline koht on "Minu..." sarjas kaardile saadud!
Lugesin puhkusel olles nagu reisikirja, tegin märkmeid kuhu minna ja kuidas. Huvitav oli lugeda eriti kuna ka ise tahaks sinna reisida. Oleks aga tahtnud rohkem sügavamaid insighte inimeste elust, kommetest ja mõtedest ja ka argielust ja kohapeal elamisest.