What do you think?
Rate this book
Mälestusi
Pole palju eesti teadlasi, kes on olnud samavõrra tuntud üleilmses teadusmaailmas ja rahvuskaaslaste hulgas kui Paul Ariste.
Laia tuntuse nii ida kui lääne keeleteadlaste hulgas tõi talle eelkõige soome-ugri keeleteaduse taasrajamine Tartu ülikoolis pärast laastavat sõda ning ka soome-ugri rahvaste endi teadlaste koolitamine Tartus. Sellega kaasnes arvukate ekspeditsioonide korraldamine. Eriti pühendunud oli Paul Ariste vadja keele, rahvaluule ja kultuuri uurimisele ning selle jäädvustamisele tulevaste põlvede tarvis. Selle kõrval on ta eesti keele foneetika kui teaduse rajaja ning arvukate tööde autor, mis räägivad eesti keele sõnavara päritolust, keelekontaktidest, eesti keele uurimise ajaloost ja paljust muust, ka mustlaste, juutide, setude ja rannarootslaste keelest ning kultuurist.
Paul Ariste on mälestuskilde avaldanud nii paljudes omaette artiklites kui ka põiminud neid muudesse kirjutistesse. Süstemaatilisemalt hakkas ta mälestusi kirja panema 1978. aastal ning jätkas seda mõnel järgneval aastal.
Kirjutamisaega arvestades on neis üsna avameelselt ja temale eriomases nauditavas stiilis käidud läbi elutee sünnist kuni 1950. aastate alguseni; hilisemat aega jäävad kajastama tema seni käsikirjas olevad päevikud. Mälestuste lõppu on kirjutaja soovil lisatud kaa astate 1948-1950 masendavates oludes kirja pandud «Mõni sõna enese kirjanduslikust tegevusest», mis küll osalt kordab hiljem kirjutatut.
Laia tuntuse nii ida kui lääne keeleteadlaste hulgas tõi talle eelkõige soome-ugri keeleteaduse taasrajamine Tartu ülikoolis pärast laastavat sõda ning ka soome-ugri rahvaste endi teadlaste koolitamine Tartus. Sellega kaasnes arvukate ekspeditsioonide korraldamine. Eriti pühendunud oli Paul Ariste vadja keele, rahvaluule ja kultuuri uurimisele ning selle jäädvustamisele tulevaste põlvede tarvis. Selle kõrval on ta eesti keele foneetika kui teaduse rajaja ning arvukate tööde autor, mis räägivad eesti keele sõnavara päritolust, keelekontaktidest, eesti keele uurimise ajaloost ja paljust muust, ka mustlaste, juutide, setude ja rannarootslaste keelest ning kultuurist.
Paul Ariste on mälestuskilde avaldanud nii paljudes omaette artiklites kui ka põiminud neid muudesse kirjutistesse. Süstemaatilisemalt hakkas ta mälestusi kirja panema 1978. aastal ning jätkas seda mõnel järgneval aastal.
Kirjutamisaega arvestades on neis üsna avameelselt ja temale eriomases nauditavas stiilis käidud läbi elutee sünnist kuni 1950. aastate alguseni; hilisemat aega jäävad kajastama tema seni käsikirjas olevad päevikud. Mälestuste lõppu on kirjutaja soovil lisatud kaa astate 1948-1950 masendavates oludes kirja pandud «Mõni sõna enese kirjanduslikust tegevusest», mis küll osalt kordab hiljem kirjutatut.
362 pages, Paperback
First published January 1, 2008
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
June 14, 2018
Lugedes neid vana mehe mälestusi oma elukäigu esimesest poolest tekkis mul ikka ja jälle tunne, et füüsikaseadused on ikka kõvasti muutunud. Vanasti oli kõik palju aeglasem (alustades transpordist ja lõpetades inimeste vahelise suhtlusega), kuid maailmas ja inimestel oli palju rohkem aega. Aega, et pühenduda. Aega, et otsida ja ekselda. Aega, et minna tuumani välja.
Nüüd saab iga teema või küsimus omale täpselt viis sekundit eetriaega ja kohe on järgmise sama (eba)olulise tähelepanunuruja tähetund. Vahel tahame tõsta kätt ja lisa küsida, aga me oleme seda tehes lootusetult aeglased. Me lihtsalt ei jõua ja väsime peagi. Lööme käega ja läheme vooluga kaasa. Mugavus ja lihtsakoelisus loksutavad vaikselt meie paati, mis triivib tuhandete teistega allavoolu.
Härra Ariste poleks kunagi lasknud oma paadikest allavoolu triivida. Ta oleks kõvasti sõudma asunud ning oma lootsiku Hiiumaa, Vadjamaa või Liivimaa randa juhtinud. Seal oleks ta rõõmsalt kaldale astunud, esimest vastutulijat tema emakeeles tervitanud ning küsinud teed nende küla kõige vanema memme või taadi manu, kelle pajatusi ja laulukesi ta oleks üles märkima tõtanud. Pärast oleks sõudnud kiiremas korras mööda Emajõge Tartu, kus oleks märkmed arhiivi viinud ja uue artikli toimetajale.
Neid mälestusi oli tõesti lust lugeda. Enda lemmikuteks olid sõjaaegse Tartu ja Ariste vanglas oldud perioodi kirjeldused. Eriti tahaksin esile tõsta autori objektiivsust, ausust ja julgust. Mälestused on kirja pandud 1970.–1980. aastail, millal selliste tekstide abil võis ikka oma elu väga ära rikkuda. Ilmselt siis Ariste ei kartnud või enam ei hoolinud, et neid tekste satub lugema mõni pahatahtlik inimene, kes hiljem tema kohta kindlatesse asutustesse ettekannet tegema jookseb. Selliseid inimesi oli tema ümbruses küllaga ja ka Tartu ülikooli õppejõudude hulgas. Kokkuhoidvast mesilasperest eestlaste kontekstis küll tollal rääkida ei saanud.
Kellel on soovi natuke kadunud maailma ja aega pilku heita, siis Paul Ariste mälestused on teile suurepäraseks teejuhiks. Vahel on teie teejuht küll natuke nukker ja isegi depressiivsusesse kalduv, kuid andke see talle andeks. Ta on pärit ajast, kus ta ei saanud olla päris tema ise ning lippude vahetust ja tuulelippe nägi ta liigagi palju ühe eluaja kohta.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Nüüd saab iga teema või küsimus omale täpselt viis sekundit eetriaega ja kohe on järgmise sama (eba)olulise tähelepanunuruja tähetund. Vahel tahame tõsta kätt ja lisa küsida, aga me oleme seda tehes lootusetult aeglased. Me lihtsalt ei jõua ja väsime peagi. Lööme käega ja läheme vooluga kaasa. Mugavus ja lihtsakoelisus loksutavad vaikselt meie paati, mis triivib tuhandete teistega allavoolu.
Härra Ariste poleks kunagi lasknud oma paadikest allavoolu triivida. Ta oleks kõvasti sõudma asunud ning oma lootsiku Hiiumaa, Vadjamaa või Liivimaa randa juhtinud. Seal oleks ta rõõmsalt kaldale astunud, esimest vastutulijat tema emakeeles tervitanud ning küsinud teed nende küla kõige vanema memme või taadi manu, kelle pajatusi ja laulukesi ta oleks üles märkima tõtanud. Pärast oleks sõudnud kiiremas korras mööda Emajõge Tartu, kus oleks märkmed arhiivi viinud ja uue artikli toimetajale.
Neid mälestusi oli tõesti lust lugeda. Enda lemmikuteks olid sõjaaegse Tartu ja Ariste vanglas oldud perioodi kirjeldused. Eriti tahaksin esile tõsta autori objektiivsust, ausust ja julgust. Mälestused on kirja pandud 1970.–1980. aastail, millal selliste tekstide abil võis ikka oma elu väga ära rikkuda. Ilmselt siis Ariste ei kartnud või enam ei hoolinud, et neid tekste satub lugema mõni pahatahtlik inimene, kes hiljem tema kohta kindlatesse asutustesse ettekannet tegema jookseb. Selliseid inimesi oli tema ümbruses küllaga ja ka Tartu ülikooli õppejõudude hulgas. Kokkuhoidvast mesilasperest eestlaste kontekstis küll tollal rääkida ei saanud.
Kellel on soovi natuke kadunud maailma ja aega pilku heita, siis Paul Ariste mälestused on teile suurepäraseks teejuhiks. Vahel on teie teejuht küll natuke nukker ja isegi depressiivsusesse kalduv, kuid andke see talle andeks. Ta on pärit ajast, kus ta ei saanud olla päris tema ise ning lippude vahetust ja tuulelippe nägi ta liigagi palju ühe eluaja kohta.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 23, 2017
Peamine väärtus - mulle, eksole - on selles raamatus edasi antud, väga kiretus stiilis (isegi selliselt vanainimeselikult pajatavad) kirjeldused elust-olust 20. sajandi alguse Eestis. Mul on ka mulje, et kuna need on kirja pandud 1980. aasta paiku, siis pole siin mineviku ülistamist ega mahategemist, vaid lihtsalt seda, mis on meelde tulnud. Mulle väga meeldis selle raamatu apoliitiline toon ja üldisemalt Ariste kosmopoliitlik hoiak.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews