What do you think?
Rate this book
Lingvistika #1
Metsik lingvistika
Huvipakkuv raamat neile, kes usuvad, et keeles on veel palju avastamata asju. Kiri ja kirjasüsteemid on leiutised, mis on muutnud ajaloos kõige rohkem inimese mõtlemist. Kuidas muutub kiri lähitulevikus? Milliseid muutusi võib see kaasa tuua kultuuris ja mõtlemises? Kuidas on keel seotud teiste märgisüsteemidega?
I osa - Metsik lingvistika
Metsik lingvistika
Keelemõtte äratuseks
Viga folklooris
Kirjavahemärgid, müstika ja hiina keel
Kirja taltsutamatusest
Maagiline sõna
Multialfabeedi hingus
Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis
Metafoorist
Regilaul humanitaaria mudelina
Alfabeedi renessanss
Kunsti alfabeet
II osa - Sosinad kartulikummardajate külast
Felix Oinas, Karaboksarov ja lõunaeesti mütoloogia
Memoraat ja regikiri maagilises külas
Lopergused süsteemid
Lõpetuseks
I osa - Metsik lingvistika
Metsik lingvistika
Keelemõtte äratuseks
Viga folklooris
Kirjavahemärgid, müstika ja hiina keel
Kirja taltsutamatusest
Maagiline sõna
Multialfabeedi hingus
Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis
Metafoorist
Regilaul humanitaaria mudelina
Alfabeedi renessanss
Kunsti alfabeet
II osa - Sosinad kartulikummardajate külast
Felix Oinas, Karaboksarov ja lõunaeesti mütoloogia
Memoraat ja regikiri maagilises külas
Lopergused süsteemid
Lõpetuseks
- GenresNonfictionPhilosophy
127 pages, Paperback
First published January 1, 2008
18 people are currently reading
164 people want to read
About the author
Valdur Mikita
20 books32 followersSemiootik, esseist ja raamatu "Metsik lingvistika" autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" - ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke "Äpardumise rõõm", täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu "Rännak impampluule riiki" (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke "Kirsiõieturundus" ning keele ja kirja üle mõtisklev "Metsik lingvistika".
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
January 26, 2020
Ma arvasin, et mulle meeldib lingvistika, kuid seda raamatut lugedes sain ma aru, milline valus "troop" ma olen. Loodan, et "metonüümia", "litootes" või "hüperbool" pole nakkavad või tüsistustega haigused, sest ma pole tükk aega nii palju võõraid sõnu lugenud. Mõne puhul ma tõenäoliselt oleksin vaevunud neid üles otsima, kuid mida edasi, seda vähem ma suutsin selle tekstiga haakuda.
Hr Mikita suurim panus selle ugrilikult täis kriitseldatud teosega minu ellu on vast arusaam, et tegelikult ma naudin hoopis keelemängu ja kalambuuri, mitte pealkirjas mainitud teadust. Lingvistika olla hoopis mingi müstiline humanitaarteaduslik soigumine keelest, kultuurist, kõnest, mõtlemisest ja märkidest. Kuidas kiri üritab keerukat kosmost nimega keel salvestada, piirates või pigem isegi välja lõigates tundeid ja ümbritsevat konteksti. Kirjutades kaovad mitmed mõõtmed - üks põhjus, miks emotikoonid ja meemid levinud on. Kuna teksti kujul võib toorest lausest tihti valesti aru saada. Multimeedia maailmas võiks öelda, et koodek on kadudega. MP3 vs FLAC.
Aga humanitaarteadlane kirjutaks selle arusaadava mõtte edasiandmiseks kokku midagi sellist: "Kunsti kui tekstitüüpi iseloomustab troobirohkus. Ametlik tekst püüab semantilist ambivalentsust minimeerida. Tavatekstid jäävad kusagile nende vahele. Üldjuhul on kirjasüsteemidel olemas piisavalt suur 'loks', et häälestada ennast n-ö ühele või teisele tekstitüübile. Alfabeedis on sellise puhvri loojaks osa interpunktsioonimärke. Kuigi kirjavahemärgid leiutas juba paarsada aastat enne meie ajaarvamist Aleksandria arhivaar Aristophanes, pärineb interpunktsioon tänapäevasel kujul Veneetsia trükkalilt Aldus Manutiuselt, kes XV sajandi lõpus kirjavahemärgistust märkimisväärselt täiendas. Rangelt võttes koosneb alfabeet kahest märgisüsteemist, tähestikust ja kirjavahemärkidest. Tähestik transformeerib inimkõne pidevuse diskreetseks märgisüsteemiks, kirjavahemärgid omakorda mahendavad seda järsku üleminekut. Hüüu- ja küsimärk on teatud mõttes laiali määritud kogu lausele."
Whoa. Väike ajalooline kõrvalepõige on huvitav, kuid seda kahjuks ei täpsustata ning see upub muu teadusliku sõnadevoo vahele ära. Loen seda teksti nagu libiseksin korduvalt teadvusetusesse ja tagasi arusaamisse iga lausejupi järel. Võibolla siit siis ka hoiatus, et kui keegi ootas siit mingit lobedat populaarteadust ja vahvat Bill Brysoni või Mary Roachi laadset jutustust, siis ei maksa sellisesse lõksu langeda, kui vöö all pole tugev humanitaariakraad või huvi.
Järgnevalt tooksin positiivselt poolelt välja minu jaoks raamatu kõige huvitavama osa - faktoidid, mis kahjuks on lajatatud pigem möödaminnes - jättes huvitav ajaloolõng lahti harutamata. Autor nagu narritab korraks millegi põnevaga ja siis pöördub jälle oma peateema juurde tagasi. On arusaadav, et kontserdiplakatil kõige suuremalt kujutatud bänd on prioriteet. Lihtsalt on natuke kahju, et soojendusesineja mulle hoopis sügavama mulje jättis, aga see on alati risk, kui avastada laialt ja tundmatut. Aktsepteerin seda riski, sest teinekord see jällegi tasub mitmekordselt ära.
"Teine tuntud näide pikka aega püsinud eksiarvamusest on uskumus, et eskimotel on lume kohta vähemalt sadakond sõna. Seda kasutati pikka aega peamise näitena keelelise relatiivsuse hüpoteesi paikapidavusest. Hiljem selgus, et see väide on fabritseeritud. Benjamin Whorf, kelle mõttekäigust see alguse sai, ei osanud tegelikult inuiti keelt. Whorf tugines ameerika antropoloogi ja keeleteadlase Franz Boasi jutu sees poetatud märkusele, et eskimotel on lume kohta neli erinevat sõna. Whorf arvas, et ilmselt võib neid olla enamgi. Ta kirjutas sellest terve artikli, oma vaatenurgast muidugi. Üsna pea märkas Whorf kohkumusega, et sõnade arvuks pakutakse juba 50, siis 100, keegi kõneles koguni 200 sõnast... Tegelikult on inuiti keeles lume kohta kaksteist sõna. Inglise keeles on üksteist. Ka eesti keelest võime leida lume eri varjundite kohta vähemalt kümmekond sõna."
"Ajaloost on teada, et veel XVII sajandil saadeti Prantsusmaal inimesi tuleriidale selle eest, et nad söendasid kasutada "tühja märki", see tähendab nulli."
"Jutumärgid tekkisid ilmselt kahe koma kõrvutikirjutamisel, kuid nende esialgne tähendus tulenes siiski sulumärkidest. Sulud pärinevad C-tähest (ld conclusio - sulgemine)."
Hr Mikita suurim panus selle ugrilikult täis kriitseldatud teosega minu ellu on vast arusaam, et tegelikult ma naudin hoopis keelemängu ja kalambuuri, mitte pealkirjas mainitud teadust. Lingvistika olla hoopis mingi müstiline humanitaarteaduslik soigumine keelest, kultuurist, kõnest, mõtlemisest ja märkidest. Kuidas kiri üritab keerukat kosmost nimega keel salvestada, piirates või pigem isegi välja lõigates tundeid ja ümbritsevat konteksti. Kirjutades kaovad mitmed mõõtmed - üks põhjus, miks emotikoonid ja meemid levinud on. Kuna teksti kujul võib toorest lausest tihti valesti aru saada. Multimeedia maailmas võiks öelda, et koodek on kadudega. MP3 vs FLAC.
Aga humanitaarteadlane kirjutaks selle arusaadava mõtte edasiandmiseks kokku midagi sellist: "Kunsti kui tekstitüüpi iseloomustab troobirohkus. Ametlik tekst püüab semantilist ambivalentsust minimeerida. Tavatekstid jäävad kusagile nende vahele. Üldjuhul on kirjasüsteemidel olemas piisavalt suur 'loks', et häälestada ennast n-ö ühele või teisele tekstitüübile. Alfabeedis on sellise puhvri loojaks osa interpunktsioonimärke. Kuigi kirjavahemärgid leiutas juba paarsada aastat enne meie ajaarvamist Aleksandria arhivaar Aristophanes, pärineb interpunktsioon tänapäevasel kujul Veneetsia trükkalilt Aldus Manutiuselt, kes XV sajandi lõpus kirjavahemärgistust märkimisväärselt täiendas. Rangelt võttes koosneb alfabeet kahest märgisüsteemist, tähestikust ja kirjavahemärkidest. Tähestik transformeerib inimkõne pidevuse diskreetseks märgisüsteemiks, kirjavahemärgid omakorda mahendavad seda järsku üleminekut. Hüüu- ja küsimärk on teatud mõttes laiali määritud kogu lausele."
Whoa. Väike ajalooline kõrvalepõige on huvitav, kuid seda kahjuks ei täpsustata ning see upub muu teadusliku sõnadevoo vahele ära. Loen seda teksti nagu libiseksin korduvalt teadvusetusesse ja tagasi arusaamisse iga lausejupi järel. Võibolla siit siis ka hoiatus, et kui keegi ootas siit mingit lobedat populaarteadust ja vahvat Bill Brysoni või Mary Roachi laadset jutustust, siis ei maksa sellisesse lõksu langeda, kui vöö all pole tugev humanitaariakraad või huvi.
Järgnevalt tooksin positiivselt poolelt välja minu jaoks raamatu kõige huvitavama osa - faktoidid, mis kahjuks on lajatatud pigem möödaminnes - jättes huvitav ajaloolõng lahti harutamata. Autor nagu narritab korraks millegi põnevaga ja siis pöördub jälle oma peateema juurde tagasi. On arusaadav, et kontserdiplakatil kõige suuremalt kujutatud bänd on prioriteet. Lihtsalt on natuke kahju, et soojendusesineja mulle hoopis sügavama mulje jättis, aga see on alati risk, kui avastada laialt ja tundmatut. Aktsepteerin seda riski, sest teinekord see jällegi tasub mitmekordselt ära.
"Teine tuntud näide pikka aega püsinud eksiarvamusest on uskumus, et eskimotel on lume kohta vähemalt sadakond sõna. Seda kasutati pikka aega peamise näitena keelelise relatiivsuse hüpoteesi paikapidavusest. Hiljem selgus, et see väide on fabritseeritud. Benjamin Whorf, kelle mõttekäigust see alguse sai, ei osanud tegelikult inuiti keelt. Whorf tugines ameerika antropoloogi ja keeleteadlase Franz Boasi jutu sees poetatud märkusele, et eskimotel on lume kohta neli erinevat sõna. Whorf arvas, et ilmselt võib neid olla enamgi. Ta kirjutas sellest terve artikli, oma vaatenurgast muidugi. Üsna pea märkas Whorf kohkumusega, et sõnade arvuks pakutakse juba 50, siis 100, keegi kõneles koguni 200 sõnast... Tegelikult on inuiti keeles lume kohta kaksteist sõna. Inglise keeles on üksteist. Ka eesti keelest võime leida lume eri varjundite kohta vähemalt kümmekond sõna."
"Ajaloost on teada, et veel XVII sajandil saadeti Prantsusmaal inimesi tuleriidale selle eest, et nad söendasid kasutada "tühja märki", see tähendab nulli."
"Jutumärgid tekkisid ilmselt kahe koma kõrvutikirjutamisel, kuid nende esialgne tähendus tulenes siiski sulumärkidest. Sulud pärinevad C-tähest (ld conclusio - sulgemine)."
August 10, 2021
"Metsik lingvistika" on nähtavasti mikitalikkuse-eelne Valdur Mikita. Teos ilmus 2008. aastal (uus trükk 2016) ning oli esimene raamatute sarjas, mis alles hiljem tegid Mikita kuulsaks. See tähendab, et see ei pruugi päris vastata nende ootustele, kellele 2010. aastate teises pooles meeldisid Mikita kergesti kuulatavad loengud, arvamuslood ja ööülikooli saated. Autor näib ka seda ette teadvat, kui eessõnas lausub isegi, et raamat "Lingvistiline mets" (triloogia teine osa) on parem. Pole just hea märk, kui autor ise vihjab oma raamatu alguses, et käesoleva köite võib vahele jätta.
Igatahes on teos sisuliselt u 120 lehekülge mõtisklusi (Lõuna-)Eesti, keele ja (lõuna)eesti keele üle. Kirja pandud mõtisklused võivad olla väga nauditavad, kuid antud teoses segab lugemisnaudingu saavutamist kindla struktuuri puudus. Mõtted näivad nii palju korduvat, et lugejana tekib segadus, kas autor üritab mõnda uut mõtet selgitada või lihtsalt ümber sõnastada paar lehekülge varem öeldut. Lisaks sellele ei ole selle teose mõtted ka sugugi nii kergesti haaratavad, kui n-ö harjumuspärased mikitaismid (ehkki ka neid siin leidub). Autori stiil on suhteliselt akadeemiline ning inimesele, kellel puuduvad semiootikas või lingvistikas algeteadmised, on raamatust arusaamine tõenäoliselt väga-väga raske. Mina oma semiootika bakateadmistega hammustasin kuidagi läbi, ent siiski võtsin raamatu kätte teadmisega, et loen midagi palju kergemat. Olgu see ka järgmistele lugejatele teadmiseks.
Kuid isegi kui raamatust enam-vähem aru saada, jääb selle sisu kuidagi lahjaks. Autor hüppab ühelt teemalt teisele ega süvene millessegi piisavalt, et päris veenev olla. Lisaks sellele puuduvad viited, mis teeb tema suurte väidete usutavuse (minu silmis) väiksemaks (ta toetub päris palju teaduslikele uuringutele). Mikita mõistagi püüab luua müüti, mistõttu ei peakski viited võib-olla vajalikud olema. Samas, kui luua n-ö teadusliku põhjaga müüti, siis ehk ikkagi võiks. Mikital on ju ka endal PhD.
Enamik inimesi võtavad Mikita müüdiloomet tõenäoliselt rohkem kirjandusliku naudingu kui tõena. Ei tea, kuidas Mikita oma müüti ise näeb. Tõenäoliselt natukene mõlemat. Seega, kuna selle raamatu kirjanduslik nauding polnud kõige erilisem veidi ebaõnnestunud stiili tõttu, siis ei saa seda ka suureks lugemiselamuseks pidada. Ma pole "Lingvistilist metsa" lugenud, kuid usutavasti parandas ta seal mitmeid "Metsikus Lingvistikas" tehtud apse.
Igatahes on teos sisuliselt u 120 lehekülge mõtisklusi (Lõuna-)Eesti, keele ja (lõuna)eesti keele üle. Kirja pandud mõtisklused võivad olla väga nauditavad, kuid antud teoses segab lugemisnaudingu saavutamist kindla struktuuri puudus. Mõtted näivad nii palju korduvat, et lugejana tekib segadus, kas autor üritab mõnda uut mõtet selgitada või lihtsalt ümber sõnastada paar lehekülge varem öeldut. Lisaks sellele ei ole selle teose mõtted ka sugugi nii kergesti haaratavad, kui n-ö harjumuspärased mikitaismid (ehkki ka neid siin leidub). Autori stiil on suhteliselt akadeemiline ning inimesele, kellel puuduvad semiootikas või lingvistikas algeteadmised, on raamatust arusaamine tõenäoliselt väga-väga raske. Mina oma semiootika bakateadmistega hammustasin kuidagi läbi, ent siiski võtsin raamatu kätte teadmisega, et loen midagi palju kergemat. Olgu see ka järgmistele lugejatele teadmiseks.
Kuid isegi kui raamatust enam-vähem aru saada, jääb selle sisu kuidagi lahjaks. Autor hüppab ühelt teemalt teisele ega süvene millessegi piisavalt, et päris veenev olla. Lisaks sellele puuduvad viited, mis teeb tema suurte väidete usutavuse (minu silmis) väiksemaks (ta toetub päris palju teaduslikele uuringutele). Mikita mõistagi püüab luua müüti, mistõttu ei peakski viited võib-olla vajalikud olema. Samas, kui luua n-ö teadusliku põhjaga müüti, siis ehk ikkagi võiks. Mikital on ju ka endal PhD.
Enamik inimesi võtavad Mikita müüdiloomet tõenäoliselt rohkem kirjandusliku naudingu kui tõena. Ei tea, kuidas Mikita oma müüti ise näeb. Tõenäoliselt natukene mõlemat. Seega, kuna selle raamatu kirjanduslik nauding polnud kõige erilisem veidi ebaõnnestunud stiili tõttu, siis ei saa seda ka suureks lugemiselamuseks pidada. Ma pole "Lingvistilist metsa" lugenud, kuid usutavasti parandas ta seal mitmeid "Metsikus Lingvistikas" tehtud apse.
January 22, 2021
Huvitavalt kirjutatud teos, mis muudab lingvistika ka lihtsalt asjaarmastajale põnevaks. Samas nõustun teistega, kes väidavad, et kohati oli autor kasutanud liiga palju keerulisi sõnu ja termineid. Olles ise aga lingvistikaga veidi rohkem tegelenud, ei häirinud mind autori lai sõnavara kasutus. Veel oleks raamat võinud olla paremini struktureeritud, sest vahel rääkis autor samadel teemadel täiesti erinevates peatükkides.
Lõpetuseks tsiteeriksin ühte teoses välja toodud mõtet rahvusliku identiteedi kohta, mis mõjub küll võõrana, kuid paneb siiski mõtlema.
"Inimesele ei ole ilmtingimata vaja rahvuslikku identiteeti, põhiline enesemääratlus peaks käima ikka emakeele järgi. See on palju loomulikum lähenemisviis. Kuid meile on emapiimaga sisse joodetud, et rahvus on midagi väga olulist. Tegelikult see nii ei ole: rahvus on tänapäeval üks riigivõimu teostamise vorme. Tugevad hõimusuhted ei vaja rahvuslikku määratlust. Keelest piisab täiesti. See, mida me nimetame rahvustundeks, on tegelikult ühiselt jagatud keeletunne, loomulik keeleühtsus."
Lõpetuseks tsiteeriksin ühte teoses välja toodud mõtet rahvusliku identiteedi kohta, mis mõjub küll võõrana, kuid paneb siiski mõtlema.
"Inimesele ei ole ilmtingimata vaja rahvuslikku identiteeti, põhiline enesemääratlus peaks käima ikka emakeele järgi. See on palju loomulikum lähenemisviis. Kuid meile on emapiimaga sisse joodetud, et rahvus on midagi väga olulist. Tegelikult see nii ei ole: rahvus on tänapäeval üks riigivõimu teostamise vorme. Tugevad hõimusuhted ei vaja rahvuslikku määratlust. Keelest piisab täiesti. See, mida me nimetame rahvustundeks, on tegelikult ühiselt jagatud keeletunne, loomulik keeleühtsus."
September 7, 2021
Pidin taaskordselt enesele tõdema, et Valdur Mikita teoste arutlused on väga huvitavalt ja värvikate näidetega üles ehitatud. Olgu sa siis filoloogia taustaga või mitte, on väga põnev lugeda, kuidas Mikita kirjeldab eesti keele säilimise probleemi.
10/10 hea lugemine, soovitan seda raamatut lugeda eelkõige kindlasti oma kursusekaaslastel, aga üleüldiselt ka kõigil eestlastel, kellel on vähegi südames meie rahvusetunnetus ja keele säilimine.
10/10 hea lugemine, soovitan seda raamatut lugeda eelkõige kindlasti oma kursusekaaslastel, aga üleüldiselt ka kõigil eestlastel, kellel on vähegi südames meie rahvusetunnetus ja keele säilimine.
March 9, 2016
Iga kodustamata inimese vaimuvaramu. Veel üsna uuena siin maailmas. Ometigi Lõuna-Eesti kartulikummardajate järeltulijana, viib see raamat mälusügavustesse. Keel muutub janusemaks. Meenus selgelt, kuidas keelejanu kustutas teinekord ka ennemuistne vaikus. Vaikus, millest ei saagi päris hästi rääkida. Küll saab seda vaadata, katsuda, sisse hingata, kes teab mida kõike veel- aga vanaisa ei ütle ikka veel ühtegi sõna(paralleelreaalsuses lind toksib köhatavat puud, maa lirtsub, jalad kõnnivad rütmi, kilepüksid sahisevad ja tuul pühib mõtted peast). Tundsin ennast kodustamata inimesena seda raamatut lugedes. Raamat viis tõepoolest perifeeriasse, minugi sünnipaika, kuhu enam pöörduda ei ole võimalik. Vahemaaks teistsugune keeleline reaalsus. Lõppude lõpuks üks reaalsus jääb... mis meelel see keelel. Nõnda tänuväärne on Mikita kirjatöö, mis minuni jõudis mõtlemise assotsiatiivsel kujul, peegeldades erinevaid maailmasid (nii mõndagi mõtet/maailma, oleks tahnud rohkem lugeda/vaadata, aga mis teha, meelt ei saagi vist kodustada(?), kusagil praksub ikka oks, mis su tähelepanu endale röövib ja kirja "seaduseid" teadlikult ignoreerib). Ehk tõepoolest saab temast kord meie loominguline isa. Raamat pakub nii tantsimiseks, mõtlemiseks, laulmiseks, kirjutamiseks kui ka kartulivõtuks rohkelt mõtteainet ja inspiratsiooni!
December 31, 2017
Kui raamatu kätte võtmise mõte juba väsitab, siis no ei tule rohkem tärne.
Mulle tegelikult väga meeldis see (uus?) sissejuhatus ja hetki teisigi sellest raamatust. Aga lõpuks on see üks hõljumine. Hõljumine keele ja kultuuri teemade kohal (ja teemad korduvad) neid eriti tihti otse puudutamata. Konkreetsemate näideteta, sest need ilmselt ei kannaks. Kuna see hõljumine on ka tuugalt täis kõikvõimalikke võõrsõnu ja eesti keele haruldusi, siis lõpuks ma olin lihtsalt kurnatud.
Mis ei tee seda raamatut halvaks, see ei ole halb - päris äge isegi, et selliseid raamatuid on - lihtsalt mulle ei meeldinud seda lugeda.
Mulle tegelikult väga meeldis see (uus?) sissejuhatus ja hetki teisigi sellest raamatust. Aga lõpuks on see üks hõljumine. Hõljumine keele ja kultuuri teemade kohal (ja teemad korduvad) neid eriti tihti otse puudutamata. Konkreetsemate näideteta, sest need ilmselt ei kannaks. Kuna see hõljumine on ka tuugalt täis kõikvõimalikke võõrsõnu ja eesti keele haruldusi, siis lõpuks ma olin lihtsalt kurnatud.
Mis ei tee seda raamatut halvaks, see ei ole halb - päris äge isegi, et selliseid raamatuid on - lihtsalt mulle ei meeldinud seda lugeda.
February 16, 2021
Mikita, kes kuulates-vaadates tundub olevat üks äärmiselt muhe mees, kasutab oma kirjalikes mõtiskeludes üsna palju võõravõitu sõnu, nii et lugemisega kõrvu tuli sagli pilk heita ka EKI-sse. Ta võtab nii kultuuri kui folkloori siin-seal päris juppideks lahti, aga sellest hoolimata aimub tema sõnade taga arvamus, et teglikult ei peakski ehk kõike pärimuslikku nii sügavuti lahkama ega analüüsima, kultuur ja folkloor võiksid ja peaksidki jääma natuke müstiliseks, salapäraseks ning kõike ei peagi lõpuni mõistma, lahterdama ega pisisasjadeni lahti harutama:
"Vanasõna on miski, mis vastab vanasõna mudelile, laul on miski, mis vastab laulu mudelile jne, aga folklooris eksisteerib äärmiselt rikas perifeeria, mis koosneb raskesti määratletavast kognitiivsest hägust, mille kohta puudub adekvaatne kirjutusmudel. Just see hägu moodustab sageli folkloori tegeliku rikkuse...( lk 29) ning jätkab samas:
"... folkloori põhitunnusteks on esmajoones selle terviklikkus, seda ei saa esitada pelgalt aineloendina. Kontekst on niisama oluline kui tekst, folkloori esitaja niisama tähtis kui materjal, mida ta esitab. Selline mõtteviis on ehk liialt holistlik ja metodoloogilises mõttes kasutu, kuid ta manitseb kõiki etnograafe ettevaatlikkusele, et mitte suruda erinevaid kultuure mingisuguse folkloorse keskväärtuse paradigmasse."
Autor arutleb raamatus selle üle,et kõiki pärimsulikke kultuure ei saa uurida samade mudelite järgi, sest on suur erinevus valdavalt linnastunud Euroopa kogukondlike kultuuride ja põhjamaiste loodusrahvaste pigem indvidualistlike kultuurilugude tekkes, arengus ning avaldumisvormides ning võrdleb omavahel piltkirja põhjal tekkinud idamaiseid tähestikke õhtumaades levinud foneetiliste alfabeetidega.
Päris huvitav on jälgida ka mõtterändu sellest, kuidas kiri üldse on alguse saanud. Et enne kui see hakkas täitma peamiselt keelelist funktsiooni, oli ta seotud pigem esemete vms loendamise ning olulise meeldejätmisega- ehk nagu Mikita ise tõdeb: " Esemed ja kirjamärgid olid kunagi üks ja sama maailm, kus mõnele esemele tekkis lihtsalt mälu funktsioon." ( lk 46)
Üldse annab Mikita lugemine kultuuriloolises ja keeleteaduslikus mõttes nii mõndagi uut ja huvitavat. Nii leiab autor, et regilaul sai tekkida pigem põllupidajate kui küttide-korista seas, sest laulev kütt oleks ju oma saagi minema peletanud! Või et sõna ja mõte valmistavad keha ette tegevuseks. Uus oli ka teadmine, et hiinlastel on olemas sõnamängud, mis põhinevad loodusest ja kirjast sarnasuste leidmisel või et vaikne e mõttes lugemine on välja kujunenud hoopis hiljem kui häälega lugemine. Veelgi enam, raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta arutluste käigus välja mõtteni, kas mõttega lugemine pole mitte sama müstiline ja salapärane tegevus nagu oli kunagi esivanemate komme mitte nimetada asju ja olendeid nende õigete nimedega, et mitte asjatult suuri jõude äratada.
Raamatut oli küll huvitav lugeda, sest teemad olid mitmekesised ja andsid uudseid vaatenurki, ent kusagile sisimasse jäi natuke siiski kripeldama mõte, et kohati oli autor püüdnud lihtsatest asjadest kõnelda liiga keeruliselt. No mis teha, doktorikraadiga semiootik, nagu ta on, ega vist siis enam teistmoodi eriti ei saa, aga võibolla ka ei oska...
May 28, 2020
Tahaks öelda, et liiga palju sõnu ühes raamatus, tõlgendamise küsimus. Laenutasin entusiasmiga kõik kolm osa, aga esimese raamatu lugemine läks kuidagi väga vaevaliselt ning ei inspireerinud järgmisi osi kätte võtma.
Mõne toreda mõtte sai küll, mida edaspidi mõlgutada. Küllap pole lihtsalt minu masti teos.
Mõne toreda mõtte sai küll, mida edaspidi mõlgutada. Küllap pole lihtsalt minu masti teos.
August 18, 2021
Hoolimata sellest, et olen mitmel korral Mikita esinemisi ja esitlusi pidanud humoorikaks ja haaravaks, ei saa ma väita sama raamatu kohta. Tundub, et ma siiski ei ole sihtrühm, keda Mikita teosega kõnetada püüab. Mind peletas raamatu juurest minema asjaolu, et kogu tekst on täis pikitud oskussõnu ning erialavõõrale lugejale valmistab see üpris suurt peavalu. Ootused olid teised.
October 26, 2017
Nii suur sõnavara :)
Olles kirjanikuga kaasaegne oli palju äratundmise rõõmu ja hääbumise kurbust. Võib-olla on korilane tõesti viimane inimene, kuid neid viimaseid inimesi pole enam palju järel.
Olles kirjanikuga kaasaegne oli palju äratundmise rõõmu ja hääbumise kurbust. Võib-olla on korilane tõesti viimane inimene, kuid neid viimaseid inimesi pole enam palju järel.
August 5, 2018
Pärimustulevikuline põllumajandusilm
December 25, 2018
Päris meta kohati.
Huvitavalt kirjutatud, ent samas raskesti jälgitav.
Kukeseeneraamat kõnetas enam, kuid tore lugemine oli seegi.
Huvitavalt kirjutatud, ent samas raskesti jälgitav.
Kukeseeneraamat kõnetas enam, kuid tore lugemine oli seegi.
February 2, 2019
Võrreldes "Kukeseeene kuulamise kunstiga," oli "Metsik lingvistika" minu jaoks palju hüplikum ja ei moodustanud ühtset tervikut. Sellegipoolest olid mõtisklused väga huvitavad ning mõnus oli ilusat eesti keelt lugeda.
Displaying 1 - 13 of 13 reviews