What do you think?
Rate this book
Minu... #28
Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid
„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”
„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”
„Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.
„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”
„Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.
- GenresTravel
256 pages, Paperback
First published March 17, 2011
1 person is currently reading
99 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
August 31, 2016
Tundsin kohe algusest, et see raamat ja lugu saab mulle meeldima. Kas oli see sarnane suhtumine ja maailmapilt autoriga või kirjutas ta lihtsalt nii otse ja südamest, et see mind puudutas, igatahes saab ta selle eest 5 tärni, et tundsin läbi kogu raamatu, nagu oleksin samuti koos temaga seal Guates ning lahkumise ajaks oli minulgi pisarad silmas. Seda mitte ainult seepärast, et kahju oli Guatest ära minna, vaid ka seetõttu, et niivõrd mõnus lugu ja raamat läbi said :( (see viimane kurbus puges hinge muuseas juba ca 100 lk enne lõppu). Igal juhul olen ma veendunud, et kui kunagi õnnestub Ladina-Ameerikasse minna, siis sealt tahaks samuti läbi astuda. Ja mitte ainult indiaanlaste kunagise kultuuri jälgi ajama või mägesid imetlema, ka neid mõnusaid pisiasju tahaks kogeda, nagu nemad seal.
¡Qué suerte que ya hablan un poco de español ;)
Mulle meeldis, kuidas Kaja lõpuks leppis turvameestega ning leidis selles enda jaoks suuri plusse :)
"Rääkimata sellest, et mitte kunagi varem pole ma ringi sõitnud nii puhta autoga. Kohaliku arvamuse kohaselt on ka auto korrashoid ihukaitsja töö." (lk 51)
"Kogu Guatemala City on jagatud nummerdatud tsoonideks ja ka tänavad kannavad numbreid, mitte nimesid. Vaid peatänavatel on au omada ka nime." (lk 52). Kas mitte Jaapanis ei olnud samasugune veider komme? Huvitav, kust ja mis põhjusel see süsteem pärit on...
Kummaline aga, et seda avenida'de ja calle'de värki ma ise varem lahti ei jaganud, oleks Barcas navigeerimise palju lihtsamaks teinud. Nüüd siis tulevikuks hea teada!
Valus on lugeda aga sellisest elukorraldusest mõnes maailma otsas:
"Siin ongi minu jaoks näide diskrimineerimisest Guatemalas: mees, kes iga päev vastutab ei millegi rohkema ega vähema kui minu elu eest, kes teeb kogu aeg kõik, et ma ennast hästi tunneksin, arvab nüüd, kui mina temalt teenet palun, et tema koht on koerakuudis. Mul on sellist suhtumist raske omaks võtta. Ja sama raske paistab olevat neil omaks võtta seda, et meie neid endaga võrdseteks peame." (lk 112).
Aga ka kõige vaesem ja madalamast klassist latiinomees on siiski privilegeeritum, kui kohalik indiaanlane :(. Justkui meie hingedel oleks värv või sugu või varandus, mida teispoolsusesse pärast kaasa võtta! On ikka maailm...
Haigus.
Noh, arvestades seda, kuidas ta kirjeldab mobiili teda äratamas helinaga padja alt (lk 225), siis ma ei saa öelda, et see kaelalüli diski probleem oleks võinud talle üllatusena tulla. Pigem oli õnnega koos, et kõrivähki ei saanud või muud hullemat. Miks inimesed küll ometi teevad sedasi iseendale? Kõige negatiivsem peatükk minu jaoks kogu raamatus, seda lugedes tahtsin küll ainult 4 tärni anda, kui poleks vaid seda emotsionaalset lõppu olnud.
Ja ärge siis tegevvulkaane külastades unustage autot parkida ninaga sõidusuunda... juhuks, kui lahkumisega peaks kiireks minema ;)
¡Qué suerte que ya hablan un poco de español ;)
Mulle meeldis, kuidas Kaja lõpuks leppis turvameestega ning leidis selles enda jaoks suuri plusse :)
"Rääkimata sellest, et mitte kunagi varem pole ma ringi sõitnud nii puhta autoga. Kohaliku arvamuse kohaselt on ka auto korrashoid ihukaitsja töö." (lk 51)
"Kogu Guatemala City on jagatud nummerdatud tsoonideks ja ka tänavad kannavad numbreid, mitte nimesid. Vaid peatänavatel on au omada ka nime." (lk 52). Kas mitte Jaapanis ei olnud samasugune veider komme? Huvitav, kust ja mis põhjusel see süsteem pärit on...
Kummaline aga, et seda avenida'de ja calle'de värki ma ise varem lahti ei jaganud, oleks Barcas navigeerimise palju lihtsamaks teinud. Nüüd siis tulevikuks hea teada!
Valus on lugeda aga sellisest elukorraldusest mõnes maailma otsas:
"Siin ongi minu jaoks näide diskrimineerimisest Guatemalas: mees, kes iga päev vastutab ei millegi rohkema ega vähema kui minu elu eest, kes teeb kogu aeg kõik, et ma ennast hästi tunneksin, arvab nüüd, kui mina temalt teenet palun, et tema koht on koerakuudis. Mul on sellist suhtumist raske omaks võtta. Ja sama raske paistab olevat neil omaks võtta seda, et meie neid endaga võrdseteks peame." (lk 112).
Aga ka kõige vaesem ja madalamast klassist latiinomees on siiski privilegeeritum, kui kohalik indiaanlane :(. Justkui meie hingedel oleks värv või sugu või varandus, mida teispoolsusesse pärast kaasa võtta! On ikka maailm...
Haigus.
Noh, arvestades seda, kuidas ta kirjeldab mobiili teda äratamas helinaga padja alt (lk 225), siis ma ei saa öelda, et see kaelalüli diski probleem oleks võinud talle üllatusena tulla. Pigem oli õnnega koos, et kõrivähki ei saanud või muud hullemat. Miks inimesed küll ometi teevad sedasi iseendale? Kõige negatiivsem peatükk minu jaoks kogu raamatus, seda lugedes tahtsin küll ainult 4 tärni anda, kui poleks vaid seda emotsionaalset lõppu olnud.
Ja ärge siis tegevvulkaane külastades unustage autot parkida ninaga sõidusuunda... juhuks, kui lahkumisega peaks kiireks minema ;)
June 12, 2025
Kaja Kahu "Minu Liibüa" oli kõige esimene raamat, mis ma minuka sarjast lugesin ja sealt ma selle minukate lugemispisiku saingi, sest Kaja raamat oli põnev ja hästi kirjutatud. Toona ma muidugi ei teadnud, et Kaja elas enne Liibüat Guatemalas, aga erilist vahet polegi mis järjestuses loed, sest raamatud on loomulikult täiesti individuaalid ja keskendubki ainult antud riigile. Kaja oskab häid lugusid kirjutada, kuritegevusest läbi imbunud ja ohtlikust Guatemalast head näha ning meilegi selle positiivses noodis ette tuua.
Soovitan lugeda
Soovitan lugeda
August 7, 2021
Priviligeeritud valge naise hala. Päriselu Guatemalas selline pole.
March 23, 2025
Raamatut lugedes tuleb silmas pidada, et autor elas Guatemalas aastatel 2007–2009 (raamat ilmus 2011).
Tänane Guatemala on kindlasti teistsugune, ent selle arvelt ma autori kogemust ei vähetähtsustaks. Kuigi teatud “hala” oli ehk natuke palju ka minu maitsele, mõjus jutustus mulle pigem eluterve ja positiivsena. Kirjeldus tollasest riigi olustikust, õigustatud ohutundest ja autori pere sealoleku iseärasusest (nt ihukaitsjate vajadus) on huvitav – reisijale kindlasti väärtuslik võrdluspunkt riigi tänapäevase olustiku, arengute jms hindamiseks. Eks oma silm on ikka kuningas!
Tänane Guatemala on kindlasti teistsugune, ent selle arvelt ma autori kogemust ei vähetähtsustaks. Kuigi teatud “hala” oli ehk natuke palju ka minu maitsele, mõjus jutustus mulle pigem eluterve ja positiivsena. Kirjeldus tollasest riigi olustikust, õigustatud ohutundest ja autori pere sealoleku iseärasusest (nt ihukaitsjate vajadus) on huvitav – reisijale kindlasti väärtuslik võrdluspunkt riigi tänapäevase olustiku, arengute jms hindamiseks. Eks oma silm on ikka kuningas!
March 20, 2014
Südamega kirjutatud raamat. Meeldis ehteestlaslik lähenemine elule st kuigi elati turvatud elu, siis siiski ei kohkutud ära ringi käimast ja Guatemala tegeliku võlu avastamast. Rohkem oleks tahtnud teada saada mayade tegelikust elust, aga tundus, et autor ei puutunud nendega seal elatud kahe aasta jooksul eriti kokku.
February 28, 2012
Kui enamasti tekitavad selle sarja raamatud soovi uut riiki külastada, siis Minu Guatemala oli küll põnev lugemine, maa kahtlmata ilus, kuid tavturistina selle külastamiseks oleksin vist liialt arg :)
June 1, 2024
Päris kenasti kirjutatud lugu, mis oli aus ja avatud. Läbivaks elemendiks olid kindlasti autorit saatvad turvamehed, mis kirjeldavad korraga nii riigi turvalisuse kui ka muid kultuurilisi aspekte.
- keele saab selgeks lihtsalt rääkides ja rääkimisel tekkida võivate vigade kartusest üle olles.
- "...selleks, et ise olla hooliv ja armastav, pole sugugi vaja midagi suurt ja uhket korda saata. Piisab ka naeratusest, piisab lihtsalt kohalolemisest."
- meie rõõm võib olla meie endi poolt ehitatud tõkete taga peidus.
- "Inimestel siin on kombeks igal võimalusel tänulik olla ja seda ka välja näidata."
Armastagem inimesi sellistena, nagu nad on!
- keele saab selgeks lihtsalt rääkides ja rääkimisel tekkida võivate vigade kartusest üle olles.
- "...selleks, et ise olla hooliv ja armastav, pole sugugi vaja midagi suurt ja uhket korda saata. Piisab ka naeratusest, piisab lihtsalt kohalolemisest."
- meie rõõm võib olla meie endi poolt ehitatud tõkete taga peidus.
- "Inimestel siin on kombeks igal võimalusel tänulik olla ja seda ka välja näidata."
Armastagem inimesi sellistena, nagu nad on!
June 19, 2024
Ma pole varem Guatemala kohta midagi lugenud. Seegi raamat sattus kätte tänu lapsele, kes selle ilmselt värvilise kaabe tõttu Minu sarja raamatute hulgast raamatukogus välja valis.
See tähendas, et otseselt mul mingit huvi Guatemala vastu polnud- asukoht oli enam-vähem teada, aga muud midagi. Pärast selle raamatu lugemist võiks aga juba öelda, et Guatemala tundub päris põnev (ja ilmselt ohtlik). Loeks teinekordki midagi selle riigi kohta või samalt autorilt.
Aeg-ajalt tundub mulle, et mõnes raamatus võiks olla ka Hugo-likke pikki kirjeldusi, näiteks siin raamatus, aga samas see kindlasti vähendaks loetavust..
See tähendas, et otseselt mul mingit huvi Guatemala vastu polnud- asukoht oli enam-vähem teada, aga muud midagi. Pärast selle raamatu lugemist võiks aga juba öelda, et Guatemala tundub päris põnev (ja ilmselt ohtlik). Loeks teinekordki midagi selle riigi kohta või samalt autorilt.
Aeg-ajalt tundub mulle, et mõnes raamatus võiks olla ka Hugo-likke pikki kirjeldusi, näiteks siin raamatus, aga samas see kindlasti vähendaks loetavust..
June 16, 2025
Igapäevane ihukaitse, lasteröövid, narkokartellid, bussimaffia, maavärinad. Üks kõige ohtlikumas keskkonnas toimuv Minu seeria raamat, mida olen lugenud / kuulanud. Samas kõige selle taustal suudab autor maalida maast, ilmast ja inimestest suure ja sõbraliku pildi, mida hea meelega külastaks. Lisaks müstilistele maiadele toon välja Katrin Lumiste hea esituse audioraamatus.
September 23, 2025
Selle raamatu peategelased on reljeefselt „esimene maailm“, rikkad ja ilusad. Kaja hakkaja mees töötab suures korporatsioonis, neil on seljataga mitmes erinevas riigis elamise kogemus. Korporatsiooni töökliimasse kuulub ka komme, et inimesi saadetakse iga paari aasta tagant uude kohta: ei tea täpselt, millal, ei tea ka, kuhu. Nii tulebki enamvähem välk-ja-pauk nende pere ellu uus riik Guatemala.
Mulle meeldib, kuidas Kaja kirjeldab elu. Temas on sügavust, tarkust, detailisilma. Ja ta meeldib mulle ka isiksusena. Ei lähe ta ennast täis selles kinniste väravatega rikaste linnaosa elus, kus iga samm pakutakse appi koristajaid (neid ta ei soovi) ja ihukaitsjaid (neid ta ka ei soovi, aga pääsu pole, nii saab ta ihukaitsjatega tasapisi sõbraks, kuigi sellele viltu vaadatakse).
See raamat paneb mõtlema Ladina-Ameerika klassiühiskonna teemade üle. Kõige madalam klass on põliselanikud, iidsed maiad, kes ka praegu kannavad oma nn rahvariideid ja elavad suures osas mägedes põlise elukorralduse järgi. Ja siis kõik need ülejäänud klassid... Kaja astub üsna sageli oma elust välja ja proovib ka teiste kihtidega kokku puutuda, kogemusi saada. Kokkuvõttes on omamoodi paradoks, kuidas see ebaõiglase süsteemiga ja ääretult ohtliku elukeskkonnaga riik (väidetavalt kannab iga inimene tänavale minnes relva) – kuidas see riik Kajale nii südamesse läks ja ta nii õnnelikuks tegi ja kuidas ta suudab selle õnne lugejateni usutavalt edasi anda? Võibolla on meil tõesti igaühel siin planeedil mingid kohad, mis müstilistel põhjustel just konkreetsele inimesele kõige paremini sobivad? Jah, on ka ratsionaalseid põhjuseid. Peategelast ümbritses päike, rõõmsa meelelaadiga inimesed, vähe majandusmuresid, lapsed olid just parasjagu suureks saanud, mehega hea klapp... Võibolla oli see lihtsalt eluetapp, mis oleks võinud kus iganes ette tulla?
Igatahes olen sellele vahel mõelnud, isegi päris palju. Miks oli Kaja Guatemalas õnnelikum kui kusagil mujal maailmas? (Ja ta on palju maailma näinud.) Kas mina olen maailmas sinna kohta sattunud, kus minul see irratsionaalne õnnetunne lõkkele on löönud? Äkki on just Guatemalas midagi erilist, peaks proovima minema? Nah, pigem ei, see riik on minu jaoks liialt ekstreemne oma kriminogeense taustaga ja Kaja õnneliku kulgemise osa oli pidev ihukaitsjate olemasolu.
Kogu selle õnneliku kulgemise sees on raamatus draamat ka, peategelase kaeladiski kulumise teema, terav valu, mis kohe lahendada tuleb. Mõtlesin: mida mina teeksin? Kas prooviksin lennata Eestisse operatsioonile, lennata USAsse või usaldada kohalikku meditsiini? Kaja valib kohaliku usalduse tee ja kõik läheb hästi.
Ja kõik lähebki alati hästi... Guatemalale järgnenud eluetapist on Kaja kirjutanud „Minu Liibüa“ raamatu. Perekond jäi sõja jalgu, aga... kõik läheb alati hästi.
Mulle meeldib, kuidas Kaja kirjeldab elu. Temas on sügavust, tarkust, detailisilma. Ja ta meeldib mulle ka isiksusena. Ei lähe ta ennast täis selles kinniste väravatega rikaste linnaosa elus, kus iga samm pakutakse appi koristajaid (neid ta ei soovi) ja ihukaitsjaid (neid ta ka ei soovi, aga pääsu pole, nii saab ta ihukaitsjatega tasapisi sõbraks, kuigi sellele viltu vaadatakse).
See raamat paneb mõtlema Ladina-Ameerika klassiühiskonna teemade üle. Kõige madalam klass on põliselanikud, iidsed maiad, kes ka praegu kannavad oma nn rahvariideid ja elavad suures osas mägedes põlise elukorralduse järgi. Ja siis kõik need ülejäänud klassid... Kaja astub üsna sageli oma elust välja ja proovib ka teiste kihtidega kokku puutuda, kogemusi saada. Kokkuvõttes on omamoodi paradoks, kuidas see ebaõiglase süsteemiga ja ääretult ohtliku elukeskkonnaga riik (väidetavalt kannab iga inimene tänavale minnes relva) – kuidas see riik Kajale nii südamesse läks ja ta nii õnnelikuks tegi ja kuidas ta suudab selle õnne lugejateni usutavalt edasi anda? Võibolla on meil tõesti igaühel siin planeedil mingid kohad, mis müstilistel põhjustel just konkreetsele inimesele kõige paremini sobivad? Jah, on ka ratsionaalseid põhjuseid. Peategelast ümbritses päike, rõõmsa meelelaadiga inimesed, vähe majandusmuresid, lapsed olid just parasjagu suureks saanud, mehega hea klapp... Võibolla oli see lihtsalt eluetapp, mis oleks võinud kus iganes ette tulla?
Igatahes olen sellele vahel mõelnud, isegi päris palju. Miks oli Kaja Guatemalas õnnelikum kui kusagil mujal maailmas? (Ja ta on palju maailma näinud.) Kas mina olen maailmas sinna kohta sattunud, kus minul see irratsionaalne õnnetunne lõkkele on löönud? Äkki on just Guatemalas midagi erilist, peaks proovima minema? Nah, pigem ei, see riik on minu jaoks liialt ekstreemne oma kriminogeense taustaga ja Kaja õnneliku kulgemise osa oli pidev ihukaitsjate olemasolu.
Kogu selle õnneliku kulgemise sees on raamatus draamat ka, peategelase kaeladiski kulumise teema, terav valu, mis kohe lahendada tuleb. Mõtlesin: mida mina teeksin? Kas prooviksin lennata Eestisse operatsioonile, lennata USAsse või usaldada kohalikku meditsiini? Kaja valib kohaliku usalduse tee ja kõik läheb hästi.
Ja kõik lähebki alati hästi... Guatemalale järgnenud eluetapist on Kaja kirjutanud „Minu Liibüa“ raamatu. Perekond jäi sõja jalgu, aga... kõik läheb alati hästi.
May 30, 2016
Siiraid emotsioone täis raamat, mis tekitab tunde, justkui oleksin ise Guatemalas. Ütlen ausalt, et ma ei ole iial nutnud nii palju üht raamatut lugedes. Ei, raamat polnud sugugi kurb. Nutsin õnnest autori üle, nutsin kurbusest, et ise neid seiklusi päriselt ei kogenud. Kes ei loe, ei mõista.
Read
September 12, 2011"Minu..." sarja kohta ootamatult hea ja huvitav
March 10, 2012
Uskumatult hää, positiivne, mõtlemist ümber pöörav
February 20, 2016
Minu-sarja kõikuva taseme kohta oli väga hea lugemine.
September 7, 2016
Milline ühiskonnaklasside vahe. Turvamehed. Raha väärtus. Inimesed. Keel ja kultuur.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews