Kuu Ordu

Kuu Ordu

by Siim Veskimees

Siim Veskimehe «Kuu Ordu» on Eesti mastaabis nii mahult kui tuumakuselt üsna erandlik ulmeraamat. Tegu on stiilipuhta žanriulmet esindava tõsiteadusliku fantastika valda jääva moodsa ulmeteosega, mida pole häbi kõrvutada ka ingliskeelses maailmas tänapäeval avaldatava ulmega. Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti. Ning kuigi kirjanik maalib meie koduplaneedi tulevikust äärmiselt düstoopilise pildi, pakub ta selle roiskuva tarbimismaailma kõrvale ka oma utoopiaühiskonna – Kuu Ordu.

Sisukord:
Aasta 2120 lend
Saared kui säravad kalliskivid
Hiidude liiga mängud
Taevaranna hõim
Pühapaikade pime lend
Vesivõsu

Genres: Science Fiction

488 pages, Hardcover

Published January 1, 2003

Reviews

[Oskar · Rating 2 out of 5]

Otsustasin peale paari aastast vaheaega taas Veskimehele ja tema telliskivi mõõtu „Kuu Ordule“ võimaluse anda. Eelmine kord jätsin lugemise peale 150 lehekülge pooleli, kuna lihtsalt ei suutnud end autori kirjutamisestiilist läbi pureda. See kord olid mu hambad teravamad ja jõudsin edukalt kogumikuga lõpuni, kuid eks ta oli paras pähkel ka seekord. Põhjuseks ikka Veskimehe omapärane „detailitäpsus“ ja soov iga väiksemgi põhjus-tagajärg seos kindlasti lahti seletada ning sellele kindel autoripoolne ümberlükkamatu hinnang anda. Kahjuks jätab Veskimees lugeja kujutlusvõimele väga vähe ruumi. Seetõttu ei suuda ükski kogumiku kosmoseseiklus või kosmoserüütel lugejat lõpuni endaga kaasa haarata.

Kogumik koosneb kuuest proosapalast, millest kaks on lühiromaani mõõtu. Tegevustik kulgeb 22. sajandil ning paikadeks on nii Maa, Kuu kui ka Marss. Tegelased on juttudes samad, Kuu Ordu Akadeemia ühe lennu lõpetajad ja nende õpetajad, kes töötavad ja sõdivad Kuu Ordu Vastuluure sektsioonis. Kuigi tegelased kanduvad ühest jutust teise edasi, siis ei suuda ükski neist eredamalt esile tõusta. Vahel hakkad kahtlema isegi kas mõni tegelane oli nüüd mees või naine? See ongi kogumiku üks suuremaid miinuseid, tugeva ja keskse kangelase või sõpruskonna puudumine. Ühtlaselt hall sõjaväelaste mass ei suuda lugejat kaua raamatu küljes hoida. Probleemiks on ka tegelaste üleküllus. Peale igat kümmet lehekülge ilmub mõni uus kosmilise nimega tegelane välja.

Kogumiku kuuest teosest on kõige elavamalt ja suurema seiklusliku elemendiga kirjutatud „Vesivõsu“. Selles on vähemalt kohati omajagu action’it ning kuna tegemist on kronoloogiliselt ka kogumiku viimase looga puudub seal liigne tausta lahti seletamine. Teiste kogumikus olevate lugude puhul tooksin suurima probleemina välja korraliku konflikti puudumist. Tegemist peaks ju iseenesest olema luure- ja sõjajuttudega, kuid pigem jääb lugedes mulje igavatest tagatubade mängudest, kus võitja ehk „Kuu Ordu“ on juba ette teada. See on samuti kogumiku üks murekohti. Nimelt ühe "meeskonna" ilmselge ja vastuvältimatult suur ülekaal vastasmängijate üle. Teistele ehk kõikvõimalikele Maa riikidele ja ühendustele jääb ainult „mängu rõõm“. Kes ikka viitsib/tahab mängule kaasa elada, kui (ülekaalukas) võitja on juba ette teada? Konfliktita raamat on igav raamat! Ilmselt annan meie ainsale hard-core teadusulme kirjanikule mõne aja pärast taas võimaluse tema teise suure sarjaga (Inimkonna Föderatsioon), kuid preaguseks vajavad lõualuud ja hambad küll Veskimehest puhkust.



Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...