August Gailiti (1891-1960) romantilises tonaalsuses romaani tegevustik hargneb muust maailmast eraldatud hülgeküttide ja kalurite saarel eelmise sajandi algupoolel. Tegelaste lembetunnete ja elusaatuse eritlusele on taustaks saarerahva alalhoidlikud tavad ning karm olelusvõitlus.
Aahhh. mind on alati nii tohutult võlunud see kirglikkus ja justkui õhetus august gailiti raamatutes. muidugi mõistan tagasi vaadates, et see on vaid üks osake teos(t)est, aga see veider armastuslugu jääb ikka kõige eredamalt meelde. see lugu kirjeldab ka eestlasi nii hästi. täielikud tööhullud on need mehed! hukatuseni. ja kuidas naised on mingid meestele kõrvalseisjad, emotsioonegi peavad oma meeste eest varjama, nendeltki oodatakse rabamist, surmani. ja noh, modernsuse kriitika muidugi. hästi meeldis väljend “maailm on tulnud oma musta pesu loputama sinu tuppa”. raadio kohta siis. oleks need saarlased vaid teadnud, kuhu see kõik veel edasi areneb… ning lõpp – ahastav, minule kui ROMANTIKULE
Laias laastus võib head raamatud kaheks jagada. Ühed on sellised, mis haaravad su jäägitult endasse ja haarad lehekülg lehekülje järel. Ja enne kui arugi saad, on raamat läbi ja tahad veel.
Teised on sellised, mida lugedes naudid igat lehekülge. Ja mida lähemale lõpp jõuab, seda aeglasemalt lugema hakkad - ei taha lihtsalt, et see raamat juba läbi saaks.
"Karge meri" kuulub vaieldamatult teise kategooriasse.
Minu jaoks oli see emotsionaalselt üsna samasugune kulgemise/mõtisklemise/unistamise raamat, nagu Arthur C. Clarke "Kauge maa laulud". Ja eks nad olid ka teemadelt üsna samasugused.
Tegelikult ei ole ju vahet, kas tegevus toimub maailmast ära lõigatud saarel 20. sajandi alguses või ookeanitega kaetud Thalassa planeedil 39. sajandil. Inimeste kombed ja tavad on minu jaoks täpselt sama kauged ja võõrad.
Ent nagu Gailitki öelnud on: "Kõik kaob, muutub tähtsusetuks, jääb vaid üks - too igavene, mõistmatu, too imedest suurim - armastus." Armastusromaan ei ole kumbki, romantilise alatooniga aga küll.
Armastuse asendaksin ma küll tunnustusvajadusega - sest mis muud see armastuski on, kui soov olla tunnustatud, tahetud. Nii et pole oluline, kas tegevus toimub maiste või kaugete merede ääres; millised on kohalikud tavad ja kombed - inimloomus on ikka sarnane ja huvitav.
Mõnus oli koos hülgeküttidega kulgeda, saada osa nende elust, murest, rõõmudest ja kommetest.
Ei saa jätta ka mainimata, et lõbus oli see lugemine. Irooniline äratundmisrõõm ja kerge absurdki pani ikka rohkem kui korra naerust turtsatama.
Nüüd jääb veel vaid oodata, et keegi teeks "Kargest merest" inspireerutana ka mõne mõnusa muusikaalbumi - nii, nagu Mike Oldfield seda "Kauge maa laulude" puhul tegi.
Selle raamatu peamiseks teemaks minu jaoks oli inimese hingerahu. Sellest, kuidas saare inimesed on võõrdunud välismaailmast, kuidas sealsed probleemid sõjad, rahutused, maailmakorra muutumised, ei oma mingit tähtsust, vaid ohustab nende hingerahu.
Sõda on neile võõras- sõjaväe inspektorid, kes ilmuvad kord aastas, on nende jaoks vaid tühipaljas nali, sest miks raisata padruneid millegi muu peale kui hüljeste?
Inimesed, kes tulevad väljaspoolt nende saart, on vaid häiriv ebakõla, neid ei võeta omaks, nad on “tulnud loputama oma musta pesu sinu tuppa, just sinna, kus otsid rahu ning vaikset nurgakest oma mõtetele ja oma palvetele.”
Pastor Lundi pühakirja ei võeta vastu, kui saabub jää ja hülgeküttimise aeg, pöördutakse tagasi oma loitsude poole ning kirikut enam järsku ei tunta.
Toora Jookus, kes üritas tsiviliseerida saare elu, kuid nägi, et seda pole võimalik teha. Vastupidi, hakkas ta ise tundma iha ja soovi kohaneda selle saare eluga ning saada osa tolle hingerahust. Kuid kui palju ta ka ei soovinud seda, puuted välismaailmaga tegid teda rahutuks ja õnnetuks.
Ainuke, millesse tollel saarel usutakse on meri. Meri paneb inimesed proovile, samamoodi nagu uued ajad pealetungivates keeristes. Aga selle juurde, pakub meri vahetevahel hingerahu neile, kes talle truuks jäävad. “Kõik meie elu on mere käes, nõnda sünnib, nagu ta tahab. Seepärast peab inimenegi olema karge ja külm ning peitma oma tundmusi, nagu meri peidab talvel oma rahutust jää ning lume alla.”
Karge see meri on, tujukas kui naine ja võimutsev kui vanakuri. Kusagil seal mere rüpes asub kalurite ja hülgeküttide saar, kuhu Matt Ruhve oma äsja rannikult kositud noore naise Katrina viib. Saarele, kuhu maailma uudised jõuavad suure hilinemisega ja kus tegelikult loeb vaid see, kas mehed merelt eluga tagasi tulevad ja toitu jätkub. Seal valitsevad oma kombed ja tavad ning peituvad värvikaid karakterid ja armulood. Tõusevad need karakterid lõpuks nii esile, et meri jääb justkui taustale loksuma. Ometi on ta alati olemas ja valmistumas suureks finaaliks. See on romaan, mis mu täielikult endasse haaras. Ei ole raske tegelastega kaasa mõelda ega tunda. Igaühel neist on oma elu ja mured, oma hingehaavad, unistused ja soovid, mis nii mõnigi kord üldsuse arvamuse ja tavadega vastuollu lähevad. Kui alguses tunduski võib-olla ebagailitilik romaan olevat, siis tegelikult pole kahtlust, et see on sama hea teos kui näiteks Toomas Nipernaadi või Ekke Moor. Vähemalt minu jaoks. Karjed tormisel merel jäid veel kauaks kõrvu kajama.
Suurem osa raamatust oli küllaltki igav ja mõnel muul ajal oleksin ilmselt pooleligi jätnud. Viimased kümmekond lehekülge, see-eest, tõmbasid endaga kaasa hoolimata sellest hingevalust. Meri annab ja meri võtab. See tõstis ka hinnet, mis andsin. Saare rahva sõnanappusest ja teatud külmusest võib vast arugi saada, aga Kelli käitumine ajas meeletult vihale.
Kohutavalt romantiline, kohutavalt kaunis. Ja milline ilus keel. Gailit ikka oskas sõnu ritta seada.
Rakvere teatri samanimelist tükki olin enne lugemist näinud. Kui oleksin vaid raamatuni enne teatrit jõudnud, oleks hinne ka 5/5. Üldse ei tahtnud, et lugu lõppeks, eriti kui lõppu ette teada. Mõjus oli ikka, viimasel lehel läks puru korralikult silma.
jàrgmine kohustuslik kirjandus🙂 imo oli see raamat rn kõige parem mis ma olen pidanus lugema!! Kull aga Keill¿ oli nii õudne nagu mis sul viga on?! also väga õudne oli lugeda hülje tapmist. kuid see oli kuidagi okei kuigi alguses oli raske lugeda.
Raske elu kaugel saarel, mis tõenäoliselt Ruhnu. Sarnaneb Tõele ja õigusele. Gailiti tugevus loodusmeeleolude kirjeldus, sekka muhedaid tähelepanekuid. Kuid terviku jutustamisel stiil minu jaoks liiga hüplik (hiljem leidsin ka põhjuse - teda peetud heaks novellistiks).