Parunid, eestlased ja enamlased

by Carl Mothander, Anu Saluäär (Translator)

Carl Mothander, Rootsi ohvitser ja ajakirjanik, kes abiellus Eestimaa baltlanna Benita von Wrangeliga saades seeläbi Tohisoo mõisa peremeheks, esitab harukordse kirjelduse baltisakslaste elust kahe sõja vahelises Eestis. Elust, mis oli kõrvalistele silmadele ligipääsmatu. Suurte ajalooliste sündmuste taustal kirjeldab autor baltlaste osa eestlaste ajaloos, baltisakslaste vastupanu- ja kohanemisvõimet, nende kokkukuuluvust, mida võib selgesti tähele panna tänapäevalgi

Genres: Nonfiction

256 pages, Hardcover

First published January 1, 1997

Reviews

[tõnn · Rating 4 out of 5]

Väga huvitav kokkuvõte Eesti ühiskonnast välismaalase silme läbi esimese vabariigi ajal. Kuigi ametlikus vormis käis Mothander läbi ainult baltisakslastega ning vähem ka eestlastega, siis ei peljanud ta ka maarahvaga tutvust teha ning isegi nende austuse ära teenida. Tema abikaasa, Benita von Wrangel omas mõisa, mis oli maareformiga küllaltki väikseks jäänud, kuid Mothander võttis asja kätte, õppis ka ise kõiki põllutöid tegema, mis maaharimisega kaasas käisid, ning lõpuks aretas tõugu ja kasvatas vilja nagu muiste. Oli väga huvitatud eesti kultuurist ning tõlkis isegi Tammsaaret rootsi keelde. Kuna ta ei lahkunud umsiedlungi ajal kohe Eestist, kirjeldab ta ka põhjalikult Nõukogude okupatsiooni algust ning Eesti annekteerimist. Kuigi kõige tõsisematest koledustest ta pääseb, on kogu teose viimase osa tajutav ähvardav punane terror, mis oli 40nda aasta sügiseks juba käimas.

Siiski mitmekümnelehelised selgitused, miks maareform oli ebaaus ning ebavõrdne, kuidas tegelikult baltisakslased polnud üldse nii kurjad ja austasid maarahvast, ei pane unustama sajandeid kestnud ekspluateerimist ning ei tekitanud soovi riigistatud maad tagasi anda. Eestlaste kui maarahva põlgamine oli ka veel tol ajal moes ning eriti vaadati ülevalt alla vabariigi ajal rikastunud ühiskonnakihi peale.
Teiseks kriitikaks on Mothander kui "harda südamega läänelik demokraat", nagu ta end korduvalt kirjeldab, kui juttu tuleb baltisaksa korrast tsaaririigi ajal või ENSV algusest. Samas on see "läänelik demokraat" kahe käega Pätsi autoritaarse riigipöörde poolt ning leiab, et asjad pididki ühe kindlakäelise mehe otsustada olema ning Päts on selleks ainuõige sell. See on huvitav, sest Mothander pole ise sellise režiimi all elanud ning ei mõista, kuidas demokraatlikus Rootsis kasvatuse saanud inimene ei mõista autoritaarse režiimi nõrkusi ning vigu.

[Kitty · Rating 5 out of 5]

milline uskumatult silmiavav teos. selgub, et kui "saksa paruni" kohta öelda "baltisakslane", siis kukuvad saba ja sarved ära ja ei olegi enam nii suurt vajadust selle järele, et mõisad põleksid ja saksad sureksid jne.

ei, aga tegelt ka - pole kunagi enne juhtunud lugema sellist... kolmanda osapoole vaadet sellele meie esimesele vabariigile ja neile inimestele, kes seal elasid. ja ma polnud kindlasti mõelnud sellele, mis sai baltisakslastest pärast maareformi. ah, üldse, "maareform" on mu jaoks ka seni olnud ainult sõna ilma igasuguse sisuta. ainus, mis meenub, on Lutsu "Sügisest" Kiire jahmerdamine asunikutalu ümber.

üldse on ajalootundidest neid sõnu, mille kõla on tuttav, aga sisu absoluutselt puudub, jube palju kuskil ajus ringi loksumas. aegajalt nad tulevad välja ja haagivad end mõne täiskasvanuna juurde saadud teadmise külge (nagu see maareform). aegajalt ei jää neil muud üle, kui tagasi unustusse hulpida, sest ikka veel ei ole kuhugi kinnituda. nt siin raamatus mainiti ka mitu korda sõna "rüütelkond". jube ilus sõna, aga mul ei ole õrna aimu, misasi see rüütelkond oli. ehk kunagi saan teada.

igatahes. Mothander osutus imeliseks jutustajaks, see kõik oli väga meeleolukas. kõik need karakterid - nii baltisakslased kui eestlased - ja nende kodud ja nende täiesti lahus maailmad. endalgi tekkis soov ühe peenema, vähemalt viietoalise ja hea vaatega Toompea korteri järele. (mõisa jätan vahele, maatööde osas ma endas rootsi härra omale ligilähedaseltki sarnast entusiasmi ei suuda leida.)

lõpp muidugi läks jubedaks, nagu kõik raamatud alati lähevad, kui aasta 1939 kätte jõuab. aga jällegi, miks pole keegi mulle enne kunagi rääkinud, et 1940. aastal oli nii külm talv, et veel aprillis oli öösiti rohkem kui 20 kraadi külma ja et varesed kukkusid lennu pealt surnult maha? sõnaga, isegi jubedad osad olid naljakad lugeda. ja no lõppeks... kui olid varakas rootslane, siis sinu jaoks isiklikult II maailmasõda ikkagi nii väga õudseks ei osutnud. (kusjuures veidi tahaks teada, mis neist Hitleri poolt kojukutsutud sakslastest edasi sai. vähetõenäoline, et nende jaoks mingi ülemäära õnnelik lõpp varuks oli?)

samuti imestan ma, et kui Mothander nii suleosav on, siis miks puuduvad mul igasugused meeldivad mälestused tema "Rootsi kuninga valgest laevast", mida ma kunagi ka suure õhinaga lugema asusin, aga kas lõpunigi lugesin? mul kuidagi on meeles, et see oli igav. pean vist uuesti proovima, sest ma enam ei usu, et Mothander ta igavalt kirjutas. ja tema kulinaariaraamatu plaanin ka ette võtta.

[Piret Dahl · Rating 4 out of 5]

Vahva ja huvitav raamat, aga väga õudse lõpuga. Või noh, lõpp ise oli niisugune kergendus, et huhh, minema pääsesid, jumal tänatud! aga viimased peatükid olid küll sellised, nagu vaataks, kuidas lapsuksesed jooksevad ja hullavad rukkis kuristiku serval. Mothander ise vist ei saanudki elu lõpuni teada, KUI ohtlikus olukorras ta venelaste poolt okupeeritud Eestis oli. See, mis juhtus inimestega, kes "kadusid" või kes öösel ära viidi, tuli päevavalgele alles palju hiljem.
Rongiga ma praegu sõitma ei lähe (no see koroona, noh - märkus tulevastele põlvedele, juhuks kui koroona peaks kunagi üle minema), aga Google Mapsist vaatasin Tohisoo mõisa ära küll ja ükskord kunagi suve poole võiks minna sinna seda parki vaatama. Nagu Mothander ja tema Kallis Kaasa tegid - raamat näppu ja kohapeale vaatama. Ainult et ilma hobukaarikuta.

[Gretlin · Rating 5 out of 5]

Üks neist raamatutest, mida lugedes ei tahtnud ma et see lõppeks.

On vähe allikaid, kus kirjeldatakse Eesti aadelkonna elu nende endi seast nii lähedalt ja detailselt. Pea igal leheküljel leidsin midagi täiesti uut ja tihti väga huvitavat nii eestlaste, aadlike, Tallinna kui ka Eestimaa kohta. Kui oleks vaid rohkem nii inimlikke ja humoorikaid ajaloolisi kirjapanekuid!

Muidugi tuleb võtta teatud kohti raamatust terakese kahtlusega, et kas olid need lood tol hetkel just nii nagu tema neid kirjeldab...

[Nele · Rating 5 out of 5]

Väga huvitav sissevaade esimese vabariigi aegsesse elukorraldusse ja selle kardinaalsesse muutumisse esmalt maareformi ja siis venelaste sissetuleku tõttu just baltisakslaste ringkonnast vaadatuna. Kuidagi sümboolselt lõpetasin lugemise just EV aastapäeval. Mothanderi muhe stiil on muidugi nähtus omaette, nautisin seda juba “Kulinaarseid vesteid” lugedes. Ja kõik need karakterid, kes raamatus oma iseloomu ja kiiksudega välja joonistuvad- võrratult edasi antud!

[Piret · Rating 5 out of 5]

“Baltlased on jätnud Läänemereprovintside põlisrahvastele hindamatu pärandi. Seda tunnistavad haritud eestlased ja lätlased tänapäeval meelsasti. See üldise ühiskonnakultuuri edumaa, mille baltlaste võim tagas Läänemereprovintsidele, võrreldes päris-Venemaaga, sai kindlaks aluseks, millele eestlased ja lätlased võisid hiljem ehitada oma rahvusriigid.”

[Tiiu · Rating 5 out of 5]

Oh õnnis noorus ja mälukaotus korraga - ilmselgelt olen Mothanderi mälestusi juba raamatu esmase ilmumise ajal 1990. aastail lugenud. Aga ah kui värske ja huvitav nüüd kõik näis. Väga kohane jätk hiljutistele "Kulinaarsetele vestetele".

PS mõeldagu: Tohisoo Wrangelid võõrustasid 19. sajandil nii Alexander II kui Bismarcki!