What do you think?
Rate this book
Minu... #29
Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull
Ärge muretsege – see pole metsik seiklusraamat, vaid väga turvaline lugemine linnast, kus kõik käib vastavalt reeglitele. Linnast, kus rongi minutiline hilinemine põhjustab suurema skandaali kui samasooliste abiellumine, vabatahtlik surm meditsiinitöötaja käe läbi või omaenese kehaga elatise teenimine.
Näib, et Amsterdamis on justkui kõik lubatud.
Või siiski pole?
Näib, et Amsterdamis on justkui kõik lubatud.
Või siiski pole?
- GenresTravel
288 pages, Paperback
First published April 11, 2011
8 people are currently reading
110 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 20 of 20 reviews
January 14, 2025
meeldis, sest autor on ise nii avatud kõigele ja ei judge’i raamatus kedagi ega midagi. Amsterdamis ka kõik väga vaba, päris huvitav oli lugeda, huvitav kuidas siis paarikümne aasta pärast elu ülejäänud Euroopas on, et kas saadakse Amsterdamist inspiratsiooni või mitte. ja ägedaid inimesi on seal küllaga - raamatus autor kirjutas ka uutest inimestest, keda ta seal kohtas ja see oli nii vahva! the key to life on võtta elu vabalt ja mitte liiga tõsiselt :)
October 23, 2011
Margot Roose "Minu Amsterdam" on küll lugemine, mida Amsterdami lennukile kaasa haarata soovitan! Autori mõnus uudishimu kogu ümbritseva suhtes ja palju põnevaid vaatenurki sellele linnale teevad selle raamatu minu meelest igati nauditavaks! Ja loomulikult oli ka mõnusat äratundmisrõõmu :)!
February 17, 2024
Üks vähestest raamatutest, mida ma tõesti ei tahtnud lugedes käest panna. Ühtlasi ka minu esimene “Minu”-sarja raamat, mida mu ema mulle soovitas, sest tema on neid päris palju lugenud. Seetõttu pole mul ka võrdlusmomenti teiste sedalaadsete raamatutega, aga mu ema sõnul on see üks parimaid, mis ta lugenud. Nõustun, et see on väga huvitav, lõbus ja ladus lugemine, kuna autor tutvustas väga tõetruult ja ausalt hollandlaste kultuuri, väärtusi ja ellusuhtumist. Sisu põhjal tundus ka autor üpriski suhtlusaldis ja uudishimulik, mis tegi kindlalt ka tema kogemusi ja raamatus kirjeldatut põnevamaks.
Minu kokkuvõte ehk amsterdamlasi iseloomustavad märksõnad: otsekohesus, võrdsus, coffe shop*, vabakasavatusega lapsed, iseseisvus, enesekindlus, kalvinism, kodurestoranid, organiseeritus, puhtus, jalanõudega toas, aken lahti magamine, sotsiaalne vendlus, igaüks elab täpselt nii, nagu tahab ning kus ja kellega tahab, ülim individualism, flirtimistehnikate kursus, kõrge õnnelikkuse tase (maailma 5.), kõrge isikuvabaduse tase, neli tööpäeva nädalas, nelja-aastaselt kooli, multikultuursus, geiabielud (al 2001), eutanaasia (al 1984).
Peale seda tahaks sinna reisida küll ja kõike seda päriselus näha :)
* Coffee shop - pehmete narkootikumide legaalne müügipunkt Hollandis. Kohvi serveeritakse ka, aga see on pigem kanepile ja psühhedeelilistele seentele lisandiks. Alates 2007. aastast on alkoholi müük coffee shop'ides keelatud. Coffee shop'il ei ole lubatud endale reklaami teha, keelatud on „päris" ehk kangete narkootikumide tarbimine ja maksimaalne lubatud müügikogus on 5 grammi.
Kohad raamatust:
Võrdsete kohustustega kaasnevad võrdsed võimalused. Ausalt öeldes näen iseenda peal, kuidas sinne ühiskond mind aastatega järk-järgult muudab. Kindlasti maskuliinsemaks (vuntse veel õnneks pole), aga ka palju otsekohesemaks ja realistlikumaks. Siin kehtib põhimõte, et naised ei ole saamatud kobakäpad, keda peab patjade vahel ja radiaatori vastas soojas hoidma. Alguses maadlen tihti viha ja solvumistundega, kui Wouter enesestmõistetavalt eeldab, et ma ise oma kohvri trepist üles kannan, liinibussiga lennujaamast koju sõidan (no õigluse huvides tuleb mainida, et ummikute ajal hoiab bussirada mööda kihutav ühissiduk kõvasti aega kokku) ja Hollandi paberimajandusega maadlen.
Eelneva põhjal võiks arvata, et sellise vabakasvatuse lõpptulemuseks on riik täis hukkaläinud väänikud. Aga see pole sugugi nii. Tundub, et vaevu paarikuuselt lasteasutuste ridadesse lükatud beebidest kasvavadki väga iseseisvad ning enesekindlad lapsed. Lapsed, kes on maast madalast harjunud, et nende arvamusel ja soovidel on sama väärtus kui täiskasvanute omadel. Ja kellel on oma suure vabadusega muudki peale hakata kui pahandust teha. Olen siiani imestunud, kui leian end õhtusöögilauas viie-kuueaastase lapsega arvestava sisuga seltskondlikku vestlust arendama.
„Lekker" (hollandlased hääldavad: läkkör) on üks kõige enam kasutatavatest hollandikeelsetest sõnadest ja seda võib julgelt pruukida enamiku toredate asjade ja nähtuste iseloomustamiseks. Nii võib julgelt õelda lekker, kui ette satub maitsev toit, mõnus ilm, mugav riietus/jalatsid, hea muusika, nauditav seks, naabritüdruku vormis tagumik, lahe kutt või üleüldiselt meeldiv enesetunne. Kui asjad ei ole meeltmööda, saab samast sõnast jälle abi ja kõik muutub mittemõnusaks (niet lekker).
Hea kalvinist ülearu ei larista ja seega tehakse toitu tavaliselt täpselt nii palju, kui külalistele või oma perele üheks korraks vaja. Või veidi vähem. Kõigile on arvestatud üks lihasteik ja
sama suur tükk tiramisu'd, teist ringi enamasti ei pakuta. Seega, kui satute õhtusöögi ajal kellegi juures külas olema, siis ei tasu spontaanset kutset loota. Välja arvatud väga progressiivsete sõprade juures, kellel juhuslikult mõni tambitud roog menüüs - seda annab hea tahtmise korral suuremaks hulgaks portsudeks jagada.
Tundub, et kodus restorani mängimine on populaarsust koguv trend kogu maailmas, eriti aga Madalmaades. Ühe koduseid restorane koondava netilehekülje andmetel tegutseb Hollandis üle viiekümne erineva suuruse ja kaliibriga hobirestorani. Idee on lihtne: amatöörkokad on avanud oma elutoa külastajatele ja pakuvad mitmekäigulisi söömaaegu seltskondadele või võõrastest kogunevale grupile.
Siinsed kodud on enamasti väga organiseeritud ja puhtad. Puhtusekultus võtab kohati naeruväärsed mõõtmed ja nii mõnigi kodu meenutab pigem steriilset operatsioonisaali või muuseumi. Kõik detailid on maitsekalt valitud ja esmapilgul eklektiline sisustus enamasti disaineri abil saavutatud tahtlik tulemus, mille ainus juhuslik detail on külaline. Ja tema porisele ilmale vaatamata jalga jäetud saapad lumivalgel vaibal ei tekita
võõrustajas vähimatki reaktsiooni. Siin riigis võetakse jalatsid ära vaid duši alla või magama minnes. Saabastega jalad võib julgelt lauale toetada nii kodus, külas kui ka ühistranspordis.
Seda teevad kõik kuusteist miljonit elanikku miinus paarsada siin elavat eestlast ja veidi rohkem Aasiast pärit immigranti. Pärast aastatepikkust treeningut olen saavutanud olukorra, kus meie majas välisjalatsites teisele korrusele ei minda. Vähemalt
minu nähes mitte.
Hollandasi harjutatakse välistemperatuuris uinuma pisikesest peale. Kahtlustan, et lisaks karastamisele on selleks teinegi põhjus. Eks ikka kokkuhoid, sest enamik majapidamisi lülitab akna avamisega parallelselt ööseks ka kütte välja. Külma magamistoa vastu protestimisel ei anna tulemusi miski - erinevate inimeste poolt on ära proovitud nii pisarad, jalgade trampimine, külmetushaiguse teesklemine kui ka kodumaale
põgenemise ähvardused. Seksist keeldumine annab vaid osalise efekti - aken tehakse lahti pärast armuakti… Inimene harjub kõigega ja tuleb tunnistada, et nüüdseks
olen ise fanaatiline lahtise aknaga magaja. Ainuke raske hetk on talvel jääkülmade linade vahele pugemine, aga selle vastu aitab, kui vapper hollandi mees enne tuttu saata. Pärast värskes õhus veedetud ööd on hommikuti hea ärgata ja loodetavasti annab selline kangelaslikkus ka pisikese panuse võitluses klima soojenemise vastu. Kodurahust rääkimata.
Kui pisemates kohtades hoitakse naabri ettevõtmistel silm peal, siis
Amsterdami-taolises linnas on kõigil õigus oma elule. Igaüks elagu täpselt nii, nagu tahab, kus ja kellega tahab. Teiste elustili, maitse või seksuaalsete eelistuste peale kulmukortsutamine pole kombeks ja ega see, kui mõni konservatiivsem seda ka harrastab, ei huvitagi kedagi. Taoline vabadus võtab esialgu hingetuks ja ma ei imesta sugugi, et Amsterdami külastavad turistid inimesi vahtides suu ammuli unustavad ja sellega ümberringi sõeluvate jalgratturite elu peaaegu ohtu seavad. Käsikäes
jalutavad homopaarid, pidžaamalaadses holstis vanamees ja Hugo Bossi ülikonnas hästilõhnastatud asjalik yuppie - kõik nad eksisteerivad harmooniliselt üheskoos. Sotsiaalse vendluse kants meelitab ligi vabaduseihalejaid kogu maailmast.
Ülim individualism on eelkõige šokeeriv inimestele, kes tulevad tugeva perekultuuriga
piirkondadest nagu Aasia või Ladina-Ameerika. Neile tundub sinne ühiskond väga külm ja kurb.
„Meil oli konkreetselt nii, et Mike ütles, et ma meeldisin talle esimese viie minuti jooksul. Ja ülejäänu oli juba vormistamise küsimus." „Kas miilustamise perioodi siis üldse polnudki?" uurin uskumatult. „No me ikka käisime kohtamas paar korda. Kolmandal korral kutsus Mike mind enda juurde õhtusöögile ja kui kõhud täis, siis küsis otsekoheselt, et kas nüüd lähme voodisse." Armastus on hollandlastele nagu äri, kus otsekohesus viib sihile. Kui keegi meeldib, siis seda ka öeldakse, ilma emotsioonirohkeid draamasid etendamata. Samas on hollandlastele kohale jõudnud, et nende stiil erineb rahvusvahelistest standarditest ja see ei lähe mitte. Tõlkes kaduma minevate või puuduvate romantiliste oskuste korvamiseks korraldatakse lausa spetsiaalseid kursusi. Nii saavad võrgutamise käpardid oma oskusi lihvida Flirt Managementi nimelistel koolitustel. Nendel treeningutel tegeletakse flirtimistehnikate lihvimisega nii era- kui ka äriliste vajaduste rahuldamiseks. Kahtlustan, et kursuste korraldamise ajendiks sai järeldus, et flirtimine pole ainult romantilise väärtusega tegevus, vaid vajalik ka edukaks äritegevuseks.
Hollandi psühholoogi Ellen de Bruini raamatust pealkirjaga „Hollandi naised ei põe depressiooni" selgub, et hollandlannade õnnelikkuse skoor on kõrgem (7,5 punkti 10st) kui naaberriikides Inglismaal (7,1 punkti) ja Prantsusmaal (6,5 punkti). De Bruini arvates on põhjuseks kõrge isikuvabaduse tase ja võimalus oma arvamust vabalt avaldada, olgu teemaks siis seks, religioon või mehe komme musti sokke elutoa lauale vedelema jätta."
Tööleminek tähendab, et lapsele tuleb leida hoidja või siis
panna laps mängusaali. Paljud naised valivad kombinatsiooni mõlemast ja lisaks töötavad ise vaid osalise koormusega. Kõige traditsioonilisem variant on, et nii ema kui isa töötavad neli päeva nädalas ja on ühe päeva beebiga. Ülejäänud kolm päeva
jagatakse siis mängusaali ja hoidja vahel. Kergendus saabub, kui lapsed lähevad kooli. Koolikohustus algab, kui laps saab nelja-aastaseks. Ja ei ole vaja oodata 1. septembrit, vaid kooliaasta algabki sünnipäeval. Kooliga on aga omamoodi trikk - nimelt lõpevad tunnid kas kell kaksteist või kell kolm päeval. Enamik tööandjaid muidugi nii varase õhtuleminekuga ei nõustu. Siis tuleb jälle kombineerida: lapsehoidja või pikapäevarühm.
"No seda ma arvasingi. Pagana liiklusummikud!" ütleb Wouter ja lisab veel paar hollandikeelest vandesõna. Hollandlased, muide, kasutavad vandumiseks inimeste kehaosade nimetuste asemel jubedate haiguste nimesid. Populaarseimad vandumishaigused on vähk, katk ja tüüfus. Neid sõnu võib kasutada iseseisva kirumisena või siis kedagi konkreetselt räpaseks tüüfusepatsiendiks nimetades. Kui viha juba üle igasuguse piiri läheb, siis soovitakse vaenlasele vastavasse haigusesse nakatumist."
Nimelt on end ühe pealtnäha täiesti tavalise šarmantse kanalimaja pööningule peitnud täiesti töötav kirik. See „püha pööning" nimega Meie Isa Pööningul (Ons Lieve Heer op Solder) pärineb aastast 1661 ja salajane oli ta muidugi sellepärast, et sel ajal oli katoliiklus keelatud. Peidetud kiriku olemasolu oli tolleaegsetele protestantlikele linnavõimudele teada, aga niikaua, kui katoliiklik pühakoda jäi üldsuse silme eest varjatuks, ei teinud nad „valeusu" vohamisest numbrit. Pealtnäha pisike pööning mahutab rida endises uhkuses kambreid, kaunist basiilikat täismõõdus oreliga, ohtralt dekoreeritud altarit ja
pikki hämaraid galeriisid. Eriti mõnus on pööningut avastada hommikul vara, sest siis on sinna viivad tänavad alles ärkamas ning ka kuni 150 inimest mahutav palvesaal täiesti teie päralt.
Jordaani ja kesklinna piirile jääb eksklusiivne väikeste poekeste ja kohvikutega piirkond, mida kutsutakse „9 Straatjes" (9 tänavat"). Üheksa paralleelset tänavat moodustavad ristuvate kanalitega ruudustiku, mis on pesapaigaks lugematule hulgale erilisema kaubaga poekestele. Lisaks kunstigaleriidele ning loodustoodete ja ehtepoodidele on just siia koondunud eksootilistest maadest eksporditud käsitoo kõrvuti ausalt kasvatatud
kakaost šokolaadimaiustustega ning kohviga. Tähelepanu, retro ja põneva second hand-kauba austajad: teil soovitan astuda läbi Laura Dolsist, Zipperist või Second Bestist. Värvikirevad krimpleenkleidid, siidised baleriinikingad või seitsmekümnendatest pärit puitehted pole küll odavad, kuid eks aastakümnete pikkune säilitamine maksab ka midagi. Kasutatud asjade poed on samuti priskete hinnasiltidega, aga tuntud disainerite sageli uues seisundis loomingu saab siiski kätte kümneid kordi originaalhinnast soodsamalt.
Minu kokkuvõte ehk amsterdamlasi iseloomustavad märksõnad: otsekohesus, võrdsus, coffe shop*, vabakasavatusega lapsed, iseseisvus, enesekindlus, kalvinism, kodurestoranid, organiseeritus, puhtus, jalanõudega toas, aken lahti magamine, sotsiaalne vendlus, igaüks elab täpselt nii, nagu tahab ning kus ja kellega tahab, ülim individualism, flirtimistehnikate kursus, kõrge õnnelikkuse tase (maailma 5.), kõrge isikuvabaduse tase, neli tööpäeva nädalas, nelja-aastaselt kooli, multikultuursus, geiabielud (al 2001), eutanaasia (al 1984).
Peale seda tahaks sinna reisida küll ja kõike seda päriselus näha :)
* Coffee shop - pehmete narkootikumide legaalne müügipunkt Hollandis. Kohvi serveeritakse ka, aga see on pigem kanepile ja psühhedeelilistele seentele lisandiks. Alates 2007. aastast on alkoholi müük coffee shop'ides keelatud. Coffee shop'il ei ole lubatud endale reklaami teha, keelatud on „päris" ehk kangete narkootikumide tarbimine ja maksimaalne lubatud müügikogus on 5 grammi.
Kohad raamatust:
Võrdsete kohustustega kaasnevad võrdsed võimalused. Ausalt öeldes näen iseenda peal, kuidas sinne ühiskond mind aastatega järk-järgult muudab. Kindlasti maskuliinsemaks (vuntse veel õnneks pole), aga ka palju otsekohesemaks ja realistlikumaks. Siin kehtib põhimõte, et naised ei ole saamatud kobakäpad, keda peab patjade vahel ja radiaatori vastas soojas hoidma. Alguses maadlen tihti viha ja solvumistundega, kui Wouter enesestmõistetavalt eeldab, et ma ise oma kohvri trepist üles kannan, liinibussiga lennujaamast koju sõidan (no õigluse huvides tuleb mainida, et ummikute ajal hoiab bussirada mööda kihutav ühissiduk kõvasti aega kokku) ja Hollandi paberimajandusega maadlen.
Eelneva põhjal võiks arvata, et sellise vabakasvatuse lõpptulemuseks on riik täis hukkaläinud väänikud. Aga see pole sugugi nii. Tundub, et vaevu paarikuuselt lasteasutuste ridadesse lükatud beebidest kasvavadki väga iseseisvad ning enesekindlad lapsed. Lapsed, kes on maast madalast harjunud, et nende arvamusel ja soovidel on sama väärtus kui täiskasvanute omadel. Ja kellel on oma suure vabadusega muudki peale hakata kui pahandust teha. Olen siiani imestunud, kui leian end õhtusöögilauas viie-kuueaastase lapsega arvestava sisuga seltskondlikku vestlust arendama.
„Lekker" (hollandlased hääldavad: läkkör) on üks kõige enam kasutatavatest hollandikeelsetest sõnadest ja seda võib julgelt pruukida enamiku toredate asjade ja nähtuste iseloomustamiseks. Nii võib julgelt õelda lekker, kui ette satub maitsev toit, mõnus ilm, mugav riietus/jalatsid, hea muusika, nauditav seks, naabritüdruku vormis tagumik, lahe kutt või üleüldiselt meeldiv enesetunne. Kui asjad ei ole meeltmööda, saab samast sõnast jälle abi ja kõik muutub mittemõnusaks (niet lekker).
Hea kalvinist ülearu ei larista ja seega tehakse toitu tavaliselt täpselt nii palju, kui külalistele või oma perele üheks korraks vaja. Või veidi vähem. Kõigile on arvestatud üks lihasteik ja
sama suur tükk tiramisu'd, teist ringi enamasti ei pakuta. Seega, kui satute õhtusöögi ajal kellegi juures külas olema, siis ei tasu spontaanset kutset loota. Välja arvatud väga progressiivsete sõprade juures, kellel juhuslikult mõni tambitud roog menüüs - seda annab hea tahtmise korral suuremaks hulgaks portsudeks jagada.
Tundub, et kodus restorani mängimine on populaarsust koguv trend kogu maailmas, eriti aga Madalmaades. Ühe koduseid restorane koondava netilehekülje andmetel tegutseb Hollandis üle viiekümne erineva suuruse ja kaliibriga hobirestorani. Idee on lihtne: amatöörkokad on avanud oma elutoa külastajatele ja pakuvad mitmekäigulisi söömaaegu seltskondadele või võõrastest kogunevale grupile.
Siinsed kodud on enamasti väga organiseeritud ja puhtad. Puhtusekultus võtab kohati naeruväärsed mõõtmed ja nii mõnigi kodu meenutab pigem steriilset operatsioonisaali või muuseumi. Kõik detailid on maitsekalt valitud ja esmapilgul eklektiline sisustus enamasti disaineri abil saavutatud tahtlik tulemus, mille ainus juhuslik detail on külaline. Ja tema porisele ilmale vaatamata jalga jäetud saapad lumivalgel vaibal ei tekita
võõrustajas vähimatki reaktsiooni. Siin riigis võetakse jalatsid ära vaid duši alla või magama minnes. Saabastega jalad võib julgelt lauale toetada nii kodus, külas kui ka ühistranspordis.
Seda teevad kõik kuusteist miljonit elanikku miinus paarsada siin elavat eestlast ja veidi rohkem Aasiast pärit immigranti. Pärast aastatepikkust treeningut olen saavutanud olukorra, kus meie majas välisjalatsites teisele korrusele ei minda. Vähemalt
minu nähes mitte.
Hollandasi harjutatakse välistemperatuuris uinuma pisikesest peale. Kahtlustan, et lisaks karastamisele on selleks teinegi põhjus. Eks ikka kokkuhoid, sest enamik majapidamisi lülitab akna avamisega parallelselt ööseks ka kütte välja. Külma magamistoa vastu protestimisel ei anna tulemusi miski - erinevate inimeste poolt on ära proovitud nii pisarad, jalgade trampimine, külmetushaiguse teesklemine kui ka kodumaale
põgenemise ähvardused. Seksist keeldumine annab vaid osalise efekti - aken tehakse lahti pärast armuakti… Inimene harjub kõigega ja tuleb tunnistada, et nüüdseks
olen ise fanaatiline lahtise aknaga magaja. Ainuke raske hetk on talvel jääkülmade linade vahele pugemine, aga selle vastu aitab, kui vapper hollandi mees enne tuttu saata. Pärast värskes õhus veedetud ööd on hommikuti hea ärgata ja loodetavasti annab selline kangelaslikkus ka pisikese panuse võitluses klima soojenemise vastu. Kodurahust rääkimata.
Kui pisemates kohtades hoitakse naabri ettevõtmistel silm peal, siis
Amsterdami-taolises linnas on kõigil õigus oma elule. Igaüks elagu täpselt nii, nagu tahab, kus ja kellega tahab. Teiste elustili, maitse või seksuaalsete eelistuste peale kulmukortsutamine pole kombeks ja ega see, kui mõni konservatiivsem seda ka harrastab, ei huvitagi kedagi. Taoline vabadus võtab esialgu hingetuks ja ma ei imesta sugugi, et Amsterdami külastavad turistid inimesi vahtides suu ammuli unustavad ja sellega ümberringi sõeluvate jalgratturite elu peaaegu ohtu seavad. Käsikäes
jalutavad homopaarid, pidžaamalaadses holstis vanamees ja Hugo Bossi ülikonnas hästilõhnastatud asjalik yuppie - kõik nad eksisteerivad harmooniliselt üheskoos. Sotsiaalse vendluse kants meelitab ligi vabaduseihalejaid kogu maailmast.
Ülim individualism on eelkõige šokeeriv inimestele, kes tulevad tugeva perekultuuriga
piirkondadest nagu Aasia või Ladina-Ameerika. Neile tundub sinne ühiskond väga külm ja kurb.
„Meil oli konkreetselt nii, et Mike ütles, et ma meeldisin talle esimese viie minuti jooksul. Ja ülejäänu oli juba vormistamise küsimus." „Kas miilustamise perioodi siis üldse polnudki?" uurin uskumatult. „No me ikka käisime kohtamas paar korda. Kolmandal korral kutsus Mike mind enda juurde õhtusöögile ja kui kõhud täis, siis küsis otsekoheselt, et kas nüüd lähme voodisse." Armastus on hollandlastele nagu äri, kus otsekohesus viib sihile. Kui keegi meeldib, siis seda ka öeldakse, ilma emotsioonirohkeid draamasid etendamata. Samas on hollandlastele kohale jõudnud, et nende stiil erineb rahvusvahelistest standarditest ja see ei lähe mitte. Tõlkes kaduma minevate või puuduvate romantiliste oskuste korvamiseks korraldatakse lausa spetsiaalseid kursusi. Nii saavad võrgutamise käpardid oma oskusi lihvida Flirt Managementi nimelistel koolitustel. Nendel treeningutel tegeletakse flirtimistehnikate lihvimisega nii era- kui ka äriliste vajaduste rahuldamiseks. Kahtlustan, et kursuste korraldamise ajendiks sai järeldus, et flirtimine pole ainult romantilise väärtusega tegevus, vaid vajalik ka edukaks äritegevuseks.
Hollandi psühholoogi Ellen de Bruini raamatust pealkirjaga „Hollandi naised ei põe depressiooni" selgub, et hollandlannade õnnelikkuse skoor on kõrgem (7,5 punkti 10st) kui naaberriikides Inglismaal (7,1 punkti) ja Prantsusmaal (6,5 punkti). De Bruini arvates on põhjuseks kõrge isikuvabaduse tase ja võimalus oma arvamust vabalt avaldada, olgu teemaks siis seks, religioon või mehe komme musti sokke elutoa lauale vedelema jätta."
Tööleminek tähendab, et lapsele tuleb leida hoidja või siis
panna laps mängusaali. Paljud naised valivad kombinatsiooni mõlemast ja lisaks töötavad ise vaid osalise koormusega. Kõige traditsioonilisem variant on, et nii ema kui isa töötavad neli päeva nädalas ja on ühe päeva beebiga. Ülejäänud kolm päeva
jagatakse siis mängusaali ja hoidja vahel. Kergendus saabub, kui lapsed lähevad kooli. Koolikohustus algab, kui laps saab nelja-aastaseks. Ja ei ole vaja oodata 1. septembrit, vaid kooliaasta algabki sünnipäeval. Kooliga on aga omamoodi trikk - nimelt lõpevad tunnid kas kell kaksteist või kell kolm päeval. Enamik tööandjaid muidugi nii varase õhtuleminekuga ei nõustu. Siis tuleb jälle kombineerida: lapsehoidja või pikapäevarühm.
"No seda ma arvasingi. Pagana liiklusummikud!" ütleb Wouter ja lisab veel paar hollandikeelest vandesõna. Hollandlased, muide, kasutavad vandumiseks inimeste kehaosade nimetuste asemel jubedate haiguste nimesid. Populaarseimad vandumishaigused on vähk, katk ja tüüfus. Neid sõnu võib kasutada iseseisva kirumisena või siis kedagi konkreetselt räpaseks tüüfusepatsiendiks nimetades. Kui viha juba üle igasuguse piiri läheb, siis soovitakse vaenlasele vastavasse haigusesse nakatumist."
Nimelt on end ühe pealtnäha täiesti tavalise šarmantse kanalimaja pööningule peitnud täiesti töötav kirik. See „püha pööning" nimega Meie Isa Pööningul (Ons Lieve Heer op Solder) pärineb aastast 1661 ja salajane oli ta muidugi sellepärast, et sel ajal oli katoliiklus keelatud. Peidetud kiriku olemasolu oli tolleaegsetele protestantlikele linnavõimudele teada, aga niikaua, kui katoliiklik pühakoda jäi üldsuse silme eest varjatuks, ei teinud nad „valeusu" vohamisest numbrit. Pealtnäha pisike pööning mahutab rida endises uhkuses kambreid, kaunist basiilikat täismõõdus oreliga, ohtralt dekoreeritud altarit ja
pikki hämaraid galeriisid. Eriti mõnus on pööningut avastada hommikul vara, sest siis on sinna viivad tänavad alles ärkamas ning ka kuni 150 inimest mahutav palvesaal täiesti teie päralt.
Jordaani ja kesklinna piirile jääb eksklusiivne väikeste poekeste ja kohvikutega piirkond, mida kutsutakse „9 Straatjes" (9 tänavat"). Üheksa paralleelset tänavat moodustavad ristuvate kanalitega ruudustiku, mis on pesapaigaks lugematule hulgale erilisema kaubaga poekestele. Lisaks kunstigaleriidele ning loodustoodete ja ehtepoodidele on just siia koondunud eksootilistest maadest eksporditud käsitoo kõrvuti ausalt kasvatatud
kakaost šokolaadimaiustustega ning kohviga. Tähelepanu, retro ja põneva second hand-kauba austajad: teil soovitan astuda läbi Laura Dolsist, Zipperist või Second Bestist. Värvikirevad krimpleenkleidid, siidised baleriinikingad või seitsmekümnendatest pärit puitehted pole küll odavad, kuid eks aastakümnete pikkune säilitamine maksab ka midagi. Kasutatud asjade poed on samuti priskete hinnasiltidega, aga tuntud disainerite sageli uues seisundis loomingu saab siiski kätte kümneid kordi originaalhinnast soodsamalt.
January 28, 2018
Hariv, lõbus, ladus ehk väga mõnus lugemine!
""No seda ma arvasingi. Pagana liiklusummikud!" ütleb Wouter ja lisab veel paar hollandikeelest vandesõna. Hollandlased, muide, kasutavad vandumiseks inimeste kehaosade nimetuste asemel jubedate haiguste nimesid. Populaarseimad vandumishaigused on vähk, katk ja tüüfus. Neid sõnu võib kasutada iseseisva kirumisena või siis kedagi konkreetselt räpaseks tüüfusepatsiendiks nimetades. Kui viha juba üle igasuguse piiri läheb, siis soovitakse vaenlasele vastavasse haigusesse nakatumist."
""No seda ma arvasingi. Pagana liiklusummikud!" ütleb Wouter ja lisab veel paar hollandikeelest vandesõna. Hollandlased, muide, kasutavad vandumiseks inimeste kehaosade nimetuste asemel jubedate haiguste nimesid. Populaarseimad vandumishaigused on vähk, katk ja tüüfus. Neid sõnu võib kasutada iseseisva kirumisena või siis kedagi konkreetselt räpaseks tüüfusepatsiendiks nimetades. Kui viha juba üle igasuguse piiri läheb, siis soovitakse vaenlasele vastavasse haigusesse nakatumist."
September 6, 2018
Olen ise ka Amsterdamis käinud, kuid nüüd, peale raamatu lugemist, läheks hea meelega tagasi. Mõnus ja ladus lugemine, hästi kirja pandud ja uusi teadmisi saab küllaga. Positiivseks on muidugi ka autori enda hoiak ja suhtumine oma uude kodulinna. Amsterdam on ikka tõesti üks harukordne koht ja amsterdamlased omamoodi suhtumisega inimesed.
April 25, 2022
Äärmiselt omanäoline, aga kahtlemata hea lugemine.
January 15, 2016
Milline rahvas võiks olla kõige eksootilisem? Mingi tundmatu Aafrika hõim? Eskimod? Indiaanlased? Ok, ilmselt nemad kõik ka aga "Minu"-sarja loetud raamatute põhjal ütleksin ma nüüd, et kõige üllatavamad on amsterdamlased. Võttes kätte Margot Roose "Minu Amsterdami", ei lootnud ma sealt midagi erilist. Loetud "Minu London" ja "Minu Pariis" kirjeldavad suurlinna inimeste üsna tavalist elu, üldse võib öelda, et inimesed maailma eri paigus elavad üsna samade mustrite järgi - armastavad, loovad perekondi, käivad tööl, erinevused on üldiselt vaid temperamendis, teatud kombestikus ja menüüs. Inimesed Amsterdami-raamatus erinevad aga sellest süsteemist just väärtushinnangute poolest: geiabielud on ok, multikulti on ok, võimalik on kõrvuti eksisteerida nii hipidel kui töönarkomaanidel, kergemad narkootikumid on legaalsed, eutanaasia on tavaline praktika ning prostituut on amet nagu iga teine. Geiabielud seadustati aastal 2001, eutanaasia suisa 1984 - mismoodi?! Kas sealsed inimesed on kuidagi teise ajuehitusega? Meil on aasta 2011 ja seesugust "korralagedust" ei kujuta keegi ette. Lehes kirjutatakse sellest, kuidas sallivus on tegelikult diktatuur ning üks õige inimene jääb iseendaks vaid siis kui usub rahvusriiki ja kristlikku abielu ning kõik, kes muid variante kaaluvad on moraalitud massiga kaasajooksjad. Loomulikult ei ole võimalik, et inimene ise ka liberaalsusesse usub - see on vaid puhas ajupesu, millega igasugused vähemused diktatuuri kehtestada püüavad! Kommenteerijad kiidavad selliste seisukohtade eest taevani. No eks ma annan endale aru, et ka Amsterdamis leidub selliseid inimesi aga kuidagi on tekkinud keset Euroopat oaas, kus liberaalne maailmavaade võimalik on. Ja ei ole midagi, et kõik kohad on perverte täis, keegi tööd ei tee ja tänavail on korisevad narkarid. Suurem osa inimesi eelistab siiski tööd rabada, kuid keegi ei peksa ka neid, kes muudmoodi elada tahavad. Ja riik ise on kuradima rikas. Mina pean tunnistama, et amsterdamlaste ratsionaalne mõtlemine mulle meeldib. Eriti sümpatiseeris see eutanaasia osa - just äsja leotud õõvastava artikli kõrval Eesti omastehooldus"poliitikast". Kas tõesti on meie teguviis humaansem? Kellel veel peale inimese enda, peaks olema õigus otsustada oma elu üle? Üliraske puudega vegeteerivad titad sinna juurde, kas ei oleks õigem...Ok, see on teine teema.
Lugedes tundus mulle, et meil oleks amsterdamlastelt palju õppida. Raamatus oli ka koht, kus öeldi, et seal ollakse muust maailmast nii 10-15 aastat ees (kahjuks ei saa hetkel järele vaadata, mille kohta täpselt seda öeldi) aga mina ei kujuta ette, et mujal selle ajaga rahumeelselt nii kaugele jõutakse, sest liiga suur osa inimkonnast peab siiani seesugust arengut vastuvõetamatuks. Esmapilgul külm ja kalkuleeriv süsteem tundub aga mulle äärmiselt mõistlik. Näiteks ei toeta seal vanemad lapsi, igaüks peab ise hakkama saama. Jube julm, eks? Tegelikult on ju loogiline, et vanem, kes on kõik hinge tagant lastele andnud, jääb hiljem ise neile nö kaela peale. On see parem? Usun, et iga eestlane teab kellegi ema, isa, vanaema, kes pidevalt noortele ette heidab, et "mina andsin ju teile kõik!". On siis parem Lõuna-Euroopa "üksteist toetav" süsteem, kus kõik kobaras koos elavad? Eestlaste puhul tähendab see sageli aga olude sunnil koos elavaid ja tegelikult üksteist silmaotsaski mitte sallivaid põlvkondi, kes järgnevatele puust ja punaseks ette teevad, kuidas see vanemate "austamine" välja näeb. Individualistlikule eestlasele sobiks hollandlaste ratsionaalne süsteem palju paremini.
"Minu Amsterdam" oli minu jaoks igatahes väga inspireeriv raamat - saab ka teistmoodi elada - mõistuse häält kuulates. Kahjuks ei ole ma sugugi kindel, et muul maailmal sellesse mudelisse välja jõudmine võimalik oleks.
Küsimusi tekitas prostitutsiooni osa: oleks see kõrgharitud Bulgaaria õpetajanna seesuguse ameti valinud ka juhul kui ta kodumaal õpetajapalga eest endale luksust lubada oleks saanud? Saab siis prostitutsiooni ikka vabaks valikuks nimetada? Lisaks hakkas silma, et prostituudid ei põhjenda sageli oma rahavajadust mitte näljaga vaid luksuse vajadusega (Sonia Rossi "Fucking Berlin"-is märkasin ka seda põhimõtet).
Lugedes tundus mulle, et meil oleks amsterdamlastelt palju õppida. Raamatus oli ka koht, kus öeldi, et seal ollakse muust maailmast nii 10-15 aastat ees (kahjuks ei saa hetkel järele vaadata, mille kohta täpselt seda öeldi) aga mina ei kujuta ette, et mujal selle ajaga rahumeelselt nii kaugele jõutakse, sest liiga suur osa inimkonnast peab siiani seesugust arengut vastuvõetamatuks. Esmapilgul külm ja kalkuleeriv süsteem tundub aga mulle äärmiselt mõistlik. Näiteks ei toeta seal vanemad lapsi, igaüks peab ise hakkama saama. Jube julm, eks? Tegelikult on ju loogiline, et vanem, kes on kõik hinge tagant lastele andnud, jääb hiljem ise neile nö kaela peale. On see parem? Usun, et iga eestlane teab kellegi ema, isa, vanaema, kes pidevalt noortele ette heidab, et "mina andsin ju teile kõik!". On siis parem Lõuna-Euroopa "üksteist toetav" süsteem, kus kõik kobaras koos elavad? Eestlaste puhul tähendab see sageli aga olude sunnil koos elavaid ja tegelikult üksteist silmaotsaski mitte sallivaid põlvkondi, kes järgnevatele puust ja punaseks ette teevad, kuidas see vanemate "austamine" välja näeb. Individualistlikule eestlasele sobiks hollandlaste ratsionaalne süsteem palju paremini.
"Minu Amsterdam" oli minu jaoks igatahes väga inspireeriv raamat - saab ka teistmoodi elada - mõistuse häält kuulates. Kahjuks ei ole ma sugugi kindel, et muul maailmal sellesse mudelisse välja jõudmine võimalik oleks.
Küsimusi tekitas prostitutsiooni osa: oleks see kõrgharitud Bulgaaria õpetajanna seesuguse ameti valinud ka juhul kui ta kodumaal õpetajapalga eest endale luksust lubada oleks saanud? Saab siis prostitutsiooni ikka vabaks valikuks nimetada? Lisaks hakkas silma, et prostituudid ei põhjenda sageli oma rahavajadust mitte näljaga vaid luksuse vajadusega (Sonia Rossi "Fucking Berlin"-is märkasin ka seda põhimõtet).
February 3, 2016
FB lugemisväljakutse 40. teema: üks Minu-sarja raamat - Margot Roose „Minu Amsterdam“
Olen vähe Minu-sarja raamatuid lugenud, kuid jaanuaris käisin Amsterdamis, mistõttu sai see raamat valitud. Tegelikult tahtsin enne reisi raamatut lugeda, kuid selleks ei olnud aega. Igal juhul nüüd on see loetud ja mina targem. Mulle see raamat täitsa meeldis, kuna ta oli informatiivne - sain Hollandi ja hollandlaste kohta palju teada. Kui ühe Hollandis elavale heale tuttavale ütlesin, et mulle Holland väga meeldib (olen seal käinud juba mitu korda), siis tema ütles, et talle enam paljud asjad ei meeldi. Raamatut lugedes tundus mulle, et ma sain temast aru. Igal juhul on Hollandi vabameelne maa, kuigi ka seal on omad miinused. Isiklikult ei meeldi mulle hollandlaste saia-armastus, nende rahvusrooga pole õnnestunud mul saada. Kui plaanite Amsterdami sõita, siis lugege see raamat ikka enne läbi. :)
Olen vähe Minu-sarja raamatuid lugenud, kuid jaanuaris käisin Amsterdamis, mistõttu sai see raamat valitud. Tegelikult tahtsin enne reisi raamatut lugeda, kuid selleks ei olnud aega. Igal juhul nüüd on see loetud ja mina targem. Mulle see raamat täitsa meeldis, kuna ta oli informatiivne - sain Hollandi ja hollandlaste kohta palju teada. Kui ühe Hollandis elavale heale tuttavale ütlesin, et mulle Holland väga meeldib (olen seal käinud juba mitu korda), siis tema ütles, et talle enam paljud asjad ei meeldi. Raamatut lugedes tundus mulle, et ma sain temast aru. Igal juhul on Hollandi vabameelne maa, kuigi ka seal on omad miinused. Isiklikult ei meeldi mulle hollandlaste saia-armastus, nende rahvusrooga pole õnnestunud mul saada. Kui plaanite Amsterdami sõita, siis lugege see raamat ikka enne läbi. :)
April 7, 2016
"Minu Amsterdam" klassifitseerib minu jaoks kindlasti Minu-sarja raamatute parimate hulka. Meeldis just eelkõige see, et autor kirjeldab kohalikke inimesi, nende väärtusi, ellusuhtumist ja seda kõike nii huvitavalt ja tõetruult.
Reisisõpradele on kindlasti boonusena kasuks raamatu kaks lisa, kus autor toob välja oma lemmikkohad Amsterdamis.
Kindlasti soovitan lugeda!
Üks mõtteke ka raamatust: Elu ei saa edasi lükata!
Reisisõpradele on kindlasti boonusena kasuks raamatu kaks lisa, kus autor toob välja oma lemmikkohad Amsterdamis.
Kindlasti soovitan lugeda!
Üks mõtteke ka raamatust: Elu ei saa edasi lükata!
September 29, 2025
Kuigi algus oli veits ebameeldivalt/ebausutavalt hüsteeriline, natuke nagu "pääsesin perifeeriast vabameelsesse ja kompleksideta Euroopasse”-vaibis, siis lõpuks leidsin selle siiski päris hea raamatu olema. Mugavalt struktureeritud, selgelt teemade kaupa peatükkidesse jaotatud. Palju Hollandiga seonduvaid märksõnu ja muidu elu-olu aspekte on kaetud ja mitmel juhul mitte lihtsalt teiste jutu ümberjutustamise, vaid isikliku kogemuse kaudu- ja seda laial spektril, lilleoksjonist orgiani. Ainus asi, mille vastu teadsin huvi tunda, kuid mida polnud mainitud, olid paatelamud. Kui plaanis Amsterdami minna, siis sealt saab asjalikke viiteid, mida plaani võtta ja ka ilma selleta päris huvitav lugemine.
May 8, 2022
Üks mu lemmikuid "Minu...." sarjast. Ühteaegu nii humoorikas kui ka parajalt terav ning lisaks hollandlaste hullule normaalsusele mõtiskleb sellisel olulisel teemal nagu selleks on võõras kultuuris kohanemine.
September 11, 2019
olla normaalne on piisavalt hull
June 6, 2020
Nii lahedalt kirjutatud raamat. Tuli tunne taas tagasi Amsterdami minna, ning linn autori poolt kirjeldatud pilguga üle vaadata.
December 31, 2015
(Minu) Amsterdam on megavahva, sest:
*Hipid ja smoke week every day ja tulbid ja veskid ja HOLLAND
*Laste vabakasvatus -> iseseisvad inimesed
*Punaste laternate tänav (kui mu silmad mind ei peta, siis on isegi raamatu vahemärgid kondoomid)
*Inimesed saavad olla need, kes nad olla tahavad -> vabad ja vallatud, hoolimata nende orientatsioonist
*Lühendatud töönädalad!!! (cmn, kes EI tahaks vähem töötada??)
*Armsad kodurestoranid
*Wasteland
Veits kurb on aga see, et:
*Inimesed on sageli ületöötamisest "läbipõlenud" -> vanemate kõrge ootused lastele
*Inimestel puudub isegi elementaarne seenekorjamisoskus
JA NII EDASI.
Tegelikult oli megavahva raamat ja ma tunnen, kuidas raamatu autor on ainuõige inimene üldse Amsterdamist kirjutama. Väga vabameelne, naljakas, huvitav lugemine, soovitan soojalt!
*Hipid ja smoke week every day ja tulbid ja veskid ja HOLLAND
*Laste vabakasvatus -> iseseisvad inimesed
*Punaste laternate tänav (kui mu silmad mind ei peta, siis on isegi raamatu vahemärgid kondoomid)
*Inimesed saavad olla need, kes nad olla tahavad -> vabad ja vallatud, hoolimata nende orientatsioonist
*Lühendatud töönädalad!!! (cmn, kes EI tahaks vähem töötada??)
*Armsad kodurestoranid
*Wasteland
Veits kurb on aga see, et:
*Inimesed on sageli ületöötamisest "läbipõlenud" -> vanemate kõrge ootused lastele
*Inimestel puudub isegi elementaarne seenekorjamisoskus
JA NII EDASI.
Tegelikult oli megavahva raamat ja ma tunnen, kuidas raamatu autor on ainuõige inimene üldse Amsterdamist kirjutama. Väga vabameelne, naljakas, huvitav lugemine, soovitan soojalt!
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 1, 2016
Raamatu autoriks on kartmatu suhtlusaldis tütarlaps. Tänu sellele, et ta nii julge ja uudishimulik on, tutvub ta mitmete värvikate tegelastega. Vahepeal tundub mulle, et tema stiil on ülepakkuvalt liialdav ja üldistused liiga suured. Samas on täitsa põnev lugeda, kui erilist tüüpi inimesi ta Hollandis kohtab ja et need inimesed on seal tegelikult täitsa normaalsed:) Ise Amsterdamis ja Hollandis käinuna (ning hollandi keelt mõistvana) leidsin ma palju hetki, kus ma kaasa noogutasin ja mõmisesin, et on küll nii. Ja teiselt poolt oli jälle sellist infot, et vau, seda ma ei teadnudki. Mulle oli see igati mõnus lugemine.
August 22, 2016
Minu… sarja raamatutega on mul üldjuhul küllaltki äärmuslikud suhted. Mõni raamat meeldib mulle väga ning mõni ei meeldi kohe üldse. Vahepealset üldjuhul ei ole. Üllataval kombel satub see raamat aga just sinna vahepeale – ta on piisavalt huvitav võrdlemisi kiireks lugemiseks, kuid leidub ka kohti, millest tahan kiiresti üle libiseda. Meeldib kohe kindlasti ka see, et autor ei maali lugejatele läbi roosade prillide nähtud muinasjuttu, vaid juhib tähelepanu ka Hollandi varjukülgedele.
December 14, 2021
Ma pole lugenud massiliselt selle sarja raamatuid, aga 2016. a seisuga oli see üks parimaid "Minu..." sarja raamatuid, mida lugenud olin. Kohe algusest peale on raamatus palju huvitavaid karaktereid, lausa uskumatu, et autor nii paljude eripalgeliste ja ekstravagantsete tegelastega kokku on puutunud. Lisaks kirjutab autor humoorikalt ja annab lugejale väga põhjaliku ja läbimõeldud ülevaate Hollandi eluolust. Tekkis isegi soov jälle Amsterdami minna.
March 15, 2015
Margot Roose toob selles raamatus välja suurepäraselt hollandlaste hingeelu, veidrused ja nende kultuurilise eripära. Raamatus on tunda, et ta on raamatu nimel proovinud asju ja suhelnud inimestega, mida ta ilmselt muidu ei oleks teinud ja kellega ta tavaolukorras rääkinud poleks. ma isegi ei kutsuks seda raamatut minu Amsterdam vaid pigem "Minu Hollandlased".
August 15, 2016
Väga hea raamat "Minu" sarjast.
Displaying 1 - 20 of 20 reviews