Küll oli mõnus aasta otsa Kaplinskit lugeda, ta mulle ikka meeldib. Kulda oli palju, aga palju ka sellist, mis ma ise oleks välja toimetanud. Tundus rohkem nagu kogu Kaplinski looming kuni aastani 2011, mitte ainult parimad palad.
Agatha Christie on öelnud: "On ülisuur viga lasta inimesel näha või kuulda asju valel ajal. Enamiku inimeste jaoks kaotab Shakespeare igasuguse võlu seetõttu, et nad koolis on kohustatud teda õppima; Shakespeare'i tuleb laval näha, mängituna nii, nagu autor seda kirjutades ette kujutas. Teatris oskate seda üsnagi noorelt hinnata, ammu enne, kui mõistate sõnade ja värsside ilu."
Mulle tundub, et lisaks Shakespearele kehtib see (mingil määral) igasuguse luule kohta. Luule on midagi, mida peab tarbima kuidagi teist moodi, kui lugedes. Aga kuidas, ma ka päris täpselt ei tea. See peab jõudma kuhugi silmade taha; seda peab pigem tunnetama kui lugema.
Kaplinski üldiselt mulle meeldib, meeldis juba varem.
Lugedes oli mitmeid uusi leide kui ka vanu tuttavaid, kes olid jõudnud juba meelest minema lipsata. Aga eks oli ka selliseid tekste, mis sulasid lihtsalt silmade ees kokku või ei kõnetanud.
Üldiselt on 900+ lehekülge luulekogu jaoks ikkagi palju. Eriti, kui tegu on "Valitud luuletustega". Iseenesest on ju hea, kui on paks raamat suure hulga loominuguga. Aga sõna "valitud" pealkirjas viitab valikule. Ning valiku alusel peaks moodustuma ju mingi tervik. Ka kogu ise peaks jutustama nö oma loo või kõnetama. Seda aga ei juhtunud.