Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.
Pärast raamatu lugemist oli mul peas valmis pikk kiidu- ja kaitsekõne, kummutamaks ka need vähesed kriitikariismed, mida netis leida võis. Tegemist on eesti autori kohta tähelepanuväärselt vinge teosega (omas žanris mõistagi), või noh- mis ma ikka tseremoonitsen- ülikõva ulmekaga. Loodud keskkond oli huvitav, nii keskaegse rüütlimaailma kui ka Muinas-Eesti mõjutustega. Hea huumor, toimivad karakterid, läbimõeldud legend, põnev sündmustik, stiliseeritud vägivald, lobedalt kirjutatud, värvikad dialoogid- suurepärane. Lisaboonusena lähivaade zombide hingeellu. Igati mõnus lugemiselamus. Ja ikka uskumatu, et eestlase kirjutatud! Vedas, et ei lasknud end eelarvamustel mõjutada.
Minu meelest oli üsna õnnestunud see, kuidas suudeti nii lühikeses raamatus täiesti uus maailm üles ehitada. Mitte muidugi eriti detailselt, aga enamus selle konkreetse looga seonduv oli siiski ära seletatud.
Ebasurnud ja mäejaht olid lahedad. Väga palju oli nimesid, oli natuke segane alguses. Tegelaste nimestik ja kaart oleks marjaks ära kulunud.
No kellele ei meeldiks õudne seiklus maagide ja kontjalgadega: palju konflikte, intriige ja armastuski ei olnud puudust.
Ainukene asi, et miks see jutt nii hüplik pidi olema: tegelased muutsid oma seisukohti väga kiirelt, mõningatest justkui tähtsatest detailidest mindi väga kiirelt üle.