Taivaankivi on Jaan Krossin pienoisromaani 1970-luvulta, hänen loistavimmalta kaudeltaan, jolloin syntyivät muun muassa Keisarin hullu ja Uppiniskaisuuden kronikka ja monet hienot historialliset novellit. Taivaankiven päähenkilöinä ovat Viron 1800-luvun varhaiset kansalliset merkkihenkilöt, kansanvalistaja Otto Wilhelm Masing ja nuori runoilija Kristian Jaak Peterson sekä Masingin italialaissyntyinen vaimo Cara. Kummankin miehen monologeissa nousevat esiin heräävän virolaisuuden, sen kielen ja Venäjän imperiumin balttilaisen provinssiyhteiskunnan kipeät kysymykset. Lisänä väreilee Caran ja nuoren Kristjan Jaakin välinen traaginen rakastuminen, joka jää tähdenlennoksi kuten Kristjan Jaakin elämäkin.
Tuglas-seura julkaisi Taivaankiven Jaan Krossin satavuotisjuhlan kunniaksi. Taivaankiven myötä Jaan Krossin koko proosatuotanto on nyt suomennettu
Jaan Kross (1920 – 2007) was an Estonian writer. He has been tipped for the Nobel Prize for Literature on several occasions for his novels, but did in fact start his literary career as a poet and translator of poetry. On his return from the labour camps and internal exile in Russia, where he spent the years 1946-1954 as a political prisoner, Kross renewed Estonian poetry, giving it new directions.
Kross began writing prose in the latter half of the 1960s, first with a film scenario "A Livonian Chronicle" (Liivimaa kroonika) which dealt with the life of the author Balthasar Russow (1536-1600) and which also became the subject of his first masterpiece "Between Three Plagues" (Kolme katku vahel, 1970), a suit of four novels. From that time onwards Kross moved by stage nearer to our present time in history, describing figures from Estonian history, first in short stories and novellæ, later in novels, also in writings where he has drawn upon his own experiences. The heroes of his novels tend to be of Estonian or Baltic German origin and cultured people, though on the margins of society and are usually faced with a moral dilemma of some sort.
“Selle rahva vastu, kelle juurest kõik selle rahva lapsed, kes enesele õnnemoel tiivaraasukesed selga on saanud, muudkui aga minema lendavad ja selle rahva porisse jätavad ja maha salgavad ja ära annavad - kolmekümne hõbeseekli ja võõraste hilpude eest…”
half the time didn't even understand what was happening, had to reread paragraphs so many times that it kinda ruined the experience but tbh it wasn't as bad as i was expecting this to be
Kyllähän Krossin teksti on sujuvaa ja huumoriakin sieltä löytyy. Tarina ei kuitenkaan ollut minun makuuni, vaikka historiallisesti tarina kuvaa virolaisuuden, varsinkin kielen, nousua. Tuglas-seura on julkaissut kirjan Krossin 100-vuotisjuhlan kunniaksi; 500 numeroitua kappaletta.
Raamatukoguhoidjaid või kesiganes neid raamatuid haldab siin võiks “Pöördtoolitunni” eraldiseisva novellina lisada, muidu tunne nagu teeksin sohki siin lugemisega :D Huvitav sisekaemus 19. sajandi Tartusse Janssenite perekonda.