Varastatud oranž jalgratas

Supilinna salaselts #1

by Mika Keränen, Marja-Liisa Plats (Illustrator)

Laste krimijutustus, mille tegevus toimub Tartus Supilinnas. Peategelane Mari asub koos oma sõprade ja prantsuse buldogi Matiga otsima belgia professorilt varastatud jalgratast, saades nii lõpuks jälile suurele rattavaraste jõugule. See on hoogne, tempokas ja tänapäevane lugu, mis pakub lugejale peale põneva sündmustiku ka võimalust lähemalt tundma õppida selle kummalise Tartu linnaosa huvitavaid inimesi ja erakordset õhustikku. Olgu lisatud, et raamat põhineb tõestijuhtunud sündmustel...

Genres: Childrens

88 pages, Hardcover

First published January 1, 2008

About the author

Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis.
Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena.
Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana.
Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal.
2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.

Reviews

[Liis Reemann-Aints]

”Kahtlaseid inimesi polnud Herne poes käinud, kui välja arvata mõni kunstnik, kel üks king ühest ja teine teisest paarist. Või lihtsalt pidzaama seljas iga ilmaga. Aga need polnud veel kahtlased inimesed Supilinna mõistes.”

[Henry Stone · Rating 4 out of 5]

Ausalt öeldes ma pole iial sedasorti raamatut lugenud. Mari ja salaselts olid ka huvitavad. Lisaks oli siin sujuvalt minev mõistatus. Mulle raamat meeldis.

[Karmen-Eliise · Rating 4 out of 5]

Sattusin hiljuti kuulama ühte kirjanduspodcasti Mikaga (äkki oli "Lappaja") kus ta rääkis, et selle raamatu idee sündiski tema varastatud jalgrattast. Veel rääkis ta, et hoidis aastaid oma kanuud lodjakojas kuskil peidus, aga kui see ümber ehitati siis müüs selle maha, sest head peidukat enam polnud, novot. Seda, kas Mika oma oranži jalgratta ka tagasi sai, ma enam ei mäleta. Aga lugu jäi kenasti meelde ja kuu hiljem kinkis sõbranna mulle baka lõpetamise puhul selle raamatu. Viskasin akadeemilised tekstid suvepuhkusele ja hakkasin suure huviga lugema lastekirjandust, mis muideks, on ka vanale inimesele (2+3) väga huvitav lugemine. Ja eriti meeldis just kirjaniku põhimõttekindlus laste kõnepruugi edasiandmisel - tšau on tšäu ja mhm on mhühüh. Meeldis ka see, et peategelane oli Mari ja et tal oli koer Mati. Ja üldse tegelikult oli väga muhe lugemine, ja kuna "Supilinna salaseltsi" filmi ka enam väga ei mäleta, siis tahaks ilgelt juurde lugeda, millega need lapsed seal suvises Supilinnas tegelevad.
PS! Tore on alati lugeda ka jutte, mis võtavad aset piirkonnas, mida tunned. Herne poe kirjeldused olid kujutelmas kohe palju kirjumad.

[Säde Karin · Rating 5 out of 5]

hullult põnev

[Lisbet · Rating 5 out of 5]

nostalgia missugune

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!

Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!

Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Väga lõbus lasteraamat, aga samas ka usutav - ikka mainiti vanemaid ja söögiaegu, ega lastud jõmpsikatel niisama kontrollimatult ringi joosta.
See mõnus väike Supilinn meenutas mu enda lapsepõlve, kui me ka kodukandis rahulikult ringi jooksime. Seda muidugi enne suuremat autostumist ja kiiruspiirangute ignoreerimist, mistõttu enam küll tänaval palli mängida saa.

Igatahes loen sarja edasi ja üritan ka filmi välja otsida.

[Virpi Viiru · Rating 3 out of 5]

Pojat vastaan tytöt. Tytöt vastaan pojat. Voiko niitten kanssa olla kaverit? Marin ihana Matti -koira ja tytön rohkeus pelastaa pojat isompien poikien kynsistä ja luottamus on ansaittu. Salaseura Divari pääsee vaarallisen varasliigan jäljille. Kirja on sen verran jännittävä, ettei mielestäni sovi ihan pienemmille lukijoille. Neloset ehkä ihanne kohderyhmä.

[Helena · Rating 4 out of 5]

Supilinna salaseltsi esimene raamat on põnev sissejuhatus sellesse seeriasse.
Olen lugenud #9 raamatut ja võrreldes Fantoomratturiga oli Varastatud oranž jalgratas vähem põnevam. Aga siiski väga hästi kirjutatud. Tartlasena, kellele Tähtvere linnaosa on kodune, on see raamat mõnus ja põnev lugemine.

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

Detektiivilood ei ole muidu tavaliselt mu esimene valik, aga oli Supilinna salaseltsist esimese maigu kätte saanud, võtsime siis sarja esimesed raamatud ja kui tema luges, siis lugesin mina juba ka. Ikka et saaks pärast arutleda ja muljeid vahetada.
Ei ütle midagi paha, täitsa tore südasuvine seiklus. Sekka ohtlikumaid hetki ja siis jälle mõnusamaid ka (üldkoosolek, kostitus tädi Ira juures ja loomulikult jäätis kuumal suvepäeval =)).
All in all olid jõngelmannid aga täitsa klassikaline läbilõige neist, keda nutieelsel ajastul tänavatelt leida võis.
Eks sissejuhatavad teosed olegi alati sellised, natuke ebalevad ja noh, sissejuhatavad. Võtame aga järgmise ette ja loeme huviga, mis sellest seltskonnast edasi saama hakkab :)

[Andreas Eerik · Rating 2 out of 5]

Võrreldes "Vanemuise väitsaga" on see ühejoonelisem ja igavam. Ehkki maht on väiksem, on esimestest peatükkidest võimalik ennustada kurjameid. Ilmselt on minu lugemiharjumused ära rikutud, oleksin tahtnud seda lapsena lugeda ja noorte silme läbi tegevusega kaasas käia.

Edaspidi ma ei võta enam avalikus kohas prille ära..ei tea kas enam koduski julgen.

[Maru Mikkor · Rating 5 out of 5]

Great

[Peeter Talvistu · Rating 5 out of 5]

Väga mõnus kiire lugemine. Pealegi usutav.

[Astrid · Rating 1 out of 5]

Bad

[Piret Peensoo · Rating 5 out of 5]

Täitsa vahva jutt ja tore, et tõsielusündmustel põhinev. Pani muu hulgas mõtlema keeleõppe peale.

[Aigi Kattai · Rating 5 out of 5]

Supilinna Salaseltsi 1. raamat.

[Daire Lüüs · Rating 4 out of 5]

https://trekseklugemine.blogspot.com/...

[Piret · Rating 4 out of 5]

Supilinna salaseltsi esimene lugu. Mari ja tema prantsuse buldog Mati satuvad uurima professori jalgratta vargust. Tüdrukutele (Reilika, Sadu ja Mari) pakuvad konkurentsi otsimisel vennad. Alguses visatakse veidi ka kaikaid kodaratesse, kuid lõpuks mõistetakse, et koos tuleb uurimine paremine välja.
Jõudusid ühendades leitakse üles varastatud jalgratas ning võetakse kinni jalgratta varaste gäng, kes on Tartus juba pikemat aega tegutsenud.
Mõnus kerge lugemine. Kindlasti annab lastele soovi edaspidigi krimilugusid lugeda.

[Reetta Saine · Rating 3 out of 5]

Kelpoinen lastendekkari, joka sijoittuu Tarttoon. Kirjailija on suomalainen mutta asuu Virossa.

Kaupunkikuva on mukava, lasten silmin nähty ja tunnelma hiukan vanhahtava. Rikoksena varastettu polkupyörä ei ole uusi eikä maatamullistava, mutta belgialainen uhri ja muut sivuhenkilöt tekevät jutusta ihan eläväisen. Lapsiporukka jakaantuu aluksi tiukasti tyttöihin ja poikiin, mutta rikollisten metsästyksessä raja-aidat kaatuvat huomaamatta - etenkin, kun Mari osoittautuu sekä fiksuksi että rohkeaksi pelastajaksi ruman koiransa Matin kanssa.

Kieli on toisinaan piinallisen kömpelöä, enkä tiedä syyttääkö siitä kirjailijaa vai kääntäjää.

Info: "Keränen tuomittiin yhdyskuntapalveluun kahden lapsen pahoinpitelystä 19.10.2011. Keränen suorittaa rangaistuksensa valokuvaamalla Tarton kaupunkikuvaa Viron kansallismuseolle" "Keränen kävi viime keväänä Tartossa leikkikentällä käsiksi 14- ja 12-vuotiaisiin lapsiin ja kaatoi heidät. Hän kertoo menneensä puhuttelemaan tyttöjä, kun nämä olivat kiusanneet hänen tytärtään."

Kakkososa, Hopeinen aarrearkku, käännettiin ensin v. 2010.

[Suvi · Rating 2 out of 5]

Lasten rikosromaani Tarton kaupungissa. Mari ja kaverit pääsevät ratkaisemaan arvoitusta, ja samalla tytöt vs. pojat -asetelma saa kyytiä.

Kömpelöhkö ja vanhahtava, vinkkauspakettiin hätätapauksissa jos ei muuta löydy.

[Eelika Rand · Rating 5 out of 5]

Lihtsalt võrratu, ükskõik mis ajal loed, alati on põnev 😋.

[Heiki Sepp · Rating 2 out of 5]

Päris tore raamat, mis viis mõtted tagasi lapsepõlve mängude ja tegemiste juurde.

[Irina (Lohe Loeb) · Rating 5 out of 5]

Väga tore ja suvine lastekrimka! Tekkis isegi usk, et äkki saame see suvi ka päriselt mõnusalt palavat ilma nautida :P