Vana roosa maja

Supilinna salaselts #3

by Mika Keränen, Marja-Liisa Plats (Illustrator)

Lastekrimka „Vana roosa maja“ autor Mika Keränen (s. 1973) on Tartust vaimustunud soomlane, kes kirjutab eesti keeles lasteraamatuid. „Vana roosa maja“ on tema kolmas järjestikune raamat, mis jutustab Tartus, Supilinnas tegutseva „kriminalistikaga“ tegeleva laste salaühingu seiklustest.

Mika Keraneni esikromaani "Varastatud oranž jalgratas" (2008) põhjal esietendub 2010. aasta detsembris Eesti Draamateatris samanimeline lasteetendus. Autori teine romaan "Peidetud hõbedane aardelaegas" pälvis Kultuurkapitali 2009. aasta preemia ja see on tänaseks tõlgitud ka soome keelde.

Genres: Childrens

90 pages, Hardcover

First published January 1, 2010

About the author

Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis.
Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena.
Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana.
Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal.
2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.

Reviews

[Henry Stone · Rating 5 out of 5]

Supilinna salaselts Rampsu seekordse raamatu mõistatus oli päris huvitav, ehkki tegemist ei olnud mingi kuriteoga. Vana roosa maja oli nats kõhe (vähemasti siis, kui ei olnud veel renoveeritud) ja Krissu jutt kummitusest oli ka kummaline.

Ma küll väga hästi ei saanud aru, et miks peaks ilusa maja ära lagundama ja sellest tegema järjekordse koleda kuubiku, millest saaks "Euromelon".

Siin raamatus on teemaks ka jalgratturite jälgimine politsei poolt ja seto keel samuti. Tegemist oli väga huvitava looga, vähemalt mulle. Aga edasi teada saamiseks on vaja lihtsalt lugeda see raamat ära.

[Säde Karin · Rating 5 out of 5]

hullult põnev

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Sel korral 3 tähte, kuigi raamat ise oli üsna muhe. Setu murret oli eriti tore lugeda - väga mõnus nüanss. Mõistatuse arvasin küll ära, aga muidu oli raamat sama tore kui teised. Endiselt tooksin esile seda, kui vinge on näha vanemaid toredate tegelastena, mitte lapsi mittemõistvate tüütustena. Mis siis, et vanematega peetakse aru alles siis, kui suurem häda käes on. ;-)

Lahe sari ka täiskasvanutele, eriti tartlastele.

[Helin Puksand · Rating 4 out of 5]

Mikä Keränen on sellel aastal Tartu linnakirjanik. Imelikul kombel ei ole ma ühtki tema raamatut seni lugenud. Käisin täna raamatukogus ja võtsin kõige vanema seal oleva Keräse raamatu. Hiljem selgus, et tegemist on Supilinna salaseltsi kolmanda raamatuga. :) Raamatus hakkavad Supilinna salaseltsi liikmed uurima, mis toimub ühes vanas majas. Kinnisvaramaakler ütleb, et seal kummitab, kuid lapsed ei taha seda uskuda.
Mõnus kerge lugemine. :)

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

Seekord püüavad "rampslased" selgust tuua Sadu tühjalt seisva naabermaja müstikasse, et kes ja miks seal kopsib. Uudishimulikud lapsed ikka tuhnivad ringi ja jälile jõutakse korduvalt ka neile endile, kuid õnneks mitte halbade tagajärgedega. Pigem vastupidi - abi saabub ootamatust kohtast ning taaskord laheneb lugu kõikidele osapooltele õnnelikult, mõningatele isegi ootamatult soodsalt ;)
Lastega koos saadakse aga jälle teade killukesi alaloolise Tartu kohta ning lugejas püütakse kultiveerida sooja poolehoidu vanade hubaste asjade osas - kõik uus ei ole alati seepärast veel parem.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!

Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!

Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Maru Mikkor · Rating 5 out of 5]

Fantastic

[Kerstin · Rating 4 out of 5]

2011 hours

[Piret Peensoo · Rating 4 out of 5]

Muhe oli laste tegemistele kaasa elada, kuid lugu ise tundus natuke segasem ja vähem detektiivilik kui eelmised. Võimalik, et mõningad õhku jäänud teemad lahendatakse järgmistes raamatutes.

[MRS · Rating 5 out of 5]

see oli vaiksena mu lempar raamat

[Anu · Rating 3 out of 5]

Selle raamatu pluss on, et tegevus toimub siinsama meie Tartu Supilinnas. On proovitud väga tõetruult edasi anda sealsete majade seisukorda, väärtust (uus vs vana), elanikke. Samas raamatu tegevustik on minu jaoks pastakast välja imetud, tihti on mingi kõrvalisi seiku, mis sisule midagi kaasa ei anna. Samas lastele (8, 6 ja 4) meeldis seda raamatut unejutuks kuulata, samas ise ohkasin kergendatult, kui raamat läbi sai.