Õige mehe koda

Tallinna triloogia #2

by Karl Ristikivi

Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahti ütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.

Romaani «Õige mehe koda» esitrükk ilmus 1940. aastal pealkirja all «Võõras majas».

400 pages, Hardcover

First published January 1, 1940

Reviews

[Pille Kruus · Rating 4 out of 5]

Lugu (algab 19. sajandi lõpust ja lõpeb 1930ndatel) maalt linna tulnud inimestest, kes üritavad siis kuidagi järje peale saada. Majanduslikus mõttes vahel saavad ka, kurvemad on lood vaimse seisundiga. Ristikivile omaselt kuidagi väga pessimistlik, inimene ei jõua kunagi teise inimeseni ja üldse on elu täis saatuse nööke. Umbes selline vaimsus valitseb. Romaan ise on muidugi meisterlik igas mõttes, nii tollase eluolu kujutamises kui eri tegelaste sisemist arengut ja mõttekäike lahti keerutades. Aga meelenukruse poolest meenus kohe Ristikivi päevaraamat, mida üritasin paar suve tagasi lugeda, aga tuju vajus nii ära, et jätsin pooleli. Tahaks nüüd midagi lootusrikkamat!

[Elo · Rating 4 out of 5]

4.5
Raamatu esimene pool meeldis nii väga. Lugesin ja nautisin eesti keelt ja käisin vahepeal sõbrannadele kilkamas, et mõelda vaid, tundub võrdväärne vana Euroopa klassikutega. Tegelased ja tegevus olid vahvad ning väga meeldis lugeda Tallinna linnaelust 19.saj keskpaigast kuni 20.sajandi alguseni, oli väga ehe.
Teises pooles aga oli hulk aastaid mööda läinud, palju tegelasi juurde tulnud ning läks veidi aega enne kui taas järjele sain. Oli ka teises pooles toredaid hetki, mille Ristikivi kirjeldused eredalt silme ette tõid, aga ei olnud seda sama vaimustust, mida tundsin esimest osa lugedes.

[Triin · Rating 5 out of 5]

Annaks 4.5*
Olen Ristikivi kohta palju kuulnud seega otsustasin seda raamatut lugeda. Eesti klassika kohta on see raamat 4.5*. Hoidis põnevil, igat tegelast oli kirjeldatud tema iseloomust lähtuvalt ja osad mõtted mõjusid väga isiklikut.

Seda raamatut lugeses tuleb ka realist olla ja aru saada millal see raamat oli kirjeldatud et ei hakkaks liigselt praeguse eluga võrdlema.

[Astra Schults · Rating 4 out of 5]

Leidsin ema juurest raamaturiiulist ja kuna mulle meeldib alustatuga lõpuni jõuda, lugesin läbi. Lugesin seda kui psühholoogilist romaani ja kuigi peategelase hingeellu sisseelamine ei meeldinud mulle teps mitte, siis kirjanik oli omalt poolt selle jaoks kõik eeldused ja võimalused loonud.

[Maarja Lünekund · Rating 3 out of 5]

Olen lugenud Ristikivi Tallinna triloogiat veidi tagurpidi - esimesena "Rohtaed" ja siis "Õige mehe koda". Kuigi tundub, et ega nende teoste puhul "õiges järjekorras" lugemine pole tähtis.

Lugesin mõlemad lõpuni, aga... meisterlikult küll kirja pandud, aga nii pagana pessimistlik. Saan nüüd aru, et see ongi Ristikivile omane. Samas ei saa seda pessimismi võrrelda mõnede talupojaromaanide või muu taolise Eesti kirjandusklassikaga. Nendes teistes teostes oli vähemalt lootusrikkust, väikeseid õnnehetki. Sellest teosest ei meenu mulle ühtegi karakterit, kes oleks olnud õnnelik. Kasvõi mingi perioodi oma elus. Kõik oli kuidagi ühtlaselt hall, inimesed vingerdamas läbi elu hammasrataste, samal ajal saamas noahoope selga ja muutumas kibestunud inimesteks. Lisaks sellele loomulikult peategelane - vaga ja püüdlik kirstutegija poeg, aga niiiii sitase hingega. Saan aru, et Ristikivi ei püüdnudki luua siinjuures meeldivat ja toredat peategelast. Siinkohal tuleb jälle välja autori meisterlikkus - kirjutada karakteri iseloomujooned ja terve elulugu lahti nii, et see tekitab lugejas otse ebamugavust ja võimalust mitte kaasa tunda.

Jah, loomulikult peab arvestama ka ajaperioodi, mil teose sündmustik aset leiab. Tegu oli tõusikute ajaga, mil inimeste mõtetest käis peamiselt läbi raha ja "mina, mina, mina!". Eks igaüks meist on oma arkaadia teel, kuid usun, et isegi sellise "mina, mina, mina!" juures suudavad inimesed säilitada teatud inimlikkuse ja headuse. Tallinna triloogia teosed räägivad inimestest, kes on kolinud maalt linna ja nad tahavad kuhugi jõuda. Antud teosed panevadki mõtlema sellele, mis vahendeid peaks kasutama, et kuhugi tõusta? Kas edasi püüdlemine iga hinna eest, inimesi reetes, haiget tehes, on vajalik?

Ema ütles mulle alati juba siis, kui noorem olin, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, ei tohi kibestuda. Isegi, kui elu on ebaaus, valus ja ei lõpeta oma hoopide jagamist, peab selle juures suutma säilitada ühe sooja koha oma südames, mis tervitaks elu ja teisi inimesi naeru ja rõõmuga. Eks nägin juba väiksena ka mõnede sugulaste/peretuttavate pealt, et elus pettumine, endasse tõmbumine ja iga olukorra suunas sapi pritsimine ei aita mitte midagi.
Sellest tulenevalt olen arvanud, et isegi kui elu on kibe, ei tähenda see seda, et peaks olema kibe iseenda ja teiste vastu. Rohkem lootust, helgust, värve ja kõike muud, mis selle lühikese aja siin maamunal ilusaks muudavad.

Kokkuvõtteks on väga tore, et Ristikivi teosed mind nendele teemadele mõtlema ja filosofeerima panid, aga nüüd tahaks lugeda midagi, kus on eluilu ja jaatavat ellusuhtumist.