Věci, květiny, zvířátka a lidé pro děti

by Vítězslav Nezval

Tšehhi silmapaistev poeet Vitezslav Nezval (1900-1958) lähtus raamatu kirjutamisel oma lapsepõlvemaast, sajandialguse mägisest Moraaviast. Ta oli siin sündinud külakoolmeistri pojana ja siinne elu jäi talle kuni surmani «sõnul väljendamatuks poeesiaks».

Ja tõesti kerkib selle teose lehkülgedel meie päevade lapsest lugeja ette sajandi alguse Moraavia küla, selle «asjad, lilled, loomad ja inimesed». Siin on sulenoppijaid, kes oma töö juures pajatavad igasuguseid lugusid, siin on teritaja, kes rändab oma käiaga külast külasse, siin on öövaht, kes puhub sarve, ja maatark, kes korjab metsadest-mägedest ravimtaimi. Tänapäeva lapsele, keda ümbritseb igal sammul moodne tehnika oma saavutustega, on need elukutsed sellised, mis esinevad ainult muinasjuttudes. Ja suur osa asjadest, lilledest ja loomadestki on sellele noorele lugejale tuntud rohkem filmidest ja muinasjuttudest kui inimest ümbritsevast tegelikkusest.

Täiskasvanut aga lummab see maailm, mis on antud lapse pilgu läbi, konkreetsete piltidena, ootamatute võrdluste ja assotsiatsioonidena. Admiraliliblikas on «sametist kikilips, mille sisse on pistetud kuldnõel». Veekann on «suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv». Lehekonn on «siledast rohelisest klaasist kirjapress».
Ja nõnda olemegi jõudnud selle võlujõuni, mis muudab käesoleva raamatu nauditavaks kõikidele lugejatele. See võlujõud on kogu teost läbiv poeesia.

About the author

One of the most prolific avant-garde Czech writers in the first half of the twentieth century and a co-founder of the Surrealist movement in Czechoslovakia.

Reviews

[MARgOT · Rating 3 out of 5]

Tangid

Tangid on raudne pöial ja raudne nimetissõrm. Pigistame need kokku ja nael tuleb välja. Või ka hammas. Sülitan selle suust nagu kirsikivi ja ongi valu möödas. Tangid on valvuri käed, mis haaravad meid pahateopaigal kinni. Tangid on sellised ilusad ilusad asjad, mis mulle meeldivad, aga ka hirmu peale ajavad. Kahed tangid - see on vähk. Või siis see väike loomake metsades, kes poeb meile naha alla ja ei taha välja tulla. Mulle meeldivad tangid. Mõnikord ma pigistan nendega oma käenahka.

[Kristyna Steflova · Rating 5 out of 5]

I remember my mum reading this to me (in Czech) and being fascinated with the illustrations. It inspired me to make my own version of the book with drawings and musings. I'm sure I still have it somewhere. The copy we had was the red spine with a yellow and green dotted cover.