Valik

by Aigi Vahing

405 pages, Paperback

First published October 1, 2010

Reviews

[Maria Helen · Rating 4 out of 5]

Liigutav, julgustav ja õnnis lugemiselamus kõigile, kes on silmitsi seisnud keeruliste eneseotsingutega ja puutunud kokku vaimsete probleemidega. Seega tegelikult väärtuslik lugemine kõigile, kes on huvitatud inimesena arenemisest ning elu mõtestamisest. Raamatu siirus lööb pahviks, aitab lugejal endale andestada ja mõista, et me kõik oleme ikkagi vaid inimloomad. Kummardun ja surun lauba maha Vahingu ees, kes ei pelga kirjutada isiklikust valust ja tänapäeva ühiskonna probleemide mahavaikimisest nii jõuliselt, samas poeetliselt ja kaunilt.

[Rivo Sarapik · Rating 1 out of 5]

Tricky. Eeldab vist miskit seisundit, et suuta seda nautida. Aru saamisest rääkimata.

[Tuhkatriin · Rating 3 out of 5]

"Valik" tundus alguses põnev, siis aga tüdinesin ning jätsin raamatu üsna pikaks ajaks pooleli. Lugesin lõpuks siiski läbi.
Kõigepealt viriseksin žanrimääratluse üle. Romaan ei ole minu arvates päris täpne. Samas on see teema, mille üle võib iseenesest vaielda ning võib ka vabalt tõestada, miks teost ei pea dokumentaaljutustuseks või publitsistikaks või autobiograafiaks või millekski muuks taoliseks tituleerima. Autori jaoks on ilmselt isik, keda ta "Valikus" kirjeldas, nüüdseks sama hästi kui välja mõeldud. Pealegi pole üldse kindel, kui tõelised me tegelikult oleme ning kui suurel määral end igapäevaselt ise välja mõtleme, olleski nagu romaanikangelased mingis võõrikus peeglitaguses maailmas, millel pole reaalsusega midagi ühist. Ja defineerigem üldse reaalsus, eks ole.
Üle 400 lehekülje peenikest teksti- tubli grafomaanlik saavutus. Hakkaja toimetaja oleks vast paljugi välja jätnud ning püüdnud teksti kompaktsemaks muuta. Tase oli ebaühtlane. Väga huvitavad, kasulikud ning ka äratundmist võimaldavad leheküljed vaheldusid igavate heietuste, korduste ning suisa arusaamatute mõttekäikudega. Eneseväljenduse osas on veel arenemisruumi küll, eriti kui jutt on sisult keerukas ja filosoofiline. Anglitsismid ja võõrapärane lauseehitus hakkasid ka pikapeale häirima. Ma pole kindel, kas neid peaks pidama taas lohakaks toimetamiseks või stiilivõtteks.
Vigadest hoolimata oli siiski tegemist Eesti kontekstis üsna originaalse ja kindlasti silmaringi avardava ning õpetliku raamatuga. Vahingu jaoks oli tõenäoliselt tegemist ka teatava taastumise või teraapiavormiga. Nõuab muidugi suurt julgust taolise tekstiga meie õela publiku ette tulla: sõim, vihkavad kommentaarid ja solvangud on ilmselt oluliselt tavalisemad kui heatahtlik tunnustus saavutatu ja ka kogemuste jagamise eest, kuna kellelgi võib sellest raamatust palju abi olla, kui mitte muus osas, siis vähemalt aru saades, et ei olda üksi ning on ka teisi, täitsa siitsamast lähedalt, kes on samu asju üle elanud ning sellest välja tulnud.
Aga eks see julguski avameelselt endast rääkida ning avalikult hulle tantse tantsida ole uue Aigi, uuestisündinud vaba isiksuse väljendused ning ma ei usu, et see uuenenud isiksus end mõnest tigetsejast kõigutada laseks, sest see on just see, mis ta algselt haigeks tegigi- hea mulje jätmine ja teiste heakskiidu ärateenimine, iga hinna eest- ning mille ta peaks olema nüüdseks suuresti selja taha jätnud.
Kaanekujundus on küll üks jõledamaid, mida eales näinud olen, kui võib-olla mõned meie eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse üllitised välja arvata.

[Liine · Rating 3 out of 5]

Nii mõneski kümnendis Plath'i "Klaaskupli" lugu (või mitte?). Vt. ka Ma tahan olla tema Siit see väljavõte paljude seast nüüd tuleb:

Miks on nii palju selliseid isendeid maailmas, keda kutsutakse nimega the struggling artists - heitlevad kunstnikud? Kunst ei ole ju heitlus ega olme - kunst ulatub välja inimese hingest ja südamest, kunst on pidu. Heitluseks muutub kunst siis, kui keskendutakse loomise asemel viljadele. On piintud kunstnikud ning heitlevad kusntnikud. Piinatud piinlevad enda sees. Heitlevad piinlevad välimiselt - tahavad läbi lüüa. Osa nende heitlusest on ühiskonna oma - kuna inimesed on valmis maksma kokkuleppelise väärtuse eest energiavääringus nimega raha, hindab ühiskond vaid neid kunstnikke, kelle töid kõrge hinna eest ostetakse. Kuna kunstniku palk ei ole raha, vaid rahuldus tööst, on nood, kes rahuldust ei tunne, piinavas sõltuvuses välisest tunnustusest. Nii tekibki heitlus - struggle. Selle asemel et oma kunsti luua, tahab inimene läbi lüüa, ning suur osa tema energiast kulub heitluse peale ära. Nii palju olen näinud selliseid inimesi New Yorgis ja LA-s - nende vajadus on andest tugevam. Mitte vajadus luua, vaid vajadus tunnustust saada. Kuid iga inimese elu loominguline ülesanne on sama oluline ning sama keerukusastemga kui Mozartil või mistahes teisel suurel loojal - me kõik oleme liiliad, kes saavad toitu oma juurtega mullast ega saa tegelikult valida, kui palju mett mesilased meie pealt kokku tolmutavad - saame vaid valida hästi toituda ning uskuda, et meie mesi on vajalik kellelegi - küllaldase toiteväärtusega. Me saame valida vaid seda, kuhu suunas energia - jumalik plaan, kosmiline harmoonia, misiganes nimega seda nimetada - meid liigutab, ning teha sealjuures oma tööd nii hästi kui saab - olgu me tööks kas helide loomine, viljapuuaia pidamine või töö loomadega. "Palun lase mul olla täpselt nii püha, kui Sinul on vaja," palus ka Püha Franciscus.

[Tiina Pärtel · Rating 4 out of 5]

Siiralt aus raamat kirjeldab sisekõnesid, emotsionaalset raskeid hetki - kõikidest nendest rasketest emotsioonidest, sisekõnedest ja harjumuseks saanud sõltuvustest, enda uuesti üles ehitamise teekonnal.

[Katri Kägo · Rating 2 out of 5]

Minu jaoks äärmiselt keerukas lugemine. Liiga negatiivses võtmes kirjutatud. Sisu jäi kohati segaseks, oleks võinud olla positiivsem ja realistlikum.

[Sirly-Ann Meriküll · Rating 4 out of 5]

Aus & ilus. Eluline. Inimese teekond läbi tervenemise ja tervenemisest, usu abiga millessegi, mis terveneda aitab.

[Anneli Vorms · Rating 4 out of 5]

Hetkeseisundiga sobis väga hästi. Kohati jahmatavalt avameelne.