Autori tähelepanu on pälvinud laps, kes sattunud ebaharilikesse elu- ja kasvutingimustesse. Haaravalt ja emotsionaalselt kirjeldab ta lapse hingeelu, igatsust südamesoojuse, kodu ja armastuse järele.
Hea lugemine. Mõnus vanaaegne kirjutamisviis ja väljendid (kuigi e-raamatus oli ka palju kirjavigu), näiteks sääremari mõlkis, tagusiperi vanaemast eemalduma, pakitas tema juurde minna, kakard.
Tänapäevalgi on taolisi võrdlusi sõnade erineva kasutuse üle nagu järgvevas tsitaadis "Vanaema hakkas alati pahandama, kui mõni lapsalaps teisiti ütles, ei tohtinud ütleda ämber, tuleb ütleda pang. Hari ei tohinud ütelda, kanal on hari, tuli ütleda pürst. Piim oli Vanaemal müre. Mis müre- ei saanud Risto aru, Ürgo ka ei saanud, piim oli tegelikult tilgastanud. Mis tilgastanud, ei saanud Vanaema aru, kus neede tilgad on, piima on müre ja kõik."
(Tuleb meelde Liina kunagine teemapüstitus kas lumi pakib või hakkab kokku) :)
Veel üks tore mõttearendus -tsitaat "Lendav vaip on ju olemas. See on lennuk. Isa ütles. Teravsilm vaatas teisele poole maakera, see on televiisor. Teravkõrv kuulis teiselt poolt maakera, see on telefon. Isemängiv pill on sul ka olemas- raadio"
Raamatus on erinevad lühijutud lastest. Kirjeldused on nii ehedad, veidi mõtlik-kurvad. Esimene lugu kõnetas kõige rohkem veidi torssis paksust laisapoolsemast vanaemast ja siirast lapselapsest. Nende omavahelistest suhetest, erinevatest vaatenurkadest.