Ma olen elus olemise tunne

by Jim Ashilevi

Jim Ashilevi (noorte)romaan eristub teiste temaealiste kirjutistest peene stiilitunde ja hea keele poolest. Autor laseb peategelasel liuelda kõigi noorte jaoks oluliste ja sageli valulike probleemide klaaspinnal, lubamata kukkumist tooruse ja vägivalla mülkasse.

Genres: Fiction

189 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

About the author

Jim Ashilevi is an Estonian novelist, playwright and poet.

He first gained recognition with his debut play Nagu poisid vihma käes (Like Boys in the Rain) which was praised for its original juxtaposition of poetic imagery and violence — a haunting interrogation of the essence of masculinity. At just twenty years of age, the play won him some of Estonia's highest playwriting awards and positioned him on the literary map as a key voice of his generation.

He went on to publish long and short-form prose and poetry. To date, his body of work includes two coming-of-age novels, Ma olen elus olemise tunne (I Am the Feeling of Being Alive) and Kehade mets (Forest of Flesh), as well as two non-fiction books on theatre.

Ashilevi is also a game developer. His debut work was Disco Elysium, one of the most critically acclaimed RPGs of all time. He served as the game's VO Director and after its release ventured into game writing.

His most recent book is the poetry collection Suutud (The Mouthless), published in 2025 by Libros Insanos.

Reviews

[Reijo Roos · Rating 4 out of 5]

ilus, lihtne, kiire, mõnus, narratiivitu, aga hea olemus, inspireeris ennastki kirjutama, kergelt luuleline, läti on lahe, noorte teemad, mõtlen ka korteri ostmisele, 30 aastat laenu, 23+30=54, see oli väga hea koht, tore, ja ongi nii, mis veel öelda, ei tea, armulugu, lahe

[paula tell · Rating 4 out of 5]

„mine suve sisse”

natuke pinnapealne aga ülihästi kirjutatud
mõnus suvelugemine

[Viktoria · Rating 3 out of 5]

Kummaliselt ilus

[Eva Pavelson · Rating 5 out of 5]

Segaselt lihtne ja loogiline.
Võib olla on asi ainult elus olemise tundes.

[Konstantin · Rating 3 out of 5]

Meeldis, kuid kindlasti polnud nii küps kui "Kehade mets". Eks seda oli oodata.

Lemmikud mõtted:

Tead seda vana küsimust metsas langeva puu kohta: kui kedagi pole kohal tunnistamas, siis mis? Need langevad puud on meie mõtted, me kõik oleme need metsad. Me puudume üksteisest, igaüks langetab oma metsas üksipäini mõtteid, mida keegi teine ei kuule. Mina olen praegu lageraie.

Viimane eneseteadvus kaob ligitõmbavate inimeste läheduses, nagu peidaks ja tühistaks nende magnetväli kõik, mida oma südame kohta olen õppinud. Mu naeratus venib üle näo ja keha, kuni kisub naha seljast. Kipitusest tuimana flirdin ideedega. Öösiti üksi tunnen ära kõik inimesed, kellesse kunagi uppunud olen. Hommikul ma ei tea, kes olen. Mulle jäävad üle vaid naljad, mu enda hääle prääksuv vaoshoitus, groteskne vaikiv soolo. Kaon oma valgesse mürasse. Mu enda hääl kurdistab mind. Vahel ootan vastikuslämbuses, millal mu sihitu sugutung vaibub, et see närune vähkremine lõppeks, et olla kuidagi puhas [mahasoditud tekst]. Miks minu seksuaalsus võrdub jälestusega? Mida ma tagasi hoian, mis mu tajudest ära lõigatud on?

[Mari-Liis · Rating 4 out of 5]

06032020 ma armastan seda raamatut endiselt nii palju. Veider, kuidas üks raamat, mis esialgu nagu polegi suurt miskit, mõjutab su elu nõnda palju? See tunne, kui sa loed raamatut ja ühel hetkel võtad kaissu raamatu ja meenutad kõiki neid häid hetki, mis sulle meenusid. Millal sina end viimati elus(ana) tundsid?

Algul tundus raamat nii mõttetu olevat ja ma ei näinud selles raamatus mitte midagi erilist. Kuni ma jõudsin kolmanda osani...ja siis kõik muutus. See raamat mõjus emotsionaalselt nii vapustavalt. Kohati pidin lugemise pooleni jätma ning pisaraid pühkima. See oli nii vapustav raamat, mis räägib elu kulgemisest. Nii tavalisest asjast on Jim Ashilevi suutnud kirjutada imelise raamatu.

[Anna-Maria Prokofjeva · Rating 1 out of 5]

Kellele see raamat meeldis, siis parem mitte lugeda.

Jäi tunne nagu see oleks üks väga ebaloogiline luuletus, mis on tektsiks ümber kirjutatud. Kuigi tavaliselt mulle meeldib sügavamõttelisus ja ridade vahelt lugemine, kuid see oli ikka päris ekstra.
Enne mind raamatut lugenud isik tõmas igale (minu jaoks) imelikule/ebaloogilisele või lihtsalt tähtsusetule lausele või sõnale joone alla, mis pani mind end eriti lollina tundma.
Mul on kolm varianti: kas 1) see raamat pole lihtsalt minu raamat, kas 2) see ongi üks ebaloogiline ja imelikult kirjutatud teos või 3) probleem on lihtsalt minus.
Neljasõnaga je ne sais pas.
Ja väike positiivne mõteke siia lõppu ka. Mulle meeldisid raamatu viimased 30 lehekülge, seal oli see jutt nagu enam vähem mõistetav.

[Mirjam Pirn · Rating 4 out of 5]

Labaselt segane ja metsikult ilus.

[Lilian · Rating 3 out of 5]

3.8

[nora 🐰 · Rating 5 out of 5]

Nutsin

[Regina · Rating 5 out of 5]

"Nii lihtne on surmaga flirtida, kuni me kõik noored ja ilusad oleme"

[Alisa Savostjanov · Rating 4 out of 5]

See on kyll kuidagi õhuline raamat (pärast “surnud hingede” lugemist), aga väga ilusti kirjutatud.

Mul tekkis paar kysimust, mille üle arutada:

Kui Niko olekski ära surnud, kas Vaiko on selles süüdi?

Kas Vaiko tõesti ei suuda tunda või on see lihtsalt tundumus? (Ta õde)

Kas me peaksime hoidma üldse millegist kinni või kuul pähe ja nöör kaela?
Kas kuul pahe ja noor kaela oleks lihtsam kui kinni hoidmine?

Kas on õige, et Niko paneb terve oma vaimse heaolu Vaiko peale?
Ma arvan, et see ei ole okei, sest kas see pole mitte isekas panna oma keha eest vastutuse teise inimese peale. Esiteks see ju teeb esimese inimese ebastabiilseks, sest inimesed on absoluutselt ebastabiilsed olendid. Teisele inimesele tekitab see suure koorma ja lopuks ei saa molemad sellest midagi head. Okei aitamine on teine asi, aga kellegi mentaalse tervise ylalhoidmine oma õlgadel ei ole just kõige parem asi mida teha. Lisaks iga su vale liigutus voib mõjuda teisele hävitavalt. Voi on mul vale arvamus?

Kes on Vaiko?

[Emma · Rating 2 out of 5]

oli päris ok aga idk

[Marca · Rating 4 out of 5]

Tänapäeva noore inimese elu on raske. Õnneks on Ashilevi kõvasti parem kirjutaja, kui enamik sel teemal soigujaid. Nauditav lugemine. Kui sulle meeldis Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber", siis ilmselt meeldib see raamat ka. Sulle meeldib see raamat ilmselt siis, kui sa ei otsi raamatust suuri seiklusi vaid naudid pigem sõnu ja pilte, mille need sõnad moodustavad. Seda raamatut juba klaasi veini kõrvale ei loe, sest iga sõna nõuab tähelepanu - ei, ei ole raske lugeda vaid lihtsalt üle lennates jääd paljustki ilma.
Millest raamat räägib? Tänapäeva noore inimese angstist muidugi. Sellest, kuidas me olla ei oska, ei suuda, ei taha.

[Maris-Johanna Tahk · Rating 5 out of 5]

Algul segane, kuid kui raamatusse sisse sai elatud läks väga ladusalt. VÄGA VÄGA hea keele kasutus. Lugu veidi boheemlaslik aga hea.

[Signe · Rating 2 out of 5]

Nagu oli midagi ses loos ja ei olnud ka. Kummaline raamat.

[Moonika · Rating 2 out of 5]

Keeleliselt oli huvitavaid väljendeid, aga muidu ei jätnud raamat eriti sügavat muljet.