Igapäevaelus me ei märkagi tihtipeale tänaval hulkuvaid lapsi. Ent selle raamatu autor kasvatab oma peres kaht tänavalast. See jutustus ongi kirja pandus nende laste räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, tundub nii ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Need poisid on elanud tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu. Neil oli jäänud kuulmata oma unelaulud, tundmata lapserõõmud ja teadmata muinasjutud. Nad tahavad ise rääkida kõigest sellest, mis on neil seljataga, justkui lootes seda kõike endast maha raputada. Raamat on IV klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.
5aastane Mattias ja 12aastane Martin jooksevad kodust ära, sest neile ei meeldi seal. Kuna kodus pole midagi süüa, siis hakkavad poisid tänavatel kerjama. Saadud raha eest ostetakse natukene süüa ja juua, liimituub ja suitsupakk. Siis minnakse Kenni juurde liimi nuustutama. Nii möögdus nende elus iga päev. Mitu korda viidi neid politsei juurde ja lastekodusse ning viimaks leiti neile ka kasupere. Väga hea raamat, kuid lõpp on segane ja suhteliselt jama!
This entire review has been hidden because of spoilers.