Ahasveeruse uni

by Ene Mihkelson

494 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

Reviews

[Susanna]

„Reetmiseta oleks surm ainult surm, reetmine on elu ja surma vahepealne seisund, võimalus veel-eluks ja mitte-surmaks (Juudaks, ütles ta, vahest Kristuse eituseks meis!), nõnda ta seletas.“ (lk 164)
„Kuidas elutungilisest ainest saab ingel või kurat, on lõpuks küsimusena kõige algmisem. Kas Juudas reedab meis ingli või kuradi, sellele ta vastust ei lootvatki. Nii et ka Juuda olemus nihkub, saab ajale vastavalt teiseks ja tähendusena üleminevaks.“ (lk 319)
„Mina räägin õuekastanist. Kui EI räägiks, oleks see kastangi olematu.“ (lk 328)
„Kes surma sees kerglust näeb, lõikab endalt lolli (vägilase) kombel jalad alt ning tahab kes-teab-mitu-sada aastat hiljem Kääpa jõe põhja või kaldaservale äralõigatud jalgade kiituseks panna mälestusmärki.
Nii ülistatakse eneseneedjat, kes iseoma mõõga läbi langeb.“ (lk 369)
„Ja pärast pikka vaikimist: on väga palju inimesi, keda märkad ehk ainult poolhämaras, kui viimased valguskiired on kohe-kohe kustumas ja loojangupeegeldusest õhetav taevas viskab maa peale roostepunase varju. Punakaspruun videvik ei kesta kunagi kaua, aga sinu südant haarab äng, nagu oleks see valgus viimaseks üleminekuks päevast öösse. Ainult kogemus päästab sind, sa lihtsalt tead, et hämaruse kestvamad varjundid alles hakkavad ennast näitama. Täispimeduseni on veel aega.“ (lk 459)

[Anni · Rating 5 out of 5]

Ahasveeruse uni on romaan, mis hingab justkui hingesoppidesse, mõjub ihurakkudesse, puudutab meis olevat ühismälu. See romaan on minu jaoks isiklikult tröösti pakkuv, sest kaevumine iseenda minevikku, esivanemate segastesse lugudesse on hirmutav ja kutsuv samaaegselt. Minevik on painav, täis raskeid otsuseid - sündmusi, millele justkui õigeid vastuseid ja valikuid ei olegi, mis tooksid rahu ja lahenduse. Ene Mihkelson romaanis Ahasveeruse unes voolavad mitte ainult sündmused, vaid ka sisemised mälukeerdkäigud, tundesegapuntrad, hingekitsikused ja unenäos ilmuvad pildid ja kujundid, mis kõik kokku annavad edasi seda, mis on nii paljude meie soontes, minevikus, fotodes ja arhiivides. See romaan on meisterlik ning omandab kohati isegi Dostojevskiliku haardeulatuse ja sügavuse. Lisan siia lõigu raamatust, mis seostub mulle ka Nelson Mandela eluloost kõlama jäänud eesmärki.
"Võitlus muudkui käis, muudkui käis, ja püüdjad olid nii tublid ja püütavad jõhkrad ja ohtlikud, reetjad reetsid ja reedetutel oli võrk peal. Mida sa siin tagantjärele muud oskad ütelda, kui sulle antakse ette su oma sugulaste lugu, et loe ja tunneta vere paisu peas ja kõris, kui sa arvad, et tõde on kõige ihaldusväärsem ja magusam.
Tõde on kõige kibedam, joobelist seisundit tekitavalt kibe on tõde, kuid - ja sedagi oli ta jõudnud protokollide lehti pöörates mõtelda - just seda tõsioludele näkkuvaatamist on meile, kui talle, siis ka meile, ütlen vabandavalt vahele, jah, seda ränka hetke, tundi, tegelikult mõõdetamatu pikkusega kannatust on meile vaja, et näod omandaksid, kas või ahastuse läbi, kord kaotatud elusa ilme, et reetjaid, olgu nad surnud või elus, saaks tabada karistus ja - andeksand. Enne karistus ja alles siis andeksand. Kõik tundelised astmed tuleb möödanikust siiani kas või ainult selleks läbida, et mõista andestamisevõime olemust. Kui reetjat pole reetjaks nimetatud, vaid tema nimi on olude ohver, võivad saatanlikud mängud kas või hommepäev uuesti alata."
Minevikule otsavaatamine on kibe ja kannatustvalmistav. Ometi on see ainus tee edasi. Muidu rändame nagu Ahasveerused unes, mis kunagi ei luba tõeliselt välja puhata.

[Gertrud Soone · Rating 4 out of 5]

"ma olen näidend neljas vaatuses ja õudne on, kui need näidendid päeva kestes segi lähevad, süžeeniit kaob käest, vaatused vahetavad kohti, seinal rippuv püss teeb pauku kohe alguses..."

[Mia · Rating 5 out of 5]

Tõsiselt hea raamat.

Tundsin end minategelase mõttekäikude ja unenägudega kaasas käivat, tundsin koos temaga ahastust ja segadust.
Kütkestav lugu reetmisest ja mineviku tagaajamisest. Soovitan väga kõigile, kel vähegi Eestimaa ja vabadus hinge lähevad.

[Hele Israel · Rating 3 out of 5]

2006. aastal intellektuaalide poolt parimaks taasiseseisvunud Eestis ilmunud romaaniks valitud "Ahasveeruse uni" ei ole lihtne lugemine. Arusaadavalt hindab seda teost kõrgem intelligents kui tavalugeja.
See on ainus raamat, mille kohta olen lugemise ajal otsinud arvustus- ja selgitusartikleid, et raamatu mõte, rõhuasetus, idee mulle arusaadavamaks muutuks. Ei saa salata, oleksin raamatu pooleli jätnud, kui seda poleks olnud vaja lugeda seminari jaoks (kuhu ma kahjuks ei jõudnudki, aga pooleli siiski ei jätnud).
Raamatusse süvenemise teeb keeruliseks paljud kõrvalpõiked, unenägude ja reaalsuse vahelduv käsitlemine, sisemonoloogide sissetoomine. Suuremas osas oli too laialivalguvus minu jaoks mõistetamatu, seosetu muuga. Mingid laused olid täiesti arusaamatud, nende mõte, tähendus; nende lausete lugemisega tekkis minus lausa viha, et no milleks! Ja samas mõned sõnumid on teoses lugejale puust ja punaseks selgeks tehtud. Raamatu teine pool läks siiski ladusamaks ning kohad, kus rõhk peategelase tegevusliinil - oma esivanemate loo uurimine - olid väga huvitavad ja mõtlemapanevad. Mingeid kindlaid vastuseid aga uurimise all olevatele teemadele raamat ei anna.
"Ahasveeruse uni" käsitleb eestlaste keerulist minevikku ja raskeid valikuid ning kuigi kohati väga ärritaval moel, paneb raamat siiski nendele teemadele mõtlema ja kaasa elama.

[Signe · Rating 4 out of 5]

Kuulasin audiona ja tahaks nüüd lugeda lisaks. Tema keel ei ole lihtne, pigem keeruline, aga vaimustav. Kõnetab süvitsi.

[Laura · Rating 5 out of 5]

"Sajand möödub kui sekund ja aeg lõikab ta tükkideks."

"Kui oled noor, ei huvitagi vanade jutud. Ja siis, kui tekib tahtmine seda või teist küsida, on nemad surnud."