What do you think?
Rate this book
Serafima ja bogdan
Vahur Afanasjevi (1979) saagalik romaan „Serafima ja Bogdan“ jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust.
Romaani keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp.
Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga.
Teose käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Trükist ilmestavad Eesti kunsti suurkuju Peeter Alliku (1966) tekstitundlikud linoollõiked.
illustraator Peeter Allik
kujundaja Külli Tammes
Romaani keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp.
Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga.
Teose käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Trükist ilmestavad Eesti kunsti suurkuju Peeter Alliku (1966) tekstitundlikud linoollõiked.
illustraator Peeter Allik
kujundaja Külli Tammes
560 pages, Paperback
First published November 1, 2017
57 people are currently reading
831 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 95 reviews
March 28, 2018
Kuna olen laisk, siis teen lühidalt.
Kui raamatut lugema hakkasin, siis olin vaimustuses. Missugune ladus jutustamislaad, mis huvitav info Peipsi-äärsete vanausuliste kombestikust! Kui sujuvalt põimiti indiviidide elusündmusi külade üldise eluolu kirjeldamisega! Isegi looduskirjeldused – puhas kuld! Ja ega need raamatu tegevustiku arenedes muutunudki ja pean ka raamatu põhilisteks tugevusteks. Autor suutis hästi edasi anda ka inimelu tragikoomilisust muutumata seejuures sentimentaalseks ega jantlikuks (viimast siis mõne erandiga, millest juttu edaspidi).
Samas, umbes poole raamatu pealt hakkas tekkima tunne, et üritatakse kirjeldada korraga liiga paljusid inimesi, lausa külatäite ja põlvkondade kaupa, nii et nende näod ja nimed hakkasid vaikselt omavahel segunema üheks halliks massiks. Vanade tegelaste ootamatu kadumine ja uute kaootiline esilekerkimine enam ei üllatanud. Kes on peategelased, kus on kandev süzheeliin? Vaatasin abi otsides pealkirja poole, ega saanud üldse aru, miks just selline valiti. Aga siis hakkas vaikselt selguma. Kahjuks aga iga kord kui Serafima ja Bogdan kokku said muutus nimetet tegelaste dialoog nõrgaks, käitumine ebaloomulikuks, lausa jaburaks. Jäi mulje, et autor üritab seda nõrkust peita müstikaloori varju. A la ah ta peabki ju hullult käituma, ta mõmistab mantraid, sööb seeni ja on mingi soomätta-shamaan. Ja mida edasi raamatu lõpu poole tüüriti, seda rohkem tekkis kahtlus, et napakate nimitegelaste irratsionaalsest käitumisest ei saa sündida mõistlikku, ülejäänud raamatu väärilist lõppu. Ja kahjuks osutuski lõpp tobedaks nagu B-kategooria Ameerika märul, mis totruseni üle vindi keeratud.
Mhmh. Ei saa lahti tundest, et kui see raamat oleks kauem autori käes settinud ja toimetajad ühtteist välja roobitsenud, siis oleks sellest saanud palju tugevam teos. Oleks poleks.
Et lõpetada aga helgema noodiga, siis ... raamatu illustratsioonid! Ei saa arugi kui palju need juurde annavad, enne kui näed, et need olemas on.
Kui raamatut lugema hakkasin, siis olin vaimustuses. Missugune ladus jutustamislaad, mis huvitav info Peipsi-äärsete vanausuliste kombestikust! Kui sujuvalt põimiti indiviidide elusündmusi külade üldise eluolu kirjeldamisega! Isegi looduskirjeldused – puhas kuld! Ja ega need raamatu tegevustiku arenedes muutunudki ja pean ka raamatu põhilisteks tugevusteks. Autor suutis hästi edasi anda ka inimelu tragikoomilisust muutumata seejuures sentimentaalseks ega jantlikuks (viimast siis mõne erandiga, millest juttu edaspidi).
Samas, umbes poole raamatu pealt hakkas tekkima tunne, et üritatakse kirjeldada korraga liiga paljusid inimesi, lausa külatäite ja põlvkondade kaupa, nii et nende näod ja nimed hakkasid vaikselt omavahel segunema üheks halliks massiks. Vanade tegelaste ootamatu kadumine ja uute kaootiline esilekerkimine enam ei üllatanud. Kes on peategelased, kus on kandev süzheeliin? Vaatasin abi otsides pealkirja poole, ega saanud üldse aru, miks just selline valiti. Aga siis hakkas vaikselt selguma. Kahjuks aga iga kord kui Serafima ja Bogdan kokku said muutus nimetet tegelaste dialoog nõrgaks, käitumine ebaloomulikuks, lausa jaburaks. Jäi mulje, et autor üritab seda nõrkust peita müstikaloori varju. A la ah ta peabki ju hullult käituma, ta mõmistab mantraid, sööb seeni ja on mingi soomätta-shamaan. Ja mida edasi raamatu lõpu poole tüüriti, seda rohkem tekkis kahtlus, et napakate nimitegelaste irratsionaalsest käitumisest ei saa sündida mõistlikku, ülejäänud raamatu väärilist lõppu. Ja kahjuks osutuski lõpp tobedaks nagu B-kategooria Ameerika märul, mis totruseni üle vindi keeratud.
Mhmh. Ei saa lahti tundest, et kui see raamat oleks kauem autori käes settinud ja toimetajad ühtteist välja roobitsenud, siis oleks sellest saanud palju tugevam teos. Oleks poleks.
Et lõpetada aga helgema noodiga, siis ... raamatu illustratsioonid! Ei saa arugi kui palju need juurde annavad, enne kui näed, et need olemas on.
May 30, 2021
Praegu ei suudagi raamatu kohta nagu midagi asjalikku öelda. Räägin hoopis ühe loo, mis minuga täna juhtus. Ehk olete kuulnud, et parasjagu teeme Luke mõisas "Lõikuspeo tantsude" proove, veedame seal trupiga suurema osa oma ajast. Täna tekkis ootamatult tunniajane paus, mis andis võimaluse minna mul omapäi mõisapargi taha tiiki ujuma. See on selline suurem tiik, mis on ühest küljest piiratud mõisa-aiaga, teisest küljest lameda roheluse, ja kolmandast eramajaga, kuigi õigem oleks öelda eramajakesega. Ujuma on igati loogiline minna eikellegimaa roheala servast, mis aga mulle alati oma niidetud muru ja tuulevarjutuseta pisut vastukarva on olnud. Sestap valisin sobilikuks hoopis minna vette nonde võõraste inimeste hoovist, kus on ilusam sissekäik ja mõnusam äraolemine. Nägin küll, et laud on õues kaetud laudlinaga ja et tiigiäärsel pingil laiutab uhke õngeritv, aga kõhklema ei löönud kordagi. Autot hoovis polnud ja õhust ei aimdunud kellegi elaniku ähvardavat ligidust.
Käisin kiirelt vees ära, panin riided selga ja istusin õngeridvitud pingile "Serafima ja Bogdani" viimaseid lehekülgi lugema, kui järsku sõitis hoovi auto, millest astusid välja kaks kõige mugavama olekuga inimest, kelle jaoks oleks see justkui iganädalane sündmus, et võõras inimene nende tiigiäärsel pingil raamatut loeb. Vahetasime asjakohaseid sõnu ja nalju, kuni Tanel (sest tuleb välja, et see ta tõesti oli) mult ootamatu äkilisusega päris, et mida ma loen. Tanel ja Kadri olid parasjagu saabunud koju Voronjast, kust oli Kadri endale mõned tunnid tagasi Afanasjevi autogrammiga "Serafima ja Bogdani" soetanud. Kõrvu jäi "juhuslikke kohtumisi pole olemas" fraas ja luba alati uuesti sinna samma ujuma minna.
Aga viimased kaks lehekülge jäidki tol hetkel lõpetamata, kuigi kohalikud mulle sissetungimise eest tugevalt survet avaldasid, et ma rahus oma tegevust jätkaksin. Aeg sai lihtsalt tol hetkel otsa.
Käisin kiirelt vees ära, panin riided selga ja istusin õngeridvitud pingile "Serafima ja Bogdani" viimaseid lehekülgi lugema, kui järsku sõitis hoovi auto, millest astusid välja kaks kõige mugavama olekuga inimest, kelle jaoks oleks see justkui iganädalane sündmus, et võõras inimene nende tiigiäärsel pingil raamatut loeb. Vahetasime asjakohaseid sõnu ja nalju, kuni Tanel (sest tuleb välja, et see ta tõesti oli) mult ootamatu äkilisusega päris, et mida ma loen. Tanel ja Kadri olid parasjagu saabunud koju Voronjast, kust oli Kadri endale mõned tunnid tagasi Afanasjevi autogrammiga "Serafima ja Bogdani" soetanud. Kõrvu jäi "juhuslikke kohtumisi pole olemas" fraas ja luba alati uuesti sinna samma ujuma minna.
Aga viimased kaks lehekülge jäidki tol hetkel lõpetamata, kuigi kohalikud mulle sissetungimise eest tugevalt survet avaldasid, et ma rahus oma tegevust jätkaksin. Aeg sai lihtsalt tol hetkel otsa.
January 1, 2018
Esimesest hetkest viis lugu Peipsiveerde kohale ja allakirjutanul ei tekkinud võimalustki, et saaks raamatu kõrvale panna. Lugesin esimesi peatükke ilmatu aja, sest järjest tuli lõike, mida pidi uuesti kordama, ja siis veel kord. Mõni koht oli lihtsalt nii mõnusalt kirjutatud, mõnesse näis olevat hea kogus maailma ja inimeseks-olemist kinni püütud. Vana Testamendi salmid andsid justkui möödaminnes viite ühelt poolt vanausuliste jaoks enesestmõistetavasse lugudeilma ja teiselt poolt sellele, et kõik siin päikese all kordub ühes või teises vormis ikka ja uuesti. Inimeseks olemise vaev ja võlu Peipsiveeres, “sisemaal”, Siberis ja ca 3000 aastat tagasi Juudamaal. Needsamad asjad, aga ikka mingit oma moodi ka. Peipsiveerlased ilmuvad minu isiklikule kaardile, kus – nagu mulle alles lugedes kohale jõuab – neid seni samahästi kui polnudki. Tõsi, sibulaid olen ostnud ja aastate eest korra ka ühes sealses kalarestoranis käinud. Lugemisega kauplusauto juurde jõudes meenub mõningase pingutusega, et olen seal lapsena sugulaste juures suvemajas külas olnud ja teinud ka oma ainsa külastuse nõukogudeaegses kauplusautos (loo toel tulid meelde lehmade jaoks ostetavad vormileivad ka). Eks ma teadsin ikka vanausuliste kohta ka ühte-teist üldkultuurilist, aga see kõik oli täielikult näota ja nimeta. Nüüd lugedes olin täiesti võlutud sellest kambast. Nende kaudu oli ühtäkki võimalik kaasaelamisega lugeda isegi küüditamisest, millist teemat ma muidu olen vältima õppinud. Mingid seni segased asjad Eesti ajaloos läksid kuidagi paika ja mingid olulisena tunduvad nüansid tulid juurde.
Kusagil raamatu poolepeal olid mu ootused “Serafima ja Bogdani” kui terviku suhtes juba väga kõrgeks kruvitud. Aeg ei lasknud ühe jutiga järjest lugeda, aga mitu inimest said vahepeal raamatu endale jõulukingiks – loe läbi, pärast arutame! Selle soovituse juurde jään ka pärast lõpetamist – tingimata lugeda! Aga ma oleksin tahtnud, et lugu oleks lõppenud varem – oleksin tahtnud, et ma oleksin ca viimase veerandi lihtsalt lugemata jätnud. Erinevatel põhjustel. Üks, aga mitte ehk kõige olulisem neist oli see retsidivistlik piinamine, mida mingil põhjusel peeti hädavajalikuks detailseks teha. Ja kuna raamatu lõpp minu jaoks ära vajus, siis jäi see jalgratta-stseen nö heastamata. Mis mõttes ära vajus? Romaani poolepeal ja veel tükk aega pärast seda olid tegelased veel minu jaoks piisavalt elus ja toekad, ning see, et tegelased kohati üksteisest ei eristunud, mõjus isegi huvitavalt. Mingist hetkest peale (sain sellest aru alles tagasivaates) aga kadusid tegelased justkui ära ning nende asemel olid dialoogid ja mõttekäigud ja tegevused, mis nagu juhuslikult jaotatud erinevate nimede vahel ära. Osad nimed olid juba sassi ka läinud, aga mingil hetkel ei tundunud enam eriti oluline küsida, et kas see on nüüd üks uus tegelane või mõni neist, kes juba varem midagi teinud-öelnud. Täitsa lõpus – viimastes peatükkides - oli see tunne valdav.
See raamat andis mulle mitmel tasandil väga palju ja mul on ütlemata hea meel, et ma seda lugema sattusin. Ja et see raamat on kirjutatud.
Kusagil raamatu poolepeal olid mu ootused “Serafima ja Bogdani” kui terviku suhtes juba väga kõrgeks kruvitud. Aeg ei lasknud ühe jutiga järjest lugeda, aga mitu inimest said vahepeal raamatu endale jõulukingiks – loe läbi, pärast arutame! Selle soovituse juurde jään ka pärast lõpetamist – tingimata lugeda! Aga ma oleksin tahtnud, et lugu oleks lõppenud varem – oleksin tahtnud, et ma oleksin ca viimase veerandi lihtsalt lugemata jätnud. Erinevatel põhjustel. Üks, aga mitte ehk kõige olulisem neist oli see retsidivistlik piinamine, mida mingil põhjusel peeti hädavajalikuks detailseks teha. Ja kuna raamatu lõpp minu jaoks ära vajus, siis jäi see jalgratta-stseen nö heastamata. Mis mõttes ära vajus? Romaani poolepeal ja veel tükk aega pärast seda olid tegelased veel minu jaoks piisavalt elus ja toekad, ning see, et tegelased kohati üksteisest ei eristunud, mõjus isegi huvitavalt. Mingist hetkest peale (sain sellest aru alles tagasivaates) aga kadusid tegelased justkui ära ning nende asemel olid dialoogid ja mõttekäigud ja tegevused, mis nagu juhuslikult jaotatud erinevate nimede vahel ära. Osad nimed olid juba sassi ka läinud, aga mingil hetkel ei tundunud enam eriti oluline küsida, et kas see on nüüd üks uus tegelane või mõni neist, kes juba varem midagi teinud-öelnud. Täitsa lõpus – viimastes peatükkides - oli see tunne valdav.
See raamat andis mulle mitmel tasandil väga palju ja mul on ütlemata hea meel, et ma seda lugema sattusin. Ja et see raamat on kirjutatud.
December 28, 2024
Knyga iš kurios gavau daugiau nei tikėjausi. Pakliuvusi į rankas atsitiktinai, nieko nebuvau girdėjusi nei apie autorių Vahur Afanasjev, nei apie knygą.
Gražiose Peipaus ežero pakrantėse gyvena rami sentikių bendruomenė, kuri laikosi savo tradicijų, niekam netrukdo, kol vieną dieną viskas pasikeičia - ateina sovietų valdžia ir tarsi išmuša dvasinį pagrindą. Nelieka ramybės, tikėjimo, pagarbos, nelieka Dievo.
"Ateina naktis ir atneša atpirkimą tiems, kurie pajėgia užmigti."
Pasikeičia vertybės, pasikeičia žmonės. "O žmonės - kaip ir žmonės: silpni, melagingi, žiaurūs, savanaudžiai, siekiantys sukurti pasaulį pagal savo paveikslą, tartum kiekvienas jų būtų Dievas, apie kurį jie tiek šneka."
"Religija oficialiai uždrausta, nesvarbu, kad žmonės ir po dešimtmečių bausis žegnotis, o posakiai: "Dievas nematė", "Dieve mano", "padėk Dieve", "Dievo Motina", "Švenčiausioji Mergelė Marija" išliks jų žodyne."
Ištvirkavimas, alkoholizmas, narkotikų vartojimas, o kur dar vagystės, kerštas lydintis visą gyvenimą. Kerštas ant kurio aukuro sudedama kas brangiausia - vaikai.
"riba prasideda ne ten, kas tiki Dievą, ir tikrai ne ten, kaip kas tiki..." "Riba prasideda nuo obuolių."
"-Na žiūrėkite, - švelniai gergždamas tęsia Vištų Dėdė, - Kai mūsiškiai berniokai eina pas kaimyną obuolių pasirinkti, jie sako, girdi, eina obuoliauti. O estai, tarkime, eina obuolių vogti. O-buo-lių va-gys-tė. Žinote tokius žodžius?"
Gražiose Peipaus ežero pakrantėse gyvena rami sentikių bendruomenė, kuri laikosi savo tradicijų, niekam netrukdo, kol vieną dieną viskas pasikeičia - ateina sovietų valdžia ir tarsi išmuša dvasinį pagrindą. Nelieka ramybės, tikėjimo, pagarbos, nelieka Dievo.
"Ateina naktis ir atneša atpirkimą tiems, kurie pajėgia užmigti."
Pasikeičia vertybės, pasikeičia žmonės. "O žmonės - kaip ir žmonės: silpni, melagingi, žiaurūs, savanaudžiai, siekiantys sukurti pasaulį pagal savo paveikslą, tartum kiekvienas jų būtų Dievas, apie kurį jie tiek šneka."
"Religija oficialiai uždrausta, nesvarbu, kad žmonės ir po dešimtmečių bausis žegnotis, o posakiai: "Dievas nematė", "Dieve mano", "padėk Dieve", "Dievo Motina", "Švenčiausioji Mergelė Marija" išliks jų žodyne."
Ištvirkavimas, alkoholizmas, narkotikų vartojimas, o kur dar vagystės, kerštas lydintis visą gyvenimą. Kerštas ant kurio aukuro sudedama kas brangiausia - vaikai.
"riba prasideda ne ten, kas tiki Dievą, ir tikrai ne ten, kaip kas tiki..." "Riba prasideda nuo obuolių."
"-Na žiūrėkite, - švelniai gergždamas tęsia Vištų Dėdė, - Kai mūsiškiai berniokai eina pas kaimyną obuolių pasirinkti, jie sako, girdi, eina obuoliauti. O estai, tarkime, eina obuolių vogti. O-buo-lių va-gys-tė. Žinote tokius žodžius?"
December 1, 2021
läbi ta mul saigi. mdea kohe mida sellest kõigest arvata. tunnen et raamatu edenedes kasvas ka minus mingit sorti kättemaksuiha, mis tegelikult ei saanud rahuldust, aga vb see oligi selle mõte? kättemaks kui midagi mida kanname endas kuid kas sellest vihast saabki vabaneda? kus on tõde ja õigus? kerge klassika maigu jättis küll. vastus siis sõbra emale kes küsis kas sellest teosest võiks kunagi kirjandusklassika saada. eks aastad näitavad. mul jäi see küll hinges püsima.
February 17, 2022
Kohutavalt kaunis ja kaunis kohutav. Ei oskagi midagi öelda. Polegi midagi öelda vaja vist. Hirmus oli. Aga meeldivalt hirmus. Kohutavalt meeldivalt. Õige mitu elu sai ära elatud. Ai-vai-vai..
October 27, 2019
Olgu must-valgel välja öeldud: ma ei pea „Serafimat ja Bogdani“ halvaks raamatuks. Kui kunstiteose hindamisel üldse on mingeidki objektiivseid kriteeriumeid (lisaks mingile keskmisele lugejaskonna hinnangule), siis nende kriteeriumite kohaselt on Afanasjev kirjutanud suurepärase raamatu!
Kahe aasta jooksul, mis raamat on poe- ja kogu- ja koduriiulites olnud, on sellest nii palju räägitud, et midagi ära spoilida pole vast enam suuremat võimalik. Suurem raamlugu on Peipsiveere staroveride (vene vanausuliste) kogukonna käekäik Teise maailmasõja lõpust kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Lugu ise lõppeb otsa kuskil seal 1980. aastate teises pooles, kuid epiloogis on jõutud siiski taasiseseisvumiseni. See on lugu aastasadade pikkuse traditsiooniga kogukonnakultuuri hävingust nõukogude tingimustes. Kuna see hävineb vaikselt, aastakümnetega, siis võib öelda ka hääbumine. Aga milleks asju ilustada? Nii nagu Nõukogude Liit hävitas veel lugematuid teisi rahvakildude kultuure, hävitas see ka staroveride kultuuri Peipsi veerel.
Konkreetsem lugu on siis ühest perekonnast. Perepea Arhip on (ma ei tea, sest pole staroveri-spetsialist, aga tundub nii) arhetüüpne (Arhip – arhetüüp, eksole!) Peipsiveere patriarh. Trobikond poegi ja külailudusest tütar Serafima. Serafima ja kohaliku noormehe Haritoni vahel on põgus suvine kireromaan, kuid kombekohaselt ja ka kombeid eirates korraldab Arhip oma tütre mehelemineku eestlasest miilitsaülemale Raimondile, kes sõjajärgsel ajal saab kohalikuks võimumeheks, kelle mõju on kaugelt suurem kui võibolla üksnes miilitsaülema ametikoht seda võimaldaks. Poleks ilmselt lugu käimas hoidvat jõudu, kui kõik kulgeks ilma draama ja tragöödiata. Pulmas juhtub, et purjuspäi tahab Raimond taltsutada Arhipi tõrgest hobust, kuid ei saa sellega hakkama ja ilma muud asjakohast põhjust kui isiklik kitsarinnalisus ja väiklus, omamata alandab Serafima vend Bogdan niigi haavatud uhkusega Raimondit avalikult veelgi.
Raimond korraldab kättemaksuks NKVD varitsuse Arhipile ja tolle poegadele – kes saab kohe surma, kes sureb vanglas haavadesse, Bogdan jääb ellu ja Serafima aitab tal vanglast põgeneda. Põgenemise käigus läheb tulistamiseks, kuid Bogdan pääseb sellestki.
Siinkohal juhtub see, mis minu jaoks on üks paljudest teguritest, miks mulle kokkuvõttes see raamat ei meeldi: Afanasjev laseb pinge täiesti maha käia. Valdav enamik „Serafimast ja Bogdanist“ on selline, ma ei teagi, veidi uimasevõitu vaade Peipsiveere eluolule. Teoreetiliselt võiks see isegi olla pingeline põnevuslugu armastusest, vihkamisest, reetmisest, kättemaksust või nii. Noh, on tundeid, on kättemaksu planeerimist, aga see on lõpuks kuidagi kunstlik, mitte dünaamiline osa loost. Bogdan redutab valenime all soos ja metsas, saab Tartu intlite hulgas tuntuks miskit veidrat sorti teadmamehena, keda hindavad hobiesoteerikud ja noored tudengineiud, hipilaulikud ja ilmselt ka valitseva süsteemi suhtes veidi mässumeelsed kunstiinimesed. Tõsised idamaade kultuuride uurijad näevad aga pealispinna all laiutavat diletantlikku sünkretislikku kamarajura. Jah – kohalikust loodusest narkootilise toimega seeni ja taimi oskab ta leida ja kasutada, jah fännidele ajab keelt kõrva ja kärbseid pähe, isegi nende raha topib taskud täis, samuti omandab oskusi meditatsiooni ja idamaiste võitluskunstide alal, aga... Lõpuks pole Bogdan isegi kindel, kas ta pole mitte oma elu soos redutades ja justkui mingit kättemaksu haududes lihtsalt ära raisanud.
Serafima tegelaskuju on samuti pigem eemaletõukav, veider, haletsusväärne. Ta on justkui inimesena tugev, et suudab Raimondi-suguse värdjast türanni välja kannatada, edasi kesta, haududes oma kättemaksuplaane. Reaalsuses aga võinuks ta soovi korral mehele kiire lõpu peale teha ja oleks sellega asi selge ja sirge olnud. Selle asemel üritab ta järjepanu üht, teist ja kolmandat oma poegadest mentaalselt mürgitada, Bogdani tiiva alla suunata ja seda kaudu midagi justkui saavutada. Tulemused on pigem tema enda aeglane peast segi minek, tema kahe vanema lapse elu häving ja minu kui lugeja hämming, et milleks kõik see keks ja kiun?
Olgu pealegi – inimesed polegi ratsionaalsed. Vaatamata sellele, et meile meeldib endid rohkem või vähem ratsionaalseteks pidada.
Päris mikrotasandile tulles on „Serafima ja Bogdani“ lehekülgedel n+1 lookest loendamatu hulga vähem või rohkem veidrate vene nimedega tegelinskite elust. Paraku on suurem osa nendest kokku võetavad joomise, keppimise, kolhoosist (riigi tagant) varastamisega. Sekka natuke arutelusid Jumala ja usu teemadel. Üle kõige selle on näpuga maitseks puistatud nö suuremat plaani, mis väljendub siis Nõukogude Eesti ja üldse N-Liidu elureaalsuste kommenteerimisega. Üsna lõpuligi Afansjev justkui ärkab mingist kummalisest lummusest ja tuleb romaani esimeses veerandis toimunu juurde tagasi – nüüd äkki on kättemaksuga kiire, selle teostamine lihtne ja kiire. Heakene küll – kuna kaks kättemaksjat on parajad diletandid, siis tekkib muidugi tõrkeid, aga viimaste lehekülgede verepulm on naturalistlik ja seda võiks isegi nimetada tõsiseks märulistseeniks: verd, tuld ja suitsusambaid, välguvad noad, pauguvad püssid.
Mulle ei paku naudingut lugeda värdjalikust Nõukogude süsteemist ja kuidas see laastas inimesi ja nagu alguses sedastasin – kuidas see hävitas staroveride kogukonna kultuuri.
Panoraamne vaade Peipsiveerest ja sealse rahva käekäigust neljakümne aasta vältel. Afanasjev kasutab selle panoraami detailirohkemaks muutmiseks neid kümneid väiksemaid lookesi konkreetsetest inimestest. Ja ma ei saa lugedes üle ega ümber tundest, et suurema osa ajast on suurem osa sellest seltskonnast justkui täiesti süüdimatu tobukeste armee. Miskit toimub, nemad arutlema, et kes ja mis ja miks, resümee on umbes selline, et mehh ja möhh, küllap on nii Jumala tahe ja inimese saatus. Lonks viina peale ning veelkord mehh ja möhh.
Võimalik, et veel üks põhjus, miks mulle „Serafima ja Bogdan“ ei meeldi, seisnebki selles, et mulle ei anta ühtegi tegelast, kes mulle meeldiks. Mitte et ilmtingimata peaks olema hea tegelane – moodne kirja- ja filmikunst tunneb ju küllalt palju antikangelasi, kes iga inimliku kriteeriumi järgi on massimõrvarid, psühhopaadid ja mida kõike veel, kuid ometi elame neile kaasa, arvame, et mõistame neid, saame nendega samastuda, soovime, et nende teekond ja lugu õnnestuks...
Siin lehekülgedel ei leia ma ühtegi endale meeldivat tegelast. Kõige lähemale küündisid põgusateks viivudeks alustuseks Serafima ja Raimondi poeg Väino ja tema järel tekkib mingi tunne, et võibolla Sulev võiks lugu edasi vedada. Kuid kas ei oska Afanasjev nendega midagi eriti peale hakata või tahab näidata, et karma on õel eit, igal juhul tapab ta esiteks väga segasel moel ühe ja seejärel laseb ka teisel otsa saada. Ülejäänud vähegi olulisemad positiivselt mõjuda võivad tegelased koristatakse sarnaselt raamatu käigus jalust või siis taanduvad nad sellisteks, et ei lähe mulle isiklikult kröömigi korda.
Olgu, lõpetuseks veel natuke puhttehniliselt siis: Afanasjev on valinud kirjutamiseks oleviku vormi. Mitte ütles, tegi, tuli, läks, mõtles, vaatas, vaid ütleb, teeb, tuleb, läheb, mõtleb, vaatab jne. See tõmbab kuidagi vahetumalt teksti ja toimuvasse sisse. On raskepärane, nõuab natuke harjumist, kuid juba paarikümne lehekülje möödudes ei pane enam tähelegi kui konkreetselt sellele ei mõtle. Stiili on hoitud lõpuni välja. Ja see pole mitte väike saavutus. Nii lihtne on mitme aasta peale kirjutatud raamatu puhul, et värskemad lõigud kipuvad erinema vanematest osadest, nii et ilmselgelt on Afanasjev kõva tööd teinud ja võibolla on tal olnud tänuväärseid abilisigi.
Minu jaoks on kummastav, kuidas kirjeldused erinevad dialoogidest. Dialoogid on täpselt sellised: eesti keeles sõnade järjekord tähtis on. Võibolla on selle eesmärk rõhutada, et kõnelejad on tegelikult enamikus venelased, omavaheline jutt toimub vene keeles. Mis seal ikka, isikupärane veidrus, lisab mingi isegi mõnusa nüansi tekstile. Mul on igal juhul tunne, et ma olen justkui mitte eriti oodatud sissetungija selles nüansirikkas maailmas, mis seal Peipsiveerel aastasadu oma elu on elanud. Lülitan e-lugeri välja, võdistan õlgu (võehh!) ja minu poolest olgu nad seal rahus omaette edasi.
Ma olen sellest raamatust läbi käinud. Mul on hea meel, et see on tehtud. Saab rahulikult edasi minna. Kui nüüd vahepeal on meelest maha läinud, siis ei – ma ei arva, et „Serafima ja Bogdan“ on halb raamat. Mulle lihtsalt ei meeldinud see raamat.
Kahe aasta jooksul, mis raamat on poe- ja kogu- ja koduriiulites olnud, on sellest nii palju räägitud, et midagi ära spoilida pole vast enam suuremat võimalik. Suurem raamlugu on Peipsiveere staroveride (vene vanausuliste) kogukonna käekäik Teise maailmasõja lõpust kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Lugu ise lõppeb otsa kuskil seal 1980. aastate teises pooles, kuid epiloogis on jõutud siiski taasiseseisvumiseni. See on lugu aastasadade pikkuse traditsiooniga kogukonnakultuuri hävingust nõukogude tingimustes. Kuna see hävineb vaikselt, aastakümnetega, siis võib öelda ka hääbumine. Aga milleks asju ilustada? Nii nagu Nõukogude Liit hävitas veel lugematuid teisi rahvakildude kultuure, hävitas see ka staroveride kultuuri Peipsi veerel.
Konkreetsem lugu on siis ühest perekonnast. Perepea Arhip on (ma ei tea, sest pole staroveri-spetsialist, aga tundub nii) arhetüüpne (Arhip – arhetüüp, eksole!) Peipsiveere patriarh. Trobikond poegi ja külailudusest tütar Serafima. Serafima ja kohaliku noormehe Haritoni vahel on põgus suvine kireromaan, kuid kombekohaselt ja ka kombeid eirates korraldab Arhip oma tütre mehelemineku eestlasest miilitsaülemale Raimondile, kes sõjajärgsel ajal saab kohalikuks võimumeheks, kelle mõju on kaugelt suurem kui võibolla üksnes miilitsaülema ametikoht seda võimaldaks. Poleks ilmselt lugu käimas hoidvat jõudu, kui kõik kulgeks ilma draama ja tragöödiata. Pulmas juhtub, et purjuspäi tahab Raimond taltsutada Arhipi tõrgest hobust, kuid ei saa sellega hakkama ja ilma muud asjakohast põhjust kui isiklik kitsarinnalisus ja väiklus, omamata alandab Serafima vend Bogdan niigi haavatud uhkusega Raimondit avalikult veelgi.
Raimond korraldab kättemaksuks NKVD varitsuse Arhipile ja tolle poegadele – kes saab kohe surma, kes sureb vanglas haavadesse, Bogdan jääb ellu ja Serafima aitab tal vanglast põgeneda. Põgenemise käigus läheb tulistamiseks, kuid Bogdan pääseb sellestki.
Siinkohal juhtub see, mis minu jaoks on üks paljudest teguritest, miks mulle kokkuvõttes see raamat ei meeldi: Afanasjev laseb pinge täiesti maha käia. Valdav enamik „Serafimast ja Bogdanist“ on selline, ma ei teagi, veidi uimasevõitu vaade Peipsiveere eluolule. Teoreetiliselt võiks see isegi olla pingeline põnevuslugu armastusest, vihkamisest, reetmisest, kättemaksust või nii. Noh, on tundeid, on kättemaksu planeerimist, aga see on lõpuks kuidagi kunstlik, mitte dünaamiline osa loost. Bogdan redutab valenime all soos ja metsas, saab Tartu intlite hulgas tuntuks miskit veidrat sorti teadmamehena, keda hindavad hobiesoteerikud ja noored tudengineiud, hipilaulikud ja ilmselt ka valitseva süsteemi suhtes veidi mässumeelsed kunstiinimesed. Tõsised idamaade kultuuride uurijad näevad aga pealispinna all laiutavat diletantlikku sünkretislikku kamarajura. Jah – kohalikust loodusest narkootilise toimega seeni ja taimi oskab ta leida ja kasutada, jah fännidele ajab keelt kõrva ja kärbseid pähe, isegi nende raha topib taskud täis, samuti omandab oskusi meditatsiooni ja idamaiste võitluskunstide alal, aga... Lõpuks pole Bogdan isegi kindel, kas ta pole mitte oma elu soos redutades ja justkui mingit kättemaksu haududes lihtsalt ära raisanud.
Serafima tegelaskuju on samuti pigem eemaletõukav, veider, haletsusväärne. Ta on justkui inimesena tugev, et suudab Raimondi-suguse värdjast türanni välja kannatada, edasi kesta, haududes oma kättemaksuplaane. Reaalsuses aga võinuks ta soovi korral mehele kiire lõpu peale teha ja oleks sellega asi selge ja sirge olnud. Selle asemel üritab ta järjepanu üht, teist ja kolmandat oma poegadest mentaalselt mürgitada, Bogdani tiiva alla suunata ja seda kaudu midagi justkui saavutada. Tulemused on pigem tema enda aeglane peast segi minek, tema kahe vanema lapse elu häving ja minu kui lugeja hämming, et milleks kõik see keks ja kiun?
Olgu pealegi – inimesed polegi ratsionaalsed. Vaatamata sellele, et meile meeldib endid rohkem või vähem ratsionaalseteks pidada.
Päris mikrotasandile tulles on „Serafima ja Bogdani“ lehekülgedel n+1 lookest loendamatu hulga vähem või rohkem veidrate vene nimedega tegelinskite elust. Paraku on suurem osa nendest kokku võetavad joomise, keppimise, kolhoosist (riigi tagant) varastamisega. Sekka natuke arutelusid Jumala ja usu teemadel. Üle kõige selle on näpuga maitseks puistatud nö suuremat plaani, mis väljendub siis Nõukogude Eesti ja üldse N-Liidu elureaalsuste kommenteerimisega. Üsna lõpuligi Afansjev justkui ärkab mingist kummalisest lummusest ja tuleb romaani esimeses veerandis toimunu juurde tagasi – nüüd äkki on kättemaksuga kiire, selle teostamine lihtne ja kiire. Heakene küll – kuna kaks kättemaksjat on parajad diletandid, siis tekkib muidugi tõrkeid, aga viimaste lehekülgede verepulm on naturalistlik ja seda võiks isegi nimetada tõsiseks märulistseeniks: verd, tuld ja suitsusambaid, välguvad noad, pauguvad püssid.
Mulle ei paku naudingut lugeda värdjalikust Nõukogude süsteemist ja kuidas see laastas inimesi ja nagu alguses sedastasin – kuidas see hävitas staroveride kogukonna kultuuri.
Panoraamne vaade Peipsiveerest ja sealse rahva käekäigust neljakümne aasta vältel. Afanasjev kasutab selle panoraami detailirohkemaks muutmiseks neid kümneid väiksemaid lookesi konkreetsetest inimestest. Ja ma ei saa lugedes üle ega ümber tundest, et suurema osa ajast on suurem osa sellest seltskonnast justkui täiesti süüdimatu tobukeste armee. Miskit toimub, nemad arutlema, et kes ja mis ja miks, resümee on umbes selline, et mehh ja möhh, küllap on nii Jumala tahe ja inimese saatus. Lonks viina peale ning veelkord mehh ja möhh.
Võimalik, et veel üks põhjus, miks mulle „Serafima ja Bogdan“ ei meeldi, seisnebki selles, et mulle ei anta ühtegi tegelast, kes mulle meeldiks. Mitte et ilmtingimata peaks olema hea tegelane – moodne kirja- ja filmikunst tunneb ju küllalt palju antikangelasi, kes iga inimliku kriteeriumi järgi on massimõrvarid, psühhopaadid ja mida kõike veel, kuid ometi elame neile kaasa, arvame, et mõistame neid, saame nendega samastuda, soovime, et nende teekond ja lugu õnnestuks...
Siin lehekülgedel ei leia ma ühtegi endale meeldivat tegelast. Kõige lähemale küündisid põgusateks viivudeks alustuseks Serafima ja Raimondi poeg Väino ja tema järel tekkib mingi tunne, et võibolla Sulev võiks lugu edasi vedada. Kuid kas ei oska Afanasjev nendega midagi eriti peale hakata või tahab näidata, et karma on õel eit, igal juhul tapab ta esiteks väga segasel moel ühe ja seejärel laseb ka teisel otsa saada. Ülejäänud vähegi olulisemad positiivselt mõjuda võivad tegelased koristatakse sarnaselt raamatu käigus jalust või siis taanduvad nad sellisteks, et ei lähe mulle isiklikult kröömigi korda.
Olgu, lõpetuseks veel natuke puhttehniliselt siis: Afanasjev on valinud kirjutamiseks oleviku vormi. Mitte ütles, tegi, tuli, läks, mõtles, vaatas, vaid ütleb, teeb, tuleb, läheb, mõtleb, vaatab jne. See tõmbab kuidagi vahetumalt teksti ja toimuvasse sisse. On raskepärane, nõuab natuke harjumist, kuid juba paarikümne lehekülje möödudes ei pane enam tähelegi kui konkreetselt sellele ei mõtle. Stiili on hoitud lõpuni välja. Ja see pole mitte väike saavutus. Nii lihtne on mitme aasta peale kirjutatud raamatu puhul, et värskemad lõigud kipuvad erinema vanematest osadest, nii et ilmselgelt on Afanasjev kõva tööd teinud ja võibolla on tal olnud tänuväärseid abilisigi.
Minu jaoks on kummastav, kuidas kirjeldused erinevad dialoogidest. Dialoogid on täpselt sellised: eesti keeles sõnade järjekord tähtis on. Võibolla on selle eesmärk rõhutada, et kõnelejad on tegelikult enamikus venelased, omavaheline jutt toimub vene keeles. Mis seal ikka, isikupärane veidrus, lisab mingi isegi mõnusa nüansi tekstile. Mul on igal juhul tunne, et ma olen justkui mitte eriti oodatud sissetungija selles nüansirikkas maailmas, mis seal Peipsiveerel aastasadu oma elu on elanud. Lülitan e-lugeri välja, võdistan õlgu (võehh!) ja minu poolest olgu nad seal rahus omaette edasi.
Ma olen sellest raamatust läbi käinud. Mul on hea meel, et see on tehtud. Saab rahulikult edasi minna. Kui nüüd vahepeal on meelest maha läinud, siis ei – ma ei arva, et „Serafima ja Bogdan“ on halb raamat. Mulle lihtsalt ei meeldinud see raamat.
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 23, 2021
,,Kas ei peitu vägivallaohvri räsitud vaimus mitte kohuvtav janu kättemaksu järele? Pekstud lapse vermed tasutakse tihtilugu järgmise põlvkonna najal.''
Lugesin hiljuti läbi ühe artikli, mis käsitles psühholoogiateaduse üht uudsemat teadussuunda, nn. transgenerational trauma't; eestikeelsena seega traumat, mis liigub ühelt generatsioonilt edasi teisele. Artikkel ilmus Brent Besose sulest, kes oma doktorantuuri ajal Ukrainas hakkas märkama inimeste seas vaenulikkust ja usaldamatust. Intervjuude käigus tõusis üha rohkem esile holodomor, 1930. aastatel aset leidnud näljahäda, mille käigus näljutati Nõukogude Liidu eestvedamisel miljoneid inimesi. Mõeldes pikalt, mismoodi see sündmus on üht rahvast tervikuna mõjutanud, küsitles ta inimesi, kes olid selle läbi elanud, nende lapsi, ja ka lapselapsi. Hiljem jõudis ta järeldus(te)le, et traumaga otseselt kokku puutunud inimesed, ,,nähtavasti õppisid eelmiste vigadest, mille käigus ellujääjad rääkisid lastele, ,,ära usalda teisi, ära usalda maailma,'''' Muuhulgas rõhutab Bezo, et traumajärgne elu tõi endaga kaasa ärevuse, häbi, väga autoratiivse perekonnaelu, aga ka väikese usalduse oma kogukonna vastu. Kõike seda hirmus, et ajalugu võib korduda. Ja mingil põhjusel meenus mulle see artikkel otsekohe kui ma asusin lugema raamatut Serafima ja Bogdan.
Paratamatult tasuks rääkida lühidalt selle raamatu eduloost, sest paljude arvustajate hinnangut on see otseselt mõjutanud. Leidsin mitu tükki, kus küll kiidetakse, aga tõdetakse, et kerge pettumus tekkis, midagi jäi ikka puudu, oleksin oodanud enamat etc. Seda raamatut on pärjatud ohtralt kiidusõnade ja auhindadega, see on pidevalt trooninud ostuedetabelite tipus, ning, nagu selgus, ka raamatukogudes lööb see laineid. Vahur Afanasjevi järgmine teos, ,,Õitsengu äärel'', elab paratamatult oma eelkäija varjus; ühel hetkel mainitakse paratamatult teost, mis muutis ta Eesti üheks silmapaistvamaks kirjanikuks. Tihti kohe intervjuu alguses. Juba praegu kirjeldatakse raamatut kui eepost, kuid leian, et pole vaja piirduda nii kitsa terminiga.
Alustada tuleks siiski kiidusõnadega, sest tegemist on ikka tõeliselt ambitsioonika raamatuga. Esimesed 100-lehekülge sellest raamatust on laitmatud: Afanasjev maalib väga mitmekesise pildi lõuendile, mille keskel asetseb Peipsivere küla koos oma tooniandvate tegelastega. Elufilosoofia, omane igale tegelasele, loob peatselt maailma, mis sarnaneb omamoodi mikrokosmose, ehk isegi pisirahvusega. Neil on oma kultuur, religioon, arusaam maailmast, aga ka hirmud, ootused-lootused tuleviku suunal, aga ka nooruslik-lapselik optimism - ikka oodatakse paremaid aegu kui neid, milles elatakse. Afanasjev kirjeldab üksikasjalikult paljude inimeste elusid, aidates lugejal kiiresti tuttavaks saada inimestega, kes neid selle raamatu teekonnal ühest otsast teise juhatavad, ning ta ei piirdu vaid sellega. Ei, see oleks lihtsustav kirjeldus sündmustest.
Afanasjev kirjeldab mitmes peatükis nõnda detailitäpselt sündmusi, et ühel hetkel ta peaaegu eksib neisse ära. Paratamatult tuli ette hetki, kui oli vaja paar lehekülge tagasi minna, et meenutada, mis just juhtus, ning siis kiiresti edasi minna, et mitte maha jääda tähtsamatest hetkedest. Tekst on varustatud ajalooliste seikadega (näiteks tuumapommide kasutamine Teise maailmasõja lõpus, Hruštšovi sula, Brežnevi matused etc), aga samas ka eripäraste asjadega. Kalalkäimine on peaaegu püha tegevus seal, saunaskäimine jällegi koht, kus tähtsaid plaane arutatakse; paljude tegelaste tõeline olemus avaneb just selliste igapäevaste tegevuste taustal. Kiidan ka autori tammsaarelikku keelekasutust, sest vahete-vahel tekkis tunne, et dialoogi autor oli vanameister isiklikult.
Kuid paratamatult saab Afanasjevile saatuslikuks seesamune omadus, mis selle raamatu nii nauditavaks tegi, ja selleks on ambitsioon. Lihtsustatult võiks nimetada seda suurteost looks, mille keskmes on külainimesed ühes Peipsiveere külas, samamoodi naguTõde ja Õigus on raamat, kus kaks naabrit pidevalt tülitsevad. Kuid keerulisemalt on tegemist täieliku panoraamiga, mis kubiseb nii paljudest tegelastest, et sisuliselt on võimatu mäletada kõigi nimesid. Ühel hetkel ma lihtsalt andsin alla, umbes poole peal, ning jätsin enam-vähem tähtsamad tegelased meelde. Selgus, et sellest piisas, sest vähetähtsamaid tegelasi mainiti enamasti mööda minnes. Näiteks ühele leheküljele mahtus üle kümne, kuid hiljem mainiti ehk kahte-kolme neist regulaarselt, teiste puhul...noh, mõningaid mainiti lõpupoole korra-paar, aga mingit AHA! momenti nendega ei tekkinud. Jäi mulje, et autor ammendas inspiratsiooni Tolstoi Sõjast ja Rahust kui mõtlesin väga avarale tegelaskonnale.
Tegelaste puhul olid tähtsaimad ilmselt Serafima, Bogdan, Raimond (tänatud olgu jumal, et seda nime kordagi ei lühendatud), ning ka lapsed, kes sündisid Serafima ja Raimondi abielust. Paratamatult tekkis suur küsimus ka raamatu pealkirja valikus: mille poolest olid Serafima ja Bogdan nii tähtsad? Kuigi kättemaksu on peetud teose peamiseks süžeeliiniks, ei haaku see eriti hästi ülejäänud raamatuga, vaid on pigem läbivaks teemaks. Keskpaigas tekkis tunne, nagu oleksin hakanud lugema hoopis teist raamatut; paljud võõrad tegelased oleks justkui ära eksinud nendele lehekülgedele, teadmata isegi, miks nad siin on. Narratiivi õõnestas samuti asjalugu, et neid tuli üha juurde, ning tekkis hirm ühel hetkel unustada isegi teose nimitegelased. Seega on ehk parim viis näha seda raamatut kui lugu Serafimast, Bogdanist, ja kõigist inimestest, kes neid saatsid oma teekonnal. Sellegipoolest oli minu arust Bogdan lihtsalt potensiaalist pakatav tegelane, kes muutus lõpupoole lihtsalt karikatuuriks.
Samas oli Serafima ja Raimondi abielu üks piinarikkamaid asju, mida ma olen lugenud üle pika aja. Perekonnavägivald nähtavasti ei tunne keelebarjääre ega ajalisi piire, ning ma pean tõdema, et vägagi grotesksed kirjeldused vihahoogudest, mis viisid Raimondi vägivallatsemiseni, tundusid olevat üsnagi tänapäevased. Siinkohal võime jälle ilusti imestada, et miks küll Serafima ei tapnud oma abikaasat, miilitsaülemat, või ei kutsunud kedagi appi. Või veel parem, miks ta lihtsalt ära ei läinud, miks ta lasi endaga nii juhtuda. Vaevalt oleks temaga midagi halba juhtunud... Aga samas, see aitas üles ehitada ehk raamatu kõige olulisemat teemat, millele ma viitasin ka arvustuse alguses, ja selleks on generatsioonide vaheline trauma.
Mul tekib tunne, et ehk on Vahur Afanasjev ise ka seda artiklit lugenud, või ehk on tutvunud antud teemaga. Sisuliselt lõppevad raamatu esimesed 100-lehekülge Serafima perekonna mõrvaga, mille viib läbi oma haavatud uhkusest motiveeritud Raimond. Ainsana pääseb sellest Bogdan, kes põgeneb vanglast ning poeb peitu, et oma haavu lakkuda ning valmistuda kättemaksuks. Mulle hakkas silma selle terve kontseptsiooni puhul üsna filosoofiline arutelu kättemaksu ümber: soov heastada ebaõiglus, mis temale omaks langes, hävitab Bogdan ennast täielikult. See veider süžeeliin, kus temast saab Jack London, mees, kes teab kõike ja vaimustab igaüht, kes temani satub, oli...noh, veider, aga see selleks. Bogdan sisuliselt suutis realiseerida oma oskused inimesena, kuid valedel põhjustel. Temas oli potensiaali olla silmapaistev teadlane, nagu me nägime, kuid selle asemel töötas ta puhtalt kättemaksu nimel. Serafima lapsed ei pääsenud sellest traumast, mida Bogdan koos oma õega kandis, sest neist said sisuliselt tapariistad; nende ainsaks eesmärgiks viia täide veretöö.
Leian, et ehk selle raamatu suurim saavutus oligi arutlus, mis peaks resoneerima päris paljude inimestega nüüdisaegses Eestis. PTSD, meie mõistes ehk ümbersõnastatuna algsest terminoloogiast lähtuvana Post-Soviet traumatic disorder nime all, on sobilik kirjeldamaks seda raamatut. 20. sajandi traumad võivad kergesti jääda meid kummitama mitmed generatsioonid hiljem, mõjutades meid samamoodi nagu Serafimat, Bogdani, ja kõiki teisi, kes nende maailma sattusid.
February 27, 2024
sain lõpuks selle tellisega ühele poole. pean tõdema, et tegemist ei olnud mu lemmikraamatuga: ükski tegelane ei suutnud südamesse pugeda, kandev süžeeliin jäi tagaplaanile ning autor üritas liiga paljude inimeste elu nende kaante vahele mahutada. samas oli raamat etnograafiliselt väga tugev ja faktirohke, mis kindlasti rikastas mu maailma(Eesti)vaadet. peipsiveere kultuurist oli huvitav lugeda. puhtalt seepärast soovitan seda teistelegi, kuid hinnaks on 550 lehekülge ja 40 aastat sünget külaelu.
September 1, 2018
Ütlen kohe ära, et romaani lõpp on tõrvatilk kogu ülejäänud teose meepotis. Kulgedes läbi ajastute, folkloori, popkultuuri ja puskariaparaadi vasktorude, tekib õigustatud ootus, et autor viib selle retke turvaliselt sadamasse, lõpetades kaua ettevalmistatud kättemaksu täpse elluviimisega. Ei tea, milles oli põhjus, kuid kättemaks ise oli teose tervikusse täiesti sobimatu tarantinolik slasher, mis pärineks nagu B-kategooria otse-plaadile-filmidest. Miks sellise jamaga tervik ära rikkuda, ei jõua mulle kohale. Või ei jõudnud mulle ridade vahelt kohale autori taotlus.
Kuni kulminatsioonini oli aga tegemist ülimalt nauditava teosega, kus ajaloolisse konteksti on paigutatud ülejäänud Eestis vähetuntud Peipsi-äärsete vanausuliste elu. Nõukogude ajaloo peegelduses on näidatud kogu starovieride ajalugu ja räägitud lahti isegi nende siiasaabumise lugu.
Afanasjev on suutnud suurepäraselt kirjeldada Nõukogude võimu tulekut ja kohalike igapäevaelu traagikat sellega kohanemisel. Minu lemmikkoht oli see, kui starover leiab pärast küüditamissalga külaskäiku suurima probleemi pihtapandud kinnastes.
Igal juhul on raamatus ainest olemaks enamat kui vaid üks kõvakaaneline ese, mille vahel on valge paber ja mustad tähed. Kas sellest saab Eesti kirjanduse tüvitekste? Ei usu. Staroveride elu ja tegemised võivad olla lugemiseks köitvad, kuid mitte riiki ja ühiskonda muutvad.
Kuni kulminatsioonini oli aga tegemist ülimalt nauditava teosega, kus ajaloolisse konteksti on paigutatud ülejäänud Eestis vähetuntud Peipsi-äärsete vanausuliste elu. Nõukogude ajaloo peegelduses on näidatud kogu starovieride ajalugu ja räägitud lahti isegi nende siiasaabumise lugu.
Afanasjev on suutnud suurepäraselt kirjeldada Nõukogude võimu tulekut ja kohalike igapäevaelu traagikat sellega kohanemisel. Minu lemmikkoht oli see, kui starover leiab pärast küüditamissalga külaskäiku suurima probleemi pihtapandud kinnastes.
Igal juhul on raamatus ainest olemaks enamat kui vaid üks kõvakaaneline ese, mille vahel on valge paber ja mustad tähed. Kas sellest saab Eesti kirjanduse tüvitekste? Ei usu. Staroveride elu ja tegemised võivad olla lugemiseks köitvad, kuid mitte riiki ja ühiskonda muutvad.
This entire review has been hidden because of spoilers.
September 28, 2021
Üldiselt hea.
Liiga pikk. Okei, üle mitme põlve keriv saagalaadne romaan võib ka pikk olla, aga ikkagi liiga pikk. Siis see "põhiliin" mingist kättemaksust läks millalgi täiesti ära, muutus igavaks ja ebausutavaks ja täiesti üleliigseks.
Kuid muidu, kadunud ajastu ja kohavaimu kirjeldusena - täiesti super töö.
Kui millegagi võrrelda, siis "Jumala linn" on sarnane. Ka see on nagu kangas, kust järjest võtakse vaatamiseks üksikuid lõimi. "Jumala linnas" lastakse nad maha, S&B-s joovad nad end surnuks või pildilt välja. Või suudavad nad end keskkonnast lahti ja välja rabeleda. Sihuke lootusetu tunne. Ehkki mõlemad raamatud kirjeldavad ju seda, kuidas elu läheb järjest paremaks, läheb rikkamaks, läheb lõbusamaks. Kuid eeskätt on raamat ikkagi millegi hukust ja hävingust.
Lõbus on ka, kohati. Ja tundub... aus. No et nii see elu võis tõesti olla ja käia.
Loetagu.
Liiga pikk. Okei, üle mitme põlve keriv saagalaadne romaan võib ka pikk olla, aga ikkagi liiga pikk. Siis see "põhiliin" mingist kättemaksust läks millalgi täiesti ära, muutus igavaks ja ebausutavaks ja täiesti üleliigseks.
Kuid muidu, kadunud ajastu ja kohavaimu kirjeldusena - täiesti super töö.
Kui millegagi võrrelda, siis "Jumala linn" on sarnane. Ka see on nagu kangas, kust järjest võtakse vaatamiseks üksikuid lõimi. "Jumala linnas" lastakse nad maha, S&B-s joovad nad end surnuks või pildilt välja. Või suudavad nad end keskkonnast lahti ja välja rabeleda. Sihuke lootusetu tunne. Ehkki mõlemad raamatud kirjeldavad ju seda, kuidas elu läheb järjest paremaks, läheb rikkamaks, läheb lõbusamaks. Kuid eeskätt on raamat ikkagi millegi hukust ja hävingust.
Lõbus on ka, kohati. Ja tundub... aus. No et nii see elu võis tõesti olla ja käia.
Loetagu.
December 31, 2018
Algab kõik kenasti, Peipsiveere rahva omapärased kombed ja intriigid, natuke pinget siit, natuke sealt. Tekst jookseb kenasti, tegevus on huvitav, tegelased veenvad ja ka tegelaste rohkus ei häiri. Ohoh, ometi üks mõnsa Eesti romaan, rõõmustan. Ja siis hakkab jälle peale üks tapmine ja tagaajamine. Ei jaksa neid retsimisi lugeda.
October 14, 2021
Yks hetk panen ta kohta midagi kirja ka.
February 15, 2022
“kuri silm varitses igal sammul, varitseb praegugi, aga mis sellest hoolida, kui kurjus on ilmas otsatu ja ära selle eest ei pääse.”
April 5, 2023
probleem oli sellega, et isegi epiloogis ei viinud kokku nime, karakterit ja seda kelle poeg, isa või ema see parasjagu oli, sest neid nimesid ja tegelasi oli lihtsalt hoomamatult palju. "you know my name not my story" tavatsesid noored kunagi öelda, aga siinkohal isegi see ei pea paika. lugu ju tean... ja lugu oli hea.
March 18, 2018
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
January 13, 2022
"Me kõik oleme tänase vangid, homne aina tuleb ega jõua kohale – miks siis muretseda homse pärast."
May 22, 2018
Afanasjev on raamatu õhkkonna meisterlikult üles ehitanud - kõduhõng saadab lugu ju algusest peale, märgid on olemas, aga seesugust, tõepoolest Tarantinolikku verepulma ikkagi ei oota. "Nad kõik surevad koledat surma, enne seda veel koledamini kannatades." Võiks vist nõnda kokku võtta küll? Kui Kivirähk jätab kadunud maailma jaoks koopasse vähemalt Põhja Konna, siis Afanasjev ei jäta kivi kivi peale ka mitte.
Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).
Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.
Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.
Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?
Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.
Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).
Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.
Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.
Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?
Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.
August 13, 2023
"Love and hate relationship" oli mul selle raamatuga, kui kasutada ingliskeelset väljendit. Hinnangu tahtsin panna kolmest tärnist viieni ja jõudsin kuldse keskteeni. Alustasin seda kaks korda, kuna mõnes mõttes on see raamat algusest lõpuni tegelasterohke ning võib olla sündmusi keeruline jälgida.
Miks ma annaks kolm tärni? - Nii palju kurjust, viha, ärakasutamist, kättemaksu, vägivalda ja õudust. Nõustun ühe raamatuarvustajaga, et kui maailmas on niigi igapäevaselt palju kurjust, siis milleks veel ise sellest juurde lugeda?
Miks ma annaks viis tärni? - mu ema ütles ilmselt õigesti, et tegu on väga võimsa teosega. Väga osavalt on põimitud mitukümmend aastat külaelu tollase ühiskonna ja poliitilise korraga. Toodud on väga palju huvitavaid näiteid, fakte ja viiteid kas kultuurist, keelest või mujalt. Selle kokku kirjutamiseks oli kindlasti vaja teha väga palju uurimustööd ning olla väga nutikas. Lisaks on loomulikult huvitav lugeda vanausuliste kombestiku kohta, kuigi tean, et kõik viiteid ei pruugi olla täielikult korrektsed.
Mida raamatust kaasa võtan? - Loodan, et ma ei pea kunagi ise sellise kättemaksu, viha ja õudusega kokku puutuma. Võtan kaasa huvitavaid teadmisi vanausuliste ja Peipsiäärse (võimaliku) elukorralduse kohta nõukogudeajal. Soovitan lugeda neil, kes soovivad rohkem teada vanausuliste toimetuste kohta Peipsi ääres. Tegelikult siiski minu jaoks üsna isemoodi ja eriline lugemine.
Miks ma annaks kolm tärni? - Nii palju kurjust, viha, ärakasutamist, kättemaksu, vägivalda ja õudust. Nõustun ühe raamatuarvustajaga, et kui maailmas on niigi igapäevaselt palju kurjust, siis milleks veel ise sellest juurde lugeda?
Miks ma annaks viis tärni? - mu ema ütles ilmselt õigesti, et tegu on väga võimsa teosega. Väga osavalt on põimitud mitukümmend aastat külaelu tollase ühiskonna ja poliitilise korraga. Toodud on väga palju huvitavaid näiteid, fakte ja viiteid kas kultuurist, keelest või mujalt. Selle kokku kirjutamiseks oli kindlasti vaja teha väga palju uurimustööd ning olla väga nutikas. Lisaks on loomulikult huvitav lugeda vanausuliste kombestiku kohta, kuigi tean, et kõik viiteid ei pruugi olla täielikult korrektsed.
Mida raamatust kaasa võtan? - Loodan, et ma ei pea kunagi ise sellise kättemaksu, viha ja õudusega kokku puutuma. Võtan kaasa huvitavaid teadmisi vanausuliste ja Peipsiäärse (võimaliku) elukorralduse kohta nõukogudeajal. Soovitan lugeda neil, kes soovivad rohkem teada vanausuliste toimetuste kohta Peipsi ääres. Tegelikult siiski minu jaoks üsna isemoodi ja eriline lugemine.
May 7, 2018
"Serafima ja Bogdan" on Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse võidulugu. Teos räägib Peipsiveere vanaususliste elust alates 2. maailmasõjast kuni kaheksakümnendate lõpuni. Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et peategelased on õde-venda Serafima ja Bogdan, siis lugedes tundub peategelasi olevat rohkem - suisa terve küla elanikud.
Üks raamatut iseloomustav sõna on fragmentaarsus - tükike siit, teine sealt. Kuigi tegelased on samad, saame nende elust teada vaid episoode. Pisteliselt on vahele pikitud ka ajaloolisi seiku. Nii mõnedki asjad on minuealistele tuttavad, kuid nooremale lugejale tuleb neid juba lahti seletada.
Teised märksõnad on julmus ja joomine. Jõhkrust ja kättemaksu kohtab kogu raamatu jooksul, neid saadab aga lakkamatu joomine. Kas tõesti oli vägivalda ja joomist nõuka ajal nii palju? Või iseloomustas see kõik Peipsiveere elu?
Lugemine võttis mul päris palju aega - Goodreadsi järgi suisa terve kuu. Mulle tundub, et ega see raamat polegi kiiresti lugemiseks mõeldud - vahepeal tuleb lasta mõtetel settida. Lugeda kinlasti tasub. Sain staroveride elust nii mõndagi teada, mida enne ei teadnud (et mitte öelda, et ma ei teadnud nende elust tegelikult suurt midagi). Selle nädala lõpus ootab ees reis mööda Peipsi rannikut. Tänu raamatule vaatan ilmselt kohalikku elu nüüd hoopis teise pilguga.
Üks raamatut iseloomustav sõna on fragmentaarsus - tükike siit, teine sealt. Kuigi tegelased on samad, saame nende elust teada vaid episoode. Pisteliselt on vahele pikitud ka ajaloolisi seiku. Nii mõnedki asjad on minuealistele tuttavad, kuid nooremale lugejale tuleb neid juba lahti seletada.
Teised märksõnad on julmus ja joomine. Jõhkrust ja kättemaksu kohtab kogu raamatu jooksul, neid saadab aga lakkamatu joomine. Kas tõesti oli vägivalda ja joomist nõuka ajal nii palju? Või iseloomustas see kõik Peipsiveere elu?
Lugemine võttis mul päris palju aega - Goodreadsi järgi suisa terve kuu. Mulle tundub, et ega see raamat polegi kiiresti lugemiseks mõeldud - vahepeal tuleb lasta mõtetel settida. Lugeda kinlasti tasub. Sain staroveride elust nii mõndagi teada, mida enne ei teadnud (et mitte öelda, et ma ei teadnud nende elust tegelikult suurt midagi). Selle nädala lõpus ootab ees reis mööda Peipsi rannikut. Tänu raamatule vaatan ilmselt kohalikku elu nüüd hoopis teise pilguga.
May 3, 2019
Seda raamatut on peaaegu keeruline kirjeldada. Väga naturaalne, üdini ehe, valus ja natuke isegi hirmutav on selles kirjeldatud inimloomused. Millegipärast oli lugema hakata raske ja pidin vähemalt 50-60 esimest lehekülge väga pingutama, et mitte pooleli jätta, sest tegelasi oli kuidagi väga palju ja tundus võimatu nende tegemistega järge pidada. Üllatas ka kirjavigade rohkus just raamatu alguses - tavaliselt läheb keeletoimetamine käest ikka lõpupoole. Sellegi poolest on see väga haarav raamat ja pinge püsis lõpuni välja. Tuli ju teada saada, mis siis lõpuks neist krussi keeratud eludest saab.
Huvitav oli osa saada Peipsiäärse rahvakillu traditsioonidest - nii mitmelgi korral tuli endalgi tahtmine pirukaid küpsetada või kala marinaadi panna. Tekkis igatsus lihtsa elu ja lihtsa toidu järele, nõukaaja järele õnneks siiski mitte. Täna, kui viimaseid lehekülgi lugesin, ostsimegi kaks kilo rääbist ja panin need marinaadi :)
Huvitav oli osa saada Peipsiäärse rahvakillu traditsioonidest - nii mitmelgi korral tuli endalgi tahtmine pirukaid küpsetada või kala marinaadi panna. Tekkis igatsus lihtsa elu ja lihtsa toidu järele, nõukaaja järele õnneks siiski mitte. Täna, kui viimaseid lehekülgi lugesin, ostsimegi kaks kilo rääbist ja panin need marinaadi :)
March 2, 2018
„Serafima ja Bogdan“ on kunstipäraselt kujundatud, korraliku tellise mõõtu teos (560 lk), kus hästi ja põhjalikult on kirjeldatud Varnja-Kolkja-Alatskivi-Praaga kandi eluolu Nõukogude perioodil. Teose tugevuseks on ka põnevus-seikluslik faabula, midagi natuke Dan Browni laadset. Ja lõpp läheb juba puhta Pulp Fictioniks.
Autor on ilmselgelt põhjalikult kursis kogu vanausuliste looga Peipsiveeres, sest faktilisi ebatäpsusi praktiliselt ei esine ja eri aastakümned peegelduvad tõepäraselt ka süžees, alates pärastsõjajärgsest vägivallast kuni kuuekümnendate põllumajanduse „õitsenguni“, olemas on ka kurgikasvatuse saaga kuni kasvuhoonete lagunemiseni 1990.-ndatel ja samuti kala-ja vanavaraga hangeldamised. Need asjad on kõik olnud ja materjal sobib Peipsiveerest huvitatutele täiesti korraliku ülevaate andmiseks, isegi kalapüügibrigaadid Laadogal on välja toodud. Põhjaliku olustiku tundmist on kiitnud ka kõik senised retsensioonid, käesolevaga katsun avada külgi, millele varem pole tähelepanu pööratud.
Taustast rääkides on probleemiks ehk Nõukogude võimu ületähtsustamine vanausuliste maailma lõppemise teemal: sel ajal küll probleemid võimendusid, ent esinesid tegelikult juba varem, käidi laatadel ja ehitustöödel ja pärast joodi ja kakeldi juba enne ja pärast Vabadussõdagi. Samuti on juba kolmekümnendatel kirjeldatud, et vanausuliste külades hoiti rohkem punalindi meeste poole ja nendega liituti, Eesti vägede hulgas võitlemisest pole eriti kuulda olnud. Ehk see rahumeelsus ja vagadus, teisalt tänulikkus vanausuliste tagakiusamiste eest päästnud Eesti ja eestlaste suhtes, oli põlvkondade kaupa lahjenenud juba 1917. aastal, ei murenenud see maailm sugugi mitte just Nõukogude ajal. Sel teemal on asjalik lugemine J. Hiiemetsa 1933. a magistritöö (http://www.virumaa.ee/ilmasoda-ja-rev...).
Teisalt osade vanausuliste jumalakartlikkus ja pühendumine paremaks saamisele jätkus erinevalt „Serafimas ja Bogdanis“ kujutatust ka nõukogude ajal (Kükita palvela näiteks ehitati kohalike poolt taas üles kurikuulsal 1949. aastal, polnud see aeg sugugi nii usuvaenulik, et keegi ei julgeks kirikuski käia). Tausta avades jäävad mõned seigad ka segaseks, kuid on ilmselgelt autori isiklikud mälestused ja seetõttu justkui võõrkehadena teksti põimitud. Näitena olgu nimetatud see eestlastest suvitajale püssi kätte surumise-vaatemäng, mille seos kogu ülejäänud faabulaga oli nõrk.
Teose teine kiht ehk vanatestamentlik kättemaksusaaga on kahjuks nõrgem. Juba esimene kättemaksuakt Raimondi poolt on ülelihtsustatult esitatud, pannes seega kogu edasise fabuleeringu alustalad vankuma. Ei mõju usutavalt, et pärastsõjajärgses metsarikkas piirkonnas miilitsamees kahe nii väikese põhjuse peale sellise verise kättemaksu korraldada tihkaks. Seda eriti piirkonnas ja inimeste keskel, kus ta plaanib pensionini oma päevi õhtusse veeretada. Ja et hiljem omakorda temale kättemaks nii raske ja vaevaline on, see mõjus kunstlikult.
Põhiline probleem on aga keskendumine vaid inimeste ja tegelikkuse madalamale poolele. Juhuse tahtel ostsin koos „Serafima ja Bogdan“-iga korraga raamatu „In manibus portabunt: kätel kantud. Einar Laigna lugu“, kus lehekülgedele 16–17 asi kenasti kokku võetakse: „Nii et ammu enne Darwinit oli täheldatud inimolendi kahesugust arenguvõimalust: kas kõrgema vaimsuse ja valgustatuse poole, mida tähistavad tähed HO, või degeneratsiooniliin, alla, ahvistumise poole, mida tähistavad tähed MO. Nii ongi siis sõnas homo antud need kaks liikumisvõimalust. /---/ Kultuur ehitub arhetüübile: üks on vaevarikas tee valgustatud jumalikkuse poole, mis sünnitab kultuuri ja teine on ahv-arhetüübi, labastumise ja minnalaskmise tee. Teisisõnu – esimeses püütakse kõike bioloogilis-animaalset allutada tahte läbi mõistuse ja teadmiste valitsuse alla. /---/ Nende arenguliinide võitlus ongi maailma ajalugu. See on ka küsimus igale inimesele- kes oled sina? Kas sa valid vaevarikka tee, hoides silme ees kõrget ideaali? Või mugava tee, sest allakäiguks ei ole pingutust vaja?“.
Serafima ja Bogdan“-is on kõik inimelu aspektid püüdlikult olemas, nii inimeste tegemist kui ka nonde suremist kirjeldatakse eluliselt, kuid oluline osa reaalsusest on kahjuks jäänud kajastamata: just see „HO“ või kõrgemale püüdlemise joon on üllataval kombel täiesti puudulik. Või olgu, teoses on küll oma püüdlustes kuhugi jõudvad tegelased, kuid kuna nende arengutee kirjeldamine paistab olevat käinud autorile üle jõu, on nad vaid harvade pintslitõmmetega maalitud udused kõrvaltegelased: helilooja Razboinikov ning orientalist Linnart. Peategelased ise olid madalad ja loomalikud, enda arendamisega tegelesid nendest ainult Bogdan ja Olimp, kes selle käigus küll kuhugi ei jõudnud. Muidu realistlikus raamatus pole usutav see, et pingutamine on mõttetu, nagunii kuhugi ei jõua. Igas sootsiumis on alati keegi, kes edasi püüdleb ja teistele justkui majakana mõjub- ja jõuab ka edasi. Bogdani teadmamehelikkuski on madaldatud loomalikkuseni, jah, valitseb küll oma keha, kuid ei jõua ometi vägivallatuse ja rahumeelsuseni, saab suhteliselt mõttetu lõpu. Oskas küll kätega ravitseda, ja orientaalseid tarkusi iseõppijana pomiseda, kuid samas suksutas naiivseid tudengipiigasid. Sama lugu teose ainukese sügavuti uskliku vanausulise, Olimpiga. Ka tema pingutused on mõttetud ja jooksevad liiva, on justkui tühi tuule tagaajamine (Olimpi kabel laguneb ka lõpuks ära).
Vaid madalusele keskendumine ja seeläbi Laigna lähenemisega vastandumine paistab silma igas võimalikus aspektis, millest juttu tuleb. Olgu näiteks toodud kasvõi suhtumine loomingusse- ühel autoril pole ühtegi oma ala meistrit portreteeritud, ei Peipsiveere kalureid, ehitusmeistreid, käsitöölisi, ikoonimaalijaid, kirjanikke, heliloojaid, ikoonidelgi on vaid rahanumber küljes. Teine peatub pikalt ja põhjalikult kunstiajalool, ja samas kirjutab huvitavalt lahti ka metallitöö meistri kutse. Või siis koolid ja õpetajad, Afanasjevil on õpetajad rumalad võimutruud otukesed, Laigna avab ka tõsiusklike stalinistide nägemusi „HO“ vaatenurgast. Üks autor mainib kutsekoole vaid paigana, kust kergemeelseid tüdrukuid võimumeeste saunsuvilasse kutsuda, teine kirjeldab tänulikkusega kutsekooli õhkkonda ja õpetajaid, kes noormehi korrektseteks oma ala meistriteks arendasid. Ühesõnaga, üks jääb kinni kehamahladesse, teine keskendub vaimu paremaks saamisele ja vastavalt sellele, mis on fookuses, kujuneb ka teose üldine helistik.
Lõppsõnaks: „Serafima ja Bogdan“ annab suurepärase pildi ühe Eesti piirkonna elust nõukogude perioodil, kuid kahjuks keskendub selle käigus vaid animaalsele poolele, mõjudes seeläbi justkui Tammsaare „kõhuvalukirjandus“. Võrdlus Tammsaare „Tõe ja Õigusega“ on mitmes varasemas retsensioonis läbi jooksnud, kuid sellel tasemeni „Serafima ja Bogdan“ kahjuks ei ulatu- sest pool inimloomusest on jäänud puudu. Elu mõte, ehk areng ja püüdlemine parema homse poole- need on asjad, mis teevad „Tõest ja Õigusest“ ning „Maa õnnistusest“ ajaproovile vastupanevad klassikateosed ja mis „Serafimast ja Bogdanist“ puudu jääb.
Täielikuma pildi saamiseks Eesti elust 1946–1990 soovitan samal ajal lugeda ka Einar Laigna lugu, mis omakorda keskendub põhiliselt sellele kõrgemale tõusmise teele.
Autor on ilmselgelt põhjalikult kursis kogu vanausuliste looga Peipsiveeres, sest faktilisi ebatäpsusi praktiliselt ei esine ja eri aastakümned peegelduvad tõepäraselt ka süžees, alates pärastsõjajärgsest vägivallast kuni kuuekümnendate põllumajanduse „õitsenguni“, olemas on ka kurgikasvatuse saaga kuni kasvuhoonete lagunemiseni 1990.-ndatel ja samuti kala-ja vanavaraga hangeldamised. Need asjad on kõik olnud ja materjal sobib Peipsiveerest huvitatutele täiesti korraliku ülevaate andmiseks, isegi kalapüügibrigaadid Laadogal on välja toodud. Põhjaliku olustiku tundmist on kiitnud ka kõik senised retsensioonid, käesolevaga katsun avada külgi, millele varem pole tähelepanu pööratud.
Taustast rääkides on probleemiks ehk Nõukogude võimu ületähtsustamine vanausuliste maailma lõppemise teemal: sel ajal küll probleemid võimendusid, ent esinesid tegelikult juba varem, käidi laatadel ja ehitustöödel ja pärast joodi ja kakeldi juba enne ja pärast Vabadussõdagi. Samuti on juba kolmekümnendatel kirjeldatud, et vanausuliste külades hoiti rohkem punalindi meeste poole ja nendega liituti, Eesti vägede hulgas võitlemisest pole eriti kuulda olnud. Ehk see rahumeelsus ja vagadus, teisalt tänulikkus vanausuliste tagakiusamiste eest päästnud Eesti ja eestlaste suhtes, oli põlvkondade kaupa lahjenenud juba 1917. aastal, ei murenenud see maailm sugugi mitte just Nõukogude ajal. Sel teemal on asjalik lugemine J. Hiiemetsa 1933. a magistritöö (http://www.virumaa.ee/ilmasoda-ja-rev...).
Teisalt osade vanausuliste jumalakartlikkus ja pühendumine paremaks saamisele jätkus erinevalt „Serafimas ja Bogdanis“ kujutatust ka nõukogude ajal (Kükita palvela näiteks ehitati kohalike poolt taas üles kurikuulsal 1949. aastal, polnud see aeg sugugi nii usuvaenulik, et keegi ei julgeks kirikuski käia). Tausta avades jäävad mõned seigad ka segaseks, kuid on ilmselgelt autori isiklikud mälestused ja seetõttu justkui võõrkehadena teksti põimitud. Näitena olgu nimetatud see eestlastest suvitajale püssi kätte surumise-vaatemäng, mille seos kogu ülejäänud faabulaga oli nõrk.
Teose teine kiht ehk vanatestamentlik kättemaksusaaga on kahjuks nõrgem. Juba esimene kättemaksuakt Raimondi poolt on ülelihtsustatult esitatud, pannes seega kogu edasise fabuleeringu alustalad vankuma. Ei mõju usutavalt, et pärastsõjajärgses metsarikkas piirkonnas miilitsamees kahe nii väikese põhjuse peale sellise verise kättemaksu korraldada tihkaks. Seda eriti piirkonnas ja inimeste keskel, kus ta plaanib pensionini oma päevi õhtusse veeretada. Ja et hiljem omakorda temale kättemaks nii raske ja vaevaline on, see mõjus kunstlikult.
Põhiline probleem on aga keskendumine vaid inimeste ja tegelikkuse madalamale poolele. Juhuse tahtel ostsin koos „Serafima ja Bogdan“-iga korraga raamatu „In manibus portabunt: kätel kantud. Einar Laigna lugu“, kus lehekülgedele 16–17 asi kenasti kokku võetakse: „Nii et ammu enne Darwinit oli täheldatud inimolendi kahesugust arenguvõimalust: kas kõrgema vaimsuse ja valgustatuse poole, mida tähistavad tähed HO, või degeneratsiooniliin, alla, ahvistumise poole, mida tähistavad tähed MO. Nii ongi siis sõnas homo antud need kaks liikumisvõimalust. /---/ Kultuur ehitub arhetüübile: üks on vaevarikas tee valgustatud jumalikkuse poole, mis sünnitab kultuuri ja teine on ahv-arhetüübi, labastumise ja minnalaskmise tee. Teisisõnu – esimeses püütakse kõike bioloogilis-animaalset allutada tahte läbi mõistuse ja teadmiste valitsuse alla. /---/ Nende arenguliinide võitlus ongi maailma ajalugu. See on ka küsimus igale inimesele- kes oled sina? Kas sa valid vaevarikka tee, hoides silme ees kõrget ideaali? Või mugava tee, sest allakäiguks ei ole pingutust vaja?“.
Serafima ja Bogdan“-is on kõik inimelu aspektid püüdlikult olemas, nii inimeste tegemist kui ka nonde suremist kirjeldatakse eluliselt, kuid oluline osa reaalsusest on kahjuks jäänud kajastamata: just see „HO“ või kõrgemale püüdlemise joon on üllataval kombel täiesti puudulik. Või olgu, teoses on küll oma püüdlustes kuhugi jõudvad tegelased, kuid kuna nende arengutee kirjeldamine paistab olevat käinud autorile üle jõu, on nad vaid harvade pintslitõmmetega maalitud udused kõrvaltegelased: helilooja Razboinikov ning orientalist Linnart. Peategelased ise olid madalad ja loomalikud, enda arendamisega tegelesid nendest ainult Bogdan ja Olimp, kes selle käigus küll kuhugi ei jõudnud. Muidu realistlikus raamatus pole usutav see, et pingutamine on mõttetu, nagunii kuhugi ei jõua. Igas sootsiumis on alati keegi, kes edasi püüdleb ja teistele justkui majakana mõjub- ja jõuab ka edasi. Bogdani teadmamehelikkuski on madaldatud loomalikkuseni, jah, valitseb küll oma keha, kuid ei jõua ometi vägivallatuse ja rahumeelsuseni, saab suhteliselt mõttetu lõpu. Oskas küll kätega ravitseda, ja orientaalseid tarkusi iseõppijana pomiseda, kuid samas suksutas naiivseid tudengipiigasid. Sama lugu teose ainukese sügavuti uskliku vanausulise, Olimpiga. Ka tema pingutused on mõttetud ja jooksevad liiva, on justkui tühi tuule tagaajamine (Olimpi kabel laguneb ka lõpuks ära).
Vaid madalusele keskendumine ja seeläbi Laigna lähenemisega vastandumine paistab silma igas võimalikus aspektis, millest juttu tuleb. Olgu näiteks toodud kasvõi suhtumine loomingusse- ühel autoril pole ühtegi oma ala meistrit portreteeritud, ei Peipsiveere kalureid, ehitusmeistreid, käsitöölisi, ikoonimaalijaid, kirjanikke, heliloojaid, ikoonidelgi on vaid rahanumber küljes. Teine peatub pikalt ja põhjalikult kunstiajalool, ja samas kirjutab huvitavalt lahti ka metallitöö meistri kutse. Või siis koolid ja õpetajad, Afanasjevil on õpetajad rumalad võimutruud otukesed, Laigna avab ka tõsiusklike stalinistide nägemusi „HO“ vaatenurgast. Üks autor mainib kutsekoole vaid paigana, kust kergemeelseid tüdrukuid võimumeeste saunsuvilasse kutsuda, teine kirjeldab tänulikkusega kutsekooli õhkkonda ja õpetajaid, kes noormehi korrektseteks oma ala meistriteks arendasid. Ühesõnaga, üks jääb kinni kehamahladesse, teine keskendub vaimu paremaks saamisele ja vastavalt sellele, mis on fookuses, kujuneb ka teose üldine helistik.
Lõppsõnaks: „Serafima ja Bogdan“ annab suurepärase pildi ühe Eesti piirkonna elust nõukogude perioodil, kuid kahjuks keskendub selle käigus vaid animaalsele poolele, mõjudes seeläbi justkui Tammsaare „kõhuvalukirjandus“. Võrdlus Tammsaare „Tõe ja Õigusega“ on mitmes varasemas retsensioonis läbi jooksnud, kuid sellel tasemeni „Serafima ja Bogdan“ kahjuks ei ulatu- sest pool inimloomusest on jäänud puudu. Elu mõte, ehk areng ja püüdlemine parema homse poole- need on asjad, mis teevad „Tõest ja Õigusest“ ning „Maa õnnistusest“ ajaproovile vastupanevad klassikateosed ja mis „Serafimast ja Bogdanist“ puudu jääb.
Täielikuma pildi saamiseks Eesti elust 1946–1990 soovitan samal ajal lugeda ka Einar Laigna lugu, mis omakorda keskendub põhiliselt sellele kõrgemale tõusmise teele.
July 15, 2019
Kui siin saaks raamatuid hinnata ka poole tärni kaupa, oleks minu hinne 4,5.
Raamat muidugi meeldis. Võib-olla sellepärast, et ammu ei ole Eesti kirjanduses midagi nii eepilist või saagalikku kirjutatud, võibolla sellepärast, et nõuka-aja kirjeldused ei ole olnud niilaiahaardelised, ei tea.
Viie tärniga aga ei hinda ma seda teost nende lapsikute alamärkuste pärast. Lihtsalt ei meeldi selline titetamine. Näiteks, saan ju isegi aru, et mõeldakse Stalinit, kui on nali vuntside kohta (seda enam, et paar lauset eespool oli mainitud, et seinal rippus Stalini pilt), mulle ei ole vaja seletada, mis on "Internatsionaal" jne jne. Kõik need kommentaarid võivad tulevase põlvkonna jaoks lugemist hõlbustada, aga minule mõjuvad kui tõkked, mõnusa lugemisrütmi võtavad maha.
Raamat muidugi meeldis. Võib-olla sellepärast, et ammu ei ole Eesti kirjanduses midagi nii eepilist või saagalikku kirjutatud, võibolla sellepärast, et nõuka-aja kirjeldused ei ole olnud niilaiahaardelised, ei tea.
Viie tärniga aga ei hinda ma seda teost nende lapsikute alamärkuste pärast. Lihtsalt ei meeldi selline titetamine. Näiteks, saan ju isegi aru, et mõeldakse Stalinit, kui on nali vuntside kohta (seda enam, et paar lauset eespool oli mainitud, et seinal rippus Stalini pilt), mulle ei ole vaja seletada, mis on "Internatsionaal" jne jne. Kõik need kommentaarid võivad tulevase põlvkonna jaoks lugemist hõlbustada, aga minule mõjuvad kui tõkked, mõnusa lugemisrütmi võtavad maha.
February 3, 2021
külaelu enam niivõrd ei ahvatle; ja oli õhtuid, kui sundisin end edasi lugema, sest uni ei tõotanud tulla just lilleline. Ja ehk see paisuv hirm lõpu ees tekitaski tunde, et ma pole kindel, kas mulle ikka meeldib see raamat või et kas tahangi lõpuni jõuda. Aga meeldis! Paneks nüüd selle raamatu pidulikult riiulisse ,,Seltsimees lapse" ja ,,Seitsmenda rahukevade" vahele.
October 9, 2018
Väga paks ja muidu ka massiivne raamat vääriks pikka ja väga põhjalikku arvustust. Ja õigupoolest ei ole sellele romaanile midagi eriti ette heita. Võibolla vaid seda, et tegelased kohati ei eristunud, olid üsna üheülbalised (mõningate eranditega), aga samas – inimesed kipuvadki üsna sarnased olema. Kirjeldamiseks valitud võte näidata külaelu justkui dokumentaalfilmina, millele kõiketeadev jutustaja loeb asjatundlikult-neutraalselt teksti peale, tekitas kummastust, aga võibolla see stiil ka õigustas end. Siis häiris mind see lakkamatu nikujutt, aga eks see ole ka maitse asi. Ärritas tegelikult, et ei olnud peaaegu ühtki tegelast kes poleks olnud hull, joodik, liiderdaja või tainapea. Mõtlesin tükk aega kuidas seda kõike kokku võtta – ja jõudsin järeldusele, et raamat ei meeldinud mulle. Objektiivselt hästi kirjutatud, suur ja põhjalik töö tehtud, leidlikult stseene lavastatud, tipp-topp, aga ikkagi...
October 17, 2018
Olen natuke pettunud. Ühelt poolt on ju ikkagi väga hästi kirjutatud ning sisaldab mitmeid häid ja vaimukaid leide, aga teisalt on auhinnatud ilukirjanduse kohta liiga nõrk - tegelased on skemaatilised, ühtne ja tugev sužeeliin puudub (kättemaksu-teema kandva liinina on mu meelest nõrk ja ebaveenev) ja see üritus haarata tervet küla ja mitut põlvkonda käib autoril natuke üle jõu. Algus oli väga tugev, aga mida edasi, seda rohkem hakkab asi laiali valguma. Ja lõpp - see oli juba päris liiga palju üle võlli. Oleks vist kasuks tulnud seda asja natukene rohkem tihendada ja toimetada, oleks parema tulemuse saanud.
May 28, 2019
mida rohkem ma selle raamatu arvustusi lugesin, seda vähem ma teda lugeda tahtsin; aga lugemata jätta ka ei saanud.
pärast nentisin kergendusega, et polnudki nii hull. vähemalt õppisin vanausuliste kohta palju, ja see külaelanike olmeporno oli tegelikult päris lõõgastav lugemine. lõpuks jälgisingi huviga põhiliselt seda, mis raamatu alguse noorukitest-noorikutest ja nende lastest ja lastelastest saab. keskne kättemaksuintriig jäi sellega võrreldes pigem taustale mu jaoks.
ilma Eesti ajaloo teemaliste loeng-lõikudeta oleksin mina isiklikult päris hästi hakkama saanud, aga ju on see raamat kirjutatud klassikaks järeltulevatele põlvedele, kes enam ei saa, nii et las nad siis olla.
pärast nentisin kergendusega, et polnudki nii hull. vähemalt õppisin vanausuliste kohta palju, ja see külaelanike olmeporno oli tegelikult päris lõõgastav lugemine. lõpuks jälgisingi huviga põhiliselt seda, mis raamatu alguse noorukitest-noorikutest ja nende lastest ja lastelastest saab. keskne kättemaksuintriig jäi sellega võrreldes pigem taustale mu jaoks.
ilma Eesti ajaloo teemaliste loeng-lõikudeta oleksin mina isiklikult päris hästi hakkama saanud, aga ju on see raamat kirjutatud klassikaks järeltulevatele põlvedele, kes enam ei saa, nii et las nad siis olla.
April 6, 2018
Alguses ei meeldinud üldse. Ilmselt on mul 40- 50 datest väike üledoos - Seltsimees laps, Litsid, Tuulepealne maa...
Palju keeruliste nimedega tegelasi, kes lõpuks olidki sassis. Tegelaste kujutamine skemaatiliselt ja pealiskaudselt.
Saan aru, miks auhinnatud: ühe kultuuri saaga, põlvkonna lugu, agailukirjanduseks nõrk.
Aga edenedes hakkas meeldima ja suurem pilt ja lugu muutus arusaadavaks.
Auhinda väärt raamat
Palju keeruliste nimedega tegelasi, kes lõpuks olidki sassis. Tegelaste kujutamine skemaatiliselt ja pealiskaudselt.
Saan aru, miks auhinnatud: ühe kultuuri saaga, põlvkonna lugu, agailukirjanduseks nõrk.
Aga edenedes hakkas meeldima ja suurem pilt ja lugu muutus arusaadavaks.
Auhinda väärt raamat
October 28, 2019
Peamine kättemaksulugu mind isegi väga ei kõnetanud, aga kõik muu selles raamatus sobis mulle väga hästi. Seosed ajalooga, asukoha kirjeldused (peaks ikka Emajõe delta kunagi üle vaatama) ja kõige rohkem kirjutamisstiil jätsid sügava mulje.
September 16, 2019
Milleks selline räme vägivald ja läbinisti halb karakter? Kahjuks ei olnud minu jaoks usutav.
Displaying 1 - 30 of 95 reviews