Tolppa-apina on kulttieteokseksi nousseen Juoppohullun Päiväkirjan jatko-osa. Kirjan päähenkilö Juha Berg seikkailee seksinälkäisten naismatkustajien, itsestään syttyvien ryssien ja huumerikollisten parissa. Kuvioista eivät toki ole poistuneet vanhat ryypykaveritkaan: Idioottimainen läskivuori Kristian ja sotahullu sadistipervoilija Mikael.
Vaan miten pärjää palveluammatissa karski suomalainen mies, joka ei kuuntele vittuilua keneltäkään.
Vuorineni "Joomahullu päevaraamat" on omas vallas üsna kultuslik juba praeguseks, ropp ja roojane lugu ühest soome joodikmehest, kes joob ja hoorab käigest jõust. Olen seda raamatut ikka päris mitu korda lugenud, kuna raamat on täis väga mahedat ja vulgaarset huumorit, millel puudub igasugune taktitunne. "Tulba-ahv" on sama seeria teine raamat - ning ega mingis mõttes ei olegi siin rohkem midagi ütelda. Olen ka järge varem lugenud, kuna tekkis tahtmine lugeda raskemate raamatute vahele midagi kergemat, siis haarasin raamaturiiulist kõnealuse vihikukese.
Sest Juha Vuorinen jätkab sama liini, mingis mõttes ongi tegu täpselt sama looga, mis on lihtsalt sattunud kahte köitesse. Peategelase Juha Bergi sõbrad Miikael ja Kristian on seni alles, Berg on seekord otsustanud tööle minna ning sõidab taksot, seega kohtab siin värvikaid kundesid ilutulestikku vedavatest venelastest kuni kuumade naisteni, kes otse loomulikult Juhale kaela langevad. No tavaline täispaukvärk, mis sobib hästi neile, kelle huumorimeel kannatab ebasünnist ja rüvedat killurebimist. Mulle meeldis väga, eks suts lahjem oli kui esimene, aga endiselt mõnus lugeda.
Mälu järgi edasi läks sari allamäge. St selline huumor töötab mu jaoks siis, kui on omamoodi vaakumis ja pigem elukauge. See, kuidas Berg pere loob ja mis siis edasi saab - ei ole enam minu стакан. Aga esimesed kaks raamatut lõbusat napsuvõtmist maitsevad hästi.
Hieman parempi ensimmäistä osaa. Kirjoittaminen oli nyt aika jouhevaa ja ... en oikein tiedä oliko syynä päiväkirjamaisuuden poissaolo. Enkä oikein tiedä pidinkö siitä vai en. Jotenkin tuntui varsinkin alkukirjasta erikoiselta kun ensimmäinen osa oli kuitenkin päiväkirja. En oikein pääse tästä selvyyteen. Tätä osaa en ole aikaisemmin lukenutkaan.
Kirja sijoittuu Helmet- haasteessa 2023 kohtaan numero 48. Kaksi kirjaa, joiden tarinat sijoittuvat samaan kaupunkiin tai ympäristöön. Pariksi tälle luin juoppiksen ensimmäisen osan.
Kuin ylipitkä kaksimielinen vitsi. Olihan siellä hauskaakin juttua seassa, mutta mitä pidemmälle kirja eteni, sitä väsyttävämmäksi ja itseään toistavaksi lukeminen kävi ja taso jutuissa laski noin muutenkin.