Rahvusvaheline mees

by Mihkel Mutt

Katsugu lugeja end mõelda tagasi 1991. aastasse, kui Lennart Meri oli Savisaare valitsuse välisminister. Katsugu mõelda end Toompeale, kus paiknes toonane välisministeerium.
See oli raske aeg.
Nagu ütles Lennart Meri, me pidime üheaegselt majas elama ja samas seda alles ehitama. Taas pidi endalt küsima: kust me tulime ja kuhu läheme? Eestisse tekkisid uued poliitikud, paraku väga erineva tagamaaga. Täna on Eesti ammu ÜROs, on NATOs ja Euroopa Liiduski.
See raamat on aegadest, kus Eesti tegi selles suunas alles esimesi samme. Ja nende sammude astujatest. See aeg tundub väga kaugel olevat, nagu lapsepõlv, ühes oma koomiliste ja tundeliste külgedega. Ometi - sinna pole veel paarikümmet aastatki. Mitmed selle aja kangelased on praegugi veel täies jõus. Siiski, kui lugeja arvab ära tundvat mõne praeguse tegelase prototüübi, suhtugu ta sellesse ettevaatlikult, sest ajalugu ja ilukirjandus pole kunagi üks ja seesama.
Siiski, ärgake, vanad varjud!

Genres: Fiction

205 pages, Paperback

First published January 1, 1994

About the author

Mihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.

Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia

From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.

Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)

He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.

Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.

Reviews

[Rasmus Made · Rating 4 out of 5]

Üks kõige vaimukamaid raamatuid, mida viimaste aastate jooksul lugenud

[Helin Puksand · Rating 3 out of 5]

Irooniline ja vaimukas raamat üheksakümnendate alguse välisministeeriumi tööst ja ametnikest ning Eesti taasiseseivumiseni jõudmisest. Ilmselt jääb see raamat noorematele inimestele arusaamatuks, kuid kes tollel ajal elasid Eestis, tunnevad kindlasti palju äratundmisrõõmu. Peategelase ülemuse prototüübiks oli Lennart Meri, Mihkel Mutt ise oli ilmselt Fabian.
Igal juhul mõnus lugemine. :)

[Sulev Reisberg · Rating 1 out of 5]

Kui muidu mulle Mihkel Muti iganädalased juhtkirjad anno domini 2025 Sirbis täitsa meeldivad, siis nii nigelat asja kui "Rahvusvaheline mees" lugemiseks küll kellelegi ei soovitaks. No ma saan aru, et see üritab kajastada 1990. aastate välisministeeriumi tegevusi ja selles pulbitsenud eri kultuuride ning põlvkondade katelt mingisuguses humoorikas võtmes, kasutades prototüüpidena ka läbinähtavalt tuntud inimesi (nt Lennart Meri ja Mutt ise) ja näidates, milliste käepäraste koduste pottide-pannidega Eestist maailmapoliitikat pidi tegema, aga Muti tollane absurdihuumor (raamat ilmus 1994) ei näe tänasel päeval enam vaimukas välja. Mul oli pidevalt väga raske end edasi lugema sundida. Ja mis värk see on, et kõik päris koha- ja isikunimed tuleb asendada mingisuguste totakate asendusnimedega? Seejuures ei suudeta jääda stiilipuhtaks - Fabian, Rudolfo, Paks, Mats McDonalt, Koerapuu, Griša, Lully, Erwin Eeljõe, Paap Siidermeier jne? Võib-olla 1990. aastate elu oligi nii masendav, et selline tekst näis toona naljakas? Raamatu teises pooles kirjeldatav "missioon" Ameerika Ühendriikidesse läheb tsipa paremaks, kandes veidi ka ajaloolist dokumentaalset väärtust.

[Ele · Rating 4 out of 5]

Mihkel Muti sarkastiline stiil on omamoodi mõnus. Eriti sobib see aga kirjeldamaks varaseid 1990-daid, kui Eesti riik alles võitles selle eest , et teda mitte üksnes de jure, vaid ka de facto tunnustataks. Sest de jure oli meid juba ligikaudu viiskümmend aastat tunnustatud, aga kasu ei olnud sellest midagi.
Kuigi raamatus kasutatakse varjunimesid, tunneb ilmeksimatult ära tollal välisministriks olnud Lennart Meri. Mihkel Mutt oli tema nõunikuks ja küllap teab hästi, milline ta inimesena oli. Ma kadestan neid inimesi, kes Meriga koos said töötada. See oli rakse, aga ka eriline aeg, mis vajas sellist uskumatult julget erudiiti. Ülejäänud tegelased raamatust on äratuntavad võib-olla välisministeeriumi töötajatele, aga võhikule jäävad nende prototüübid tundmatuks.
Hämmastavad olid kirjeldused välisvisiitidel käimisest ajal, kui raha ei olnud ja ööbida tuli ühe-tärni-hotellides. Hommikusöögiks ei olnud aga isegi kohvi võimalik tellida, tuli piirduda jääveega.
Meri ise ja tema ümber olnud inimesed tegid oma tööd ennastsalgavalt, isegi perekonnad lagunesid. Merile ei meeldinud tegelikult, kui täideti mõttetuid korraldusi, mille täitmine ei olnud võimalik. Ometi andis ta ka selliseid korraldusi oma alluvatele. Ja mitmeid kordi käib raamatust läbi Meri ütlus: "Vabadussõjas puhkepause ei olnud."

[Linda · Rating 3 out of 5]

“ Ühelt poolt kirus Fabian saatust, et ta oli sündinud rahva hulka, kes kõneles keerulist isevärki keelt, millega polnud kusagil mujal maailmas midagi peale hakata.
Samas - tänu sellele eksisteeris üks nauding, mida ei tundnud teised, suuri keeli kõnelevad rahvad. Seda naudingut tundis Fabian siis, kui ta tuli kusagilt kaugelt tagasi koju. […], alati on peenemaid nüanse mida ta pole suuteline võõras keeles päris täpselt väljendama. […]
Ja on asju, mida sai väljendada täpselt ainult emakeeles. ”[146]

[Roger · Rating 5 out of 5]

Minule see raamat meeldis. See on lugu persoonidest, kes on südamega asja juures ja lülitavad Eestit maailmasüsteemi. Värvikad peategelased kogu oma täiuses, huvitavad kõrvaltegelased ja väga mõnusalt ülekeeratud analooge täis raamat.

[Madis Järvpõld · Rating 2 out of 5]

Mida raamat edasi, seda loetavamaks minu jaoks muutus, aga üldine stiil oli keeruline vastu võtta.

[Jane Tiidelepp · Rating 3 out of 5]

Hästi kirjutatud, ei saa salata, kuid miski häiris. Võibolla üldine ironiseeriv ja alandav hoiak teatud inimtüüpide suhtes.

[Järvi · Rating 4 out of 5]

Sürrealistlik poliittriller, või ehk siiski hüperrealistlik

[Vairo · Rating 1 out of 5]

Tundub olevat iroonia 90-ndate alguse Eesti elu teemal, aga mulle ei tekitanud vaimustust selline stiil, jätsin lugemata.

[Taavi Tuisk · Rating 4 out of 5]

Groteskne versioon Eesti taasiseseisvumisest.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Ah, kui hea raamat, mõnuga võtsin teist korda ette, kunagi varem olen ka lugenud. Lennart Merist inspireeritud tegelase fluidum oli see, mida ma mäletasin aastate tagant ja mis taas uuesti lummas. Tantsimist on väga lihtne ette kujutada, geniaalne võte. Ja mõjub väga usutavalt, kuidas „Boss“(ehk välisminister) jutujätkuks õhku hüppab ja mõne tantsupartii oma sõnade saateks lendu laseb... Kaera-Jaan USA presidendiga ja kasatšokk venelastega! Just sellepärast ongi meil kirjandus, et selliseid nalju teha. Teatrilavale seda niisama lihtsalt ümber ei pane, kuigi oma peas kujutan imehästi ette seda õhku tõusnud tantsu- ja jutumeest.
Aga lisaks heale huumorile on "Rahvusvaheline mees" ajalooaineline lugu aastatest 1990-1991, mil Mihkel Mutt töötas meie üleminekuriigi välisministeeriumis. Märts 1991 oli ka päriselt nn missioon läände, reis, mille jooksul oli Eestil vaja välja murda endise liiduvabariigi staatusest. Meie ette kuvatakse pilt: bordelli bidee peale on asetatud diplomaadikohver, selle peal kirjutati Eesti iseseisusdeklaratsioon. Ja USA poliitikud arutavad meie asja kõrvuti pissuaaris soristades. Muidugi on see kõik liialdus, aga mingi suund on arvatavasti tõene.
Näiteks: kas me tegelikult andsime rahvana sõna, et sööme seepi, ja siis sõimegi? No mitte päris nii, eksole. Aga mõnes mõttes sõime ju küll. Minule meenub mingi imelik hall šokolaad, mis hammaste külge kinni jäi. Enamvähem söögiseep, anno 1991.
Oluline kõrvaltegelane on raamatus ka peaminister „Paks“ ehk Edgar Savisaar oma tänavakaagi-hoiakuga. Ja välisreisidel on meestel kaasas „meie oma Eesti KGB“, kes jääb isegi vahel preemiast ilma, nii eestimeelne mees!