What do you think?
Rate this book
Russki Mir: Guerra o Pace?
Šveitsis elav vene kirjanik Mihhail Šiškin (sünd. 1961) esitab selles esseekogumikus üsna valusaid küsimusi. Kuidas armastada kodumaad, mis käitub koletisena? Kas Venemaa pääseb lõpuks välja diktaatorikultuse ja orjamentaliteedi nõiaringist ning võtab omaks euroopalikud väärtused? Mis need viimased aga õigupoolest on? Vastuseid otsides vaatleb autor nii kaugemat ajalugu kui ka oma lähedaste saatust eelmise suurema sõja eel, ajal ja järel. Eelmise? Jah, sest see, mida pidasime rahuks, oli tegelikult juba uus sõda.
368 pages, Paperback
First published January 1, 2019
91 people are currently reading
1232 people want to read
About the author
Mikhail Shishkin
23 books251 followersMikhail Pavlovich Shishkin (Russian: Михаил Павлович Шишкин, born 18 January 1961) is a Russian writer.
Mikhail Shishkin was born in 1961 in Moscow.
Shishkin studied English and German at Moscow State Pedagogical Institute. After graduation he worked as a street sweeper, road worker, journalist, school teacher, and translator. He debuted as a writer in 1993, when his short story "Calligraphy Lesson" was published in Znamya magazine. Since 1995 he has lived in Zurich, Switzerland. He averages one book every five years.
Shishkin openly opposes the current Russian government, calling it a "corrupt, criminal regime, where the state is a pyramid of thieves" when he pulled out of representing Russia at the 2013 Book Expo in the United States.
Shishkin's books have been translated into more than ten languages. His prose is universally praised for style, e.g., "Shishkin's language is wonderfully lucid and concise. Without sounding archaic, it reaches over the heads of Tolstoy and Dostoevsky (whose relationship with the Russian language was often uneasy) to the tradition of Pushkin." He deals with universal themes like death, resurrection, and love. Shishkin has been compared to numerous great writers, including Anton Chekhov, Vladimir Nabokov and James Joyce, while he admits to being influenced by Chekhov along with Leo Tolstoy and Ivan Bunin, saying "Bunin taught me not to compromise, and to go on believing in myself. Chekhov passed on his sense of humanity – that there can’t be any wholly negative characters in your text. And from Tolstoy I learned not to be afraid of being naïve."
Mikhail Shishkin was born in 1961 in Moscow.
Shishkin studied English and German at Moscow State Pedagogical Institute. After graduation he worked as a street sweeper, road worker, journalist, school teacher, and translator. He debuted as a writer in 1993, when his short story "Calligraphy Lesson" was published in Znamya magazine. Since 1995 he has lived in Zurich, Switzerland. He averages one book every five years.
Shishkin openly opposes the current Russian government, calling it a "corrupt, criminal regime, where the state is a pyramid of thieves" when he pulled out of representing Russia at the 2013 Book Expo in the United States.
Shishkin's books have been translated into more than ten languages. His prose is universally praised for style, e.g., "Shishkin's language is wonderfully lucid and concise. Without sounding archaic, it reaches over the heads of Tolstoy and Dostoevsky (whose relationship with the Russian language was often uneasy) to the tradition of Pushkin." He deals with universal themes like death, resurrection, and love. Shishkin has been compared to numerous great writers, including Anton Chekhov, Vladimir Nabokov and James Joyce, while he admits to being influenced by Chekhov along with Leo Tolstoy and Ivan Bunin, saying "Bunin taught me not to compromise, and to go on believing in myself. Chekhov passed on his sense of humanity – that there can’t be any wholly negative characters in your text. And from Tolstoy I learned not to be afraid of being naïve."
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 163 reviews
December 14, 2024
Excelentă
January 31, 2025
https://substack.com/@ramonaboldizsar...
De citit. “Noi, generația vie, suntem o mănușă, iar istoria este mâna”, spune Mihail Șișkin. Aici vorbește despre istoria țării sale și ce crede că a determinat și concentrat comportamentul care a dus la dezastrul și dezastrele actuale pe care le cunoaștem. Aka războiul în formele sale multiple, inclusiv cel hibrid & concentrat pe manipulare și propagandă în mediul virtual.
“Cultura eșuează întotdeauna”, spune Șișkin, “atunci când începe războiul” și nu e prima oară când ne întâlnim cu ideea (realitatea) conform căreia lupta pentru supraviețuire acaparează orice alte interese.
Vorbește despre lupta pentru demnitate (uneori plătind un preț prea amar nu ca s-o dobândim, ci pur și simplu ca să îi descriem necesitatea, să ne exprimăm apartenența la ceea ce unii ar numi o trăsătură umană) & dorința de libertate care survin în urma educației; despre separarea celor două populații din țara sa (ca mentalitate, ceea ce poate își va găsi o rezonare un pic cam prea clară în România). În fine, despre democrație și Europa - și cât de pregătită este sau nu să și-o apere.
E foarte clară și pertinentă, pe alocuri tulburătoare, cu câteva trimiteri biografice greu de ignorat.
De citit. “Noi, generația vie, suntem o mănușă, iar istoria este mâna”, spune Mihail Șișkin. Aici vorbește despre istoria țării sale și ce crede că a determinat și concentrat comportamentul care a dus la dezastrul și dezastrele actuale pe care le cunoaștem. Aka războiul în formele sale multiple, inclusiv cel hibrid & concentrat pe manipulare și propagandă în mediul virtual.
“Cultura eșuează întotdeauna”, spune Șișkin, “atunci când începe războiul” și nu e prima oară când ne întâlnim cu ideea (realitatea) conform căreia lupta pentru supraviețuire acaparează orice alte interese.
Vorbește despre lupta pentru demnitate (uneori plătind un preț prea amar nu ca s-o dobândim, ci pur și simplu ca să îi descriem necesitatea, să ne exprimăm apartenența la ceea ce unii ar numi o trăsătură umană) & dorința de libertate care survin în urma educației; despre separarea celor două populații din țara sa (ca mentalitate, ceea ce poate își va găsi o rezonare un pic cam prea clară în România). În fine, despre democrație și Europa - și cât de pregătită este sau nu să și-o apere.
E foarte clară și pertinentă, pe alocuri tulburătoare, cu câteva trimiteri biografice greu de ignorat.
February 8, 2023
Vaikka Sishkin kertoo mielestäni hyvin Venäjän historian vaiheista, on tämä melko asenteellinen teos. En tiedä mikä tässä oli pointtina. Toisaalta tulee tunne, että Venäjällä ei voi olla mitään hyvää ja toisinaan olin huomaavinani toivon pilkahduksen rivien välistä.
Venäjän kansa jaetaan kolmeen osaan: älyllisesti jälkeenjäänyt ja köyhä enemmistö (joka on kuin orjajoukko, joka ei kykene itsenäiseen ajatteluun), valistunut keskiluokka (eurooppaa rakastavat aristokratit, aktivistit ja toisinajattelijat), rikkaat ja valtaapitävät roistot, jotka orjuuttavat kansaansa ja raiskaavat maataan. Sishkin on tätä käsittämätöntä "demokratiaa ei venäjällä ole koska mongolit" koulukuntaa. Hän ihailee sellaista Eurooppaa, jollaista ei ole eikä ole koskaan ollutkaan, taitaa jossain kohtaa myöntääkin tämän. Hän ei muista tai ei tiedä, että eurooppalaisen demokratian kehitys on kestänyt yli 300v. Venäjä lähti tälle linjalle vasta 90-luvulla. Asioita on siis yksinkertaistettu aivan liikaa mielestäni. Tämä oli pintapuolista kerrontaa, jolla ei tavallaan ollut juuri mitään sen syvällisempää annettavaa. Svetlana Aleksijevitš on kirjoittanut paljon parempia kirjoja venäläisistä ja ex-neuvostoliittolaisista ja heidän sielunmaailmaastaan. Hänen kirjoistaan saa paljon paremman käsityksen siitä, mikä oikeasti mättää. Ihmiset ovat yksinkertaisesti luovuttaneet.
Joitakin asiavirheitäkin oli esim. kun puhutaan siitä paljon jankatusta amerikkalaisten lupauksesta, ettei nato laajene. Tästä on julkaistu vastikään erinomainen teos Not One Inch (M. E Sarotte). Kirjassa on yli 500 sivua ja siinä käsitellään vain yhtä asiaa: annettiinko lupausta vai ei. Arvatenkin asia ei ole niin yksinkertainen, lupausta ei annettu virallisesti mutta "annettiin ymmärtää". Mitä tästä pitäisi ajatella en tiedä, mutta Sishkin on täysin väärässä sanoessaan, että mistään sellaisesta ei koskaan ollutkaan puhetta. Tällaiset pienet asiat pilaavat lukukokemusken, koska kirjoittajan oma mielipide paistaa liikaa läpi.
Kaksi asiaa jäi erityisesti mieleen. Sishkin sanoo ettei Gorbachev koskaan halunnut Venäjälle demokratiaa vaan sosialismi 2.0:n, kerrankin joku sanoo tämän ääneen. Lisäksi harvoin kuulee, kuinka Jeltsiniä ja hänen perhettään syystäkin syytetään siitä, ettei heitä kiinnostanut demokratia vaan pelkkä valta. Putin oli Jeltsinin valitsema seuraaja. 90-luku oli kaaosta ja hirveää aikaa venäläisille. Tätä ei useinkaan lännessä haluta nähdä.
Venäjän kansa jaetaan kolmeen osaan: älyllisesti jälkeenjäänyt ja köyhä enemmistö (joka on kuin orjajoukko, joka ei kykene itsenäiseen ajatteluun), valistunut keskiluokka (eurooppaa rakastavat aristokratit, aktivistit ja toisinajattelijat), rikkaat ja valtaapitävät roistot, jotka orjuuttavat kansaansa ja raiskaavat maataan. Sishkin on tätä käsittämätöntä "demokratiaa ei venäjällä ole koska mongolit" koulukuntaa. Hän ihailee sellaista Eurooppaa, jollaista ei ole eikä ole koskaan ollutkaan, taitaa jossain kohtaa myöntääkin tämän. Hän ei muista tai ei tiedä, että eurooppalaisen demokratian kehitys on kestänyt yli 300v. Venäjä lähti tälle linjalle vasta 90-luvulla. Asioita on siis yksinkertaistettu aivan liikaa mielestäni. Tämä oli pintapuolista kerrontaa, jolla ei tavallaan ollut juuri mitään sen syvällisempää annettavaa. Svetlana Aleksijevitš on kirjoittanut paljon parempia kirjoja venäläisistä ja ex-neuvostoliittolaisista ja heidän sielunmaailmaastaan. Hänen kirjoistaan saa paljon paremman käsityksen siitä, mikä oikeasti mättää. Ihmiset ovat yksinkertaisesti luovuttaneet.
Joitakin asiavirheitäkin oli esim. kun puhutaan siitä paljon jankatusta amerikkalaisten lupauksesta, ettei nato laajene. Tästä on julkaistu vastikään erinomainen teos Not One Inch (M. E Sarotte). Kirjassa on yli 500 sivua ja siinä käsitellään vain yhtä asiaa: annettiinko lupausta vai ei. Arvatenkin asia ei ole niin yksinkertainen, lupausta ei annettu virallisesti mutta "annettiin ymmärtää". Mitä tästä pitäisi ajatella en tiedä, mutta Sishkin on täysin väärässä sanoessaan, että mistään sellaisesta ei koskaan ollutkaan puhetta. Tällaiset pienet asiat pilaavat lukukokemusken, koska kirjoittajan oma mielipide paistaa liikaa läpi.
Kaksi asiaa jäi erityisesti mieleen. Sishkin sanoo ettei Gorbachev koskaan halunnut Venäjälle demokratiaa vaan sosialismi 2.0:n, kerrankin joku sanoo tämän ääneen. Lisäksi harvoin kuulee, kuinka Jeltsiniä ja hänen perhettään syystäkin syytetään siitä, ettei heitä kiinnostanut demokratia vaan pelkkä valta. Putin oli Jeltsinin valitsema seuraaja. 90-luku oli kaaosta ja hirveää aikaa venäläisille. Tätä ei useinkaan lännessä haluta nähdä.
January 12, 2025
Am citit-o de 2 ori in decurs de câteva saptamâni. Intenționez să o recitesc de mai multe ori, pentru că reușește să ofere o prezentare concisă, dar foarte clară și ușor explicată a Rusiei.
De multe ori, am simțit nevoia să reiau anumite pagini; deși informațiile nu erau neapărat noi pentru mine, felul în care sunt expuse mi-a oferit o perspectivă proaspătă.
“In lumea occidentală, oamenii căutau o explicatie pentru aceast particularitate rusa, pentru tăria rușilor in fata tuturor urgiilor istoriei, pentru imensa lor capacitate de a suferi si inegalabila lor forță de a indura. Se vorbea chiar despre nevoia rusilor de a suferi, despre „plăcerea rusilor de a suferi". Întrucât nu s-a putut gãsi nicio explicatie plauzibila pentru perspectiva europeana, tot ceea ce era de neinteles pentru ratiunea occidentală a fost pus in mod constant pe seama misteriosului suflet rusesc, care isi ia forța din sacru si din ocult, ceea ce Occidentului rational i-a fost de multă vreme refuzat de rațiune si de bunul simt.
Bineinteles, rusilor le place sã auda reflectiile magulitoare despre misteriosul suflet rusesc. Astfel de clișee fac parte din categoria „Rusia, un basm de iarna". Când un strain face refe-rire la faimosul suflet rusesc, rușii încuviințează din cap, dar intre ei ridica din umeri.“
“Mihail Bakunin, „sufletul revolutiei ruse”, a declarat odata
la un congres de pace din Elvetia: “Nu-mi pasă de parerea oamenilor cu sentimente patriotice inguste si pline de aro-gant, eu, un rus, am protestat deschis si hotrât față Imperiul Rus. li doresc acestui imperiu tot felul de umilinte si înfrângeri, deoarece sunt convins că succesele si gloria sa au fost si vor fi intotdeauna in contradicție cu fericirea si libertatea poporului rus si a celor non-ruse, victimele si sclavii sãi." Apoi a continuat: „Deoarece consider că armata rusă este fundamentul puterii imperiului, as dori să-mi exprim deschis dorinta ca aceasta sã cunoască doar infrângeri in fiecare război pe care il va purta imperiul." Acest punct de vedere, care intelege patriotismul intr-o tara condus de dictatori ca find speranta că propria armată va fi întotdeauna de partea invinsilor, se opune patriotismului „de stat".
Bineinteles că imi doresc ca tara mea să câstige. Dar care va fi aceast victorie? Fiecare victorie a lui Hitler a fost o infrângere pentru poporul german. Pe de altã parte, căderea Germaniei naziste a fost o mare victorie pentru germanii insiști. Pentru prima dată in istoria omenirii, s-a demonstrat cum un popor se poate ridica din nou si poate trãi - farà visuri urâte de razboi.”
De multe ori, am simțit nevoia să reiau anumite pagini; deși informațiile nu erau neapărat noi pentru mine, felul în care sunt expuse mi-a oferit o perspectivă proaspătă.
“In lumea occidentală, oamenii căutau o explicatie pentru aceast particularitate rusa, pentru tăria rușilor in fata tuturor urgiilor istoriei, pentru imensa lor capacitate de a suferi si inegalabila lor forță de a indura. Se vorbea chiar despre nevoia rusilor de a suferi, despre „plăcerea rusilor de a suferi". Întrucât nu s-a putut gãsi nicio explicatie plauzibila pentru perspectiva europeana, tot ceea ce era de neinteles pentru ratiunea occidentală a fost pus in mod constant pe seama misteriosului suflet rusesc, care isi ia forța din sacru si din ocult, ceea ce Occidentului rational i-a fost de multă vreme refuzat de rațiune si de bunul simt.
Bineinteles, rusilor le place sã auda reflectiile magulitoare despre misteriosul suflet rusesc. Astfel de clișee fac parte din categoria „Rusia, un basm de iarna". Când un strain face refe-rire la faimosul suflet rusesc, rușii încuviințează din cap, dar intre ei ridica din umeri.“
“Mihail Bakunin, „sufletul revolutiei ruse”, a declarat odata
la un congres de pace din Elvetia: “Nu-mi pasă de parerea oamenilor cu sentimente patriotice inguste si pline de aro-gant, eu, un rus, am protestat deschis si hotrât față Imperiul Rus. li doresc acestui imperiu tot felul de umilinte si înfrângeri, deoarece sunt convins că succesele si gloria sa au fost si vor fi intotdeauna in contradicție cu fericirea si libertatea poporului rus si a celor non-ruse, victimele si sclavii sãi." Apoi a continuat: „Deoarece consider că armata rusă este fundamentul puterii imperiului, as dori să-mi exprim deschis dorinta ca aceasta sã cunoască doar infrângeri in fiecare război pe care il va purta imperiul." Acest punct de vedere, care intelege patriotismul intr-o tara condus de dictatori ca find speranta că propria armată va fi întotdeauna de partea invinsilor, se opune patriotismului „de stat".
Bineinteles că imi doresc ca tara mea să câstige. Dar care va fi aceast victorie? Fiecare victorie a lui Hitler a fost o infrângere pentru poporul german. Pe de altã parte, căderea Germaniei naziste a fost o mare victorie pentru germanii insiști. Pentru prima dată in istoria omenirii, s-a demonstrat cum un popor se poate ridica din nou si poate trãi - farà visuri urâte de razboi.”
June 27, 2023
Il contenuto del saggio è uno di quelli che VANNO ASSOLUTAMENTE LETTI.
Un saggio che destinato a noi occidentali per comprendere meglio cosa c'è dietro al regime russo.
Nota dolente: la traslitterazione. In un saggio mi aspetto la traslitterazione scientifica, invece in questo caso è un mix di traslitterazione scientifica, americana e tedesca.
Almeno sceglierne una sola e mantenere la coerenza interna.
Un saggio che destinato a noi occidentali per comprendere meglio cosa c'è dietro al regime russo.
Nota dolente: la traslitterazione. In un saggio mi aspetto la traslitterazione scientifica, invece in questo caso è un mix di traslitterazione scientifica, americana e tedesca.
Almeno sceglierne una sola e mantenere la coerenza interna.
June 30, 2023
Shishkin non le manda certo a dire. In questo pamphlet urla forte il suo amore per la Russia. E proprio per questo non può tacere e grida forte, tira fuori tutto quello che non va. Ci sono stralci di autobiografia e di storia del paese. Nell'introduzione, un pensiero d'affetto e un messaggio di scuse all'Ucraina.
April 6, 2023
This is an important book, for anyone who wants to understand Russia. It's a mix of personal experience and history.
There is attention for the current war in Ukraine, and Shishkin is brutally honest in his opinion and pulls no punches.
The way forward for Russia (and back into the international community) will be difficult, and there is no guarantee this road will be taken in the years to come.
You will learn a lot from this book, Shishkin is an excellent writer, it is a shame he has to write this book, that is, to educate people so that we better understand the “newspeak” from the Kremlin.
There is attention for the current war in Ukraine, and Shishkin is brutally honest in his opinion and pulls no punches.
The way forward for Russia (and back into the international community) will be difficult, and there is no guarantee this road will be taken in the years to come.
You will learn a lot from this book, Shishkin is an excellent writer, it is a shame he has to write this book, that is, to educate people so that we better understand the “newspeak” from the Kremlin.
January 31, 2025
Excepțională.
February 6, 2023
Mihail Siskinin Sota vai rauha on yksi niistä tärkeistä teoksista, jotka kuvaavat venäläistä yhteiskuntaa ja sen henkistä ilmapiiriä. Lähdeviitteistä huolimatta teos on myös kaunokirjallinen tuote, koska sen teksti on paikoitellen hyvin vahvaa. Aivan Alexander Solzenitsynin tasoiseen kirjalliseen tykitykseen Siskin ei yllä, mutta hyvin lähelle hän pääsee. Muutaman kerran teos uppoutuu venäläiseen kulttuurin siinä määrin, että sitä aihetta tarkemmin tuntemattomalle tekstin viittaukset jäävät hieman vieraaksi. Kirjassa on samoja johtopäätöksiä kuin Keir Gilesin teoksessa Venäjän sota jokaista vastaan. Pisteet 9/10.
January 1, 2025
Pyöristin nyt alaspäin kun tää oli kaiken hehkutuksen jälkeen niin suuri pettymys.
Šiškinin ajatukset vapaudesta ja demokratiasta perustuvat usein vääristyneeseen kuvaan Euroopasta sellaisena, kuin se on näyttäytynyt lähinnä länsimaisen ylivallan oikeuttavissa kolonialistisissa fantasioissa tahi sitten rautaesiripun takaisissa idealistisissa kuvitelmissa, minkä hän itse sivulauseessa myöntääkin, ei vain raaski irrottaa tuosta kuvasta koska niin tekeminen luhistaisi hänen oman argumentaationsa. Samansuuntaisia epäjohdonmukaisuuksia on kirjassa useita. Ensin julistetaan, että venäläiset itse ovat Neuvostoliiton kärsinein kansa, ja lopuksi vaaditaan, että venäläisten tulee karkottaa imperiumi psyykestään ja ottaa samankaltainen vastuu historiastaan kuin saksalaisten toisen maailmansodan jälkeen. Päättelyketjut tuntuvat jäävän kesken, kun luvusta toiseen kaikkien ongelmien takana esitetään olevan mongolien ajoista juontuva orjamentaliteetti, mutta esimerkiksi ekologista tuhoa ja luonnonvarojen riistoa ei uskalleta kytkeä alkuperäiskansojen sortoon.
Venäjän historiaan täysin perehtymätön länsilukija saa kirjasta varmasti irti jotain hyvää ja hyödyllistä, mikäli vain pysyy kärryillä – jostain syystä Šiškin tuntuu kirjoittavan ihmiselle, joka tunnistaa lyhyetkin viittaukset viimeisen parinkymmenen vuoden poliittisiin tapahtumiin ja tuntee myös venäläisen kirjallisuuden klassikot mutta jolle täytyy silti selittää, miksi kansalaisyhteiskunta on Venäjällä heikko tai miten sodan ja nationalismin lietsonta hyödyttää diktaattoria – mutta vähäisimmilläkin tiedonmurusilla varustetun kannattaa käyttää aikansa jonkin muun lukemiseen.
Šiškinin ajatukset vapaudesta ja demokratiasta perustuvat usein vääristyneeseen kuvaan Euroopasta sellaisena, kuin se on näyttäytynyt lähinnä länsimaisen ylivallan oikeuttavissa kolonialistisissa fantasioissa tahi sitten rautaesiripun takaisissa idealistisissa kuvitelmissa, minkä hän itse sivulauseessa myöntääkin, ei vain raaski irrottaa tuosta kuvasta koska niin tekeminen luhistaisi hänen oman argumentaationsa. Samansuuntaisia epäjohdonmukaisuuksia on kirjassa useita. Ensin julistetaan, että venäläiset itse ovat Neuvostoliiton kärsinein kansa, ja lopuksi vaaditaan, että venäläisten tulee karkottaa imperiumi psyykestään ja ottaa samankaltainen vastuu historiastaan kuin saksalaisten toisen maailmansodan jälkeen. Päättelyketjut tuntuvat jäävän kesken, kun luvusta toiseen kaikkien ongelmien takana esitetään olevan mongolien ajoista juontuva orjamentaliteetti, mutta esimerkiksi ekologista tuhoa ja luonnonvarojen riistoa ei uskalleta kytkeä alkuperäiskansojen sortoon.
Venäjän historiaan täysin perehtymätön länsilukija saa kirjasta varmasti irti jotain hyvää ja hyödyllistä, mikäli vain pysyy kärryillä – jostain syystä Šiškin tuntuu kirjoittavan ihmiselle, joka tunnistaa lyhyetkin viittaukset viimeisen parinkymmenen vuoden poliittisiin tapahtumiin ja tuntee myös venäläisen kirjallisuuden klassikot mutta jolle täytyy silti selittää, miksi kansalaisyhteiskunta on Venäjällä heikko tai miten sodan ja nationalismin lietsonta hyödyttää diktaattoria – mutta vähäisimmilläkin tiedonmurusilla varustetun kannattaa käyttää aikansa jonkin muun lukemiseen.
August 19, 2025
„Rusia nu poate fi înțeleasă cu mintea, poți doar să crezi în ea", spunea poetul Fiodor Tiutcev în secolul al XIX-lea, prin această carte Mihail Şişkin vine şi ne spune apăsat contrariul „trebuie să înțelegem Rusia cu mintea". Mihail Şişkin asta încearcă să facă, să înțeleagă Rusia pentru sine şi să ne facă pe noi să întelegem Rusia. Acesta se opune mistificărilor gen „misteriosul suflet rusesc" şi încearcă să analize resorturile şi mecanismele relației stat - putere - populație. De altfel, analiza istorică pe care o propune nu arată decât dezvoltarea unui singur tip de relație cea bazată pe oprimare, singurele care se schimbă şi care se rafinează în timp sunt doar metodele de implemenare a opresiunii şi a fricii.
Autorul spune că unele dintre cauzele care au dus la actuala formă a statului este alegerea ortodoxiei ca relige de stat in secolul al X-lea, precum și ratarea unor momente culturale majore care au redefinit Vestul: Renașterea sau Iluminismul, astfel curentele raționaliste au fost respinse și înlocuite prin „tradiția forței și a oprimării”, de altfel, reformele au intrat greu în Rusia, și atunci când au fost propuse fie au întâmpinat opoziții majore din partea boierilor și chiar a intelighenției, unii opounându-se schimbării, alții dorind o schimbare radicală, fie au fost implementate parțial, trunchiate și au avut efecte contrare.
Desigur, Şişkin vorbeste şi despre patriotism rus ca fiind parte a mecanismului stat-putere-populatie, manipulare şi imagine, rețetă care este aplicată și pentru destabilizarea politică a altor state din vecinătate (ex.: Germania, Polonia, Hungaria, România, Slovenia, etc, prin finanțare unor partide de extremă dreapta care au un discurs naționalist, mistificator, triumfalist, etc).
Mihail Șișkin atrage atenția Occidentului să fie că băgare de seamă, tehnicile Kremlinului sunt mult rafinate decât s-ar putea crede, iar războiul hibrid, în care Rusia s-a specializat, poate crea haos și poate schimba harta Europei, deoarece lideriii UE și NATO au reacții lente, soft și sunt înclinați să cedeze presiunilor populației.
Autorul spune că unele dintre cauzele care au dus la actuala formă a statului este alegerea ortodoxiei ca relige de stat in secolul al X-lea, precum și ratarea unor momente culturale majore care au redefinit Vestul: Renașterea sau Iluminismul, astfel curentele raționaliste au fost respinse și înlocuite prin „tradiția forței și a oprimării”, de altfel, reformele au intrat greu în Rusia, și atunci când au fost propuse fie au întâmpinat opoziții majore din partea boierilor și chiar a intelighenției, unii opounându-se schimbării, alții dorind o schimbare radicală, fie au fost implementate parțial, trunchiate și au avut efecte contrare.
Desigur, Şişkin vorbeste şi despre patriotism rus ca fiind parte a mecanismului stat-putere-populatie, manipulare şi imagine, rețetă care este aplicată și pentru destabilizarea politică a altor state din vecinătate (ex.: Germania, Polonia, Hungaria, România, Slovenia, etc, prin finanțare unor partide de extremă dreapta care au un discurs naționalist, mistificator, triumfalist, etc).
Mihail Șișkin atrage atenția Occidentului să fie că băgare de seamă, tehnicile Kremlinului sunt mult rafinate decât s-ar putea crede, iar războiul hibrid, în care Rusia s-a specializat, poate crea haos și poate schimba harta Europei, deoarece lideriii UE și NATO au reacții lente, soft și sunt înclinați să cedeze presiunilor populației.
January 8, 2025
O carte deosebit de instructivă, oferind o perspectivă nealterată de propagandă asupra colosului Rusia.
În opinia mea, este un volum "must read".
În opinia mea, este un volum "must read".
June 24, 2023
Mikhail Shishkin’s ”My Russia: War or Peace?” was pleasant reading, very informative and interesting, but also quite frightening. It really opens your eyes for what Russia has been and what it is today – hardly anything has changed over the past centuries. Living next door to Russia we Finns should be accustomed to their presence behind our border, and know what they are all about, but in the last decade this neighbor has become ever more unsettling for us. Much of what Shishkin writes was known to me, but there was plenty of new information too. As an exiled journalist and author Shishkin has the freedom to speak his mind and seems to still be well informed about the situation in Putin’s Russia. He also offers the reader an adequate insight into the history of Russia – a country that never has experienced democracy except for a few short attempts in the 20th century. The country has gone from feudalism through communism to today’s state/gangster capitalism.
Shishkin not only masters the political history, but he also perfectly depicts the culture behind this history, e.g., how language has been and still is a tool of power. Language is also a tool of survival for many Russians. The book contains plenty of anecdotes relating to language and many other phenomena typical for Russia now and then. Even if the German original of this book was published already in 2019 Shishkin predicts much of what is happening in Russia and Ukraine today. The Finnish translation from 2023 I read contains some updates, but the whole text seems frighteningly UpToDate from the start.
The narrative is gruesome, but also contains much compassion and even humor, which solaces the reader. Still, unfortunately I cannot share his optimism of a brighter future for Russia. The weave of an oppressed population, religion in various forms, a rigid structure of power, a dismal history and absence of civil society combined does not give much hope for the future. Still, hope is the only thing that keeps us alive and reasonably sane.
Shishkin not only masters the political history, but he also perfectly depicts the culture behind this history, e.g., how language has been and still is a tool of power. Language is also a tool of survival for many Russians. The book contains plenty of anecdotes relating to language and many other phenomena typical for Russia now and then. Even if the German original of this book was published already in 2019 Shishkin predicts much of what is happening in Russia and Ukraine today. The Finnish translation from 2023 I read contains some updates, but the whole text seems frighteningly UpToDate from the start.
The narrative is gruesome, but also contains much compassion and even humor, which solaces the reader. Still, unfortunately I cannot share his optimism of a brighter future for Russia. The weave of an oppressed population, religion in various forms, a rigid structure of power, a dismal history and absence of civil society combined does not give much hope for the future. Still, hope is the only thing that keeps us alive and reasonably sane.
December 31, 2025
Tietokirjallisuuden arvostelu on hankalaa näinkin sivistyksettömälle henkilölle ja tähtien antaminen tuntuu hölmöltä. Kirja oli kuitenkin mielestäni tärkeä lukukokemus.
Šiškikin lyhyt esseekokoelma valottaa Venäjän historiaa ja venäläisten suhdetta valtaan ja toisiinsa. Se myös auttaa näkemään, miten länsi on pitkään ymmärtänyt (tai halunnut ymmärtää?) Venäjän väärin. Vaikka suurin osa kirjasta käsittelee sitä valtavaa rakenteellista ongelmaa, joka puskee maan (johdon) sotimaan ja alistamaan kansaansa vuosikymmenestä toiseen, lopun tulevaisuusnäkymät ovat varovaisen optimistisia.
Yhden kirjailijan näkemyksiin geopoliittisista koukeroista ei kannata laittaa liikaa painoarvoa, mutta tämä on varmasti hyvä lähtökohta yrittää ymmärtää länsimaailman ja Venäjän eroja.
Šiškikin lyhyt esseekokoelma valottaa Venäjän historiaa ja venäläisten suhdetta valtaan ja toisiinsa. Se myös auttaa näkemään, miten länsi on pitkään ymmärtänyt (tai halunnut ymmärtää?) Venäjän väärin. Vaikka suurin osa kirjasta käsittelee sitä valtavaa rakenteellista ongelmaa, joka puskee maan (johdon) sotimaan ja alistamaan kansaansa vuosikymmenestä toiseen, lopun tulevaisuusnäkymät ovat varovaisen optimistisia.
Yhden kirjailijan näkemyksiin geopoliittisista koukeroista ei kannata laittaa liikaa painoarvoa, mutta tämä on varmasti hyvä lähtökohta yrittää ymmärtää länsimaailman ja Venäjän eroja.
September 10, 2025
A great book to understand Russia and how the country perceives the West. The writing is accessible
January 5, 2023
Traagiline raamat. Esiteks - esseed on imeliselt kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud. Nauditav raamat juba keele, vormi ja seoste tõttu. Kuid sisu on kurb, õudne ja lootusetust tekitav. See on raamat väärikusest, orjusest ja minevikku lukustumisest. Esimest - väärikust - Venemaal ei ole. Sest Venemaal on palju teist - orjust, kõik on tsaari orjad ja lõpuks tsaar on teiste ori - ja orjadel ei ole väärikust. Venemaal ja venemaalastelt on väärikust süsteemselt, sajandeid ära võetud ja kui Euroopas toimus valgustus, siis Venemaa jäi kinni oma väljamõeldud erilisse minevikku. Valitsejad kasutasid minevikku ketina orjade kaelas, ja orjad lasid ennast meeleldi petta ja minevikuga aheldada. Sest suur minevik nagu oleks suure tuleviku pant. Ja nii see orjade mass seal podiseb ja keeb, püüdes pigevalt üle lampkasti serva oma naabrite peale voolata. Sest orjadele ei meeldi vabad inimesed, ja nad tahavad vabadest ja väärikatest teha enda moodi, vääritud, minevikus ja tulevikuta elavad orjad. Õudne arusaamine, et see müstiline, ahvatlev ja eksootiline vene hing on lihtsalt Lääne kulda, karda ja disainerriietesse maskeeritud ori, kes elab igaveses tänases, ilma lootuse ja tulevikuta, sest homme võib kõik olla kadunud ja seetõttu tuleb kõike võtta täna. Nüüd. Kohe. Suurelt. Hoolimatult. Ilma homseta. Esimestes esseedes loodab autor otsekui, et Venemaal on lootus, Venemaa võib ise tahta muutud ja muu maailm on nõus talle andestama. See kõik lõhnab utoopia järgi nagu Vene opositsiooni õhkamised välismaa konverentsidel. Ilus mõte, aga lootusetu. Sest orjad on orjade oluga orjalikult rahul. Edasi muutub autor ka ise pessimistlikuks, kaotab lootuse ja hakkab pakub lahenduseks teise utoopia, Venemaa lagunemisele mitmeks venekeelseks riigiks. Et see hävitab impeeriumi meelsuse. Aga autor ei märka, et unistus venekeelsest Jakuutiast või Tatarstanist on ka vene šovinism - kui rahvaste vangla laguneb, siis peaksid vangistatud rahvad vabanema, saama vabaks omal maal, aga mitte jääma kinni teistesse, väiksematesse Vene vanglatesse. Lõpuks kaotab autor ka ise Venemaa osas lootuse, avades mõttes uue Putini otsingud. Putin lõppeb ühel hetkel, aga ka uus Putin on oma rahva ori, mis nõuab ja ootab uut tugevat Putinit, kes raudse kindlusega klõpsaks orjaketid ümber oma orjade kaelade, käsivarte ja pahkluude. Sest orjad teisiti ei taha ega oska. Ainuke positiivne noot on Ukraina ja Euroopa taassünni üle - Venemaa taaspöördumine 17. sajandisse näitab kontrastselt, et Euroopa on eriline, väärikas ja vaba. Ning Ukraina kuulub Euroopasse.
December 15, 2022
“Demokraatiat, täpselt nagu totalitarismi, ei kutsuta esile dekreediga. Mõlemad on kogu ühiskonna ühiste pingutuste tulemus. Rahvast, kes loodab lahke tsaari peale, ei ole võimalik tunni ajaga vastutustundlikeks valijateks ümber kujundada. Liberaalselt meelestatud, läänele orienteeritud inimesed on riigis tühises vähemuses. Demokraatiat ei saa rajada ilma kodanike kriitilise massita, ilma küpse kodanikuühiskonnata.”
December 13, 2022
Lühike, kuid väga asjalik sissevaade venemaalase ja tema riigi olemusse. Põhitoonilt pessimistlik, kuid annab siiski väikese lootusekiire, milleks ongi Ukraina võit selles sõjas. Ukraina praegused püüdlused annaksid lõpuks ka vanale Euroopale demokraatia osas ehk uue hingamise...
March 15, 2023
Olipa kummallisen ristiriitainen kirja.
Tyypilliseen dissidentti-venäläiskirjailijan tapaan Šiškin on korviinsa asti rakastunut ajatukseen Euroopasta, jota ei oikeasti ole olemassakaan. Samaan aikaan hän kyllä tunnistaa sen, että myös eurooppalaiset korruptoituneet vallanpitäjät nauttivat likaisesta putinilaisesta rahasta. Uskooko Šiškin todella, että Venäjä-ongelma korjataan siten, ettei Euroopalle enää kelpaa venäläiset, riistoon perustuvat energialähteet? Että me vaan lakkaamme haluamasta halpaa paskaa, koska tajuamme että sen hyödyntäminen on tuhmaa? Kuinka naiivia...
Tässä on paljon henkilökohtaista tunnetta, romantiikkaa ja katkeruutta, joka tarjoillaan historiikkina. Šiškinin tyyli kuulostaa ajoittain propagandalta, mikä on tietenkin mielenkiintoista senkin takia, että hän tietää paljon venäläisestä propagandakoneistosta. Silti kirjassa toistellaan lauseita ja ajatuksia, jotka ovat kaikuja ideologisesta aivopesusta (me olemme kaikki jonkinlaisen ideologian kasvatteja). Mulle ei edelleenkään ole selvää, uskooko Šiškin salaperäiseen "venäläiseen sieluun". Yhtäällä hän osoittaa sen olevan hölynpölyä, toisaalla hän käyttää ajatusta itsekin. Voiko Venäjällä olla koskaan demokratiaa - Šiškin tuntuu sanovan samaan aikaan että voi, koska on pakko olla, ja ei, koska venäläiset *per definitionem* eivät pysty siihen. En myöskään tiedä, uskooko Šiškin, että Venäjää voi tosiaan hallita vain paha patriarkka. Jotkut ajatelmat haisevat siis kovasti essentialismilta ja käsittelemättömiltä. Että demokratia ei voisi koskaan nostaa valtaan ihmistä, joka ajattelee vain omaa etuaan? Häh, oikeesti?
Olis toki kiva jos sitä voisi itsekin uskoa, että länsi=demokratia=täydellisyys. Sinänsä aika masentava kirja, koska en vakuuttunut siitä, että Venäjää voisi ratkaista yhtään mikään.
Tyypilliseen dissidentti-venäläiskirjailijan tapaan Šiškin on korviinsa asti rakastunut ajatukseen Euroopasta, jota ei oikeasti ole olemassakaan. Samaan aikaan hän kyllä tunnistaa sen, että myös eurooppalaiset korruptoituneet vallanpitäjät nauttivat likaisesta putinilaisesta rahasta. Uskooko Šiškin todella, että Venäjä-ongelma korjataan siten, ettei Euroopalle enää kelpaa venäläiset, riistoon perustuvat energialähteet? Että me vaan lakkaamme haluamasta halpaa paskaa, koska tajuamme että sen hyödyntäminen on tuhmaa? Kuinka naiivia...
Tässä on paljon henkilökohtaista tunnetta, romantiikkaa ja katkeruutta, joka tarjoillaan historiikkina. Šiškinin tyyli kuulostaa ajoittain propagandalta, mikä on tietenkin mielenkiintoista senkin takia, että hän tietää paljon venäläisestä propagandakoneistosta. Silti kirjassa toistellaan lauseita ja ajatuksia, jotka ovat kaikuja ideologisesta aivopesusta (me olemme kaikki jonkinlaisen ideologian kasvatteja). Mulle ei edelleenkään ole selvää, uskooko Šiškin salaperäiseen "venäläiseen sieluun". Yhtäällä hän osoittaa sen olevan hölynpölyä, toisaalla hän käyttää ajatusta itsekin. Voiko Venäjällä olla koskaan demokratiaa - Šiškin tuntuu sanovan samaan aikaan että voi, koska on pakko olla, ja ei, koska venäläiset *per definitionem* eivät pysty siihen. En myöskään tiedä, uskooko Šiškin, että Venäjää voi tosiaan hallita vain paha patriarkka. Jotkut ajatelmat haisevat siis kovasti essentialismilta ja käsittelemättömiltä. Että demokratia ei voisi koskaan nostaa valtaan ihmistä, joka ajattelee vain omaa etuaan? Häh, oikeesti?
Olis toki kiva jos sitä voisi itsekin uskoa, että länsi=demokratia=täydellisyys. Sinänsä aika masentava kirja, koska en vakuuttunut siitä, että Venäjää voisi ratkaista yhtään mikään.
April 14, 2025
Väga ilus ja valus lugemine. Venemaal, aastal 1960 sündinud ja hiljem Šveitsi emigreerunud autor räägib läbi oma kogemuste, kuidas oli elu Nõukogude Venemaal, kuidas NSVL lagunemise järel tekkis lootus ja optimism vabaneda, liikuda edasi, demokraatia ja Euroopa poole, ning kuidas see lootus hävines 1990. aastate kaoses. Raamat selgitab väga hästi, miks Venemaal pole kunagi demokraatia eksisteerinud ja miks seda ei saa seal ka nii pea eksisteerima. Ainuvõim, reaalsete valimiste puudumine, korruptsioon, pidev läänevastane propaganda, intelligentsi süstemaatiline hävitamine, hinge rusuv lootusetus — see kõik on Venemaa reaalsus, ka tänapäeval. Raamatut on täiendatud peale Ukraina sõja algust.
Lõppsõnast:
“Armas Euroopa! Kes või mis sa oled? Kus sa oled? Ma sündisin Euroopas, aga minu jaoks olid sa okastraadi taga. Ma tahtsin lugeda sinu kirjanikke, aga paljud nendest olid meil keelatud. Tahtsin lonkida sinu tänavatel, aga sa olid minu ajaks kättesaamatu. Mitmele nõukogude inimeste põlvkonnale olid sa muinasjutt, müüt. Euroopa on vene müüt inimlikust elust. Meile, kes me raudse eesriide taga lämbusime, kehastasid sa euroopalikke väärtusi: isikupuutumatust, lugupidamist ja inimväärikust, vabadust – kõike seda, mida meile ei võimaldatud.”
2014. aastal ütles Ukraina, «Je suis Europe». Sa vaikisid. Ja nüüd, kui Vene raketid Ukraina linnu hävitavad, vene sõdurid marodööritsevad, röövivad, vägistavad, tapavad, sa lõpuks vastasid «Je suis Ukraine».
Lõppsõnast:
“Armas Euroopa! Kes või mis sa oled? Kus sa oled? Ma sündisin Euroopas, aga minu jaoks olid sa okastraadi taga. Ma tahtsin lugeda sinu kirjanikke, aga paljud nendest olid meil keelatud. Tahtsin lonkida sinu tänavatel, aga sa olid minu ajaks kättesaamatu. Mitmele nõukogude inimeste põlvkonnale olid sa muinasjutt, müüt. Euroopa on vene müüt inimlikust elust. Meile, kes me raudse eesriide taga lämbusime, kehastasid sa euroopalikke väärtusi: isikupuutumatust, lugupidamist ja inimväärikust, vabadust – kõike seda, mida meile ei võimaldatud.”
2014. aastal ütles Ukraina, «Je suis Europe». Sa vaikisid. Ja nüüd, kui Vene raketid Ukraina linnu hävitavad, vene sõdurid marodööritsevad, röövivad, vägistavad, tapavad, sa lõpuks vastasid «Je suis Ukraine».
June 28, 2023
siin väga palju selliseid asju ei kirjutatud, mida ma poleks Venemaa kohta juba teadnud või arvanud, aga hea lobe lugemine. palju selliseid lauseid, et mõtled, et ohh, kus nüüd ütles ja küll on tabav. aga kuna ma neid jooksvalt kirja ei pannud, siis nüüd enam päriselt ei tea, mis ta ütles siis.
seda ma vist enne ei teadnud, et need varjaagid (Rjurik ja kes seal olid), kelle venelased, nagu mulle on alati õpetatud, end valitsema kutsusid - need olid tegelikult lihtsalt viikingitest vallutajad, ei kutsunud neid keegi, ise tulid. ütleb vähemalt Šiškin. aga see kõik oli nii ammu, et ma pole kindel, kuidas keegi üldse kindel saab olla, kuidas see täpselt oli.
mingit erilist lootust, et Venemaal iialgi midagi päriselt muutuks, siit raamatust küll ei leia. aga eks seegi klapib mu seniste arusaamadega.
seda ma vist enne ei teadnud, et need varjaagid (Rjurik ja kes seal olid), kelle venelased, nagu mulle on alati õpetatud, end valitsema kutsusid - need olid tegelikult lihtsalt viikingitest vallutajad, ei kutsunud neid keegi, ise tulid. ütleb vähemalt Šiškin. aga see kõik oli nii ammu, et ma pole kindel, kuidas keegi üldse kindel saab olla, kuidas see täpselt oli.
mingit erilist lootust, et Venemaal iialgi midagi päriselt muutuks, siit raamatust küll ei leia. aga eks seegi klapib mu seniste arusaamadega.
February 19, 2023
hirmutav samas lootustekitav,, olen pool aastat juba öökapil hoidnud raamatut putini inimesed, mis annab küllaltki ülevaatliku pildi putini võimuletulekust ja laiemalt venemaa võimustruktuurist kuid šiškin on hingestatum ja tegi minu jaoks "vene hinge" v siis vene orjuse mõistmise lihtsamaks
July 12, 2023
Druzgocząca dawka wiedzy o Rosji: historii, duszy i obecnej sytuacji.
August 27, 2023
Un libro che tutti dovrebbero leggere, per capire a fondo le radici della cultura russa e apprezzare di più il valore della libertà, a volte dato per scontato
June 6, 2023
Hieno teos Venäjästä, menneestä ja nykyisestä. Sävy on paljolti pessimistinen, eipä optimismiin ole kyllä syytäkään kun tuota naapurimaan meininkiä seuraa. En ole optimistinen myöskään Putinin jälkeisen ajan suhteen. Ei Šiškinin näkemys täysin mustavalkoisen negatiivinen silti ole. Kulttuurissa, kirjallisuudessa jne. kirjailija näkee toivon, mutta tunnustaa myös taiteen rajalliset mahdollisuudet.
January 21, 2023
“Tsaaririigi lagunemise järel ei saanud intelligents oma ajaloolist võitu kaua nautida. Nad olid kannatavat rahvast idealiseerinud ja võidelnud väljamõeldud rahva vabastamise eest, aga nüüd tuli kohtumine tegelikkusega. Luuletaja Aleksander Blok ülistas revolutsiooni, aga talupojad panid tema hindamatu raamatukogu põlema. 1917. aasta suvi oli helilooja Sergei Rahmaninovi jaoks tema armastatud mõisas Ivanovkas täielik õudus. ... Viimaseks piisaks karikas sai see, kui talupojad, keda ta enne oli palavalt armastanud, tema tütre lemmikkoera jõhkralt labidaga maha lõid. Rahmaninovi kontsertklaver visati teise korruse aknast välja. Ivanovka põletati maani maha.”
March 12, 2023
Raamat täis tsitaate ja tsitaatideks sobivaid lauseid. Näiteks Mihhail Žvanetski vene ideoloogia definitsioon: "Patriotism on selge, arusaadav ja hästi põhjendatud seletus, miks meie peame elama kehvemini kui teised."
Või küsimus: "Millal langeb Venemaa esindaja põlvili Varssavis, Budapestis, Prahas, Tallinnas, Vilniuses, Riias, Kiievis, Groznõis?" (paralleelina Willy Brandti põlvitamisele Varssavis).
Ja Mihhail Hodorkovski Põhja-Kaukaasiast: "See on meie riik. Meie selle vallutasime."
Masendavalt aus.
Või küsimus: "Millal langeb Venemaa esindaja põlvili Varssavis, Budapestis, Prahas, Tallinnas, Vilniuses, Riias, Kiievis, Groznõis?" (paralleelina Willy Brandti põlvitamisele Varssavis).
Ja Mihhail Hodorkovski Põhja-Kaukaasiast: "See on meie riik. Meie selle vallutasime."
Masendavalt aus.
July 1, 2024
No es un ensayo ni un estudio de Rusia, es la mirada personal, crítica, y las experiencias del autor durante los años que vivió en su país, hoy está exiliado en Suiza.
Es interesante su punto de vista y lo que pretende: dar algo de luz sobre la forma de actuar tanto del pueblo ruso como de sus gobernantes, desde el Ulus de Moscú, la época imperial, la Revolución y la Guerra Fría, hasta la actual Federación Rusa.
Es interesante su punto de vista y lo que pretende: dar algo de luz sobre la forma de actuar tanto del pueblo ruso como de sus gobernantes, desde el Ulus de Moscú, la época imperial, la Revolución y la Guerra Fría, hasta la actual Federación Rusa.
January 23, 2025
Tahaks väga loota, et “Poliitilise bioloogia kõikide seaduste kohaselt murrab roheline elav rohi asfaldist läbi.”
December 1, 2025
„Sõda või rahu“ on vene kirjaniku Mihhail Šiškini mahukas ja isiklik arutlus sõja, riigi ja Vene identiteedi üle. Raamat ei ole ilukirjandus, vaid ajaloolise analüüsi, poliitilise mõtiskluse ja mälestuslike fragmentide segu. Šiškin püüab mõista, miks Venemaa ajalugu kordub vägivalla, diktatuuri ja imperialismi tsüklitena, ning mida on vaja, et sellest vabaks saada.
Šiškin väidab, et Venemaa riiklus on sajandeid kujunenud autokraatliku mudeli järgi, kus kodanikud pole olnud subjektid, vaid võimu objektid. See toodab ühiskonnas alistumise ja vägivalla kultuuri, mis kordub põlvkondade kaupa. Autor näitab, kuidas Vene võimuladvik vajab sõda – päriselt või imaginaarselt – et legitimeerida isikukeskset võimu. Sõda toimib valeühendajana, mis välistab demokraatia ja kodanikuvabadused.
Šiškin analüüsib 2022. aasta Ukraina täiemahulise invasiooni põhjusi, asetades need laiemasse ajaloolisse raamistikku. Tema hinnangul pole tegu juhuse ega ühe juhi otsusega, vaid pikaajalise imperialistliku mõtteviisi vältimatu tulemusega.
Autor rõhutab, et Venemaa ei võrdu Kremliga. Paljud venelased elavad repressioonide all, mitte ei toeta neid. Šiškin usub, et Vene kultuuril – Tšehhov, Tolstoi, Mandelshtam – on potentsiaal olla vabaduse allikas, mitte imperialismi õigustus.
Hoolimata tumedast ajaloost ei pea Šiškin Venemaa tulevikku paratamatult hukule määratuks. Ta lõpetab oma raamatu kahe erineva tulevikustsenaariumiga, millest üks on optimistlik ja teine pessimistlik. Nii väga kui ma ka ei tahaks uskuda helget homset, siis pigem kaldun nägema Venemaa tulevikku süngetes toonides, vähemalt niikaua, kui nad ei ole oma ajaloost midagi õppinud:
“Venemaal ei ole olnud tõelist destaliniseerimist, süü omaksvõtmist seoses toimepandud kuritegudega: terror, repressioonid, holodomor Ukrainas, kus nälgisid surnuks miljonid inimesed, sõjalised sekkumised Ungaris, Tšehhoslovakkias, Afganistanis. Ei ole olnud Nürnbergi protsesse kommunistliku partei üle, mis korraldas aastakümnetepikkuse genotsiidi venelastele ja teistele rahvastele. Sellise ajaloolise konterbandipagasiga ei ole võimalik astuda uksest läbi demokraatlikku tulevikku. Venemaa peab oma süüd avalikult ja julgelt tunnistama ning andestust paluma. Willy Brandti põlvitamine Varssavis oli sakslastele endile palju olulisem kui juutidele ja poolakatele. Millal langeb Venemaa põlvili Varssavis, Budapestis, Prahas, Tallinnas, Vilniuses, Riias, Kiievis, Groznõis?”
No minu jaoks ei kõla see usutavalt, et Vene võimukandjad suudaksid kunagi eestlaste ees põlvitada, ukrainlaste ees põlvitamisest rääkimata.
„Sõda või rahu“ on kompromissitu ja aus tekst, mis püüab mõista Venemaa tragöödiat seestpoolt. See on korraga ajalooline essee, kriitiline poliitiline analüüs ja isiklik tunnistus sellest, miks Venemaa ei ole suutnud murda vägivalla nõiaringi – ja kuidas see võiks siiski olla võimalik.
“Kui Nõukogude riik kokku varises, sai minu kodumaa rahvas ainulaadse võimaluse elu ümber kujundada, teha ise oma otsuseid, ehitada riigist endale kaunis kodu. Tulemuseks oli jälle barakk.
Meie silme all emigreerus Venemaa XXI sajandist keskaega.
Kui inimene sünnib ja kasvab üles sunnitöölaagris, jääb okastraat talle hinge. Ei piisa sellest, kui ülaltpoolt kingitakse vabadus, tuleb ka okastraat hingest eemaldada.”
Šiškin väidab, et Venemaa riiklus on sajandeid kujunenud autokraatliku mudeli järgi, kus kodanikud pole olnud subjektid, vaid võimu objektid. See toodab ühiskonnas alistumise ja vägivalla kultuuri, mis kordub põlvkondade kaupa. Autor näitab, kuidas Vene võimuladvik vajab sõda – päriselt või imaginaarselt – et legitimeerida isikukeskset võimu. Sõda toimib valeühendajana, mis välistab demokraatia ja kodanikuvabadused.
Šiškin analüüsib 2022. aasta Ukraina täiemahulise invasiooni põhjusi, asetades need laiemasse ajaloolisse raamistikku. Tema hinnangul pole tegu juhuse ega ühe juhi otsusega, vaid pikaajalise imperialistliku mõtteviisi vältimatu tulemusega.
Autor rõhutab, et Venemaa ei võrdu Kremliga. Paljud venelased elavad repressioonide all, mitte ei toeta neid. Šiškin usub, et Vene kultuuril – Tšehhov, Tolstoi, Mandelshtam – on potentsiaal olla vabaduse allikas, mitte imperialismi õigustus.
Hoolimata tumedast ajaloost ei pea Šiškin Venemaa tulevikku paratamatult hukule määratuks. Ta lõpetab oma raamatu kahe erineva tulevikustsenaariumiga, millest üks on optimistlik ja teine pessimistlik. Nii väga kui ma ka ei tahaks uskuda helget homset, siis pigem kaldun nägema Venemaa tulevikku süngetes toonides, vähemalt niikaua, kui nad ei ole oma ajaloost midagi õppinud:
“Venemaal ei ole olnud tõelist destaliniseerimist, süü omaksvõtmist seoses toimepandud kuritegudega: terror, repressioonid, holodomor Ukrainas, kus nälgisid surnuks miljonid inimesed, sõjalised sekkumised Ungaris, Tšehhoslovakkias, Afganistanis. Ei ole olnud Nürnbergi protsesse kommunistliku partei üle, mis korraldas aastakümnetepikkuse genotsiidi venelastele ja teistele rahvastele. Sellise ajaloolise konterbandipagasiga ei ole võimalik astuda uksest läbi demokraatlikku tulevikku. Venemaa peab oma süüd avalikult ja julgelt tunnistama ning andestust paluma. Willy Brandti põlvitamine Varssavis oli sakslastele endile palju olulisem kui juutidele ja poolakatele. Millal langeb Venemaa põlvili Varssavis, Budapestis, Prahas, Tallinnas, Vilniuses, Riias, Kiievis, Groznõis?”
No minu jaoks ei kõla see usutavalt, et Vene võimukandjad suudaksid kunagi eestlaste ees põlvitada, ukrainlaste ees põlvitamisest rääkimata.
„Sõda või rahu“ on kompromissitu ja aus tekst, mis püüab mõista Venemaa tragöödiat seestpoolt. See on korraga ajalooline essee, kriitiline poliitiline analüüs ja isiklik tunnistus sellest, miks Venemaa ei ole suutnud murda vägivalla nõiaringi – ja kuidas see võiks siiski olla võimalik.
“Kui Nõukogude riik kokku varises, sai minu kodumaa rahvas ainulaadse võimaluse elu ümber kujundada, teha ise oma otsuseid, ehitada riigist endale kaunis kodu. Tulemuseks oli jälle barakk.
Meie silme all emigreerus Venemaa XXI sajandist keskaega.
Kui inimene sünnib ja kasvab üles sunnitöölaagris, jääb okastraat talle hinge. Ei piisa sellest, kui ülaltpoolt kingitakse vabadus, tuleb ka okastraat hingest eemaldada.”
Displaying 1 - 30 of 163 reviews