What do you think?
Rate this book
Kui ma olin udu
Elisabeth Heinsalu on Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioonist tuult tiibadesse saanud autor ja "Kui ma olin udu" on ta debüütkogu. Raamatu lüüriline kangelane seikleb siurulastega ja käib fantaasiamaailmas, annab voli romantilistele tunnetele ja kuulab esivanemate häält. Luuletaja tundlik natuur on avatud maailmale ja samal ajal kõneleb tõsiselt iseendaga. Väikese Hipi Fondi laureaat.
96 pages, Paperback
Published January 20, 2023
2 people are currently reading
26 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
March 1, 2023
õiglus, kes sa oled taevas
tõde valitsegu müüride vahel
nõnda nagu õiglus kõrgemal
meie sõda ja roim
olgu kaotatud vabaduse kaotusega
päästa meid kurjast ja usu
et igal ajal on oma kõlvatus
tooge neile leiba ja selget vett
mõistust
sest iga vaim on vaba
ja hinge hind läheb kallimaks
igaüks istub nüüd vabalt kohviteegis
ning vaba hinge ja õiglusega joob kohvi
(lk 29)
tõde valitsegu müüride vahel
nõnda nagu õiglus kõrgemal
meie sõda ja roim
olgu kaotatud vabaduse kaotusega
päästa meid kurjast ja usu
et igal ajal on oma kõlvatus
tooge neile leiba ja selget vett
mõistust
sest iga vaim on vaba
ja hinge hind läheb kallimaks
igaüks istub nüüd vabalt kohviteegis
ning vaba hinge ja õiglusega joob kohvi
(lk 29)
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 16, 2023
Need tekstid on pärit kuskilt mujalt kui siinsest ajast! Habras, ilus, õrn!
February 21, 2023
nii-nii ilus
April 25, 2023
tere olen tagasi (kust, ei tea)
igatahes, lubasin Viro.nyt lehte kirjutada Elisabethi raamatust (natukene jäävi(uudissõna onu-poja poliitikale), sest olin kaastoimetaja, vnh aitähhi-saaja), niisiis kirjutasin, ja siin see on. see pole otseselt arvustus, pigem on tegemist tutvustusega, kui nii võtta, ja liiga sygavale ei lasknud ka sõnapiirmäär minna.
(paneks lingi ka, aga seda pole veel ilmunud. tõenäoliselt unustan selle lingi siia liita, nii et otsige ise svyl.fi-st pärast yles või tellige leht)
*
Elisabeth Heinsalu „Kui ma olin udu“ on luulekogu, kus otsitakse väljapääsu udust. Vahepeal on silmapiir juba väga selge, kuid vahepeal ei näe hingelistki oma nina ees.
Heinsalu kogu on juba esmaavamisel märkimisväärne – selle ilmumist on toetanud nii Eesti Kultuurkapital kui ka debytantidele mõeldud Väikese Hipi Fond. Ja tõesti, seda võib käsi sydamel öelda kyll: debyyt see raamat ei tundu olevat.
„Kui ma olin udu“ on põneva teemadekooslusega teos: väliseestlus ja sellega kaasnev koduigatsus; suurlinlus; ahvatluseks, kuid ka uduks olemine; vaikus ning vaikuse puudumine. Raamatusse on teatud hektilisus sisse kirjutatud, kuid toimetajalikust vaatepunktist on see loogiliselt ja ladusalt yles ehitatud.
Teos hakkab Rootsist, pauguga, väliseesti ja kõik, lipuheiskamised, koduigatsus. Kusjuures, eriliseks teeb need väliseesti luuletused see, et autor ise ei ole otseselt väliseestlane. Seepärast tundub väliseestlus olevat Heinsalu tekstides romantiseeritud, kuid ka põhjusega – välismaal ongi Eesti tunne tugevam, ka eesti keele tähtsus tõuseb, iga sõna maitseb paremini, tekitab koduigatsust.
Reisimist käsitleb Heinsalu oma tekstide taustal palju, sest peale Rootsi seigeldakse nii Kagu-Aasias, Kanadas, Kanadas ja tõenäoliselt veelkord Kanadas, sest ollakse ikka „lääne poolt lompi“ (lk 59). Kagu-Aasias käik oli autorile silmiavardav kogemus („aknaraamide yle võõpamine“ (lk19-22)), kuid Kanadast jäid meelde tohutukõrged pilvelõhkujad ja tahe olla yks neist kiirustavatest portfellidega meestest, ise pidades end aguliplikaks (lk 43).
Yks seitsmest peatykist, nimelt „Inimene ja linn“, käsitleb paljustki vaikust ja vaikuse puudumist. Vaikus kasvab muusika vahel, aga ka enne suuri sõnu (lk 38-39). Heinsalu seisatab aega ja räägib hetkedest, mis teevad olengutest inimlikud, kuid andmata neile omapoolseid hinnanguid („keegi aevastas mu selja taga / võpatasin – tema naeris“ (lk 39)). Ka Heinsalu kirjutamisstiil on seismapanev (pysäyttävä!): see võngub arhailisuse ja tänapäevasuse vahel. Rytm on verbivähesuse tõttu ootamatu, tähendused ennasttäpsustavad, mõned sõnad vanamoodsad. Kuid see kõik töötab, sest autoril on oma hääl, ja kuigi selles hääles on veel mõned noodid lahti laulmata, siis laule järgmiseid võib innuga oodata.
Mida rohkem teose lõpupoole, seda enam tulevad ahvatluseks olemise ja armumise vahelt välja seesama udu, mis tõotab uputada, kuid ka selgust tuua. Uputakse nii kaheksajala haardeisse, kuid õpitakse ujuma ja naerma. Lõpp toob ka lähedase kaotuse – pilvelõhkujad on muutunud pilvepiirideks, mille taha kaovad hinged. Nimiluuletus, mis paneb „Kui ma olin udule“ punkti, jätab otsad ikkagi kuidagi lahtiseks. Autor tunnistab, et on olnud „vinduv udu“ kui ka „jääkristallide kogum“, samuti „lõputu udu igas õhtus“, kuid mis saab pärast, jääb ebaselgeks. Ja võibki jääda.
Kui otsida luulekogu, mis lajataks näkku ja paneks vihastama, siis see ei ole see. „Kui ma olin udu“ on õrnatundeline, kohta otsiv, neiulik, julge, kuid ennast mitte täiesti kätte andev luulekogu – kui viimane leht on pööratud, jääb alles vaid vaikus, mida võib kuulda juunikuisel hommikul veekogu ääres. Alles paar päeva hiljem võib märgata oma elo peal lendlevat õhukest valget loori, mis katab kõike, ja katab kauaks.
Läbielatu hõljub lõpuks sellel peegelsiledal merel või järvel, mis juunihommikuses tõusupäikeses sillerdab. Sinikaelpardid ärkavad, vesiroosid ulbivad. Udu kerkib, päike tõuseb, udu hajub, ja homme uuesti.
igatahes, lubasin Viro.nyt lehte kirjutada Elisabethi raamatust (natukene jäävi(uudissõna onu-poja poliitikale), sest olin kaastoimetaja, vnh aitähhi-saaja), niisiis kirjutasin, ja siin see on. see pole otseselt arvustus, pigem on tegemist tutvustusega, kui nii võtta, ja liiga sygavale ei lasknud ka sõnapiirmäär minna.
(paneks lingi ka, aga seda pole veel ilmunud. tõenäoliselt unustan selle lingi siia liita, nii et otsige ise svyl.fi-st pärast yles või tellige leht)
*
Elisabeth Heinsalu „Kui ma olin udu“ on luulekogu, kus otsitakse väljapääsu udust. Vahepeal on silmapiir juba väga selge, kuid vahepeal ei näe hingelistki oma nina ees.
Heinsalu kogu on juba esmaavamisel märkimisväärne – selle ilmumist on toetanud nii Eesti Kultuurkapital kui ka debytantidele mõeldud Väikese Hipi Fond. Ja tõesti, seda võib käsi sydamel öelda kyll: debyyt see raamat ei tundu olevat.
„Kui ma olin udu“ on põneva teemadekooslusega teos: väliseestlus ja sellega kaasnev koduigatsus; suurlinlus; ahvatluseks, kuid ka uduks olemine; vaikus ning vaikuse puudumine. Raamatusse on teatud hektilisus sisse kirjutatud, kuid toimetajalikust vaatepunktist on see loogiliselt ja ladusalt yles ehitatud.
Teos hakkab Rootsist, pauguga, väliseesti ja kõik, lipuheiskamised, koduigatsus. Kusjuures, eriliseks teeb need väliseesti luuletused see, et autor ise ei ole otseselt väliseestlane. Seepärast tundub väliseestlus olevat Heinsalu tekstides romantiseeritud, kuid ka põhjusega – välismaal ongi Eesti tunne tugevam, ka eesti keele tähtsus tõuseb, iga sõna maitseb paremini, tekitab koduigatsust.
Reisimist käsitleb Heinsalu oma tekstide taustal palju, sest peale Rootsi seigeldakse nii Kagu-Aasias, Kanadas, Kanadas ja tõenäoliselt veelkord Kanadas, sest ollakse ikka „lääne poolt lompi“ (lk 59). Kagu-Aasias käik oli autorile silmiavardav kogemus („aknaraamide yle võõpamine“ (lk19-22)), kuid Kanadast jäid meelde tohutukõrged pilvelõhkujad ja tahe olla yks neist kiirustavatest portfellidega meestest, ise pidades end aguliplikaks (lk 43).
Yks seitsmest peatykist, nimelt „Inimene ja linn“, käsitleb paljustki vaikust ja vaikuse puudumist. Vaikus kasvab muusika vahel, aga ka enne suuri sõnu (lk 38-39). Heinsalu seisatab aega ja räägib hetkedest, mis teevad olengutest inimlikud, kuid andmata neile omapoolseid hinnanguid („keegi aevastas mu selja taga / võpatasin – tema naeris“ (lk 39)). Ka Heinsalu kirjutamisstiil on seismapanev (pysäyttävä!): see võngub arhailisuse ja tänapäevasuse vahel. Rytm on verbivähesuse tõttu ootamatu, tähendused ennasttäpsustavad, mõned sõnad vanamoodsad. Kuid see kõik töötab, sest autoril on oma hääl, ja kuigi selles hääles on veel mõned noodid lahti laulmata, siis laule järgmiseid võib innuga oodata.
Mida rohkem teose lõpupoole, seda enam tulevad ahvatluseks olemise ja armumise vahelt välja seesama udu, mis tõotab uputada, kuid ka selgust tuua. Uputakse nii kaheksajala haardeisse, kuid õpitakse ujuma ja naerma. Lõpp toob ka lähedase kaotuse – pilvelõhkujad on muutunud pilvepiirideks, mille taha kaovad hinged. Nimiluuletus, mis paneb „Kui ma olin udule“ punkti, jätab otsad ikkagi kuidagi lahtiseks. Autor tunnistab, et on olnud „vinduv udu“ kui ka „jääkristallide kogum“, samuti „lõputu udu igas õhtus“, kuid mis saab pärast, jääb ebaselgeks. Ja võibki jääda.
Kui otsida luulekogu, mis lajataks näkku ja paneks vihastama, siis see ei ole see. „Kui ma olin udu“ on õrnatundeline, kohta otsiv, neiulik, julge, kuid ennast mitte täiesti kätte andev luulekogu – kui viimane leht on pööratud, jääb alles vaid vaikus, mida võib kuulda juunikuisel hommikul veekogu ääres. Alles paar päeva hiljem võib märgata oma elo peal lendlevat õhukest valget loori, mis katab kõike, ja katab kauaks.
Läbielatu hõljub lõpuks sellel peegelsiledal merel või järvel, mis juunihommikuses tõusupäikeses sillerdab. Sinikaelpardid ärkavad, vesiroosid ulbivad. Udu kerkib, päike tõuseb, udu hajub, ja homme uuesti.
September 30, 2023
Nagu ka siin allpool ühes pikemas arvustuses mainitud, ei tundu raamat debüütkoguna. Kui ei teaks autorit ja et see tõepoolest tema esimene luulekogu on, ehk ei usukski. :) Tekstid on üllatavalt (debüütkogu kohta!) küpsed, omanäo-ja häälelised, enda külge naelutavad. Lugesin mõnda teksti mitu-mitu korda, et selle olemusele ikka täielikult pihta saada & mõte endasse kummutada. Ning mõne teksti juurde tulin ka peale raamatu läbilugemist veel tagasi, et nuputada, mis selle või tolle kujundi taga võiks olla. Lasin kõigil luuletustel endast läbi uhtuda ning tõesti — mitte-kõnetamise-sõelale jäi vaid 1-2 üksikut tekstikest. Ühe tähe kaotas raamat minu hinnangust vaid mõne teema võib-olla üleromantiseerimise tõttu, aga see võis olla lihtsalt lugemise hetke meeleolu, et see peale ei läinud, või lihtsalt minu maitse.
Tegu on väga nauditava lugemisega ning kindlasti soovitan selleks vaikset õhtupoolikut, kui akna taga sajab sügisene vihm ja tõuseb hall udu.
Tegu on väga nauditava lugemisega ning kindlasti soovitan selleks vaikset õhtupoolikut, kui akna taga sajab sügisene vihm ja tõuseb hall udu.
June 6, 2023
Noorel autoril on sügav ebamaine hing. Väga nauditav lugemine.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews