Andrei Hvostov "Sillamäe passioon" räägib kirjaniku lapsepõlvest, elust 60-80te Sillamäel. Mul tekkis selle vastu huvi tänu tema teosele "Kirjad Maarale". Mõlemad raamatud on tulvil mehe mälestusi ja kogemusi, tutvustades kirjaniku kütkestavat maailmapilti ja proovides järgmistele põlvedele selgitada möödanikku.
Kui "Kirjad Maarale" on adresseeritud lapselapsele, siis "Sillamäe passioon" algab sellega, kuidas Hvostov tahaks oma poja ajamasinasse toppida, et talle näidata, kust ta tuleb. Teos ei kulge kronoloogiliselt, vaid teemade kaupa. See ei ole lihtsalt lapsepõlvesündmuste jada, vaid seletab ja analüüsib, et noorsugugi mõistaks, mis värk see ENSV oli.
Mulle oli see täpselt paras, sest võõrad olid nii nõukaaegsed mured kui ka Sillamäe kant. Eksootilistest kaupadest, milleks toona olid teksapüksid ja kilekotid, olin varemgi kuulnud, kuid Hvostov värvis eriti ereda pildi silme ette, tõi seda maailma natukene lähemale. Aastate jooksul on mind Sillamäele viinud küll mitmed avastusretked, aga kohalikust elust ei tea ma mõhkugi. Raamat pakub killukesi, ajalugu, laste mänge, kummaliste indiviidide kirjeldusi. Kõige rohkem üllatas, et eestlaste vähemus ei hoidnud kokku.
Oma lapsepõlve ei kujuta kirjanik just kuigi kirgastes värvides. Hvostovi kõige südamelähedasem teema on identiteedi küsimus, mis terves raamatus kajab. Kui ema on eestlane, isa venelane, elad Eestis, aga Sillamäel, siis kes oled sa ise? Selle küsimusega tema hädad ei piirdu, sest aeg oli selline jõhker. Autoril tuli üle elada nii Marati dressid kui haigus, mida ametlikult ei eksisteeri. Mõni helgem hetk oli ikka ka, nagu raamatukogus käik ja klaasi alla jäädvustatud saladused. Kuna stiil oli tuttav, siis mind ei šokeerinud, kui isiklikuks kirjanik läks. Suureks sirgumise juurde käivad ju ka igasugused seksuaalsuse teemad.
Raamat aitab kindlasti paremini mõista Eestimaal elavaid venelasi ja Ida-Eesti noorte elu nõukogude ajal. Hea näide kõrvuti või pigem teineteise sees eksisteerivatest paralleelmaailmadest, mille elanikel kokkupuutepunktid peaaegu puudusid.
Pealtnäha huvitavate teemade kiuste hakkas lugedes millegipärast tihti igav ja pingutasin lõpuni põhiliselt austusest autori vastu. Positiivse poole pealt imetlen A.Hvostovi avatust ja julgust oma piinlikkust tekitavaid hetki ja mõtteid ilma ilustamata kirja panna. Tundliku lapse/nooruki valu ja alandus jäidki minu jaoks raamatus domineerima. Rohkem kui Sillamäe.
*Päris põnev lugemine just selles suhtes, et tuletas meelde enda igasuguseid eluseiku, mis muidu olid juba veidi tuhmumas. *Minu lapsepõlv oli küll 15 aastat hiljem Hiiumaal aga kõik need küllakutsed, marlimaskid ja "varanduse" otsimine rannast olid ka minu elu osad. *Tuumasõja ohust ei teadnud ma midagi. Ainus imelik asi, mis meelde tuleb on pimendamine. Kui majad pidid õhtu saabudes pimedad olema, ükskõik, mil moel see saavutati. Kas istuti pimedas või kaeti aknad vatitekkidega ja siis tehti lennukitega madallende, et seda kõike kontrollida. *Ma ei teadnud ka Eesti ajaloost mitte midagi. Nii et igati viks Nõuka aegne laps. Aga nii imelik kui see ka pole on lastel mingi tundemeel või teadmine, mis on õige ja mis vale. Igatahes kui meile räägiti Pavlik Morozovist kui kangelasest siis minule ei mahtunud hinge, kuidas saab olla kangelane oma isa üles andes. Minu jaoks oli see täielikult hingeline vastaseis, kus pidid tegema näo, et kõik on parimas korras aga tegelikult nagu ei olnud. *Minu jaoks jäi raamatus peituv Sillamäe kui koha lugu väga väheseks. Nagu oleks lubatud lukuaugust hetkeks piiluda...
nagu omamoodi õppekirjandus homo sovieticuse hingemaailma tundmaõppimiseks, sh hõlmab kõike seda, mis ajalootunnis kuulmata jääb, vürtsitatud päris uskumatute isiklike kogemustega. -1*, sest kohati (eriti lõpupoole) läheb ikka veits niisama jauramiseks kätte. kuigi pea terve raamat on selline soul-searching oma identiteedi üle arutlemine, jääb hinge kriipima tunne, et kohati on autoril ikkagi raske mõista nõukogude eestlaste kollektiivset traumat, eriti küüditamist, kuigi tema oma vanematel oli see ~kogemus~ (kui nii võib öelda....) mõlemal olemas. ses osas väheke kummastav, et autor kirjeldab korduvalt episoode, kus ei paista tahtvat mõista mõtte-ja vestluskaaslasi, kes (...mõistetavalt????) kannavad ikka nõukogude võimu peale viha.
It’s the first and only book by Hvostov that I read. It is essentially a hybrid autobiography with some historical context and anecdotes from the second half of the 20th century in that part of the world. Most of it is only indirectly related to Sillamäe, even though you do learn a lot about it as well. It’s kind of a very normal life story, almost like listening to someone tell you about their life and thoughts on the world. Hvostov definitely shows attention to detail and a critical, non-conformist attitude to the specifics of living in the east of Estonia under the USSR rule. One thing that I did not quite appreciate was the chapter on the author’s sexual development as a kid. I just found that a bit gross and unnecessary, but at least it’s just one chapter. Everything else is, at worst, unimportant, but generally entertaining to read.
Pealkirja ja sisututvustuse järgi ootasin kirjaniku mälestusi elust nõukogudeaegsel Sillamäel ja neid ma ka sain. Olles ise 1976. aasta väljalase, tuli palju nii tuttav ette kui ka üllatusena. Näiteks ei osanud ma arvata, et Sillamäel oli eestikeelne kool. Tõrvatilgaks meepotis olid mõned kirjaniku liiga avameelsed meenutused, mille oleksin meelsasti lugemata jätnud. Saan aru, et autobiograafiliste raamatute puhul tekib alati küsimus, et kui palju ja kui ausalt kirjutada ning nö. täiesti alasti võtmist tuleb imetleda, kuid antud juhul oleksin eelistanud teatud mälestuste väljajätmist. Need ei andnud Sillamäe kui elukoha tutvustusele midagi juurde. Lõppkokkuvõttes lugemist otseselt ei kahetse, aga ülivaimustuses ka polnud.
Lugeja, kes loodab raamatust leida helgeid mälestusi pioneeridest, oktoobripühadest ja VTK-st peab kahjuks pettuma. Hvostov ei vaata nõukajale ja elule Sillamäel tagasi südant soojendava nostalgiaga. Pigem just heidetakse igasugune nostalgitsemine nõukogude elu kallal tõsiselt ja ka ohtrate näidetega hukka. Eks inimese mälu on ikka kole lühike ja ääretult valiv. Esimesena meenuvad helged pildid - Põltsamaa tuubimarmelaad "Kosmos", Salvo kelk või vahva Aatomik. Kuid see kõik, mis seal kõrval oli kriminaalselt mõistusevastane unustatakse kiiresti. Kuid Hvostov pole seda unustanud. NSVL meditsiini süsteemi silmis ei olnud Hvostov haige, kuna sellist haigust nagu astma NSV Liidus ei eksisteerinud. Mis siis, kui laps peale 200 meetri jooksu hingamisraskuste tõttu peaaegu kokku kukub. Pole astma, lihtsalt nõrk! Selliseid näiteid on raamat täis.
Minu lemmik peatükk raamatust kannab pealkirja "Vaivara". See räägib kohalikust raamatukogust ja kuidas väike Andrei lugemismaailma ära uppus. Järgnevalt mõned Hvostovi mainitud mõtted lugemise ja raamatute kohta, millega olen 100% nõus: 1) "Meie esimesed sada raamatut on palju olulisemad, kui järgnevad kümme tuhat." 2) "Sa oled see, mida sa loed." 3) "Lapsepõlve lemmikraamatutega ei vaielda ja neist ei pöörata kunagi ära."
Hvostovil on suurepärane oskus panna/siduda oma elu väiksemadki sündmused ajaloo või kirjandusega. Näiteks kuidas natside koonduslaager või Assurbanipal on seotud ühe raamatukogu külastusega lapsepõlves. Või Sillamägi on seotud NSVL võimu alguse ja lõpuga?
Seda raamatut soovitan kindlasti lugeda inimestel, kelle peres on samuti kahest rahvusest inimesi. Olgu siis eestlased, venelased, soomlased või ukrainlased. Inimene, kes on üles kasanud kahe kultuuri ja keele kokkusaamiskohas leiab kindlasti oma elu ja muredega samastumise võimalusi. Hvostov ei ole eestlane ega venelane, sinimustvalge või punase siseilmaga. Ta on piiritsooni inimene, samuti kui Sillamäe on piiritsooni linn.
Mielenkiintoinen katsaus Virossa olevassa venäläisessä neuvostokaupungissa koetusta lapsuudesta ja nuoruudesta. Ironia on välillä erittäin viihdyttävää ja ajankuva virolais-venäläisestä pojasta, joka ei ole tarpeeksi virolainen tai venäläinen ollakseen kumpaakaan, on osuva. Hvostov kuvaa osuvasti samaistuttavaa viha-rakkaussuhdetta kotikaupunkiinsa. Alun ajatusleikki aikamatkasta jää irralliseksi, vaikken ehkä haluaisikaan ujutettavan koko teokseen.
Hvostovista kuitenkin välittyy ylimielinen kuva. Jatkuva huorittelu on ehkä raskain seikka enkä välttämättä olisi halunnut tietää kaikkea sitä, mitä hän on tarhaikäisenä tunkemut perseeseensä (tästä oli kokonainen luku!). Hvostov sanoi kutakuinkin vähä-älyisempien miesten selittävän jokaisesta naisestaan pidäkkeettömästi, mutta viisaan lukemistaan kirjoista. Tällä asteikolla Hvostov osuu johonkin välimaastoon, joka vahvistaa hypoteesini alakoulun ylimielisestä intellektuellista, joka jää egonsa varjoon ja sokaistuu kaikesta tietämästään tajuamatta, kuinka paljon ei tiedä.
Nautisin selle raamatu lugemist väga. Kohati sai naerda, kohati meenusid seigad enda lapsepõlvest, mis ma juba unustanud olin. Autori kohatine avameelsus on hämmastav, eriti meie väikeses Eestis, kus teda nägupidi väga hästi teatakse. Veidi hämaraks jäi lugemise ajal autori isa ja tema roll Andrei kasvamisel. Veidi heidab autor sellele valgust viimases peatükis.
Eelarvamine oli, et uuriv ajakirjanik puurib ajaloo annaalidesse ja pakub huvitavat uut teadmist nõukogude aja viimastest dekaadidest. Eks üht koma teist ka pakuti ja kontekstina isegi tugevalt, kuid peamine joon jooksis ikkagi ümber härra õrnas eas kogetu. Tagasivaade on kirjas kergelt sarkastiliselt, ajakirjanduslikult sära juurde lisades, mis pikapeale väsitas.
Andrei Hvostovi kaasakiskuvad lood enda lapsepõlvest ja noorukieast avasid toonase aja ja kihaga seotud tahke. Sellest kujunemisloost osasaamine oli nauditav ja Saladused minu lemmikuks sest kogumikust.
Alguses tundus Hvostovi stiil kuidagi liiga kaootiline, aga ajapikku harjusin ära. Väga hästi ja inimlikult kirjutatud teos äärmiselt huvitavast teemast.
Sellest raamatust jääb Hvostovist hoopis muhedam mulje kui varem mingitest kibestunud väljaütlemistest. Ka Sillamäe kohta saab nii mõndagi selgemaks ja selle kohta, "mida elevant meist mõtleb".
Andrei kohta käib ammuteada aksioom: kirjanik olgu aus ja terav oma kirjatükkides, mis aga puutub elusse, siis... Meile meeldib see, et sa pole ideaalne inimene.
Andrei ütles selle taotluse ka välja oma raamatut kirjutades: tal oli ühel hetkel identieedikriis ja otsustas, et ta soovib olla hea kirjanik, mitte hea inimene. Hea inimese kuvandist ja ideaalist loobumine andis talle võimaluse olla lõpuni aus. Nii iseenda kallal urgitsedes kui oma minevikukaaslasi kirjeldades.
Mäletan, kui suvaliselt Andrei seda raamatut alustas. Tegelikult tahtis ta ühte teist raamatut sünnitada-punnitada, aga leppisime kokku, et ta teeb vahelduseks ja kirjanikublokist vabanemiseks kiirelt selle märksõnadele üles ehitatud meenutusraamatu...
Nii et kaks barjääri sai maha võetud. Keegi ei oodanud midagi erilist ja hea inimene ka ei pidanud olema. Selles vabaduses sündis väga hea raamat!
LÕIMUMINE. Muidugi, see oligi märksõna, milleks seda sarja vaja oli, ja mida ma kohe ei osanud sõnastada.
Lõimumine? Eestlased ja venelased, seda nagunii, see on fraas, mis kohe meenub.
Aga samamoodi on vaja üksteisemõistmist ja lõimumist erinevatele põlvkondadele. Nagu Andrei (pärast aasta aega kestnud mõtlemist) teatas: ta on nõus kirjutama, sest ta soovib enda just täisealiseks saanud pojale tutvustada seda maailma, mida enam pole, aga milles praeguste keskealiste põlvkond kasvas.
Ja nagu ma käsikirja toimetades märkasin: selle teksti läbi toimub ka täiskasvanud lugeja lähenemine lapse maailmale. Lapsed jäävad ju nii sageli üksinda, emad-isad elavad oma mulli sees, ja ma arvan, et nii, nagu see toimus nõukogude ajal, toimub see ka praegu. Ühiskond on oma ahvatluste ja kohustustega kahmanud emad-isad endale. Kui me seda ei teadvusta, siis jäävad meie lapsed üksi, kuni on hilja, nad on meist võõrandunud ja mingi oma tee leidnud, ja nemad omakorda ei oska tõenäoliselt muudmoodi, põlvkondade omavaheline võõrandumine jätkub nagu mingi haige dna-ahel...
VÕÕRANDUMINE. Mina isiklikult ei taha võõranduda, mina soovin maailma mõista kogu selle paljususes, niivõrd, kui see on võimalik (ja selles mõttes ajab "Minu"-sari ja see uus, "Aja lood" sari sama asja). Minu jaoks oli kogu Andrei "Sillamäe passiooni" toimetamine omamoodi spirituaalne elamus, ma tõesti lõimusin ja lähenesin: venelastele, Sillamäele, iseenda minevikumälestustele, aga ka oma lastele. Tabasin süütundeid, tabasin seda, kuidas ma kohati samastasin end ema tegelaskujuga tema raamatus (emal oli palju tööd, usaldas arstide juttu, ei märganud oma lapse muret...). Ma arvan, et see oli mulle väga hea. Parim, mida raamat teha saab: sind loksutada su enda maailmas, et sa rohkem märkaksid enese ümber.
Ma poleks arvanud, et ma võin nautida eluloolise raamatu lugemist. Mina, keda ajalugu põhimõtteliselt eriti ei huvita, ja veel vähem teiste inimeste elud, leidsin ennast seda raamatut mõnuga lugemas. Stiil on niivõrd muhe ja kaasahaarav. Mulle meeldis, kuidas autor ei hoidnud ennast tagasi kui oli vaja ikka otse ja keerutamata öelda. Samas on Hvostovil oskus luua ka väga kunstilisi, sooje ja kuidagi armsaid pilte ja lauseid. Nooruse tõttu ma muidugi seda aega ei mäleta eriti. Seda hämmastavam kogu lugu oli. Sillamäel olen käinud täpselt 1 korra, seda ka sel aastal ja umbs 5 minutit. Sellest johtuvalt ka mõte raamatut lugeda üldse... Ei kahetse. Soe, humoorikas, aus ja mõtlemapanev. Soovitan :)
Sellel raamatul on minult kõrge skoori saamisel 3 kõva plussi: esiteks on Hvostov üks minu lemmikautoreid, teiseks mulle meeldivad eluloolised ja ajaloolised raamatud. Siin on kolm ühes tabatud. Lisaks muidugi põnevust Hvostovi terminite järgi "päris"-eestlastele vähetuntud Sillamäe elust. Ja muidugi nõuka-nostalgia - ma olen oma kümmekond aastat noorem, aga peotäis Hvostovi teemasid ja termineid on ikka nagu enda lapsepõlvest kirja pandud. Soovitan väga soojalt kõigil lugeda, igaüks leiab miskit enda jaoks.
Tähelepanuväärne teos! Valgustav ja silmiavav - tõepoolest olid ka minu teadmised Sillamäest siiani väga pinnapealsed ja see Vaivara konzentrationslageri teema vääriks tõesti põhjalikumat käsitlust - või on iga võimu ajal mingid poliitilised põhjused sellest teemast hoiduda? No ja siis saab muu hulgas raamatust autorilt väga loomuliku seletuse, miks ikkagi nii paljud poisid juba enne 9. klassi kooli pooleli jätavad. Ei tea, kas ETV "Üheksandike" tegijad ja muud haridusametnikud on sellest ikka teadlikud? :)
Vetävästi ja hauskasti kirjoitettu kirja avaa ikkunan Neuvostovallan alaiseen Viroon. Elämää Virossa kuvataan pienten, mutta merkityksellisten yksityiskohtien avulla. Kirja antaakin hyvin hämmentävän kuvan siitä, millaista elämä on ollut vain vähän aikaa sitten aivan lähellä läntistä Suomea. Kuinka ihmeellinen voikaan olla rantaan ajelehtinut suomalainen maitopurkki?
Oman mielenkiintoisen lisänsä kirjaan tuo siinä vilauteltu neuvostopropagandan tematiikka, joka ei juuri eroa nyky-Venäjän uhitteluista.
Mulle hakkab üha rohkem ja rohkem meeldima see kaua avastamata jäänud Virumaa kant, kuigi oma sõpradega võrreldes olen seal justkui üpris palju käinud. Hvostovi raamat tekitas huvi ka veel põhjalikumalt uurida tollase aja elu kohta. Nii laialt avalikustatud ja NSVLi propagandat täis, kui ka varjatuks jäänud elutahkude kohta.
Jah, mõnusad arutluskäigud, mõtisklused! Põhivoolule vastu ujuv, autor julgeb käsitleda teemasi, mis on pigem pingeid tekkitavad. Pakub nii alternatiivseid ideid kui ka loogilisi mõttearendusi, aus. Ja see kõik kokku oli põnev lugemine.