What do you think?
Rate this book
Kuldne kroon
1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.
2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.
3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.
4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.
5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.
6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.
2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.
3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.
4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.
5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.
6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.
295 pages, Hardcover
Published February 13, 2023
5 people are currently reading
130 people want to read
About the author
Viivi Luik
54 books27 followersViivi Luik (1946)
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 25 of 25 reviews
June 3, 2023
Ma tunnen ennast nii õigustatuna. Ma olen raamatutesse uuesti armunud ja ma tunnen, et keegi meist pole üksi. Ma läksin päris kurvaks seda lugedes. Kõik need inimesed, kelle silmad on kurvaks tehtud. Ja ma läksin päris õnnelikuks seda lugedes. Nimelt mulle meeldib, kui head emad saavad head matused. Igaüks, kes on selle raamatu kord kätte võtnud, peab selle läbi lugema, peab selle endale soetama, peab seda veel lugema.
Mis on sinu lugemispaigad?
Ja miks sinu vanemad imetlusväärsed on?
Ja kas sa oled kunagi näinud, kuidas kellegi silmisse tekib vaimustusesära, mis söövitab talt maha kõik katteloorid?
Ilus.
Mis on sinu lugemispaigad?
Ja miks sinu vanemad imetlusväärsed on?
Ja kas sa oled kunagi näinud, kuidas kellegi silmisse tekib vaimustusesära, mis söövitab talt maha kõik katteloorid?
Ilus.
January 29, 2025
kuidagi nii teistsugune ja minu jaoks värske vorm, pole midagi sellist varem lugenud
ootšen kulturnõi, ja tore oli mingeid viiteid juba ära tunda, aga näha, et paljugi ootab veel ees
- "Ja siiski on igal talvel Eestis mõni päev, mis kõige oma hämariku, musta jää ja raagus puudega oleks otse nagu "Tõest ja õigusest" pärit.
Pärit hoopis teisest ajast. Sedasama valgust ja sedasama jääd on näinud inimesed, keda nüüd enam ei ole. Kes oma elu talvepäevadel ei tulnud selle pealegi, et ükskord on nad surnud, kuid et seesama talvevalgus kestab edasi ja seob neid veel sündimata inimeste ja toimumata sündmustega."
-> "Seejärel ajas Anne selja sirgu, vaatas inimestest ja aastatest läbi /.../"
- "Siis läinud ta alla järve äärde ja saanud järsku aru, et vett ega taevast polnud võimuvahetus muutnud. Angervaksade ja kaselehtede lõhn levinud üle kogu ajaloo. Nagu ikka."
-> "Akende all õitsesid ikka veel eestiaegsed floksid ja kõrgel üleval vidistasid pääsukesed nagu polekski midagi olnud."
- "Selle detsembriõhtu sügavas pimeduses oli päikesest mõtleminegi kohatu. /.../ Päike oli ammu unustatud muuseumieksponaat."
-> "Peab olema suur usk kevade tulekusse, et siinset talve ja tema pimedust üle elada. Et siinset ajalugu üle elada."
- Mitte hommik on õhtust targem, vaid "Hommik ei tea, mis õhtu toob."
ootšen kulturnõi, ja tore oli mingeid viiteid juba ära tunda, aga näha, et paljugi ootab veel ees
- "Ja siiski on igal talvel Eestis mõni päev, mis kõige oma hämariku, musta jää ja raagus puudega oleks otse nagu "Tõest ja õigusest" pärit.
Pärit hoopis teisest ajast. Sedasama valgust ja sedasama jääd on näinud inimesed, keda nüüd enam ei ole. Kes oma elu talvepäevadel ei tulnud selle pealegi, et ükskord on nad surnud, kuid et seesama talvevalgus kestab edasi ja seob neid veel sündimata inimeste ja toimumata sündmustega."
-> "Seejärel ajas Anne selja sirgu, vaatas inimestest ja aastatest läbi /.../"
- "Siis läinud ta alla järve äärde ja saanud järsku aru, et vett ega taevast polnud võimuvahetus muutnud. Angervaksade ja kaselehtede lõhn levinud üle kogu ajaloo. Nagu ikka."
-> "Akende all õitsesid ikka veel eestiaegsed floksid ja kõrgel üleval vidistasid pääsukesed nagu polekski midagi olnud."
- "Selle detsembriõhtu sügavas pimeduses oli päikesest mõtleminegi kohatu. /.../ Päike oli ammu unustatud muuseumieksponaat."
-> "Peab olema suur usk kevade tulekusse, et siinset talve ja tema pimedust üle elada. Et siinset ajalugu üle elada."
- Mitte hommik on õhtust targem, vaid "Hommik ei tea, mis õhtu toob."
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 22, 2023
ei jõua kohale kuidas keegi saab tunda nii paljusid ja nii sügavalt. ja neid kõiki hetki mäletada. inspireerib küll, väga ilus ja ebamaine.
April 24, 2025
olid 2 peatükki, mis olid minu jaoks teistest pea-jagu üle. nendest inimestest, kellega iga inimene lähim on. kui ma oleks president, peaks kõik inimesed oma vanematest kirjutama. 10-20-30 jne aastaselt. ja mina oleks president selle lugude mäe otsas ja loeks neid, tunneks ära ja saadaksin vastutasuks enda näoga postkaardi.
June 25, 2023
ma mäletan toda tunnet “Varjuteatrit” lugedes. “Kuldne kroon” tekitas täpselt sama tunde, hästi sooja, aga samal ajal kauge, kättesaamatu tunde. ja selle tunde, et tahan läbi lugeda kõik Viivi Luige teosed ja kogu eesti kirjanduse.
December 25, 2023
Hea raamat juhuslike mõtteterade jaoks, päevaennustuste ja välgatuste jaoks; selline, mis nõuab vaba käega kirjutatud lisamärkusi leheservadel. Kuidagi passiiv-agressiivne, diskrimineeriv ja veidi ülbe, aga samas hooliv, uskuv, siiras ja lapselik. Oluline: Tammsaare köögilaua all, mängukaaslased elus, julgeda olla õnnelik, vaba ja laisk, killuke Rilket peas, inimese kapike (kuhu midagi jääb ikka luku taha), följeton kissellist vahukoorega (ja Georg Merist), (käe)kirjakunsti olulisusest… nii et kokku sai sellest laul inimese ajutisusele ja olemise ilule ja valule.
July 10, 2023
Väärt raamat ja väärt lugemine eesti kultuuriloo suurkujudest ja samas kirjanikule endale lähedastest inimestest, kes on teda mõjutanud ( ema, isa, onud). Need inimesed tema lähiringist on kindlasti sama suured kui Tammsaare, Alliksaar ja Kross. Oskus märgata ja kirjutada suureks oma ema jt lähedased on imekspandav! Rääkimata siis kultuuri ja kirjanduse suurkujudest.
Palju tabavaid ja rabavaid tsitaate, hea hoida öökapil, kui vajadus tekib ning sukelduda taas kirjanduse merre.
Palju tabavaid ja rabavaid tsitaate, hea hoida öökapil, kui vajadus tekib ning sukelduda taas kirjanduse merre.
February 15, 2024
Nagu Viivi ise raamatus ütleb, hea kunst on see, mis sinus endas midagi äratab. Ma kulgesin autori radadel ja samas avastasin eneses mälestusi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Meenus näiteks, et ka mina olen talvel salaja heintesse lugema läinud... ja meenus, milline oli Viljandi vana bussijaam... Ja nii mitmelgi puhul meenus, et kusagil on see Suur Saladus, mida inimene vahel korraks riivata saab.
Osaliselt võinuks see raamat ilmuda sarjas „Kirjanikud omavahel“, kus kirjanikud meenutasid oma elu kokkupuuteid teiste kirjanikega. Aga Viivi Luike pole siinkohal kammitsenud sarja reeglid, ta on oma portreelugude kangelasteks valinud just need, keda ise on soovinud. Mõni neist on kirjanik, nagu Viiding, Unt, Mihkelson, Kaplinski. Mõni on raamat, nagu Tammsaare. Mõni on muudmoodi tuntud ja saame teda uutmoodi tundma, näiteks Vello Salo. Mõni on hoopis tundmatu suurele publikule. Aga mis neid kõiki ühendab: nad on kõik siitilmast lahkunud. Kes ammu, kes alles hiljaaegu. Ja kõik nad olid erilised inimesed, olid Saladuse Kandjad.
Portreteeritavatest tundsin ise ka õige põgusalt mõnda... ja kõige säravama isikliku mulje jättis mulle neist Viivi Luige ema. Ka mina mäletan, mismoodi tal kõik kirja pandud oli, kui äkki midagi ununeb, ja kuidas ta seda kausta uhkusega näitas. Mäletan ka ühte armsat detaili, mida minu meelest pole Viivi kusagil (veel) kasutanud. Emal oli Viljandi kodus seina peal rida vanu kellasid, kõik tiksusid. „Saan nendega siin iga päev tegeleda,“ ütles ta. Sättis õigeks, tõmbas käima. Nagu kellade lasteaed, koduloomade aseaine. Lummav ja armas naine.
Lisaks Viljandile ja Viljandimaale on raamatu tegevuskohad laiahaardeliselt üle ilma, elegantselt viib autor meid vahel poole lause pealt ajas ja ruumis mujale. Ta on olnud-elanud Itaalias, Soomes, New Yorkis....
Ja paralleelselt lugemisega täitub soovi(tuste)list: milline hulk raamatuid, filme, kunstiteoseid siit lehekülgedelt läbi käib, ja kui neid ei tea, siis jääb kindlasti nii mõnigi sügavus tajumata.
Ja paralleelselt lugemisega tuleb peale luule lugemise iha. Täiesti vabal, sundimatul moel tsiteerib autor erinevaid luuletajaid – Viidingut, Runnelit, Ristikivi, näiteks – ja sulatab need read niimoodi oma teksti sisse, et need saavad „trükitud me lihasse“, kui teda ennast parafraseerida.
Ja veel. Kui muidu olen minimalistlikus faasis, siis... üle pika aja sooviksin raamatut koju osta, mitte lihtsalt tagasi teistele lugeda viia. Siin on nii palju mõtlemise ja ütlemise ilu, tahaks vahel üle lugeda.
Osaliselt võinuks see raamat ilmuda sarjas „Kirjanikud omavahel“, kus kirjanikud meenutasid oma elu kokkupuuteid teiste kirjanikega. Aga Viivi Luike pole siinkohal kammitsenud sarja reeglid, ta on oma portreelugude kangelasteks valinud just need, keda ise on soovinud. Mõni neist on kirjanik, nagu Viiding, Unt, Mihkelson, Kaplinski. Mõni on raamat, nagu Tammsaare. Mõni on muudmoodi tuntud ja saame teda uutmoodi tundma, näiteks Vello Salo. Mõni on hoopis tundmatu suurele publikule. Aga mis neid kõiki ühendab: nad on kõik siitilmast lahkunud. Kes ammu, kes alles hiljaaegu. Ja kõik nad olid erilised inimesed, olid Saladuse Kandjad.
Portreteeritavatest tundsin ise ka õige põgusalt mõnda... ja kõige säravama isikliku mulje jättis mulle neist Viivi Luige ema. Ka mina mäletan, mismoodi tal kõik kirja pandud oli, kui äkki midagi ununeb, ja kuidas ta seda kausta uhkusega näitas. Mäletan ka ühte armsat detaili, mida minu meelest pole Viivi kusagil (veel) kasutanud. Emal oli Viljandi kodus seina peal rida vanu kellasid, kõik tiksusid. „Saan nendega siin iga päev tegeleda,“ ütles ta. Sättis õigeks, tõmbas käima. Nagu kellade lasteaed, koduloomade aseaine. Lummav ja armas naine.
Lisaks Viljandile ja Viljandimaale on raamatu tegevuskohad laiahaardeliselt üle ilma, elegantselt viib autor meid vahel poole lause pealt ajas ja ruumis mujale. Ta on olnud-elanud Itaalias, Soomes, New Yorkis....
Ja paralleelselt lugemisega täitub soovi(tuste)list: milline hulk raamatuid, filme, kunstiteoseid siit lehekülgedelt läbi käib, ja kui neid ei tea, siis jääb kindlasti nii mõnigi sügavus tajumata.
Ja paralleelselt lugemisega tuleb peale luule lugemise iha. Täiesti vabal, sundimatul moel tsiteerib autor erinevaid luuletajaid – Viidingut, Runnelit, Ristikivi, näiteks – ja sulatab need read niimoodi oma teksti sisse, et need saavad „trükitud me lihasse“, kui teda ennast parafraseerida.
Ja veel. Kui muidu olen minimalistlikus faasis, siis... üle pika aja sooviksin raamatut koju osta, mitte lihtsalt tagasi teistele lugeda viia. Siin on nii palju mõtlemise ja ütlemise ilu, tahaks vahel üle lugeda.
March 12, 2024
Mulle ei meeldinud "Varjuteater" eriliselt, aga sellest on palju aastaid.
Ämmale ja ta sugulasele aga väga meeldis see, nii et mõtlesin - proovin! Äkki nüüdseks meeldib.
Mitte eriti.
Oli huvitavaid hetki. Mõte "Tõe ja õiguse" lugemisest nõeluvale vanaemale, nelja-, viieaastane tütar köögilaua all kuulamas. Vahel peeti pause ja vaieldi selle üle, kas oldi tõprad.
Hea lause oli siis, kui ta nägi oma eluaegse sõbra maalinguid ja oli üllatunud - "Neid pilte vaadates nägin ma lihtsalt inimese saladust, mida muidu, igapäevase surve all juhtub nägema haruharva."
Tahtsin ikkagi lugeda ja aru saada, mis mulle ei meeldinud ja miks mitte. Mul on tunne, et Viivi Luik ei salliks mind - et tahes-tahtmata olen ma veidike noorema põlvkonna esindaja, seega pärit ajastust, mil mehed on puust ja laevad terasest. Ja see suhtumine kumab kõikjalt läbi.
Või on asi autori edevuses? Mingis kohas ütles ta mingi suht triviaalsuse, mispeale lisas "Selle sügavmõttelise avalduse järel peaks tegema leinaminuti" vms. Kaks korda nimetas ta varjuteatrit, otsekui mingit üle-eestimaalist märksõna, mingit "tõde ja õigus". Raske on lugedes tungida tema rahulollu, kuigi minagi olen üsna edev vms.
Või on asi mingis lahtirääkimise määras, mis läheb vastuollu sellega, kuidas mina tajun korralikku ülesehitust või autori vastutulekut autorile? Tal on mingi "kes teab, see mõistab; kes ei tea, see ei mõista ka selgitades"-hoiak. See viib kohati suht namedroppinguni, kus ainus, mis nime nimetamist õigustab, on nime nimetamise võimalus (a la "ma istusin seal Jaaniga. Jaan Krossiga." Ja siis kirjeldab mingit suvalist kokkusaamist. Eesti 20. sajandi II poole suurima luulegeeniuse Juhan Viidingu kohta loen seda, kuidas nad kuskil Kukus tšillivad või kus Viivi Luik laenas teiselt passi - Viivi lugu, mitte Juhani oma. Rahvusvaheliselt tunnustatuima proosakirjaniku Jaan Krossi kohta võib lugeda kah suht argistest külaskäikudest.
Erandiks olid toimetaja Heepe ning tema vanemad, keda ta pidas siiski vajalikuks lahti kirjutada.
Mulle meeldib see lahtikirjutus, selles on armastust ja lugupidamist. Tunnen, et ka minu kui lugeja vastu.
See on mingi veregrupiasi, arvan. Kuigi mingi osa minust kahtlustab, et keegi loeb ja tunneb: "Häh, see on inimene, kes ei saaks aru, ka mitte seletamise peale."
Ämmale ja ta sugulasele aga väga meeldis see, nii et mõtlesin - proovin! Äkki nüüdseks meeldib.
Mitte eriti.
Oli huvitavaid hetki. Mõte "Tõe ja õiguse" lugemisest nõeluvale vanaemale, nelja-, viieaastane tütar köögilaua all kuulamas. Vahel peeti pause ja vaieldi selle üle, kas oldi tõprad.
Hea lause oli siis, kui ta nägi oma eluaegse sõbra maalinguid ja oli üllatunud - "Neid pilte vaadates nägin ma lihtsalt inimese saladust, mida muidu, igapäevase surve all juhtub nägema haruharva."
Tahtsin ikkagi lugeda ja aru saada, mis mulle ei meeldinud ja miks mitte. Mul on tunne, et Viivi Luik ei salliks mind - et tahes-tahtmata olen ma veidike noorema põlvkonna esindaja, seega pärit ajastust, mil mehed on puust ja laevad terasest. Ja see suhtumine kumab kõikjalt läbi.
Või on asi autori edevuses? Mingis kohas ütles ta mingi suht triviaalsuse, mispeale lisas "Selle sügavmõttelise avalduse järel peaks tegema leinaminuti" vms. Kaks korda nimetas ta varjuteatrit, otsekui mingit üle-eestimaalist märksõna, mingit "tõde ja õigus". Raske on lugedes tungida tema rahulollu, kuigi minagi olen üsna edev vms.
Või on asi mingis lahtirääkimise määras, mis läheb vastuollu sellega, kuidas mina tajun korralikku ülesehitust või autori vastutulekut autorile? Tal on mingi "kes teab, see mõistab; kes ei tea, see ei mõista ka selgitades"-hoiak. See viib kohati suht namedroppinguni, kus ainus, mis nime nimetamist õigustab, on nime nimetamise võimalus (a la "ma istusin seal Jaaniga. Jaan Krossiga." Ja siis kirjeldab mingit suvalist kokkusaamist. Eesti 20. sajandi II poole suurima luulegeeniuse Juhan Viidingu kohta loen seda, kuidas nad kuskil Kukus tšillivad või kus Viivi Luik laenas teiselt passi - Viivi lugu, mitte Juhani oma. Rahvusvaheliselt tunnustatuima proosakirjaniku Jaan Krossi kohta võib lugeda kah suht argistest külaskäikudest.
Erandiks olid toimetaja Heepe ning tema vanemad, keda ta pidas siiski vajalikuks lahti kirjutada.
Mulle meeldib see lahtikirjutus, selles on armastust ja lugupidamist. Tunnen, et ka minu kui lugeja vastu.
See on mingi veregrupiasi, arvan. Kuigi mingi osa minust kahtlustab, et keegi loeb ja tunneb: "Häh, see on inimene, kes ei saaks aru, ka mitte seletamise peale."
December 31, 2023
Lugesin hiljuti Viivi Luigega tehtud aastalõpu intervjuud Postimehes. Temalt küsiti, mis on need surmapatud, mis temalegi võõrad ei ole. Ja ta vastas ausalt umbes nii, et kõrkus või suurelisus. Ja selles osas on tal õigus. See kumab läbi ka sellest raamatust.
Muidugi on tegemist hea sõnaseadjaga ja intelligentse kirjanikuga, kelle keel on lisaks väga ilus. Tänu sellele raamatule võtsin ma uuesti kätte "Tõde ja õiguse" I osa. Olen kõik osad kooli ajal läbi lugenud, aga tahaksin teha seda nüüd uuesti. Kuid mingil põhjusel ei suuda, lugemine jääb alati pooleli. Võimalik, et sõna klassik hirmutab mind nii ära, et raamat muutub igavaks.
Raamatut lugedes tekkis kindel soov vaadata Giuseppe Tornatore filmi "Legend pianistist ookeanil" ja Fellini filmi "La Strada".
Meelde jäävad Marju Lepajõe sõnad: "Raamatutest ilma mõtlemata pole mitte midagi kasu. Uus raamat on nagu värske vein. Ei tohi kohe lugema ja kohe jooma hakata. Peab tõmbama panema. Raamat peab uues kohas harjuma."
Või siis tsitaat Pierre Bayardilt: "Haritud inimesed teavad ning harimatud inimesed oma suureks õnnetuseks ei tea -, et kultuur on eelkõige oskus orienteeruda. Mitte see ei ole haritud inimene, kes on lugenud üht või teist raamatut, vaid see, kes oskab tervikus hakkama saada, see tähendab, kes teab, et tervik on olemas, ja kes oskab erinevaid elemente üksteise suhtes paigutada."
Nii et igati lugemisväärt raamat ja mitmed head viited/tsitaadid suureliselt Viivi Luigelt.
Muidugi on tegemist hea sõnaseadjaga ja intelligentse kirjanikuga, kelle keel on lisaks väga ilus. Tänu sellele raamatule võtsin ma uuesti kätte "Tõde ja õiguse" I osa. Olen kõik osad kooli ajal läbi lugenud, aga tahaksin teha seda nüüd uuesti. Kuid mingil põhjusel ei suuda, lugemine jääb alati pooleli. Võimalik, et sõna klassik hirmutab mind nii ära, et raamat muutub igavaks.
Raamatut lugedes tekkis kindel soov vaadata Giuseppe Tornatore filmi "Legend pianistist ookeanil" ja Fellini filmi "La Strada".
Meelde jäävad Marju Lepajõe sõnad: "Raamatutest ilma mõtlemata pole mitte midagi kasu. Uus raamat on nagu värske vein. Ei tohi kohe lugema ja kohe jooma hakata. Peab tõmbama panema. Raamat peab uues kohas harjuma."
Või siis tsitaat Pierre Bayardilt: "Haritud inimesed teavad ning harimatud inimesed oma suureks õnnetuseks ei tea -, et kultuur on eelkõige oskus orienteeruda. Mitte see ei ole haritud inimene, kes on lugenud üht või teist raamatut, vaid see, kes oskab tervikus hakkama saada, see tähendab, kes teab, et tervik on olemas, ja kes oskab erinevaid elemente üksteise suhtes paigutada."
Nii et igati lugemisväärt raamat ja mitmed head viited/tsitaadid suureliselt Viivi Luigelt.
January 15, 2025
Viivi Luik vaatab selles raamatus tagasi eredamatele isikutele või hetkedele oma elus ja pühendab igaühele neist 5-10 lehekülge. Just tänu sellele raamatule võitis ta ka Kultuurkapitali 2023. aasta kirjanduse aastapreemia kui "pikaaegne eesti kirjanduse kõrgtaseme hoidja, kelle autoriraamat „Kuldne kroon“ ühendab üldise ja isikliku, dokumentaalse ja fiktsionaalse, esindades säravat elegantset stiili ja filosoofilist sisu." Eks paljud siin kajastatud tegelastest on ju tuntud kultuuritegelased (kirjanikud, kunstnikud, presidendid jt) ja mulle veidike tundub, et kuidas sa siis ei anna auhinda, kui sinust endast kirjutatakse (meenub kohe Maarja Kangro “Minu auhinnad”)? Pealegi Luik kirjutab tõesti hästi - tekst on voolav ja mahlakas, ning kuigi see raamat põhineb eeskätt päris sündmusel, on need kirja pandud kirjanduslikult kaunis võtmes. Ometi pean tunnistama, et Luige “Varjuteater” meeldis mulle rohkem. “Kuldne kroon” jääb kuidagi hakituks ja episoodiliseks - nii nagu kohatavad inimesed meie elus -, mille tõttu tervikut oli minu jaoks raamatust raske tabada.
December 8, 2024
“Roomas, Sixtuse kabeli laes on kaks välja sirutatud kätt.
Nad on seal alati. Nad on olemas igal hetkel, öösel ja päeval. Nad on välja sirutatud pankade ja politseijaoskondade, parlamentide ja peamajade, põgenikelaagrite, riigipiiride ja asfaldi alla maetud maa arvutute hektarite ja aakrite kohale. Nad on seal just praegu. Öösel pimedas on nad seal ja päevavalges on nad seal, kuhu Michelangelo nad ainult natukese värvi ja mõne armetu pintsli abil ilmuda lasi.
….
Üks on Aadama, sinu esiisa käsi. Teine on Vägede Jehoova, sinu Jumala käsi.
Veel mõni sentimeeter, ja siis nad puutuvad kokku.
Kuid ei puutu.
Jehoova käe ja Aadama käe vahele jääb igiületamatu õhuauk. Terra nullius. Eikellegimaa. Piiritsoon.”
Erakordselt liigutav raamat täis mõtteteri elust ja surmast, sõprusest ja armastusest, sõjast ja rahust, ja eelkõige raamatutest.
Nad on seal alati. Nad on olemas igal hetkel, öösel ja päeval. Nad on välja sirutatud pankade ja politseijaoskondade, parlamentide ja peamajade, põgenikelaagrite, riigipiiride ja asfaldi alla maetud maa arvutute hektarite ja aakrite kohale. Nad on seal just praegu. Öösel pimedas on nad seal ja päevavalges on nad seal, kuhu Michelangelo nad ainult natukese värvi ja mõne armetu pintsli abil ilmuda lasi.
….
Üks on Aadama, sinu esiisa käsi. Teine on Vägede Jehoova, sinu Jumala käsi.
Veel mõni sentimeeter, ja siis nad puutuvad kokku.
Kuid ei puutu.
Jehoova käe ja Aadama käe vahele jääb igiületamatu õhuauk. Terra nullius. Eikellegimaa. Piiritsoon.”
Erakordselt liigutav raamat täis mõtteteri elust ja surmast, sõprusest ja armastusest, sõjast ja rahust, ja eelkõige raamatutest.
June 1, 2023
Kuldaväärt lugemine, see on tükike eesti kultuurilugu. Viivi Luik kirjutab erilistest hetkedest oma otsestel ja kaudsetel kohtumistel erinevate kultuuriinimestega - Tammsaare, Jaan Kaplinski, Marju Lepajõe, Artur Alliksaar ja mitmed-mitmed teised. Tükk kultuurilugu on ka Viivi Luige enda mõtted, tema sõna on mõttetihe, sisukas ja täpne, puudub tühi sõnavaht. Ma ei ole ammu ühestki raamatust endale nii palju mõtteteri välja kirjutanud. Näiteks: "Sest õige vestlus peab alati välja viima sinna, kuhu sa muidu minnagi ei teaks.". Ja Viivi Luik tsiteerib Marju Lepajõed: "Raamatutest ilma järele mõtlemiseta pole midagi kasu."
August 11, 2023
Mõnus ajarännak koos huvitavate inimestega. Väga palju äratundmisi - näiteks meenutus Marju Lepajõe filmist, kus ta uusi raamatuid kohe lugema ei hakka, vaid riiulisse laagerduma paneb - ka minul jäi just see koht filmist eriti eredalt meelde.
"Kuldne kroon" lennutas mind pidevalt kuhugi iseenda minevikku, kuigi lugesin kellegi teise mälestusi, aga mu enda mälestused oleksid nagu kogu aeg kusagil taustal kaasa lohisenud. Meenus nii head kui halba. Meelde jäi siit raamatust mingi tunne. Halli sulalumeilma ja hirmuäratavalt sünge kuusemetsa tunne, millest siiski lõpuks on välja saadud, edasi elatud, rõõmu ja rahulolu tuntud.
"Kuldne kroon" lennutas mind pidevalt kuhugi iseenda minevikku, kuigi lugesin kellegi teise mälestusi, aga mu enda mälestused oleksid nagu kogu aeg kusagil taustal kaasa lohisenud. Meenus nii head kui halba. Meelde jäi siit raamatust mingi tunne. Halli sulalumeilma ja hirmuäratavalt sünge kuusemetsa tunne, millest siiski lõpuks on välja saadud, edasi elatud, rõõmu ja rahulolu tuntud.
September 14, 2023
4,5/5
Väga ilus lugemine. Viivi Luige kirjakeel on mõnusalt jutustav ja paeluv, päriselulised tegelased lugudes aga kodused ja usalduslikud. See teos pani mind mõistma, kui r o h e l i n e ma tegelikult olen. Kui palju kultuurilooliselt olulisi inimesi on olnud meie praeguse hetke eel ühiskonda mõtestamas ning kui vähe ma paludest teadnud olen. Viimasest sisupeatükist aga kaasa üks mõte, mis kõnetas mind kui naelapea pihta: "Wer liebt, kann alles schaffen! - "Kes armastab, see suudab kõike!""
Väga ilus lugemine. Viivi Luige kirjakeel on mõnusalt jutustav ja paeluv, päriselulised tegelased lugudes aga kodused ja usalduslikud. See teos pani mind mõistma, kui r o h e l i n e ma tegelikult olen. Kui palju kultuurilooliselt olulisi inimesi on olnud meie praeguse hetke eel ühiskonda mõtestamas ning kui vähe ma paludest teadnud olen. Viimasest sisupeatükist aga kaasa üks mõte, mis kõnetas mind kui naelapea pihta: "Wer liebt, kann alles schaffen! - "Kes armastab, see suudab kõike!""
October 5, 2025
Viivi Luik kirjutab nii voolavalt, lihtsasti ja selgelt, aga jätab õhu müstikast ja võimalikkusest särisema. Surm on kogu aeg kuklas, ja see mind puudutas vist kõige rohkem. Mitmes peatükis käis läbi “elada oli tal jäänud veel xx aastat”, kuigi see hetk, kus viibiti oli nii õnnis. Ma ei tea, mida rohkem ma püüan oma elamust lahti kirjutada, seda rohkem tunnen, et vähendan selle suurust. Aga ma armastan Viivi Luige kirjutamist lihtsalt nii väga.
July 19, 2023
See raamat oli raamat, mida tahaks veel ja veel lugeda. Ilus ja õrn, sissevaatav ja väljavaatav. Kõik need meie inimesed -tundlikud, targad, inspireerivad oma heas ja veas. Inimeseks olemisest kõige selle kupatusega, mis meile kaasa on antud.
July 31, 2023
Mõnus mälestuste raamat, mis on tihedalt viiteid ja mulle tundmatuid raamatuid ja kunsti ja isikuid ja nähtusi täis. Ma pole elus nii palju guugeldanud ühe raamatu pärast. Vaimule väga värskendavalt mõjuv teos.
February 14, 2025
Lugesin raamatut üsna järjest ja tegelikult hakkas üsna pea autori suhtumine/olek/iseloom/miski-mis-lihtsalt-kumab-kõigist-tekstidest-läbi närvidele käima.
Muidugi palju ilusat ja liigutavat, aga lõpuks jäi see mainitu häirima.
Muidugi palju ilusat ja liigutavat, aga lõpuks jäi see mainitu häirima.
December 27, 2023
Palju tähelepanu saanud raamat valmistas kerge pettumuse, kuna andis küll teavet erinevate väljapaistvate tegelaste tegevusest, kuid autori kohati üleolev hoiak väsitas.
January 15, 2024
Raamat täis mõtisklusi ja huvitavaid fakte eesti kirjanike elust läbi Viivi Luige silmade. Sõnamängud, uued väljendid minu jaoks. Näiteks: Flaneerima - sihitult aega surnuks lööma.
This entire review has been hidden because of spoilers.
September 16, 2024
Autori maagilised mäletamised
September 8, 2025
Eesti kultuurikihi elu läbi autori kogemuste
April 30, 2024
Viivi Luike on mõnus lugeda juba sellepärast, et ta on Viivi Luik. Seda parimad tähenduses, sets luigelik väljendusviis on omaette poeesia ka proosas. Eriti veel nüüdismaailmas, kus enamik raamatuid kauni keelekasutuse ja sisuka mõttearendusega hiilgama ei kipu. Kui Luik on võtnud kirjutamisse Eesti kultuuritegelaste elukillukesed ja lisanud nende portreedele näpuotsatäie maagilise realismi killukesi, on tulemus selline, et ahmi või söömata. Ja mulle väga meeldib tema mõtteavaldus kirjutada surnutest, sest elavate lood veel kirjutavad end. Ilus teos.
September 23, 2024
"Kuldne kroon" pakkus suurepärast aeglast lugemisnaudingut. Aeglast mitte seetõttu, et oleks olnud keeruline teksti süveneda või sellest aru saada, vaid pikkade mõtlemispauside pärast, mida loetu korduvalt esile kutsus ja mis on just see, mida ma kirjandusest enim otsin. Mõtteainet. Sisendit eneserefleksiooniks. Ja seda sai palju.
Veidi häiris mitmetes peatükkides kordunud oma vaimse ja kirjandusliku üleoleku esile toomine. Isegi kui see on pelgalt fakti nentimine (sest üleolek nendest, keda autor on alavääristanud, ongi objektiivselt olemas), mõjub see kõrgilt ja mõnevõrra kibestunultki. Kuldset krooni peas võib uhkusega kanda ka ilma, et krooni puudumisele teiste peas peaks tähelepanu juhtima.
Aga võibolla sain ma oma küündimatuses autorist lihtsalt valesti aru. Ja kuidas üldse kritiseerida olevikku ja kirjutada nostalgiaga parematest aegadest, ilma et see mõjuks kübetki kibestunult? Ja ehk on mu kriitika lihtsalt kadedus, et minu elus ei ole lõputuid loomingulisi kohtumisi kohvikutes ja raamatukauplustes, ajatajuta suurlinnade tänavatel flaneerimist ja vaateakende imetlemist, aega vaadata ja märgata ja mõtiskleda. Ning just selliste raamatute kaudu on ometi minulgi võimalus sellest veidigi osa saada. Tänulik tuleks olla.
"Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib. Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab." (Lk 39)
"Ei maksa oodata, et inimesel on üksainus tõde. Ja ei maksa kaotada usaldust, kui selgub, et tõdesid on mitu. Isegi päevaraamatutest ja erakirjadest ei saa inimese kohta suurt midagi teada, sest midagi jääb ikkagi kapikesse luku taha." (Lk 78)
"/---/ igaüks näeb teises ju peamiselt seda, mis teda ennast antud elujärgul kõige rohkem erutab." (Lk 107)
"Paraku on tõsi, et teisest võib inimene mäletada ainult niipalju, kui palju ta mäletab iseennast teisega seoses, ja nii saavad kõik elu jooksul kohatud olulised inimesed osaks iseendast." (Lk 122)
"Wer liebt, kann alles schaffen! - "Kes armastab, see suudab kõike!" (Lk 259)
Veidi häiris mitmetes peatükkides kordunud oma vaimse ja kirjandusliku üleoleku esile toomine. Isegi kui see on pelgalt fakti nentimine (sest üleolek nendest, keda autor on alavääristanud, ongi objektiivselt olemas), mõjub see kõrgilt ja mõnevõrra kibestunultki. Kuldset krooni peas võib uhkusega kanda ka ilma, et krooni puudumisele teiste peas peaks tähelepanu juhtima.
Aga võibolla sain ma oma küündimatuses autorist lihtsalt valesti aru. Ja kuidas üldse kritiseerida olevikku ja kirjutada nostalgiaga parematest aegadest, ilma et see mõjuks kübetki kibestunult? Ja ehk on mu kriitika lihtsalt kadedus, et minu elus ei ole lõputuid loomingulisi kohtumisi kohvikutes ja raamatukauplustes, ajatajuta suurlinnade tänavatel flaneerimist ja vaateakende imetlemist, aega vaadata ja märgata ja mõtiskleda. Ning just selliste raamatute kaudu on ometi minulgi võimalus sellest veidigi osa saada. Tänulik tuleks olla.
"Kes arvab, et mälestused kedagi paljastavad, eksib. Kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab." (Lk 39)
"Ei maksa oodata, et inimesel on üksainus tõde. Ja ei maksa kaotada usaldust, kui selgub, et tõdesid on mitu. Isegi päevaraamatutest ja erakirjadest ei saa inimese kohta suurt midagi teada, sest midagi jääb ikkagi kapikesse luku taha." (Lk 78)
"/---/ igaüks näeb teises ju peamiselt seda, mis teda ennast antud elujärgul kõige rohkem erutab." (Lk 107)
"Paraku on tõsi, et teisest võib inimene mäletada ainult niipalju, kui palju ta mäletab iseennast teisega seoses, ja nii saavad kõik elu jooksul kohatud olulised inimesed osaks iseendast." (Lk 122)
"Wer liebt, kann alles schaffen! - "Kes armastab, see suudab kõike!" (Lk 259)
Displaying 1 - 25 of 25 reviews