Jaan Kaplinski ja Kadri Kõusaar pidasid kirjavahetust 2007-2021. See on midagi enamat kui lihtsalt kultuurilooliselt põnev materjal. Jaan ja Kadri olid lähedased sõbrad, keda sidusid hingesugulus ja ühised huvid, hoolimata 40-aastasest vanusevahest ning täiesti erinevast taustast.
Tsivilisatsiooni naasmine... oli kummastav kogemus. Olles olnud nädalaid ilma elektri ja internetita ja hinganud maailma kõige puhtamat õhku tundras ja mägedes, tunned end 5000 elanikuga Kodiaki linnas nagu kala kuival. Tasakaal kadus sõna otseses mõttes. Vahepeal olin näinud õudusunenägusid Euroopast, - justkui tuleks mingi suur maailmalõpp või plahvatus, ja kuna need ilmusid segamini lapsepõlvemälestustega, mõjus see kõik õõvastavalt realistlikult. Ma kartsin sisse logida.
Kadri Jaanile, novembris 2009
Viimasel ajal olen hakanud arvama, et ainus, mis veel võiks meie planeedi ja meid päästa, on katastroof, tõsine ökokatastroof, mis teeb kõigile selgeks, et niiviisi enam edasi ei saa. Poliitikas võime teha kompromisse. Loodusega kompromisse teha ei saa. Nii lihtne see tõekene ongi.
Lugesin hiljuti Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetust, mille raamatuks saamiseks tegi ettepaneku Kaplinski. Sellegi kirjavahetuse alguses mainis Kaplinski kohe, et võiks kirjadest kunagi ka raamatu välja anda. Tea, mis teema tal sellega oli. Selle raamatu valmimist ta kahjuks ise enam ei näinud.
Kui Õnnepaluga kirjavahetuses olid mõlemad osapooled mulle juba tuttavamad, siis Kõusaarde polnud siiani süvenenud. Muidugi tean tema olemasolust, kuid .loomingust midagi lugenud ega vaadanud pole. Kuid üllatusin meeldivalt noore naise niivõrd sisuka mõttemaailma üle. Kaplinskit peetakse üldiselt väga harituks ja erudeerituks, kirjavahetusest aga ei jäänud kumama tema mingiski mõttes "üleolek".
Millest nad siis kirjutavad? Ikka südamelähedastel teemadel: kultuur, filosoofia, religioon, loodus, maailm, inimeseks olemine. Muidugi ka oma elu olemised ja tegemised, sh Kaplinski haigestumine. Kohati räägitakse väga isiklikest ja intiimsetest asjadest. Et ma klatšihuviline pole, siis mõned nüansid tulid täitsa üllatusena. Kirjavahetus oli aktiivseim alguse poole ning muutus loiumaks, kui Kadri pereinimeseks sai. Viimane kiri Kadrilt on dateeritud 2022. aasta lõppu.
Mul on hea meel, et tean nüüd ühest Eesti loovinimesest oluliselt rohkem ning sain heita pilgu kahe põneva isiksuse sisemaailma.
Kirjavahetustega ja päevikukannetega on kord nii, kord naa. Seekord oli hästi, isegi väga hästi. Kuidagi kohe istus, venitasin lugemist aeglasemaks. Tegelikult oli laual keerulisi ja raskeid teemasid, ilmselt sellest ka mõõdukus annustamisel.
Mõneti ju oli lugemine ka lootusrikas - meenutades 2007. aasta murekohti (islam, muslimid valgumas siia), võime täna nentida, et kõik on mööduv. Teisalt, mastaapsem probleem pole kuhugi kadunud, eskaleerub vaid jõudsalt.
Kirjavahetus ei ole vaid poliitikast ja ühiskonnas toimuvast üldisemalt, on ka kirjandusest, filmidest, reisidest, kirjutamisest ja kirjutajate endi elus toimuvast. Nagu ka aimata võis, tähendab see, et Kaplinskil keeleteemad ja tervis, Kõusaarel see vastik filmijama ja põgusalt eraelulist paika loksutamist (ilmselt lihtsalt puudutas mind ja tuli midagi tuttavat ette enda kahekümnendate eluaastate algusest).
Oleks vaid meil kõigil see tark ja elukogenud (kirja)sõber tagataskus, see on suur õnn
Väga hea raamat. Algul arvasin, et see pole minu jaoks. Kuid mulle tundub, et just need teosed, mille olen enda peas igavaks märkinud ja mingis mõttes välistanud, osutuvad tavaliselt just kõige huvitavamaks. Nii ka selle raamatuga :).
Kirjavahetuses põimuvad kahe autori isiklikud mõtisklused, kultuurilised arutelud ning kriitilised tähelepanekud ühiskonna ja maailma kohta. Raamat on tõsise, isegi pessimistliku alatooniga, just selline, mis sobis minu praeguse meeleoluga suurepäraselt. Ja nende üpris suurt vanusevahet ma ei tunnetanud üldse, kuigi Kadri Kõusaar oli kirjavahetust alustades kõigest 27-aastane.
Tõesti mõnus oli lugeda kahe nii erudeeritud ja laia silmaringiga inimese mõtteid, nende muret ühiskonnas toimuva pärast. Käsitletud teemad olid erinevad ja huvitavad. Kirjandus, kunst, poliitika, reisimuljed, mure keskkonna ja kliima pärast. Kui tavaliselt tunnevad pigem nooremad inimesed ärevust võimaliku ökokatastroofi pärast, siis üllatav oli, kui palju valutas südant sellepärast Jaan Kaplinski. Ja mul päris piinlik, et ma tema raamatuid varem pole lugenud (vb ehk mõni luuletus kooliajal). Igal juhul pärast seda raamatut plaanin vea parandada. Kadri Kõusaarest tean rohkem eelkõige just läbi tema filmide. Ehk õnnestub ka üks tema raamatutest läbi lugeda, kuigi neil on Goodreadsis üpris madal hinnang.
Üks süngem mõte ka siia lõppu. "Liberaalne turumajandus on üles ehitatud ihade rahuldamisele - pean saama süüa seda, mida tahan, reisida, kuhu aga tahan, osta, mida aga tahan. Inimese tarbimisihade rahuldamine viib looduse ja liikide hukuni, lõpuks ka inimese enda hukuni."
Eks ta siuke intellektuaalne onanism ole, mind jubedalt häirib see "kirjutame ja anname raamatuna välja" loosung, mis kogu aeg kuskil teksti kohal hõljub. On pihtimusi, ajalugu, teoloogiat, isiklikke arvamusi, luuletusi, tsitaate (KK leivanumber), kerget kiima, romantikat, vananemist, veidi argielu ja lihtsalt elu. Kuidagi pääseb selles eklektikas (ei, see pole halb, lihtsalt kirjavahetused ongi väga eklektilised per se) esile siiski elukogemus. Ma ei pruugi kõigega, mis JK välja toob, nõustuda, kuid siiski on ta ridadel mingi hoomamatu kaal, mis ka teise poole üles kergitab. Ja, noh, lõpuks sõidab elu oma õitega ikka sest kirjavahetusest üle ja nii ongi.
Kui kaks tarka inimest omavahel räägivad, on seda ülihuvitav kuulata. Kui need vestlused ka kirja saavad pandud, siis õpid inimesi rohkem tundma ning nende loomingusse teise nurga alt piiluma.
This entire review has been hidden because of spoilers.