3
See oli selline veider krimka või siis skandinaavia noir, mis kohati jube tüüpiline žanrinäide. Teisalt, kuidagi omanäoline ja mõjus ebatavapäraselt, mis oli pigem positiivne aspekt. Loos leidus välja palju erinevaid haruliine. Mingi hetk tundus, et ülemäära mitmeid. Osad huvitavamad, osad okeid, osad möh, millest ei olnud mul sooja ega külma, ja osad, mis toimisid kui lihtsalt leheküljearvude venitamine ja tempo viivitamine, põgusalt seotud, kuid täiesti suvakad laiemas kontekstis. Raamat ei toimunud tervikuna ja jättis sellise hakitud mulje, sest pidevalt oli peatükkidel hoopis teised fookused ja jälgiti eri tegelasi, mõndasid, kellele üldse poleks olnud vajalik loo edukaks edastamiseks keskenduda (nagu see vanglatöötaja -- miks?). Siis tuli ette mingeid niite, mis lõppkokkuvõttes nagu kuhugi ei läinudki ja mõjusid paugu asemel tossu susisedes välja laskvalt. Jäi mulje, et süžee tuum oli väga õhuke ja autor pidi tihedust lisama igast kammajaa sisse toppimisega, mis veel enam põhi looliini lahjendas. Samas, ei saa kaevata selle üle, et vähe oleks toimunud ja igav oleks olnud, sest pidevalt käis mingi äkšon, igast uusi asju kaasati, üllatati, sest mul polnud aimugi, et kuhu või mis nüüd, kes, kus ja miks. Väga palju värvikaid tegelasi tuli ette, kes täitsa tundusid kui päris tegelased, mitte mingid papist klišeed, ja kogu lugu ei olnu üldsegi sirgjooneline, mis on igati kiiduväärt asi.
Vaene peategelane, Malin, võitles mitmel rindel ning, kuigi koloriidsed probleemid, oli neid lihtsalt üle piiri. Küll peremured, küll nõme boss, küll keskne sarimõrva liin, küll mingi stalker, jne. Samas, tegelane ise paistis sümpaatne ja tegus, just tänu sellele, et võitles nii kodus, tööl, mujal, siin ja seal, samal ajal kui absoluutselt kõik, nii lähedased ja võõrad, vaenlased ja kamraadid, talle pidevalt kaikaid kodaratesse heitsid. Kuigi ülemäära eri suundadesse tirivad teemad, on ju selline tegelikult päris elu ning üks häda kipubki teist taga ajama. Elus ei saagi keskenduda vaid ühele asjale, vaid peab tasakaalustama mitut. Kes olid mõrvarid ja miks tapeti oli natuke igav ja konkreetne lugu sellist äraarvamismängu ei pakkunud, sest pigem olid kirjategijad mingid kolmandad ning tegu oli rohkem põnevikuga kui Agatha Christie müsteeriumiga. Aga, noh, kõik ei peagi alati ühe malli järgi käima ning thrillerites ongi tagaajamine tihti põhiline, mitte pahalase identideedi välja nuputamine. Igatahes, kokkuvõttes, täitsa okei krimka.