„Eesti mütoloogia“ tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtab rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval. Mõnest omaaegsest uskumusolendist on aja jooksul saanud lastehirmutis, teise tukuvad arhiivi talletatud pärimuse seas, kust nad aeg-ajalt lühemaks või pikemaks ajaks üles äratatakse.
Müüdid käsitlevad meie maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, ning suhteid maise ja üleloomuliku vahel. Tänapäeva müütide hulka käivad kõikvõimalikud kuulujutud, fiktsioonid, põhjendamata argiarvamused jms. Mütoloogiast ja rahvausundist tuntud motiivid ning tegelased kuuluvad paljude telesarjade ja kirjandusteoste ehitusklotside sekka, mis annab tänases tõejärgses maailmas kõigile huvilistele võimaluse otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.
Loodetavasti pakub see raamat põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.
Paar aastat tagasi vaatasin Eesti iseseisvumispäeva puhul ETVst õhtuse kontserdi ülekannet. Nagu ikka, olin frustreeritud. Tundsin, et suhu jääb masendav ja piinlik maik. Jällekord üks raskekoeline, depressiivne, kaugeks jääv teostus. Tahaks ju, et pidupäev oleks... pidulik, lõbus, elujaatav, rõõmsameelne, ülendav tähistamine! Tahaks, et saaks tähtpäeva toel kontakti rahvusliku identiteedi ja juurtega! (Keeldun uskumast, et kogu meie identiteet ja juured on üks depressiivne minevikutraumadest koormatud hall leina-ollus.) Tahaks, et asi oleks mõistetav, ligipääsetav ja suhestumiseks sobilik ka "tavarahvale"!
Ja siis jäin mõtlema, et... mis siis on see muu identiteet, need juured, millega tahaksin rohkem ühendust saada? Tekkis veidi õõnes tunne, pidetus. Midagi peab ju olema peale a) depressiivse minevikutaaga ja b) rahvatantsu ja -laulu, mis on kõrvaltvaataja (ehk mitte laulja ega tantsijana) üpris vormiline, mitte sisuline identiteedi osa.
Ei läinud palju aega mööda, kui raamatupoes "Eesti mütoloogia algajale" köidet silmasin. Väga õigel ajal jõudis see minu ellu. Pean möönma, et tegelikult lugesingi lõviosa raamatust läbi eelmisel, 2023. aastal, kui see teos ilmus. Tol ajal oli see oluliseks saatjaks minu identiteedi ja juurte avastamise teekonnal, mille puhul võiks öelda, et 2023 sellise tähe all suuresti möödus. Mingist hetkest saabus minusse aga piisav kontakt ja rahu oma juurte osas, et lugemine jäi ka venima. Nüüd, tagasi vaadates, tean, et osa selle raamatu suurepärasusest on tingitud minu tolleaegsest fookusest ja uudishimust just selle temaatika vastu, ja mitte ainult laiemas mõttes, vaid väga isiklikus plaanis. Kui lugeda seda teost puhtast uudishimust, ilma enda identiteedi küsimusi mõlgutamata, ei pruugi see nii huvitav lugemine olla. Sest, tõsi ta on, tegemist on veidike entsüklopeedia/Vikipeedia formaadiga, kus järjepanu erinevaid nähtusi või tegelasi ajaloolistele tekstidele toetudes kirjeldatakse - see võib mõjuda kuivalt ja veidi igavalt.
Küll aga.
Siit saab suurepärase, laiahaardelise ülevaate sellest, kuidas eesti rahvas on mõtestanud ja tõlgendanud ümbritsevat maailma, nähtusi, elusündmusi ja igapäevaseid toimetusi. Saab aimu, kuidas eesti inimesed on end positsioneerinud looduse ja loodusnähtuste suhtes. Kuidas on suhestunud ümbritseva, iseenda ja üksteisega. Millisena näinud oma suhet elu ja surmaga. Lisaks saab tutvuda kõiksugu mütoloogiliste tegelastega, kellest nii mõnigi on väga armas või huvipakkuv.
Paljud teemad, tegelased ja nähtused on loomulikult varasemast tuttavad. Samas on nende süstemaatilisel koondamisel väga suur väärtus, mis aitab kaasa lähemale tutvumisele ja mõtestamisele. Kindlasti oli palju ka uut infot ja iseäranis detaile - mis kuskilt võrsunud on, mis rolli mänginud igapäevaelus ja -uskumustes. Omamoodi vahva on jälgida eesti kultuuriruumis esinevate sümbolite ja uskumuste läbipõimumist lähemal ja ka kaugemal asuvate rahvaste kultuuriruumiga. Nii avastamisrõõmu kui ka tuttavlikkust.
Ette heidaksin seda, et vahepeal kippusid mõtted korduma. Iseäranis juhtus seda siis, kui autor kirjutas mingisuguse teema lahti ja tõi siis sinna kõrvale näiteid intervjuudest või ajaloolistest allikatest, mis sedasama teemat kirjeldasid. Nii tekkis olukordi, kus olen juba saanud kompaktse ümberjutustuse mingist teemast, aga siis loen veel mitu intervjuud 20. sajandi algul elanud inimestega, kes ütlevad sedasama asja pikemalt ja laiemalt mitu korda uuesti, ainult et veel raskestimõistetavas murdes.
Siit ka teine kriitikanool - mõned intervjuud ja ajaloolised tekstid olid oma murde või iganenud keelekasutuse tõttu vahel väga raskesti mõistetavad. Mõned tekstid olid lihtsamad, aga mõni jäi minu jaoks täiesti arusaamatuks ja vajas vahelejätmist. Sellest oli väga kahju; oleksin hinnanud "tõlget" sinna juurde, kuigi näen, et see oleks ruumi ja esteetika mõttes olnud kohmakas. Aga no joonealuse märkusena kasvõi? Või raamatu lõppu viidete ette?..
Seega, vahel võis asi kiskuda kuivaks, kordavaks ja raskestimõistetavaks. Sellest on kahju, eriti nö tavalise inimese perspektiivist, keda säärased märksõnad võivad eemale peletada ja taaskord pärssida suhestumist ja kontakti loomist oma pärimuse/juurtega.
Kuid siiski! Tegemist on väga tänuväärse, vajaliku, laiahaardelise ja positiivse teosega eesti (populaar)kirjandusmaastikul. Tegelikult oli ju asi ka huvitav, nii mõnigi teema/lõik oli kirjutatud lihtsastiloetavalt ja kaasahaaravalt (iseäranis need kohad, kus autor läbi enda personaalse kogemuse või vaatenurga asju lahti seletas).
Raamaturiiulis võiks igaühe kodus olla, ma arvan.
PS. Ohoh, vaatasin üle, hakkasin seda lugema 2023 Eesti taasiseseisvumispäeval! No väga sümboolne.
Äkki mul olid liiga suured ootused, et ilus suur raamat ning autor inimesena tuntud ja tunnustatud või nii, ajakirjanduslikud arvustused kah kõik ülivõrdes. Kahtlemata tark ja asjatundja ja hea haardega. Igav ei hakanud ja mõne uue infokillu sain ka. Aga. Kohati oli mõte hüplik, kohati ujus ära kaugele. Oli seletamata seoseid, ja arusaamatuid eristamisi. Kordused häirisid, see tunne, et oot-oot, seda ma ju just lugesin. Veidi imelik hakkas, kui mõnda üldtunutud teadmust oli ignoreeritud. Tehniliselt ei suutnud ma taibata, mis alusel oli jagatud nö põhitekstiks ja lisajutuks (ja miks viimasel oli mõnikord lehekülje taust teist värvi); ise oleks soovitanud visuaalselt eristada eestlaste (vt raamatu pealkiri!) ja muude rahvaste pärimused. Seitseteist lehekülge viiteid köite lõpus - lugejasõbralik oleks klassikaline paarileheline kasutatud kirjanduse loetelu ja ülejäänud selgitavad märkused tekstis sulgudes või joone all! Näiteks sain aru, et sageli on toetutud Eisenile, aga mida see mees on üleüldse kirjutanud ja mis materjalist kandjalt täna midagi otsida, jääb mulle kodutööks. Eriti võigas, kui peatüki päises on motona lõik ilukirjandusest (selle võtte kohta on mingi võõrsõna ka) ja ma pean mingist teisest kohast vaatama, kas see oli Viiding või Luts. Paaril grotesksel juhul oli viide viitaja poolt allalaetud failile tema enda arvutis. Mida edasi, seda rohkem süvenes tunne, et kogemata on trükikotta saadetud mitte lõplik versioon vaid mustand, seda vandenõuteooriat toetab ka sisuosa viimase alampeatüki pealkiri. Seetõttu numbrilise hinnangu andmisest keeldun.
Väga põhjalik ja mitmekülgne ülevaade: on nii algajale, mida lugeda, kui ka edasijõudnutel oma teadmisi täiendada. Pigem selline teaduslik lähenemine ja soovitatav lugeda väikeste tükkidena, et loetu paremini kinnistuks.