Suvi on täiel määral käes, kuigi ilmataat seda väga välja näidata ei soovi. Millal siis oleks veel parem aeg lugeda järgmist Varraku ajaviiteromaani kui mitte nüüd? Kui eelmine loetud ajaviiteromaan jäi oma ratingu puhul tugevale kolmele püsima, siis “Suveaeg” on ilus keskmine neli. Juba kaant vaadates aimad, et tegemist saab olema mõnusa suvise kerge lugemisega.
Olen nagu iga teine eestlane ehk kui päike tuleb välja ning on veidi soojakraade, siis tuleb seda nautida, sest kes teab - äkki tuleb juunikuus lumi maha. Samasugused on ka arvatavasti britid ja kogu UK piirkond. Teame ju, et klassikaline ilm Inglismaal on suures laastus vihm ja sombune taevas. Maeve Harani “Suveaeg” maalib aga Inglismaa rannikust hoopiski teistsuguse pildi. Kõrged õhutemperatuurid, lakkamatu päike, jahutav meri ning õhukestes riietes käivad inimesed. Seda lugedes oli küll tunne, et kui see on uus reaalsus seal, siis pole ime, et UK turiste vähemaks on jäänud - kõik on ju neil seal samas saarel olemas. Oma õhustiku loomises on autor teinud head tööd - oli vahepeal lausa tunda kogu seda suvist meeleolu, et paki või asjad kokku ning mine seda nautima.
“Suveaeg” võiks öelda on tõeline suveraamat, inspireerides, mida ise võiks suveperioodil teha. Ei ole tegemist selliste grandioosete mõtetega nagu surfilauaga sõitmine või üheotsa lennupileti ostmine kuhugi uude kohta, vaid sellised igapäevased, lihtsad asjad. Nagu näiteks meres või järves ujumine, garderoobi uuendamine hoopis teisest stiilist rõivastega, skinny-dipping, erinevate muuseumite külastamine, kodus selliste käsitöö või parandamist vajavate asjade tegemine jne. Pani lausa mõtlema, et mida võiks ise ära jõuda teha ja mida juba teen.
Tegelased olid veidi realistlikumad kui eelmises raamatus, aga rõhk sõnal “veidi”. Ikkagi figureeris suuresti täiskasvanud, kes kõiki ja kõike mõistavad. Oli kohati ka stereotüüpseid tegelasi nagu õnnelik pereema, suurlinnas töötas edukas sõbranna, seksikaks muutunud kunagine silmarõõm jne. Samas, mis seekord oli vaheldust pakkuv oli tegelaste vanused. Ei olnud tegemist 20-30ndates olevate noortega vaid ikkagi sellised 40+. Oli tore näha, et ka sellises vanuses võib uuesti alustada, tunda ennast ilusana, lasta lahti mineviku asjadest. Minu jaoks, mis häirima jäi, oli ikkagi see kahtlaselt ülimõistev suhtumine. No kuidagi ei tahtnud mõistus aru saada, et kas päriselt on nii arusaavaid täiskasvanuid.
Kogu üldine süžee oli taaskord väga etteaimatav. Seda isegi kohe algusest peale, mis mõnevõrra tegi kurvaks, sest eelmisel oli vähemalt mingigi periood, kus ei olnud kindel, kuidas see nüüd edasi läheb. Siin oli suht esimest peatükkidega selge, mis toimuma hakkab. Samas, teisest küljest, oli seda turvaline ette teada ning vahepeal ongi tore ja ka vajalik lugeda selliseid raamatuid. Kus hea võidab halva, kõik leiavad oma õnneliku lõpu.