Kas pole mitte imetlusväärne, kuidas vanasti sai kirjutada mida iganes ilma, et sel oleks läbi mõeldud süžee, algus, lõpp, mingigi ülesehitus (ausõna, isegi reisiraamatutel on enamasti need komponendid olemas!), isegi mitte läbivat žanrit (see on mingi segu seitse), ja see avaldati ikka ja sai isegi mõõdukalt tuntuks?
See raamat sobib täiuslikult puhkusesse, sest on selline segu igavusest, hakkab-juba-looma tundest, tahaks-ise-ka-kreekasse tundest, tundest, mille ristiksin "häh, mehed" (või võib-olla "häh, joodikud"), natuke on huvitav, siis jälle paneb silmi pööritama, et võib-olla kui te kõik kogu aeg veini ei kaaniks, oleks millestki päriselt kirjutada. Kõige olulisem siinkohal see mõõdukas igavus, liiga põnevaid raamatuid mulle ei meeldi rannas lugeda, võib ära kõrbeda, ei saa suva koha pealt pooleli jätta, aga surmigav on jälle liiga igav, et üldse lugeda vääriks. Mõõdukas igavus on just see!
Raamat on igatahes segu mälestustest (selline memuaari vaib), reisijuhist, pajatustest stiilis "semu luges kusagilt ja üks sell kõrtsis rääkis sama juttu, järelikult on üsna hea žanss, et see on tõsi"... Tõsiasi, et autor saadeti 1945 Rhodosele, et ta teeks nii, et seal ilmuks kolmes keeles ajaleht, mille tarvis olid kindluse keldris hoiul trükipressid ja paar selli, kes tina oskasid laduda, ning kusagilt saadeti 30 töölist, on intrigeeriv (selgub, et ajalehed on küll rohkem hinnas selleks, et oleks, mille sisse kala ja saia pakendada, kui et neid lugeda, aga käsk on käsk ja ajaleht ikkagi oluline osa tsivilisatsiooni tööriistakastis). Huvitav ja jube on ka kogu sõjajärgne aeg, mille tagajärgedest Kreekas ma pmst midagi ei teadnud, et saared olid kõik käinud sakslaste ja itaallaste ja siis inglaste kätte, üleni miine täis jne. Paraku ajalehetööst Lawrence suurt midagi ei räägi, mainib möödaminnes, et kella üheks saab enamasti leht kokku ja saab semudega jooma ja filosofeerima hakata. Ilus põli! Naine vahepeal on ka kusagil ilus, ta ei öelnud kogu raamatu jooksul vist pea midagi. Kusjuures iseenesest on joomise ja filosofeerimise jutud kõige põnevamad ja lustakamad kogu raamatus, see inglise, kreeka jt fruktide jõuk, kes kokku on kogunenud, pakub tõesti kirjanduslikku ainest, ent iga kord, kui asi nagu looma hakkab, tundub autor tundvat vastupandamatut vajadust mingisugusse pajatuste sohu vajuda ja jutustada ümber kõik kõlakad, mida ta mingi mälestise kohta kuulnud on. Nii et ikka väga seinast seina, kuigi omal kombel nauditav, kui oma süda tüütusele avada.