tegelikult ju täiesti huvitav raamat, aga kirja pandud piisavalt venivalt, et... venis mu käes ikka suht pikalt.
mõnevõrra hüplikult käsitletakse siin seda, kuidas II MS ajal erinevate riikide gaidid (nii gaidiealised kui täiskasvanud - kord gaid, alati gaid!) kas sõjapidamisele või selle üleelamisele kaasa aitasid.
ohtralt on juttu briti gaididest, kes (Kanalisaarte erandiga) said ju sõja veeta tagalas, kus usinatele tüdrukutele muidugi kõvasti tegemist leidis - igasugused lastehoidmised ja köögiviljakasvatamised ja vanarauakogumised ja rindemeestele sokkide kudumised, nagu see käib. ja see oli see osa, mida ma enne kas teadsin või vähemalt ette kujutasin.
aga siis on siin ka Jersey gaidid, kes elasid puha Saksa okupatsiooni all aastaid. ja internaatkoolitäis lapsi Chefoost, Hiinast, kelle jaapanlased kõige täiega vangilaagrisse panid. ja täiesti üllatavalt palju päris karme lugusid Poola gaididest, kellel tuli ikkagi päris ehtsa sõja ja vastupanuliikumise käigus päris raskeid asju teha. kõik need lood hakkasid mulle lõpuks meenutama lapsepõlves loetud kangelaspioneeride elulugusid. millest paremates ju ausalt öeldes polnud ka nii väga palju nõukapropagandat, vaid lihtsalt... sõtta sattunud lapsed, kes püüdsid ennast ja teisi mitte ainult elus hoida, vaid seda ka veel mingite väärtuste alusel. gaidide puhul siis see, et tuleb olla rõõmsameelne ja mitte vinguda ja teha iga päev mõni heategu ja ka üldisemas plaanis teisi inimesi aidata, aga samas hoida oma kingad viksituna ja mitte unustada lauakombeid, isegi kui süüa enam suuremat midagi ei ole.
lõpupoole on siin üks peatükk sellest, kuidas briti (täiskasvanud) gaidid sõja lõpus ja järel põhimõtteliselt humanitaarabi andmas käisid - põgenikelaagrite haldamine jne. ja raamatu algus ja lõpp annavad ka gaidiliikumise ajaloost ja sellest, mis hiljem edasi sai (kuni kuhugimaale 21. sajandisse välja) sellise ülevaate, et see raamat võiks loetav olla ka sellele, kes ise ei ole organisatsiooniga suuremat kokku puutunud. aga ma pole päris kindel, kas sellisel lugejal ikkagi piisavalt huvi on kogu sellest tekstist läbinärimiseks.
mind paneb see küll mõtlema sellele, et praegune gaidiprogramm igatahes ei valmista lapsi ette ei aktiivseks lahingutegevuseks ega ka eriti suurel määral tagala toetamiseks. samas oleks ka õudselt nõme, kui selline asi _peaks_ olema ühe 21. sajandi noorteorganisatsiooni põhieesmärk. no et kui siin remembrance day eel jälle meenutatakse seda kuulsat ütlust, et "nad andsid oma homse selle eest, et meil oleks meie tänane", siis see tänane võiks ju olla (ja hetkel veel ongi) just see, et 10-aastane võib saada badge'i vlogimise ja mokteiliretseptide eest, mitte ei pea oskama tellistest ja plekkpurkidest ahju ehitada ja kahe tikuga lõket süüdata ja kartulitest leiba teha. samas, kas see lõkketegemine ei ole mitte lahedam ja huvitavam kui vlogimine? vot ei tea, küsin järgmisel nädalal oma gaididelt.