Роман написан в постсоветское время, когда в литературе и кинематографе сложился устойчивый стереотип людей в милицейских погонах. Милиционерам приписывали рэкет, коррупцию, крышевание преступников и бандитизм. Белянин же одним из первых в те годы представил читателю положительный образ сотрудника правоохранительных органов. Первое официальное «государственное» дело — кража сундука с червонцами и перстня с хризопразом из царской казны, которое проводит выходец из нашего мира, младший лейтенант милиции, Ивашов Никита Иванович, волею судеб попавший в Лукошкино (эдакий «стольный Киев», а скорее, Москва из русских народных сказок), из обычной на первый взгляд «уголовщины» быстро и внезапно перерастает в дело о государственной измене и иноземном заговоре. И только оперативная и чёткая работа «первого лукошкинского отделения милиции» предотвращает падение города.
Andrei Belyanin (Андрей Белянин) is a modern Russian science fiction and fantasy writer, who wrote at least 15 novels with many of then selling over 2 million copies. He is especially known for humour and parody in his fiction. Belyanin's novels are mostly ironcal chrono-operas, where the pun is based on anachronisms.
Belyanin is married. He had a son, Ivan, who was kidnapped in 2004 for sake of ransom. Although the kidnappers were arrested a few days after, Ivan Belyanin was found dead, as they killed him at the day of the kidnapping. The criminals, brothers Kirill and Ivan Kostylev, both were sentenced to prison.
minu lemmiktroop - maagia kohtub bürokraatiaga ja järgneb lustlik möll :)
tehniliselt võttes on see vist krimka, sest lugu on üsna sirgjooneline: miilits (uurija-vojevood) uurib kuritegu ja püüab pätte. midagi diipi selles osas ette ei tule; kogu mõnu seisneb ikkagi selles, et tänapäevane vene miilits on segastel asjaoludel maandunud vanaaegsele muinasjutu-Venemaale, kus valitseb hea isake tsaar, aga tegutsevad ka Baba Jagaa, surematu Kaštšei ja muud üleloomulike võimetega tegelased. aetakse seal siis taga neid bojaare ja djakke, abiks tugev, aga rumalavõitu Mitjai (sidekick peab kangelasel ikka olema).
põhiliselt pakub siin naudingut kogu dialoog, kus isakest-vojevoodi vahel kirutakse, vahel kiidetakse, aga ikka ohtrasõnaliselt ja ajastutruult - küll on ta isake, küll tuvike, küll kaunis kotkas. miilits vastab puhtakujulise kantseliidiga ja kõik on rõõmsad. purjus peaga mängitakse guslit ja lauldakse juurde Võssotskit (purjujoomist ikka tuleb ette). oh, ja need toidud, mida Jagaa valmistab ja ette kannab, tühja kõhuga ära lugema hakkagi!
tõlge vene keelest (Tatjana Peetersoo) on absoluutselt imeline.
*** Jagaa murdis pitseri pooleks, keeras kirjarulli lahti ja luges ilmekalt ette minu mäletamist mööda kõige lühema volikirja: "Las teeb, mis tarvis. Ja tulgu, mis tuleb. Tsaar Gorohh."
"Lühike, väljendusrikas ja, mis peamine, õigustab kõiki tegusid - taskuvargusest rahvusvahelise spionaažini," muigasin ma mõtlikult.
Palju parem kui eelmisena loetud Butcher. Ikka põnev oli ja kuigi ma lõpupööret kogu aeg ootasin, tuli see ka viimaks ära. Beljanin üle Butcheri, raudselt!
Kirjastuse Fantaasia sarja Sündmuste horisont 68. osa. 68 on ühe ulmesarja kohta päris soliidne number ja eks sinna mahu igasugu kraami. See siin on aga aus, häbenema ei pea. Tegu on siis fantasyga, taust on aga eesti (nüüdis)kirjanduses suht haruldane. Nimelt on tegu vene fantasyga. Peategelane on noor miilitsaleitnant, kes läheb mingis külas mingisse keldrisse, välja tuleb aga juba Baba Jagaa keldrist, kes elab tsaar Gorohhi kuningriigis. See on kuningriik aga ongi selline vene folkloori ja muinasjututegelastega täidetud. Leitnant saab peagi Gorohhi õukonnas korravalvuriks, abilisteks seesama Baba Jagaa, kelle majas ta elab ja hiigeljõuga kohtlane talupoeg Mitja. Koos peavad nad lahendama tsaar Gorohhi kadunud kullakirstu ja sõrmuse saladuse,kogu esmapilgul lihtne vargus aga areneb kiirelt tervet tsaaririiki ähvardavaks riigipöördekatseks. Stiiliks on siis comic fantasy, tegevus areneb peadpööritaval kiirusel ja kogu suht õhuke raamat on võimalik läbida ühe istumisega. Kusjuures, nalja sai päris palju, lisaks kogu narratiivi mõningasele koomilisusele sai mitmes kohas ka päris kõvasti naerda. Originaalis on tegu hetkel 10-osalise sarja avapauguga, kus siis igas osas leitnant Nikita Ivašov pistab rinda Surematute Kaštšeide, lendavate laevade ja muu vene folkloori tegelastega. Mul erilisi illusioone pole, et seda edasi tõlgitakse, aga võiks küll, päris muhe lugemine.
Это офигенная юмористическо-детективная серия о том, как милиционер попадает в Русь времен Царя Гороха и остается там жить и работать сыскным воеводой, проживая в тереме Бабы Яги, которая тоже в опергруппе со своим котом Василием. :)
Sedasi juhtub, kui lähed keldrisse ja välja tulles leiad end mingis vanas vene muinasjutus.... Sedasi satub miilitsa nooremleitnant Nikita Ivašov otse nõidade, elavate surnute ja muude sarnaste tegelaste keskele vene külaühiskonda, kus tsaar Gorohh värbab ta oma teenistusse....
(Baaba) Jagaa murdis pitseri pooleks, keeras kirjarulli lahti ja luges ilmekalt ette minu mäletamist mööda köige lühema volikirja: "Las teeb, mis tarvis. Ja tulgu, mis tuleb. Tsaar Gorohh."
VV. Beljanin, Andrei Tsaar Gorohhi Salajuurdlus, tõlkija Tatjana Peetersoo, 174 lk, 2019. Fantaasia. Alustaks siis palvest Fantaasia kirjastuse meeskonnale - palun tõlkige veel, palun, palun :) Eva Luts hõikas veidi aega tagasi, et nende kirjastuse raamatuid saab otse osta Tartu Linnaraamatukogust. Veidi skeemitamist ja seletamist ja saatsin sõbranna jahile ja üks saagiks saadud raamat oli siis miilitsast, kes ronis keldrisse ja tuli välja muinasjutumaal. Lugu juhtub vene muinasjutus ja miilitsionäär Nikita Ivašov toob oma isiku ja kommentaaridega selle juurde seoseit tänapäevast. Algab lugu lihtsalt sellest, et varastatud on varakambrist kirstuke 300 kullatükiga ja kadunud on ka sõrmus. Kahtlusaluseid on kolm, kuid miski selles loos ei klapi. Ja sealt lähebki lahti tants ja tagaajamine. Selliseid lugusid, et mis oleks kui muinasjutt oleks päriselt ja et kui kaasaegne inimene satuks muinasjutu sisse, et selliseid on erinevaid - paremas ja halvemas kvaliteedis, aga minu jaoks oli see esimene selline lugu, kus vene muinasjutu sisse satuti. See oli nii lahe. Uudne, ootamatu ja siis loomulikult kummardusega nõukogudeaegsesse lähiminevikku, aga ka kaasaega sobiva kantseliidiga lihtsalt naljakas. Lugu on täis ootamatuid pöördeid ja edeneb väga kiiresti. Autor võiks isegi pisut rohkem lehekülgi kulutada maailma ehitamisele, kuid ma saan aru, et tegelikult on neid osi veel mitmeid, nii et jääb loota, et postituse alguses tehtud pöördumine ka vastukaja leiab. Igatahes on mul jõulukink isale olemas ja lugemise kogemusest annan seekord jälle 4/5. Mulle lihtsalt nii meeldis
Kui alguses ja isegi keskpaigas tundus, et ehk pole selline muinasjutu-ajarännu-krimi-pastišš minu rida, siis lõpuks läks ikkagi nii hoogsaks ja bütsantslikuks, et oleks patt kehvemini hinnata.
Ühest küljest lustlik paroodia, aga teisalt annab teraselt edasi midagi väga olemuslikku. No võtke näiteks see:
"Aga mul oli ju õigus..." "Ja sellest räägime veel eraldi... Kuidas Sa julged - või et sul oli õigus? Aga mina olen ju tsaar!"
Ja värvikale eesti keelele jagaks kohe eraldi punkte.
Mis juhtub, kui nooruke miilits Nikita Ivašov läheb ühel päeval keldrisse ja tuleb välja hoopis kuskil mineviku muinasjutu-Venemaal? Juhtuda võib kõike - ja on rõõm näha, et autor ei ole fantaasiaga tagasi hoidnud.
Astudes tsaar Gorohhi teenistusse, hakkab Nikita korda looma. Ega iga tsaar ju oma isikliku miilitsaga uhkeldada saa!
Eriti vahvaks teevad raamatu erinevate kultuuride ja tegelaste tüüpide põrkumised. Segadus, mis tekib, kui kohtuvad minevik ja tulevik, rahvapärimus ja bürokraatia on meeletult vahva.
Ja kuigi miilitsal on ka igasuguseid sabade ja sarvedega vaenlasi, on Nikita peavaenlaseks (ja tundub, et läbi ka sarja järgmiste raamatute) Baba Jagaa kukk. See tiivuline nahhaal kipub lihtsalt liig vara kirema ja kõik hommikud ära rikkuma! Kasvõi juba see, et teada saada, kas kukest saab kunagi supp või mitte, väärib juba sarja järgmiste raamatute kätte võtmist.
Suured plusspunktid saab minu poolt ka tõlge. Mõnusalt mahlakas ja annab tegelaste iseloomud ning sündmused värvikalt edasi.
On see nüüd ulme või krimka või muinasjutt või jant... Vahet pole, olgu mis ta on - vahva lugemine igatahes!
(Mu 8-aastane tütar küsis, kas ta võiks selle raamatu järgmiseks ette võtta, kui olen lõpetanud. Muidugi! Täitsa huvitav oleks ka tema arvamust kuulda; vene muinasjuttude osas on tema teadmised igatahes palju suuremad ja värskemad kui minu omad)
Jagaa murdis pitseri pooleks, keeras kirjarulli lahti ja luges ilmekalt ette minu mäletamist mööda köige lühema volikirja: "Las teeb, mis tarvis. Ja tulgu, mis tuleb. Tsaar Gorohh."
Olin kahe vahel kas 3 või 4 tärni. Esialgu tundub küllaltki lihtne lugu, mis seda siiski ei olnud. Muinasjuttudest ja maagiast nõretava Vene tsaariaega sattunud tänapäeva miilits lahendab kuritegusid. Algas sellest, et toimus vargus ning siis hakkas lugu arenema lumehelbest laviiniks.
Tõlge oli väga hea (Tatjana Peetersoo) ning sellest ka soov, et tahaks raamatut ka paberil lugeda.
Очень забавный детектив. Молодой милиционер, мечтающий о лаврах Великого Детектива, случайно попадает в царство Царя Гороха. Там он не теряется, а выстраивает отделение милиции, и честью служит Лукошкину, своей новой родине. Когда у Царя Гороха пропадают сундучок с золотом и некие драгоценности, он старательно расследует эти преступления. Ему помогает Баба Яга, у которой он остановился. Забавно.
Ehh... krimkad ikka pole üldse minu teema, kuigi idee (nõukogude) vene militsionäärist muinas(jutu) vene ühiskonnas on iseenesest hindamatu. Ei, andis lugeda küll, ja sarja järgmise raamatu võtan ka ette - ikkagist laenutatud ju juba.
Lõbus ajaviitekas, ei midagi enamat ega ka vähemat. Kohati ehk isegi liiga kergemeelselt ning sirgjooneliselt bõliinalik ning peategelaseks olev militsionäär tundus pärinevat mõnest nõukogude lastejutust. Kogu tema olek ja suhtumine olid sellised, et ootasin pidevalt mil ta hakkab Gorohhile midagi sotsialismist ning rahvakurnamisest jutustama. Aga üldiselt meeldis ning ilmselt loen ka järjed läbi.
Algus on hoogne ja vaimukas jant, aga juba keskpaik vajus minu jaoks ära ning lõpuni lugesin puhtalt tahtejõu abi. Kuskil välgatas Võssotski tsitaat, teisal kass Matrjoškini oma, korra tabasin viite "Jevgeni Oneginile", mis paneb mind uskuma, et vene kultuuri märksa parem tundmine oleks seda lugemiskogemust ehk tummisemaks muutnud, puhta jandina jäi aga minu jaoks lahjaks.