What do you think?
Rate this book
Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi
Maniakkide Tänava romaanivõistlusel esiletõstetud teos "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi..." on kui meeletu postmodernne kompott, milles segunevad õuduskirjandusest tuttavad öised surnuaiad, veri, soolikad ja mootorsaed, punkkultuurile omane õhustik ning moodsale linnafantaasiale omane maagilis-realistlik element.
- GenresFantasy
258 pages, Hardcover
First published January 1, 2003
11 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
November 3, 2023
See on päris korralik pudru ja kapsad. Ma õige natukene spoilin, mainides kõiki neid žanre, mida siin raamatus külastatakse. Ma soovitaks sellele raamatule läheneda mitte nii nagu mina vaikimisi lähenen teostele. Et tegu on reaalsete inimeste ja reaalsusega seotud reeglitega. Kuid siin on tegemist ohjeldamatu maagiaga, mis juba olemuselt on mulle kohutavalt igav. Sest kui sa võid "kõike" õhust välja imeda, siis kogu pinge valgub laiali nagu sulanud või-skulptuur keset panni. Sa võid ju tunde vaeva näha selle luige kaelaga, kuid siis tuleb üks nõid ja purtsutab oma võlujõudu ning kogu sinu väikese inimese maailm vajub kokku. Ex machina korda miljon.
Seega sõbralik soovitus. Võta seda pigem kui kiirelt kappavat Rick and Morty't kui mingit reaalsusesse aheldatud Rainer Sarneti dokumentaali või Ilmas Raagi kirjeldust Ukraina sõjatandrilt.
See raamat tundus liiga paks juba peale vaadates, aga ok. Ärme hinda kaante järgi. Keerame ette esimesed neli peatükki, mis alustavad vanema Maniakkide Tänava keskmise õuduse stiilis. Muidu on Eesti ja Jõgeva, kuid siis on järsku zombid ja maailmalõpp. Oh sa poiss, kus on tempo. Ma ei jõua järele. Viienda peatüki alguses selgub, et eelnev Army of Darkness olla hoopis proloog olnud. Ah jah, kui ma nüüd esimest lehekülge vaatan, siis minu valikulise lugemise tulemusena on mul sõna "proloog" tõesti vahele jäänud.
Igal juhul viies peatükk ehk siis esimese osa esimene peatükk kukub täiesti üle tempo ja pinge kuristiku ääre ugridoomi sopaloiku, mis võikalt iiveldama ajab. Keeran lehti ja ei jõua ära imestada neid mune, mis kirjanikul peavad olema nii totaalse muutuse sisse jätmisel. Järgneb kusagil sada lehekülge täiesti loetamatut erineva tempoga hiilivat lapsekasvatust ja võlumaailma reeglite püstitamist igavas Eesti väikelinnas. Siis on romantika ja siis on pettumus ja siis on "põrgusse kõik"! Külastame Sigatüüka võlukooli püsti panemise omapärasid, mis on lõik raamatust kõikidele kapi-bürokraatidele. Mis värvi kuube see võlur ikka kannab, teeme koosoleku.
Oluline on, et siin raamatus on uskumatult palju tempo ja žanrimuutuseid ning kuna tegemist oli vist autori esimese pika teosega, siis tundub, et ta on üritanud kõik kõik lemmik, a ja oota, see lemmik kah veel, sisse toppida. Kahjuks ei ole nii, et paned lemmik juustu ja ... oh, mulle meeldib ka tomati kurgi salat ... ja oh, tahaks šokolaadi ja kreem brülee ja maasikaid. Kusagil on jäänud täiskasvanulikust järelvalvest ja mõistlikkusest puudu.
Õnneks ma loen seda raamatut 20 aastat pärast ilmumist ja tean, et autori järgmiste teoste hulgas on päris mitu minu vaieldamatut lemmikut. Areng on olnud päris võimas!
Seega sõbralik soovitus. Võta seda pigem kui kiirelt kappavat Rick and Morty't kui mingit reaalsusesse aheldatud Rainer Sarneti dokumentaali või Ilmas Raagi kirjeldust Ukraina sõjatandrilt.
See raamat tundus liiga paks juba peale vaadates, aga ok. Ärme hinda kaante järgi. Keerame ette esimesed neli peatükki, mis alustavad vanema Maniakkide Tänava keskmise õuduse stiilis. Muidu on Eesti ja Jõgeva, kuid siis on järsku zombid ja maailmalõpp. Oh sa poiss, kus on tempo. Ma ei jõua järele. Viienda peatüki alguses selgub, et eelnev Army of Darkness olla hoopis proloog olnud. Ah jah, kui ma nüüd esimest lehekülge vaatan, siis minu valikulise lugemise tulemusena on mul sõna "proloog" tõesti vahele jäänud.
Igal juhul viies peatükk ehk siis esimese osa esimene peatükk kukub täiesti üle tempo ja pinge kuristiku ääre ugridoomi sopaloiku, mis võikalt iiveldama ajab. Keeran lehti ja ei jõua ära imestada neid mune, mis kirjanikul peavad olema nii totaalse muutuse sisse jätmisel. Järgneb kusagil sada lehekülge täiesti loetamatut erineva tempoga hiilivat lapsekasvatust ja võlumaailma reeglite püstitamist igavas Eesti väikelinnas. Siis on romantika ja siis on pettumus ja siis on "põrgusse kõik"! Külastame Sigatüüka võlukooli püsti panemise omapärasid, mis on lõik raamatust kõikidele kapi-bürokraatidele. Mis värvi kuube see võlur ikka kannab, teeme koosoleku.
Oluline on, et siin raamatus on uskumatult palju tempo ja žanrimuutuseid ning kuna tegemist oli vist autori esimese pika teosega, siis tundub, et ta on üritanud kõik kõik lemmik, a ja oota, see lemmik kah veel, sisse toppida. Kahjuks ei ole nii, et paned lemmik juustu ja ... oh, mulle meeldib ka tomati kurgi salat ... ja oh, tahaks šokolaadi ja kreem brülee ja maasikaid. Kusagil on jäänud täiskasvanulikust järelvalvest ja mõistlikkusest puudu.
Õnneks ma loen seda raamatut 20 aastat pärast ilmumist ja tean, et autori järgmiste teoste hulgas on päris mitu minu vaieldamatut lemmikut. Areng on olnud päris võimas!
October 22, 2020
Ilma e-lugerita ma poleks kahtlemata viimasel ajal nii palju Tänavat lugenud.
"Mu akende..." soodsad arvustused jäid kunagi silma, aga raamat ise on kõikjal läbi müüdud. Muidugi olen teoreetiliselt teadlik raamatukogu olemasolust...
Igatahes on nüüd läbi töötatud ja kuigi ma pole taolist kirjandust väga palju lugenud, kalduksin siiski pigem kiitma kohaliku autori fantaasialendu, originaalsust ja mahlakat-värvikat väljenduslaadi.
Taotluslikult pigem elulähedane kui kirjanduslik stiil kohati nagu natuke häiris, aga antud raamatu kontekstis oli jälle sobiv. Ebasurnute ja nõidade liinid läksid nagu natuke teineteisest lahku ning olid nõrgalt seotud, nagu oleks räägitud kahte erinevat või ainult põgusaid ühiseid puutepunkte evivaid lugusid, aga võib-olla jäi mul endal midagi mõistmata või ehk oligi nii mõeldud. Ja meie oma Jõgevamaa zombid, mõtelge!
Lõppkokkuvõttes pakkus raamat pinget lõpuni ja oli ajaviiteks täitsa sobilik lugemisvara. Aga siiski meeldis "Surmakarva" maailm, loodud juba küpsema kirjaniku poolt, mulle rohkem.
"Mu akende..." soodsad arvustused jäid kunagi silma, aga raamat ise on kõikjal läbi müüdud. Muidugi olen teoreetiliselt teadlik raamatukogu olemasolust...
Igatahes on nüüd läbi töötatud ja kuigi ma pole taolist kirjandust väga palju lugenud, kalduksin siiski pigem kiitma kohaliku autori fantaasialendu, originaalsust ja mahlakat-värvikat väljenduslaadi.
Taotluslikult pigem elulähedane kui kirjanduslik stiil kohati nagu natuke häiris, aga antud raamatu kontekstis oli jälle sobiv. Ebasurnute ja nõidade liinid läksid nagu natuke teineteisest lahku ning olid nõrgalt seotud, nagu oleks räägitud kahte erinevat või ainult põgusaid ühiseid puutepunkte evivaid lugusid, aga võib-olla jäi mul endal midagi mõistmata või ehk oligi nii mõeldud. Ja meie oma Jõgevamaa zombid, mõtelge!
Lõppkokkuvõttes pakkus raamat pinget lõpuni ja oli ajaviiteks täitsa sobilik lugemisvara. Aga siiski meeldis "Surmakarva" maailm, loodud juba küpsema kirjaniku poolt, mulle rohkem.
July 14, 2020
Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei saa ise ka päris täpselt aru, miks mulle Maniakkide Tänav meeldib.
Epiloog oli täpselt selline, nagu ma MT puhul harjunud olen - surm, häving, kaos, soolikad, veri ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Sealt edasi aga oli tegu kõige selgema sisuga MT teosega, mida ma lugenud olen.
Ja peab ütlema, et tegu oli ühe ääretult vahva ajaviitelugemisega. Lugu liikus ladusalt ja oli täitsa põnevgi. Ei midagi keerukat ja üllatavat (kui välja arvata loodud maailm, see oli tõesti mitmete väga heade leidudega), aga seda lihtsam oligi jälgida ja lihtsalt vooluga kaasa minna.
Eriti meeldisid mulle tegelaste nimed. Ei mingit keerukat meeldejätmist - vanamees oligi Vanamees, sõbranna Sõbranna jne.
Ühesõnaga - hea raamat, mida lugedes igasugune ajutegevus välja lülitada ja lihtsalt nautida (sellega ei taha ma muidugi öelda, et lugu oleks ajuvaba vms; lihtsalt väga hea lõõgastus noh).
Epiloog oli täpselt selline, nagu ma MT puhul harjunud olen - surm, häving, kaos, soolikad, veri ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Sealt edasi aga oli tegu kõige selgema sisuga MT teosega, mida ma lugenud olen.
Ja peab ütlema, et tegu oli ühe ääretult vahva ajaviitelugemisega. Lugu liikus ladusalt ja oli täitsa põnevgi. Ei midagi keerukat ja üllatavat (kui välja arvata loodud maailm, see oli tõesti mitmete väga heade leidudega), aga seda lihtsam oligi jälgida ja lihtsalt vooluga kaasa minna.
Eriti meeldisid mulle tegelaste nimed. Ei mingit keerukat meeldejätmist - vanamees oligi Vanamees, sõbranna Sõbranna jne.
Ühesõnaga - hea raamat, mida lugedes igasugune ajutegevus välja lülitada ja lihtsalt nautida (sellega ei taha ma muidugi öelda, et lugu oleks ajuvaba vms; lihtsalt väga hea lõõgastus noh).
December 13, 2018
Seda raamatut olen lugenud vist heaga kümme korda kui mitte rohkem. Absoluutselt geniaalne idee ja kirjutamisstiil oli nii sujuv.
March 13, 2024
Seda raamatut olen lugenud vist heaga kümme korda kui mitte rohkem. Absoluutselt geniaalne idee ja kirjutamisstiil oli nii sujuv.
February 25, 2016
Mulle meeldis :) Eriti meeldisid need vaimude nimed, naera pooleks :P Mingi hetk oli natuke tüütu see Raula soigumine aga noh ju sisi mehed niimoodi naisi näevad :P Pealegi tuli jälle välja et kõige hullem vaenlane ja asjade põrgu poole suunaja on petetud naine :D Hoidke end tema eest! :D
Üldkokkuvõttes: hoolimata verest, surmast ja piinamisest oli ikkagi kuidagi nunnu lugemine. Ma armastan sedalaadi muhedat dialoogi ja jutustamisstiili:) Mõnus ajaviide ja põnev luigemine :)
Üldkokkuvõttes: hoolimata verest, surmast ja piinamisest oli ikkagi kuidagi nunnu lugemine. Ma armastan sedalaadi muhedat dialoogi ja jutustamisstiili:) Mõnus ajaviide ja põnev luigemine :)
December 11, 2015
Proloog ja epiloog olid väärt väga kõrget hinnangut, aga peategelase arulage käitumine ja kurvide otseks sõitmine häiris veidi. Samuti häiris tegelaste nimetamine kas nende välimuse, elukutse või lihtsalt koha järgi, kus ta juttu sattus. Samas võlukunsti oli raamatus küllaga ja ka mõõgavõitlusest puudust ei tulnud.
February 22, 2019
See tekitas mu vanaemas kreepsu :)
Displaying 1 - 8 of 8 reviews