Milline mõnus-veider kulgemine.
Olen otsinud Eesti Bukowskit. Sest Bukowskit enam lugeda ei viitsi, aga mingit tema esindatud essentsi ikka vahel nagu tahaks.
Mitte, et ma nüüd ta tingimata leidnud oleks, aga mingi essentsi nagu oleks.. Sees hakkas kohe soe - ma ei peagi tingimata enam Bukowski järele paaniliselt haarama kui mingi kindel tuju tuleb. Sauter nüüd justkui täidab seda kohta. Näen seda liikumisena.