“Beibi bluu” on teos, milles autor esineb eriomases tuntud headuses „sauterlikus stiilis“. Raamatu peategelane vaevleb spliinis, elu möödub, aga kuhu jääb katarsis? Seda lühiromaani võib vaadelda ka omaaegse murrangulise kultusteose “Indigo” (1990) edasiarendusena. Autori pilk on läinud aastatega teravamaks, üldistused võimsamaks ning detailid täpsemaks.
Raamatu pealkiri on parafraas Bob Dylani laulust. You must leave now, take what you need, you think will last. But whatever you wish to keep, you better grab it fast. Yonder stands your orphan with his gun. Crying like a fire in the sun. Look out the saints are comin´ through. And it´s all over now, Baby Blue.
Olen otsinud Eesti Bukowskit. Sest Bukowskit enam lugeda ei viitsi, aga mingit tema esindatud essentsi ikka vahel nagu tahaks.
Mitte, et ma nüüd ta tingimata leidnud oleks, aga mingi essentsi nagu oleks.. Sees hakkas kohe soe - ma ei peagi tingimata enam Bukowski järele paaniliselt haarama kui mingi kindel tuju tuleb. Sauter nüüd justkui täidab seda kohta. Näen seda liikumisena.