Minu Kreeka: Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal

Minu... #34

by Ester Laansalu, Epp Petrone (Editor)

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele.

Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t.

Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Genres: Travel

248 pages, Paperback

First published August 24, 2011

Reviews

[Signe · Rating 5 out of 5]

Ei teagi, miks ma seda raamatut Kreeka-huvilisena varem lugenud polnud, vist polnud raamatukogus neil hetkedel olemas, kui laenutada soovisin. Oli tõesti mõnus lugemine, vastas rohkemgi kui ootustele. Kuigi, kõik, mis vähegi tuttav ette tuli, vahel isegi mõni tuttav kohanimi, olgugi et ise seal käinud polnud, pigistas südant - nii väga igatsen viimasel ajal Kreekat. Õnneks minu Kreeka-poolaasta elukoht (Kreeta) suurt jutuks ei tulnud, see oleks vist küll natuke liiga suureks selle igatsuse ajanud.

Selles Minu-sarja raamatus oli kõik olemas, mis paljudes neist puudu jääb - sai lugeda nii kultuuri, rahva, ajaloo, eri paikade kohta kui ka otseseid soovitusi, et mida näha ja teha. Oli nii lugusid kohalikest inimestest kui ka hulgaliselt kirjutaja teel kreeklastega kokkupuutes ette juhtunud sündmusi. Kirjutaja eelis ja võti raamatu õnnestumiseks oli kindasti ka see, et autor on Kreekas olnud juba päris palju aastaid, mistõttu saabki juba asjalikuma ülevaate anda kui näiteks aastakese järel. Minu arvates ideaalne Minu-raamatu ülesehitus, kuigi ega nad peagi samasugused olema. Lihtsalt see meeldis tõesti väga, seda ilmselt natuke siiski ka isikliku seose tõttu. Aitäh!

[Ameelia · Rating 4 out of 5]

kui äge (samas ka väga väsitav) on olla giid kuskil välisriigis! autor kirjutas väga autentselt kreeklastest ja nende kommetest ja arusaamadest, üli põnev! kreekas tähendab noogutus “ei” ja raputus “jaa”. ja lõpus reisisoovitused, mida ja millal külastada on eriti hea, sest ma tahaks väga kreekasse minna..😌

[Hedi · Rating 5 out of 5]

Igati tore ja vahva lugemine! Loomulikult sai kreeklastest ja kreeka elust rohkelt teada. Näiteks eestlaste ja kreeklaste erinevused. Kreeklastele on alkohol puhas nauding ning kindlasti ei jooda nii palju, et purju jääda. Purjus kreeklane on täielik häbi. Või siis hoopiski iseloomu erinevus, kreeklane armastab rääkida palju ja kõvasti, ideaalis teistest üle.
Kreeka keele kohta tuli välja palju põnevaid fakte. Autor kirjutas veel erinevatest saartest, kommetest, pulmadest ja ka matustest sai juttu tehtud.
Loomulikult on seal kaunis riigis palju immigrantide probleeme, läbi Türgi proovivaid piiriületajaid euroopasse on rohkem kui kanda suudab.
Ning võrdõigusega harjunud naine ei tasuks kreeka mehe poole vaadatagi, sest kreeka mees ei liiguta kodus lillegi, absoluutselt kõik majapidamistööd on naise kanda. Ka siis, kui oled välismaalane ja käid täiskohaga tööl. Vot sulle.
Aga raamatut ma kindlasti soovitan, sest peale mõne minu raamatust välja toodud fakti on seal hästi palju põnevat ja huvitavat lugeda.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mäletan uduselt, et meil oli kirjastuses aastal 2011 mingi probleem "Minu Kreeka" käsikirjaga, protsessi käigus vahetus toimetaja. Aga miks? Seda ma praegu üle lugedes (tegelikult kuulates, Katrin Karisma muhedas lugemises) ei mõistnud.
Eks toimetamine ongi kummaline töövaldkond, see on justkui looming, subjektiivne, lausa kunstivorm, ja samas peab toimetaja laskma autoril olla autoriteet valikutes. Igal juhul on „Minu Kreeka“ end tõestanud, sellest on tulnud mitu erinevate epiloogide-lisapeatükkidega juurdetrükki, loodan, et see variantide paljusus pole suurt segadust tekitanud.
Eriti vajalik on see raamat juhul, kui on plaan minna Kreekasse reisile, aga on ka lihtsalt mõnus lugemine, mis algab esimesest seiklusest juba beebivankris olles, siis kuumadel 90ndatel giiditööle sattumist, järgneb esimene bussiavarii koos klientidega, esimene murtud (kliendi)jalg, esimesed päris enda kreeklased...
Arvan, et see raamat oli kord peamine põhjus, miks ma mulle pakutud giiditööd vastu ei võtnud. Ei soovinud neid peavalusid oma ellu! Kõige dramaatilisem on Santorini saare pulmakorralduse lugu, mis on kõiki jõnksudega algusest peale kirja pandud, kuni selleni välja, et veidi enne tseremoonia algust selgus, et samasse kohta on broneeritud teine pulm...
Mõnes mõttes ongi see raamat nagu anekdoodikogumik, hästi palju on pisikesi lookesi. Näiteks kuidas keegi härrra tahtis oma prouale ümmarguse pulma-aastapäeva puhul osta korralikku veini, aga Kreekas pole mingit „korralikku veini“, st kallist veini, kõik on soodne ja hea, nii et tuli salaja leti all hinda tõsta, et klient rahule jääks. Või kuidas üks Kreeka mees endale Ida-Euroopast naise tõi (rohkem ei paljasta, seda imelikku juhtumit peab ise lugema). Aga huvitaval kombel ei saa me autori eraelust sisuliselt mitte midagi teada, ja see üldse ei häiri. Kas ta elabki enamvähem kogu aeg Kreekas? Kas tal on seal mees, lapsed? Ei tea, ja ma päriselt ka ei tea, Ester on salapärane kuju, keda pole sotsiaalmeedias ja kes elab kusagil enda päris salapärast elu... Aga kellele meeldib „ämmalugusid“ koguda, siis: üks "Minu Kreeka" kõrvaltegelane, Estri eestlannast sõbranna, on abiellunud lihtsa kreeklasega ja puistab südant oma raske elu teemadel.
Iga juhul muutub Kreeka selle raamatu põhjal palju mitmetahuliseks. Üks uus info oli mulle näiteks see, et nad olla tegelikult vägagi töökad, rabavad hooajal täiesti ilma puhkepäevadeta. Kreeklaste suur töökus tuli välja ka „Minu Kreeta“ raamatus, nii et ma hakkan tasapisi uskuma...

[Annika Lentso · Rating 4 out of 5]

Üldiselt on need Minu.. sarja raamatud imelikud ja minu kogemustega riikidest eriti ei kattu. Vahel suisa eneseupituslikud teosed, kus riigist enesest vähevõitu. Kuid siin (ilmselt ka seetõttu, et tegemist on inimesega, kes ametipoolest giid) on teisiti. Huvitavaid apsakaid giiditööst, seiku Kreeka ja kreeklaste igapäevaelust. Mõnus varahommikune lektüür.

[Triin · Rating 4 out of 5]

Kenasti tasakaalus minu-raamat, kus piisavalt autori enda mõttekäike ja giiditöö ettevõtmisi aga ka parasagu huvitavat Kreeka kohta. Toredad olid ka raamatu lõpus olev kaart autori tähelepanekutega ja soovitused Kreekas reisimiseks.

[Merlin · Rating 5 out of 5]

Kui väljas on jahe, tuuline ja vihmane ning rahakott võimaldab reisida ainult tagaaeda, siis on parimaks tuju tõstjaks just “Minu” sarja raamatud. Eriti, kui saab põigata korraks kuhugi, kus on enamik ajast päike ja soojad temperatuurid, naeratavad inimesed ning “Elu on ilus” suhtumine. Seetõttu “Minu Kreeka” kätte võetud saigi.

Kolmkümmend aastat tagasi, kui autor giidina tööle asus, oleks võinud reis Kreekasse jääda talle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ta pidi jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud autor teada enne, kui õppis rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutas oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutis naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskab Ester Laansalu nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Järjekordne “Minu” sari, järjekordne sihtkoht, mida kunagi kindlasti külastada tahaks. Kui vahepeal ka tekkis tunne, et mida sellest Kreekast ikka külastada, sest kõik ju külastavad seda ja on teisi koht veel, mida vaadata, siis autor on suutnud Kreeka ellu äratada. Mitte klassikalises reisikorraldaja või giidi vaatepunktist vaadatuna, vaid reaalselt seal elava inimese pilgu läbi. Jah, Kreekal on omad pahed, aga millisel riigil seda ei oleks? Pahedele vastandiks on jällegi kõik see muu ilu: loodus, mahedad toidud, naeratavad kreeklased, suhtumine, et elu vajab elamist ja nautimist ning alati on aega. Kuhugi ei ole vaja kiirustamist. Lihtsad igapäevatõed, mida kahjuks kipume unustame ning mille väärtusi mõistame alles siis, kui haigus meid siruli on tõmmanud või kui liiga hilja juba on.

Mõnikord võib “Minu” sarja raamatutega juhtuda, et nad meenutavad rohkem reisibrožüüri, kui tõeliselt kohapeal elava inimese kirjeldust riigist/linnast. Inimene küll kirjeldab kõiki punkte, mida lugejat võiks huvitada, kuid need mõjuvad rohkem kuivalt ja nagu reisikirjeldused, kui seda, mida igapäevaselt elab või tunneb. Õnneks antud autoriga seda muret ei tekkinud. Kirjanik kirjeldab lühidalt erinevaid aspekte (meditsiinisüsteem, keele õppimist, usu teemat, pulmad, müüdid, igapäevane olme ja suhtumine jne) väga kirglikult ja ilmekalt. Kui ma lugejana loen, siis ma tõesti saan nii teada infot nende valdkondade kohta, aga veel sedasi, et jääb päriselt meelde ning on huvitav lugeda.

Ära ei saa märkimata jätta ka imelisi fotosid, mis on raamatusse lisatud. Neid vaadates tekib küll soov Kreekat külastada, proovida tema toite ning saada osa inimeste positiivsest ellusuhtumisest. Üleüldse, kuidagi “Minu Kreekat” lugedes hakkasin mõtlema, et mis siis on elus kõige tähtsam? Kas töö, mis võib muutuda iga hetk? Kas sõbrad, kes võivad iga hetk lahkuda? Kas kaaslane ja perekond, kellega kõige enam koos oled?

[Margit · Rating 4 out of 5]

Hästi kirjutatud selles mõttes, et andis hea ülevaate Kreekast, selle huviväärsustest, toidust ja inimestest. Mulle meeldis, et räägiti ka ilmast, see on üsna oluline, kui kirjutatakse kohast, mille kliima meie omast erineb.
Minu jaoks oli veidi liiga palju infot nende giiditööde näidete puhul. Selles mõttes, et veidi liiga isiklikku infot.
Üks asi mis mulle meeldiks (see ei käi ainult selle raamatu kohta), kui tekstis on toodud võõrkeelne sõna, et siis lõpus oleks toodud tõlge koos võõrkeelse sõnaga. Paberraamatus peab muidu lappama ja e-raamatus lappama ei hakka ning tõlge meelde ka ei jää.

[Pille Piho · Rating 4 out of 5]

Aastaid Kreekas giidina töötanud Ester jutustab mitmetest lõbusatest juhtumitest aga ka peadpööritavatest seikadest. Õnneks on kõik hea, mis hästi lõpeb. Kui oma elust rääkides jääb Ester tagasihoidlikuks, siis raamat, tema "lapsuke", annab tõendust naise soojast suhtest Kreekaga ja tihedast lävimisest sealsete sõpradega...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Autor oli töötanud 15 aastat giidina, seetõttu eeldasin, et raamat koosneb põhiliselt tuntud turismiobjektide kirjeldustest. Meeldiva üllatusena oli tegemist üldisema raamatuga, Ester Laansalu uurib kreeklaste hingeelu ja tutvustab erinevaid traditsioone, sekka mitmeid juhtumeid giidina töötamise ajast.
Eraldi toon välja oskuse mõned kohad päris emotsionaalselt kirja panna.

[Merli Ilm · Rating 5 out of 5]

Peaaegu aasta hiljem, kui sai lõpureisil käidud, loen Estri poolt autogrammiga täiustatud raamatut ning kogen erinevaid emotsioone. Oleksin nagu seal tagasi, ent tegelikult kogen midagi täiesti uut. Tõesti hästi kirjutatud!

[Roosi · Rating 5 out of 5]

Parim minu-sarjast, mis lugenud olen. Siin on kõike mõnusalt: rahvast, kultuurist, näpunäiteid reisimiseks.

[Else Luik · Rating 4 out of 5]

Üldiselt hea raamat, meeldis lugeda, ladus. Lõpp aga vajus kuidagi kahjuks ära, tundus nagu autor on väsinud kirjutamisest.

[Joosep · Rating 3 out of 5]

Tore sisevaade Kreeka elusse, et mõista, kus ja mis seal toimub. Raamat oli hästi kirjutatud.

[Margit Kink · Rating 5 out of 5]

Kuigi ma ei ole suur Minu sarja fänn, siis seda raamatut nautisin küll.

[Kadri · Rating 5 out of 5]

See oli huvitav lugemine. Südamlik, piisavalt infokilde kultuuri ja ajaloo ja tavade- toitude jmt osas.

[Maile · Rating 4 out of 5]

Väga mõnus kuulamine. Ise olen Ateenas käinud ja tekkus kohe tahtmine tagasi minna. Vahvad kirjeldused ja juhtumised.

[Hele Israel · Rating 3 out of 5]

Minu-sarja raamatutes kindlalt heade keskmiste seas. Raamatus oli seda, mis minu jaoks minu-raamatu heaks teeb: veidi kohalikke eripärasid, kirjeldusi, autori isiklikku lugu ja sööki. Söögikirjeldused olid eriti isuäratavad. Ning üks tähtis asi veel - raamat tekitas suurema soovi Kreekasse minna.

[Birgit K · Rating 2 out of 5]

Juhtusin seda raamatut lugema just siis kui olin koos ühe sõbrannaga kes oli elanud Kreekas aasta aega. Ise teadmata Kreekast absoluutselt mitte midagi siis oli hea paralleele kuulata sõbrannalt ja lugeda siis raamatust juurde. Tegelikult mind hämmastas palju asju mida oli raamatus kirjeldatud, et kas tõesti ongi nii Kreekas asjad, kohati oli isegi raske uskuda, igatahes sõbranna oskas öelda, et tema arvates olid paljud asjad ikkagi liialdatud või nägi tõesti teine inimene asju nii eri moodi. Näiteks kogu see naise temaatika Kreekas, no ei jäänud kusjuurde väga palju puudu autori kirjeldusest, et jääks lausa moslemiriigi maik juurde. Ja kuidagi raske oli uskuda ka väidet, et autor tõepoolest nägi Ateena kesklinnas bussijaama juures süstivaid narkomaane ja politsei ning muu rahvas kes seda nägi polevat isegi reageerinud kuidagi. Arvestade, et Ateena pidavat olema üks suhteliselt turvaline linn. Mulle kuidagi vägisi jäi tunne, et midagi seal on liidaldatud. Kuid pean tunnistama, et ega ma Kreekast tõepoolest midagi muud peale väga rohkete streikimiste ja majanduskriisi ning suure võla ei tea.

[Ene Sepp · Rating 3 out of 5]

Tõesti läks algusest peale hoogsalt käima, nagu ka teised lugejad on maininud. Ma ise ei ole sinna jõudnud, aga võimalik, et tulevikus ma seda ka teen. Aga vähemalt tuginedes raamatule ja sõpradele arvamustele ning juttudele ei saa sellest riigist minu lemmikut. Päris mitmest mainitud juhtumist oleks tahtnud isegi rohkem lugeda ja teada saada, aga jäi puudu. Igaljuhul oli see mõnus lugemine.

[Helen · Rating 3 out of 5]

Informatiivne ja ladusa stiiliga "Minu ..." sarja raamat, mõnus kerge lugemine. Üks minu lemmikutest antud sarjas: rohkem on juttu Kreekast kui "Minust". Raamatust saadud teadmised kulusid mul oma Kreeka-reisil marjaks ära.
Lisatäheke selle eest, et mu reisisellist vanaema ka raamatusse sattunud on.