„Tarptautinį pripažinimą pelniusios J. Tätte's pjesės šiuolaikinės kultūros kontekste išskiria tuo, kad jose gausu emocijų, kurių pasigendama šiais visuotinio vartotojiškumo laikais. Pasitelkęs modernias dramaturgijos priemones, autorius vaizduoja materialių vertybių poveikį ir jausmų nuvertėjimą. Kartais netgi groteskiškai, kartais tragikomiškai rašytojas gvildena dabartinio vartotojiško mentaliteto problemas. Pjesė „Sankirta su pagrindiniu keliu, arba pasaka apie auksinę žuvelę" – kupinas šmaikščių dialogų ir netikėtų siužeto posūkių pasakojimas apie stebuklus, laimę ir pinigus. Pjesės moto skamba lyg iššūkis: „Parašiau tai dėl pinigų". Pjesėje „Tiltas" autorius atspindi šiuolaikinę visuomenę, per veikėjų santykius atskleisdamas, kad esminis jausmas - meilė, visuomet išlieka. Komedija „Laimingo šiokiadienio!" – tai tikrovės ir grotesko, komedijos ir dramos paribyje laviruojanti istorija, kurioje autorius gvildena šiuolaikinių žmonių mentaliteto problemas, amžinąjį meilės troškimą ir siekį ištrūkti iš pilkos šiokiadienių rutinos.", – vertėja Danutė Sirijos Giraitė. Jaan Tätte (g. 1964) – estų dramaturgas, aktorius, teatro režisierius, dainuojamosios poezijos kūrėjas ir atlikėjas. Tartu valstybiniame universitete studijavo biologiją, o Talino pedagoginiame institute režisūrą. 1990 m. Talino konservatorijoje baigė aktorinio meistriškumo studijas. 1990–2003 m. J. Tätte – Talino miesto teatro aktorius. Nuo 2003-iųjų – to paties teatro dramaturgas. Šiuo metu gyvena ir kuria mažoje Vilsandžio saloje.
Senokai neskaičiau pjesių ir atpratau. Vis bandžiau įsivaizduoti, kaip gali atrodyti spektaklis, kurios vietos galbūt būtų keičiamos pagal vietos/laiko aktualijas ir pan., kas nebuvo lengva. Tačiau skaitydama vietomis pagaudavau save galvojant, kad pats autorius ne baisiai rimtai žiūri į visą rašymo ir vaidybos procesą, todėl ir man susireikšminti nėra ko.
"Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldkalakesest"
"Kas sul on peeglit? Ma tahan teada kas ma näen välja nagu idioot"
Vahel peak comedy, vahel wtf. Jaan Tätte tahab hullult teistsugune olla ja vahel selline tunne, et asjad juhtuvad lihtsalt, et midagi nagu peab juhtuma, et täita augud ja jõuda järgmise huvitava kohani. Kohati laisk lähenemine, aga kooli kontekstis lugemine tegelt naljakas. Naisest gold diggeri tegemine veits annab mens mental health month core sellesm et sa lisad probleemile mille ise välja mõtlesid
Eesti näitekirjanike seas on saamas juba trendiks, et igal kümnendil on oma "STAAR". Nad tulevad pauguga, kirjutavad oma "surematu teose", kummardavad püsti tõusnud publikule ning taanduvad vaikselt meie teatriloost rääkivate raamatute kaante vahele. Vilde&Kitzberg, Hugo Raudsepp, August Jakobson, Juhan Smuul, Egon Rannet ja Jaan Kruusvall - nimetada esimesi pähe karanud nimesid. Vahel ikka lavastatakse mõni nende näidend (juubeli või mõne muu erisündmuse puhul), aga üldjuhul on need tekstid muutunud kohustuslikuks lugemisvaraks (teatri)koolides ning eesriide tõusu enam ei näe. Teatrimaailm on karm, aga paraku õiglane!
Minul oli õnn armuda teatri salamaailma ajastul, kui meie näitekirjanduses oli kahe kuninga ülemvõim - Andrus Kivirähk ja Jaan Tätte. Kaks kantsi, Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater, kõrgusid selgelt üle teatrimaastiku. Nende autorite uusi teksti oodati ning iga esietendus oli suursündmus! Mina armastan nende mõlema tekste ja olen ütlemata tänulik, et olen suurt osa neist näinud ka lavalaudadel reaalsuseks saamas. Oh happy days!
Nüüd, ligi kümnend hiljem, mõtlen tagasi nendele teatriõhtutele. Täiesti uskumatu, kui kirkalt need on mul senini meeles! Ma mäletan siiani, mida ma kandsin seljas ja keda ma kohtasin sumedal suveõhtul teel "Kaotajaid" vaatama. Ma mäletan siiani, kuidas me Eveliniga jalutasime Laulasmaa rannas peale "Laterna" etendust, loojuva päikese valguses ja ootasime ta venda, kes meid Tallinna sõidutaks. Ma mäletan siiani, kuidas ma ühe vaatusega armusin ära Liina Olmarusse (või peaks ütlema Leelesse), kes seisis väiksel puust sillal ja rääkis mulle kõik südamelt ära. Sest see oli tema viimane võimalus! Need õhtud ja kogetud tunded jäävad minuga igavesti. Jätke meelde - teater ei ole kaduv kunst!!!
Lugesin Jaan Tätte näidendit "Ristumine peateega". Üldiselt meeldis, lugu oli päris huvitav ja lõpp on väga allegooriline ja erinevat viisi tõlgendatav. Osad autori valikud ei meeldinud, aga ikkagi enam vähem meeldis, kiire ja lihtne lugemine.
(Only "Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest"!)probably one of the most weird and bizarre books ive ever read but lowkey in a fantastic way. read this for school obviously but it was so fun haha. surreal story and interesting characters, i have zero ideas how to summarize this for you so buh-bye!
2+2, bet ne 4 kiek akiplėšiškai naiviai užvedė pirmoji ir kaip klykiau skaitydamas antrąją, kaip peršokęs ketvirton visai nesuvaikėjau, o trečiosios bulvare pirmos dvi atrodė kaip miela nostalgija ir net baisu būtų paskui atvirkštine seka, ir vis tiek už pirmas dvi - ačiū.