Ma kolisin Hollandisse mõttega, et ega ma ju siia kauaks jää. Mina olen seiklushimuline, minu üks ja ainus Hollandlane samamoodi, küllap me varsti kuskil mujal kanda kinnitame. Noored ja muretud, mis meid siin kinni hoiab? Hollandil olid meiega aga omad plaanid. Hollandiga harjumine ja kohanemine on olnud kohati kui tuuleveskitega võitlemine. Lõputu ja lootusetu. Nüüd pean tunnistama, et olen lasknud oma Hollandi-kogemust liialt teistel mõjutada. Pikalt ei näinud ma ühe kangekaelse ja jändriku puu ehk meheema taga metsa ehk ilusat Hollandit. Olen oma vihmast ligunenud ja tuulepöörisest raputatud õppetunni kätte saanud. Õnneks on minu Holland olnud kannatlik ja andnud mulle seda, mida kõige rohkem vajan: vabadust, iseendaks jäämist, sõpru ja lojaalsust. Sekka häid maitseelamusi ja lilleilu. Ning loomulikult armastust.
Antagu andeks, aga ei olnud minu masti see raamat.. Lihtsalt kuidagi väga palju negatiivsust oli siin, sest küll ei meeldi autorile üks ja siis teine asi Hollandi või hollandlaste juures. Positiivseid aspekte suudeti nimetada vaid käputäis ja minul tekkis koguaeg küsimus - kas mujal siis ei oleks parem? Teatud eneseiroonia on muidugi tervitatav, aga minu jaoks oli siin see tasakaal veidi paigast ära ja ma ei suutnud kuidagi vaimustuda sellest huumorist (rääkimata neist kohalikest naljadest - vist ainult üks kogu raamatu peale suutis mind muigama panna ja enam ei suuda sedagi meenutada).
Autor Meelike kirjutab elust, mis eelnes ja järgnes sellele, kui tutvus oma praeguse abikaasa, Hollandlasega. Väike süütu spoiler: tulemusena kolis autor Hollandisse elama ning elab seal tänaseni. See raamat selgitab tulbipõlde, alasti naabreid, tenniseid toas, häirivat ämma ning mitut hollandi rahvusrooga.
Juba raamatu pealkirja nähes teadsin, et pean seda lugema, kuna mul on Hollandiga isiklik side - elasin seal 11 kuud, autorist vaid 20-minutise autosõidu (või pooleteisetunnise jalgrattasõidu) kaugusel, küll veidi varem kui autor sinna ise kolis. Ja ma ei pidanud raamatus sugugi pettuma, vaid rändasin mõnusad 3 tundi nostalgilistel radadel. Kuid siiski suutis kirjutatu mind üllatada mõnede kaasaegsete probleemide, nagu näiteks koroonakriisiga.
Suur tänu autorile, kes mu aju jälle Hollandi-lainele lülitas, midagi nii värvikat oli siia halli argipäeva väga vaja!
Rating: 4.5⭐️ • Aitäh raamatu eest, Petrone Print! • Uuh, kui kaua selle raamatu lugemisest juba möödas on - see oli mu mai viimane raamat 😅
Märkmetes oli mul kirjas täpselt kaks asja: 1. See ämm siin raamatus tundub üks väga värvikas kuju olevat 2. oli see väga mõnus kiire ja ladus lugemine.
Parajalt sai naerda nii paljaid naabreid kui ka värvikat ämma. Ja järelikult oli nii hea raamat, et polnud aega neid märkmeid väga kirjutada.
Ma pole küll Hollandis käinud, aga kui ühel päeval peaks õnnestuma, siis raamatu lõpus olid väga toredad soovitused, kuhu minna ja mida külastada 🤩
Mul on üleüldse nii hea meel, et viimasel ajal kuidagi hästi ägedad Minu-sarja raamatud ilmuvad. Lugemine on lausa lust 😀
See on raamat, mida alustades hinga korraks sügavalt sisse (võid appi võtta ka gongid või šamaanitrummid, või mis sul paremini oma argisest kestast väljuda aitab, no ja ants avitab ka alati)... ja siis küta minema. "Minu..." sarjas on vist nibin-nabin 170 raamatut peagi ja seega on igati tervitatav, kui raamat on autori nägu. See on. Kohe täienisti.
Olles tavapärasest ehk kõnekeelsem, hakitum, ekstaatilisem, eneseiroonilisem, filtrita, lahkab autor samas armutult Hollandit ja hollandlasi. Ja mina, tundmata küll Hollandit, kahtlustan, et vajutab siiski päris õigetele valupunktidele, sest nagu selgub, on Hollandil ja Taanil hämmastavalt palju sarnast. Olgu selleks privaatsusvajaduse kohatine puudumine (kardinad on nõrkadele!), mõned toiduteemad, jalgrattaarmastus, vihm, keel, teatud asjade topelt ostmine... "Me oleme nii sallivad, aga sa, sisseränannu, ära liiga lähedale trügi"-mentaliteet sarnaneb samuti taanlastega. Aidatakse jõudumööda, teoorias on suisa ideaalilähedane kõik, aga omaks ei võeta; kohalikku keelt õppimata jääb betoonsein ikkagi omade ja võõraste vahele. Vahel näikse, et eestlased oma kodus on ainsad sõgedalt usinad, kes koogutavad ja lömitavad võõra ees.
Kuna autor on "kõige vaesem inimese, keda ta Hollandis teab", siis saab lugeja eriti värvika rännaku. Näiteks juba tema elukoht - olge lahked, sutike kahtlasevõitu piirkonna sotsiaalkorter. Või töökohad - olge lahked, tasuta ajalehe kojukanne, kontorite ja kodude koristamine (see oli täielik kompu osa, tõmban taas paralleele "Minu Taaniga"), hindude söögikoht, kool jms.
Hollandlaste mõned kiiksud veel: kellelegi külla niisama ei kakerdata, kui ka (eelneval kokkuleppel) minnakse, siis suure tõenäosusega saad mingi joogi ja küpsiku (küll nii oleks lihtne külalisi vastu võtta), enda juures ööbimist – isegi omadele – naljalt ei pakuta, lähed samas linnas hotelli. Küllaminekuga meenub mulle veel, et kas mitte "Minu Amsterdamis" ei olnud juttu sellest, et kui oledki saanud kutse õhtusöögile, siis eelnevalt helistab võõrustaja sulle ja uurib, et mitu kartulit sa sööd :) Väga külaskäimise-kesksed näited said nüüd... teisest ooperist näiteks, et "EMOsse Hollandis ise pöörduda ei saa, olgu pähe või kirves kinni löödud." Ei, väga lahedad tüübid, miskit pole öelda.
Ah jaa, kes armastavad selle sarja ämmalugusid, siis siin on teile tõeline maiuspala - siinne ämm teeb kaarega ära kunagisele Ameerika-raamatu ämmale. Kahjuks jäi ta poole raamatu pealt tagaplaanile (äkki said suhted korda? kurb).
Mul on viimasel ajal olnud sellised kurvad ja raskemapoolsed lugemised, üleüldine olukord muserdab nagunii, seega midagi sellist oligi tarvis.
Minu meelest oli kõik vajalik olemas. Sain ülevaate riigist, mida ma enne ei tundnud, ja aimu hollandlasest, sain kaardile kohti, mida külastada, isiklik kogemus oli olemas. Oli äratundmist, sest tegelikult olen oma eelmises elus korra ikka Hollandist läbi sõitnud. Üllatas, et igal pool kaardiga maksta ei saa. Negatiivsust ma ei tundnud ja halba muljet raamatust ei jäänud. Hollandlaste naljad mulle just meeldisid. Reisi sihtkohana tõusis Holland kindlasti mitu riiki ettepoole.
Ämma-häire olgu kohe antud: kes ei soovi lugeda värvika ämmtegelasega „Minu...“ sarja raamatut, see hoidku eemale. Samas arvan, et Meelike ei oleks saanud oma lugu kirjutada ämma välja jättes ega oleks ka saanud mitte keegi tema asemel miniarollis olles seda elu elada ilma probleemideta. Teisisõnu, midagi on Meelikese mehe loos sügavuti düsfunktsionaalset, võtkem faktid: mees ei suhtle oma isaga ega teagi, kus isa on; mees elab oma venna kõrvalkorteris, käib rõdu kaudu venna pool ja vend tema pool; emal aga on uksevõtmed ja tuleb sisse, kui lähedale satub, uksele koputamata. Kui poeg tahab oma kodus tapeeti vahetada, siis päevakorrapunktid number üks, kaks ja kolm: ema teab, mida ja kuidas. Sellisesse olukorda sattunud autoril on kõik võimalused lugeja enda poole võitmiseks, aga miskipärast hakkab ühel hetkel lugemise käigus tekkima tunne, et saan sellest ämmast omamoodi aru. Ega ta minia ka lihtne frukt ole! Ja raamatu alapealkiri „võitlus tuuleveskitega“ laieneb ka võitlusele iseenda sees. No näiteks: kas on vaja oma pulmaseltskonna riietust südamesse võtta? See tuuleveski pole mu meelest mitte kusagil mujal kui kirjutaja enda silmas. Nii et pidevalt, terve raamatu jooksul, püsib küsimus, kas autor saab ikka hea-halva maitse piiril balansseerimisega hakkama, aga olgem ausad: sellele küsimusele vastust otsides leheküljed aina lendavad. Peatükkide lõpus on sageli ära trükitud kohalikud naljad, mis muutuvad naljakaks pigem seeläbi, et nad ei ole naljakad, nii et ootan, milline järgmisena anekdoot tuleb. Praegu mõtlen, et raamatul oli täiesti algaja toimetaja, ilmselt tugeva toimetajaga koostöös oleks saanud mõnedki kohad teistmoodi. Mina näiteks poleks teksti kammides sisse jätnud vetsuharja, kondoome ja peeniserõngast. On asju, mis võiks jääda koristaja ja tema klientide vahele. Küsimus on ikkagi maitses ja eetikas, mitte selles, kas võõrkeelses väikesetiraazhilises raamatus jutustatu inimestele kunagi ringiga tagasi peaks jõudma... Samas, iseenesest on huvitav lugeda minimaailmadest läbi koristaja silmade. Minul on ka elus koristajaid olnud ja mõtlesin „Minu Hollandit“ lugedes, et huvitav, mida oleks nendel minu kohta jutustada... ja küll on hea, et nad seda kusagil avalikult teinud pole. Mõtlen ka seda, et on kohti, kus mõtte saaks edasi anda ilma otseste sõnadeta ja seda võiks Meelike edaspidi proovida. No mis võiks olla pererahva voodi all või poissmehe raamaturiiulil? Küsimus oleks parem kui vastus otsejoones välja kirjutatult. Samas jooksevad raamatusse nurkapidi sisse teemad, millest oleksin rohkem teada saanud. Näiteks mainib autor, et teda huvitab kunst ja spirituaalsus. Heake küll, kas ka Hollandi kunst? Ja kas kohapeal spirituaalseid seiklusi ka ette on tulnud? Võibolla on see juba norimine, sest üldiselt oli ikka väga palju Hollandit avatud, pisikesi detaile, mõned arusaadavad (miks neil pole kardinaid akende ees, see võib olla näiteks Saksa okupatsiooni ajast pärit), mõned arusaamatud (miks kasutatakse kujunduselemente topelt, seda märkasin ka mina Hollandis külas käies, arvasin, et mingi feng shui koolkond). On vaeva nähtud ja ka meditsiinist ja jalgpallist kirjutatud, kuigi on tunda ja lausa kirjaski, et need valdkonnad jääbad autori isiklikust kirest ja kogemusest (liiga) kaugele. Siinkohal rõhutan: raamat kulgeb lennates ja Meelike on sümpaatne! Ma elan lugedes talle kaasa ja mulle tulevad meelde enda elust hetked, kui olen olnud kapseldunud väiksesse kodumaailma ja koos kallimaga vahtinud telekast sarju ja mõelnud, miks ülejäänud ilm mind omaks ei võta. Isegi New Yorgis võib seesama probleem olla, isegi Tartus ja Võrus! Ja muidugi ka kuulsalt tolerantses Hollandis, ikkagi rahvusriigis, kus inimesed jagunevad omadeks ja sissetulnuteks. Lugesin raamatut üle teist korda (kahjuks ka esimene lugemiskord oli pärast ilmumist, muidu oleksin üht-teist tekstis kirjastajana muuta soovitanud) ja ma sain sellesama tunde: kuigi on, mida ette heita, on see raamat ikkagi rõõmus, soe ja turvaline. See on isiksuse häälega jutustatud lugu. Ja mulle meenub, mida ütles Stephen King oma raamatus „Kirjutamisest“: kõige olulisem samm raamatu kirjutamisel on leida selle raamatu hääl. Sellele reeglile vastab raamat kindlasti, hääl on kuulda kohe, alates esimesest lausest.
Meelike tundub olevat romantiline ja inimestest alati head mõtlev, temast õhkub mõnusat naljasoont ning tema jutt on lendlev ning humoorikas. Meelike on nii avameelne, rääkides vist kõigest, häbi tundmata. Mitte, et tal peaks seda olema. Hollandlasest ja hollandist on ta andnud väga põhjaliku ülevaate, puudutades ilmselt kõiki teemasid. Meelike tegi peatuse isegi ka spordi juures, kuigi ta tunnistas, et tema teadmine on suur null. Absoluutselt mõistan, sest minul on sama. Eestlase jaoks on hollandlane ilmselt imelik inimene, kelle iseärasusi nimetaksime meie veidrusteks. Mõne nende normaalsusega ei suudaks mina vist mitte kuidagi ära harjuda. Aga Meelike elab endiselt seal ning on hollandlasega abielus, seega liiga hull vist asi pole 🤭