What do you think?
Rate this book
Seitsmes rahukevad
Romaan viib lugeja keerulisse sõjajärgsesse aega, kujutab ühe, nüüd juba küpse põlvkonna lapsepõlve. See on sotsiaalne, vastutustundlik ja vastutustunnet sisendav raamat, milles eilne ja tänane, lüüriline ja publitsistlik saavutavad sünteesi. Kõlama jääb usk inimesse, tulevikulootust kätkev karge kevadetunne.
192 pages, Paperback
First published January 1, 1985
27 people are currently reading
425 people want to read
About the author
Viivi Luik
54 books27 followersViivi Luik (1946)
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 47 reviews
April 3, 2025
eriline, meeldejääv. elus tekst.
“Uskusin ka, et kõikide nende maailmainimeste südametes põleb tahe hävitada võimalikult rutem mustad jõud ja ebameeldivad ning salajas hoitud nähtused, mille märkideks olid minu jaoks pimedad kapitagused, surnuhauad, heinakuhjadest leitud pyssid, mõnede siia-sinna vilavad silmad ja tangis hambad.
Tänaseks olen näinud juba nii palju laudu, sänge, nagisid ja kampsuneid, et nende täielik puudumine mõnes maailma osas tunduks isegi imelik ja väheusutav. Ma ei usu, et kusagil võiks olla kõik teisiti, kui on kodus; surnuhaudu ning pimedaid nurki olen näinud siiamaani kõikjal, kus inimesed elavad. Kaugeltki mitte kõigi inimeste sydametes ei põle tahe hävitada musti jõude, seal on enamasti yks ja ainus soov saada rohkem kallist elektroonikat, imeautosid, lusti ja lõbu. Panna silmad ähvardava pimeduse ees kinni ja luua omale kunstlik valguseillusioon.
Seda, kuidas asjad on, võin lugeda nii romaanidest kui statistikakogumikest, kuulda nii televiisorist kui raadiost. Selles veendumiseks võin ka meenutada võõrastes suurlinnades oma silmaga nähtut.
Ometi hakkan ma sellele vastu. Minu jonnakas lapseusk pysib. Olen tänagi kindel, et kellegi sydames põleb tulevikulootus, et maailma troostituid hooneterägastikke, baare, tantsupõrandaid ja veretöid lunastavad luuletajate närvid ning mõtlejate ajurakud. Kuni neid on, usun ma, et maailm pysib.”
“Uskusin ka, et kõikide nende maailmainimeste südametes põleb tahe hävitada võimalikult rutem mustad jõud ja ebameeldivad ning salajas hoitud nähtused, mille märkideks olid minu jaoks pimedad kapitagused, surnuhauad, heinakuhjadest leitud pyssid, mõnede siia-sinna vilavad silmad ja tangis hambad.
Tänaseks olen näinud juba nii palju laudu, sänge, nagisid ja kampsuneid, et nende täielik puudumine mõnes maailma osas tunduks isegi imelik ja väheusutav. Ma ei usu, et kusagil võiks olla kõik teisiti, kui on kodus; surnuhaudu ning pimedaid nurki olen näinud siiamaani kõikjal, kus inimesed elavad. Kaugeltki mitte kõigi inimeste sydametes ei põle tahe hävitada musti jõude, seal on enamasti yks ja ainus soov saada rohkem kallist elektroonikat, imeautosid, lusti ja lõbu. Panna silmad ähvardava pimeduse ees kinni ja luua omale kunstlik valguseillusioon.
Seda, kuidas asjad on, võin lugeda nii romaanidest kui statistikakogumikest, kuulda nii televiisorist kui raadiost. Selles veendumiseks võin ka meenutada võõrastes suurlinnades oma silmaga nähtut.
Ometi hakkan ma sellele vastu. Minu jonnakas lapseusk pysib. Olen tänagi kindel, et kellegi sydames põleb tulevikulootus, et maailma troostituid hooneterägastikke, baare, tantsupõrandaid ja veretöid lunastavad luuletajate närvid ning mõtlejate ajurakud. Kuni neid on, usun ma, et maailm pysib.”
Read
November 27, 2024kui keegi veel ütleb, et eesti keel on liiga vaene, et selles laule kirjutada või noh, niisama rääkimiseks kasutada, siis võib arvata, et ta ei ole ta lugenud "seitsmendat rahukevadet"
viivi luik kirjutab niiiiiiiii täpselt ja rikkalikus keeles ja ma armastasin seda viljandimaa murret (ühtelugu pomisesin lugedes kaasa, et kuidas see kõva häälega kõlaks) aga ma veits väsisin lõpuks ära (oleks pidanud ilmselt aeglasemalt lugema ja mitte püüdma ühe nädalavahetusega seda alla kugistada)
viivi luik kirjutab niiiiiiiii täpselt ja rikkalikus keeles ja ma armastasin seda viljandimaa murret (ühtelugu pomisesin lugedes kaasa, et kuidas see kõva häälega kõlaks) aga ma veits väsisin lõpuks ära (oleks pidanud ilmselt aeglasemalt lugema ja mitte püüdma ühe nädalavahetusega seda alla kugistada)
October 4, 2018
„Seitsmes rahukevad“
Viivi Luik
Romaani tegevustik leiab aset 1950. aasta augusti ja 1951. aasta varakevade vahel. Raamatu mina-tegelane on väike 4-5 aastane tüdruk, kes elab Viljandimaal Tänassilma paigus. Raamatu läbi heidame pilgu Eestile, kus valitsesid keerulised ajad. Kus ühtaegu toimusid suured muutused, kuid samas oli ka stagnatsioon. Kõike seda sõjajärgset perioodi Eestis kujutatakse läbi tüdruku silmade, mõtete ja tunnete. See pool aastat on täis nuttu ja naeru, õnne ja tema arvates karjuvat ülekohut. Sel ajaperioodil, ometi et lühikesel, kujundas ta väga palju enda tulevast isiksust. Õppis tundma oma ümbritsevat maailma, tuues enda jaoks sealt selgust, kust selgust polnud enam leida.
Viivi Luik (sündis 6. november 1946) alustas oma kirjanduse elu luuletajana. Juba olles kooli esimeses klassis alustas ta luuletamist, midagi mille tegemist ta nautis. Seda on ka paista, tal on hulgaliselt luulekogusid välja antud, mida ka meie saame lugeda – „Taevaste tuul,“ „Põliskevad,“ ja „Rängast rõõmust“ kui nimetada vaid paar. Üheteist-kaheteistaastasena teadis Viivi Luik juba kindlalt, et temast saab kirjanik, neljateistkümneselt võttis ta reegliks kirjutada iga päev, täites luuletustega ühe kaustiku teise järel. Ületades kahekümne eluaasta piiri proovis Viivi ka kätt proosas. Esimesed teosed („Salamaja piir“ ja „Leopoldi-lood“) võeti hästi vastu, kuid neis nähti pigem luuletaja ajutist proosaharrastust kui tõsiseltvõetava proosakirjaniku sündi. Kõik aga muutus „Seitsmenda rahukevade“ ilmumisega. See mõjus tõelise pommiplahvatusena. Raamatu temaatika, halastamatu ausus ja intensiivsus oli nii jahmatav, et paljud kirjandusinimesed kuulutasid selle otsekohe kümnendi parimaks romaaniks ja tormasid üksteise võidu seda arvustama ja tõlkima. Üheks põhjuseks miks see nii oli, on arvatavasti sõjajärgse eesti küla ilustamata kujutamine. Küüditamine, metsavennad, kolhooside algusaja jaburused ja viletsus maal polnud teemad, millest oleks Nõukogude Eestis avalikult räägitud. Üldse on üllatav, et see läbis tolleaegse tsensuuri.
Viivi Luik suudab kogu selle teema nii reaalselt edasi anda, kuna tema oligi tol ajal sama vana. Tema otsekui ongi see sama laps Viljandis. Pannes end uuesti lapsekingadesse on Viivi ise lausunud:
„Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas.“
Tulevik kuulub lapsel vääramatult talle, lapseiga tuleb lihtsalt üle elada. Viivi on lisaks veel ise maininud, et ta on tänulik tolleaegsele stalinismile, sest see andis talle mingisuguse jõu.
„Selle poeesia ja propaganda sisaldab teatud maagilisi imperatiive. Kui sul on tahtejõud, siis sa saad hakkama! Ma võtsin vastu stalinismi positiivse külje ja uskusin puhtsüdamlikult, et ma saan elus hakkama.“
Nüüd kus ta pole enam kirjasõnasse uskuv laps, kes võtab kõike raamatutes räägitut tõe pähe, näeb ta muidugi ka tolleaegsete viiside absurdsust, kuid ta näeb et nendest on olnud ka kasu. Sõnal on maagiline jõud, seda toob Viivi ka käesolevas raamatus hästi välja. Kui on küsitud Viivi Luigelt, miks ta kirjutas selle raamatu on ta andnud mitmeid vastuseid. Näiteks, et kuna lapsepõlves kiusas ta palju oma koera Tommit, siis lubas ta koerale, et kirjutab valurahaks kunagi temast raamatu. Raamatus ongi tegelane koer, kelle nimi on Tommi. Teiseks põhjenduseks on toodud välja, et tol ajal ei olnud eesti kirjanduses ühtki teost, milles 1950. aastate sündmusi oleks kirjeldatud tema põlvkonna pilgu läbi, ja sellepärast pidi keegi seda paratamatult tegema. Kolmandaks, samuti sageli tsiteeritud vastus on, et laps-Viivi nägi kunagi valgele lumele tilkunud punaseid verepiisku ja see sööbis talle igaveseks mällu.
„See maagiline vere ja lume ühendus, see põhjamaa lagendik oligi võib-olla see, mida tahtsin kujutada, ja kõik need inimesed ja sündmused olid minu enda jaoks vaid selle verise ja lumise lagendiku taust.“
See võib tõepoolest nii ka olla, kuna kogu olustik, mitmed asukohad ja maastikud, nad ei lase oma olemasolu hetkekski ära unustada. Nad on selle raamatu täisväärtuslikud tegelased. Kirjaniku sõnade järgi on see proosa raamat pandud kirja luule reeglite järgi. Raamatul puudub proosale iseloomulik süžee, teemaarendus, algus ja lõpp. Tekst on äärmuslikult poeetiline, täis üllatavaid kujutluspilte ja mõtteuperpalle ning niivõrd tihe et ei jaksa kõike ühekorraga vastu võtta. Romaan on kui plahvatusohtlik pomm, mis sisaldab lahti kirjutamist ootavaid luuletusi ja novelle. Seda on mõistlik lugeda ettevaatlikult ja aegamööda.
„Seitsmendat rahukevadet“ tunnustati 1986. aastal niihästi J. Smuuli nimelise auhinnaga kui ka A. H. Tammsaare nimelise kolhoosi kirjandusauhinnaga, 1987. aastal anti sellele koguni Nõukogude Eesti preemia. Viivi Luik on saanud hakkama teoga, mis puudutab inimesi tänapäevani.
Selle teose vaieldamatuks peategelaseks on mina-vormis kujutatud tüdruk. Tüdruk, kes on enesekindel, otsekohene ja järsk, kuid ometi soe ja täis hirme. Oma armastust väljendas ta metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelas rippumise ning juustest sikutamisega. Ta elab kodus koos oma ema ja vanaemaga. Isa on tal rändelektrik, kes on alatihti kodust ära. Elades tol ajaperioodil talus ei olnud neil võimalust priisata. Nad pidid olema ettenägelikud ja töökad, et tuua leib lauale. See tõi endaga kaasa väga meeldiva ja huvitava rahulolu ja harjumise.
„Öösärgi asemel tuli selga panna vana kleit, üldse olid ühed asjad teiste asemel. Käteräti asemel põll, öösärgi asemel kleit, kingade asemel kalossid, nuku asemel Mann.“
Kuid see rahulolu ja mõistlikkus võis muutuda ka vihaks ja rahulolematuseks kui tegude tulemusena läks raisku ressurss, mida ei saadud asendada alternatiividega. Nagu näiteks kui ema lasi kogemata põhja kõrbeda 4 kilo moosi jaoks mõeldud suhkrut.
„„Ema, see on kõik sinu süi!“ ütlesin ma kurjalt. „Ema, kas sa aru ei saa, et sina oled süidi!“ läksin ma pliidi juurde ja tõukasin ema täiest jõust. See tähendas: „Ema, sina oled süüdi, et mul on luukere, veri, sisikond ja liha!“, „Ema, sina oled süüdi, et ma lennukeid kardan!“
Enda väljapurskega teeb ta haiget oma emale, kes hakkab nutma. Ei mõista ta veel oma sõnade tagajärgi, kuid ta on nutikas tüdruk, ta mõistab et ta sõnad omavad võimu. Kuid oma väljapursete taga peidab ta oma hirme. Nagu tsitaadist tuli välja kardab ta lennukeid - Taevas kihutavaid kõverate tiibadega reaktiivlennukeid. Õigupoolest kõike, mis on selle maailmaga valesti ja mis ei ole ega tohigi olla normaalne. Tähelepanelikul lugemisel tundub hämmastav, kuivõrd hirme täis on selle lapse maailm. Lennukid, metsas kollitab sabapidi puu külge naelutatud lehm, mesipuusse on peidetud Saksa tääk, naabritädi tagakambris varjab end läikivate silmavalgetega mees, toas mustendavad kapitagused, riiulil seisavad saapaliistud, mis näevad välja kui luised inimjalad, kruupingil istub ropu vanaeide näoga katkine nukk Mann. Oma hirme varjabki ta raamatus ühise nimetajaga nimetatud kurjaga. Käitudes võimatult, kiusates ja hirmutades teisi, provotseerib segaduses laps omaenda hirme, et saada neist üle ning panna ennast maksma maailmas, kuhu ta on sattunud. Omades nii palju hirme muutub häguseks piir normaalsusel. Kuna see maailm omas nii hulgaliselt ebakõlasid ei osanud laps tõmmata piiri ja määratleda, mis siis on fantaasia ja mis ilmsi, tuues mõtteisse lahkhelisid, näiteks kui nende kodu uksele lävele ilmus lühike võhivõõras vanamees.
„Mulle tundus, et see ongi surnud vanaisa, no nüüd ta siis lõpuks välja ilmuski! Ma noogutasin tähendusrikkalt pead. Uurisin vanaema nägu, aga see paistis päris harilik, mitte sugugi kohkunud.“
Kõige suurem kontrast tuleb normaalsuse piiri hägususes välja kui Minategelane peab loomulikuks midagi väga julma ja kohutavat.
„Neli talu ümbruskonnas aga märkisin ära. Lootsin palavalt, et nendest taludest ka inimesed ükskord kuhugi ära viiakse.“
Väike ja kiire mõttevälgatust, kuid mis tegelikult omab nii palju kohutavat informatsiooni. Lapsele on räägitud ja talle normaaliks on saanud, et inimesed kaovad oma kodudest jättes need tühjaks. Sellega viitab ta 9 aastat tagasi toimunud Juuni küüditamisele. Omades omakasupüüdlikke mõtteid, ei mõistagi kui jubedat asja ta tegelikult soovib kellelegi teisele.
Tol ajal oli palju allikaid, kus Minategelane ammutas oma unikaalseid mõtteid ja mõtteviise. Üheks olid raamatud. Minategelasele meeldis väga raamatuid lugeda, mida võib näha ta pidevast huvist neid omandada ja lapata. Erisuguste luuletuste peast tsiteerimine ainult kinnitab seda fakti. Ta oskas raamatuid hinnata.
„… aga oli üks ja peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja.“
Minategelast ümbritsevad ka inimesed, kes toidavad ta loomupärast soovi raamatute järele ja annavad uusi vaatenurki.
„… ja tuli minu juurde tagasi, peos raamat „Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte.“ Ohkasin löödult: „Loomajutta ma’i taha.“ Ilves (raamatukoguhoidja) pistis järsku käe mu lõua alla, tõstis jõuga mu pea püsti, vaatas silma sisse ja ütles tõsiselt: „See raamat on inimestest. Ridade vahel on inimesed.““
Omandades järjest rohkem maailmavaateid kujuneb ka tema oskus teha vahet õige ja vale vahel. Minategelane saab väga hästi aru kui ta on midagi head ja tublit teinud. Ei näe ta ka vajadust oma lapselikku uhkust vaka all hoida.
„„Otsustasin Liisu ära päästa (mõtetes) ja rõõmustasin ise kangesti oma headuse üle. Läksin vanaema juurde, jäin otse tema ette seisma, vaatasin alt üles ning kuulutasin nõudlikult: „Mina olen ää!“ Panin isegi pea ette valmis, et vanaema seda silitada saaks, aga ta ei silitanud, vaid parastas: „Nuujah, kis koera saba kergitab, kui mette koer isi!““
Õnneks on tal omaksed, kes annavad mõõdukal määral juhatust ja manitsust, hoides lapse uhkust ohjes. Minategelane on teadlik paljudest keeldudest. Keelatud on näiteks vanaema kott suhkruga, mis on mõeldud kevadel mesilastele, et nad saaks toota mett isegi kui ei ole vaja minevat nektarit. Kuid Minategelane mõtleb, et kui ta laseb talvel mesitarudesse külma sisse, lõhkudes taru katuse ära, siis ei ole kevadel mesilasi, kes vajaks suhkrut, mille kõige tulemusena võib ta kogu suhkru enda tarbeks jätta. Ta viib ellu ka selle julma plaani. Olles teinud oma plaanitu ja mõistes et seda ei anna enam parandada, ta murdub, ta nutab. Ta mõistab, et tehtu on väär ja ta väärib karistust, mis teda ees ootab. Eks mõnes mõttes on ka juba see talle karistuseks. See tunne ja mõistmine, et see mis ta tegi ei ole kahjuks ainult mitte talle, vaid ka teistele. Samas mõistes seda valusat tõde.
„… et ükskord peame oma lapseea arutud ja kurjad soovid heaks tegema. Silmad kuluvad pähe ära ja sõrmed lähevad kirjutamisest kõveraks. Peame võitlema kurja vastu. Kuidas me sellega hakkama saame, kui me ise oleme kurjad, kadedad ja silmakirjalikud? Küll võitlus ja kannatus meid teiseks teevad. Peame teiseks saama, maksku see või kogu südamevere. Peame rinnuli lauale laskuma ja pliiatsit teritama, kopeeri vahetama, rõõmu tundma, tuge andma nendele, keda me kunagi näinud ei ole.“
See võib olla valus tõde, kuid kindlasti on see hirm.
„Selles sillaaluses koopas, jää ja lume kalki riiki oma hingeõhuga soojendades tundsin tumedat hirmu, loomalikku ja ähmast kartust kuidagi kaotsi minna. Keerasin ennast kõhuli, toetasin lõua vastu jääd ja jäin üksisilmi vahtima sõmerat lund oma näo ees, tahtsin tungivalt teada, kas lumi, jää ja kõik muu, mis mind ümbritseb ka siis mind samamoodi huvitab, kui ma suur olen. See hirmuga segatud uudishimuhoog oma tuleviku vastu, väga ebamäärane, kuid ängistav ja vaistlik kartus murdeeas kaotsi minna, keskpäraseks inimeseks murduda, oma haldjariigist ja marssalikepikesest terveks eluks ilma jääda sähvatab ehk igast lapsest korra läbi; seda sähvatust summutatakse eneses kisa ja kära, jonni ja kannidega.“
Kasvades ise suureks kasvab seda ka maailm. Saabub uus kevad, mis toob endaga kaasa muutusi sinus endas kui ka maailmas. Ladudes avalikuse ette saladusi, mis enne saladuse loori all.
„Seitsmes rahukevad“ on teose pealkiri, mis käsitleb hirme, kartusi ja ebakindlust, kuid üritades hoida positiivset tooni tuleviku tarvis. Kas seitsmes oli tõesti rahukevad? Nii võib väita. Tulevastel aastatel saabus laulev revolutsioon ja Eesti sünd. Sundlus ja stagnatsioon jäid mineviku varjudesse. Kadus ära vajadus peituda metsas, tee mille paljud valisid. Samas kas pole nii, et iga kevad on rahukevad. Kevad tähistab uue algust. Eks igas alguses on rohkem rahu kui lõpus. Püsib lootus, millegi parema usus. Minevik peitis endas kohutavaid asju - Ilmasõda, küüditamine. Kuid nüüd oli lootus paremale ja rahulikumale tulevikule.
Mida arvan mina käesolevast teosest? Ma olen imestuses kuidas saab raamat olla nii erinev olenevalt mis vaatepunktist sa seda loed. Sa võid lugeda seda Minategelase vaatepunktist. Lapsejuttu, kuidas ta oma poolt aastat mööda saatis ja mis huvitavat sellega kaasnes. Sa võid keskenduda aga hoopis minategelasele, kes on saanud juba vanaks ja lisab oma vaatepunkti sinna sisse ja mainib missugune tulevik teda ennast ees ootab. See vahelepõige toob mitmekihilisust loole, samas mis paljudele kriitikutele pole meeldinud. Kuid minu meelest tõi see Minategelase sõnadele ja tegudele palju kaalu, kui ta arutles kasvamise teemal. Vaimustab kuidas raamat muutub kardinaalselt kui sa üritad vaadata Minategelase lapse silmadest kaugemale ja vaatad mis tegelikult toimus siis Eestis. Selleks on vaja teatud ajaloolisi teadmisi. Nagu näiteks miks need naabermajad olid tühjad, miks oli suure puu all ilma hauakivita haud, miks oli mesilastarus saksa tääk, kes oli see salapärane mees, keda naaber tumedas toas varjas. Samuti muutub su lugemiskogemus kui sa üritad aru saada lisaks peategelasele ka emast ja vanaemast. Miks ei tahtnud nad kolhoosi minna ja muretsesid, et maja viiakse ära või miks käisid nad kolhoosi maal lehma toitmas. Olenevalt millele sa keskendud võib olla see teos lootust andev, kerge lugemine või raske ja muret tekitav, võib-olla isegi masendav. Omades varasemaid luule kogemusi suutis Viivi Luik luua teose, kuhu ta on põiminud luulet proosasse. See luule vajab süübimist, seda on lust ja rõõm teha, kui ainult aega ja viitsimist on. Samas tulenevalt sellest nõuab selle teose nautimine kindlasti ka pingutust, midagi mida paljud kas ei suuda või ei viitsi teha, kahjuks jättes sedasi selle teose väga ühemõõtmeliseks ja tolmu koguma. Sel teosel on oma koht Eesti kirjanduses põhjusega. Ma innustan sind välja uurima, miks see nii on.
Viivi Luik
Romaani tegevustik leiab aset 1950. aasta augusti ja 1951. aasta varakevade vahel. Raamatu mina-tegelane on väike 4-5 aastane tüdruk, kes elab Viljandimaal Tänassilma paigus. Raamatu läbi heidame pilgu Eestile, kus valitsesid keerulised ajad. Kus ühtaegu toimusid suured muutused, kuid samas oli ka stagnatsioon. Kõike seda sõjajärgset perioodi Eestis kujutatakse läbi tüdruku silmade, mõtete ja tunnete. See pool aastat on täis nuttu ja naeru, õnne ja tema arvates karjuvat ülekohut. Sel ajaperioodil, ometi et lühikesel, kujundas ta väga palju enda tulevast isiksust. Õppis tundma oma ümbritsevat maailma, tuues enda jaoks sealt selgust, kust selgust polnud enam leida.
Viivi Luik (sündis 6. november 1946) alustas oma kirjanduse elu luuletajana. Juba olles kooli esimeses klassis alustas ta luuletamist, midagi mille tegemist ta nautis. Seda on ka paista, tal on hulgaliselt luulekogusid välja antud, mida ka meie saame lugeda – „Taevaste tuul,“ „Põliskevad,“ ja „Rängast rõõmust“ kui nimetada vaid paar. Üheteist-kaheteistaastasena teadis Viivi Luik juba kindlalt, et temast saab kirjanik, neljateistkümneselt võttis ta reegliks kirjutada iga päev, täites luuletustega ühe kaustiku teise järel. Ületades kahekümne eluaasta piiri proovis Viivi ka kätt proosas. Esimesed teosed („Salamaja piir“ ja „Leopoldi-lood“) võeti hästi vastu, kuid neis nähti pigem luuletaja ajutist proosaharrastust kui tõsiseltvõetava proosakirjaniku sündi. Kõik aga muutus „Seitsmenda rahukevade“ ilmumisega. See mõjus tõelise pommiplahvatusena. Raamatu temaatika, halastamatu ausus ja intensiivsus oli nii jahmatav, et paljud kirjandusinimesed kuulutasid selle otsekohe kümnendi parimaks romaaniks ja tormasid üksteise võidu seda arvustama ja tõlkima. Üheks põhjuseks miks see nii oli, on arvatavasti sõjajärgse eesti küla ilustamata kujutamine. Küüditamine, metsavennad, kolhooside algusaja jaburused ja viletsus maal polnud teemad, millest oleks Nõukogude Eestis avalikult räägitud. Üldse on üllatav, et see läbis tolleaegse tsensuuri.
Viivi Luik suudab kogu selle teema nii reaalselt edasi anda, kuna tema oligi tol ajal sama vana. Tema otsekui ongi see sama laps Viljandis. Pannes end uuesti lapsekingadesse on Viivi ise lausunud:
„Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas.“
Tulevik kuulub lapsel vääramatult talle, lapseiga tuleb lihtsalt üle elada. Viivi on lisaks veel ise maininud, et ta on tänulik tolleaegsele stalinismile, sest see andis talle mingisuguse jõu.
„Selle poeesia ja propaganda sisaldab teatud maagilisi imperatiive. Kui sul on tahtejõud, siis sa saad hakkama! Ma võtsin vastu stalinismi positiivse külje ja uskusin puhtsüdamlikult, et ma saan elus hakkama.“
Nüüd kus ta pole enam kirjasõnasse uskuv laps, kes võtab kõike raamatutes räägitut tõe pähe, näeb ta muidugi ka tolleaegsete viiside absurdsust, kuid ta näeb et nendest on olnud ka kasu. Sõnal on maagiline jõud, seda toob Viivi ka käesolevas raamatus hästi välja. Kui on küsitud Viivi Luigelt, miks ta kirjutas selle raamatu on ta andnud mitmeid vastuseid. Näiteks, et kuna lapsepõlves kiusas ta palju oma koera Tommit, siis lubas ta koerale, et kirjutab valurahaks kunagi temast raamatu. Raamatus ongi tegelane koer, kelle nimi on Tommi. Teiseks põhjenduseks on toodud välja, et tol ajal ei olnud eesti kirjanduses ühtki teost, milles 1950. aastate sündmusi oleks kirjeldatud tema põlvkonna pilgu läbi, ja sellepärast pidi keegi seda paratamatult tegema. Kolmandaks, samuti sageli tsiteeritud vastus on, et laps-Viivi nägi kunagi valgele lumele tilkunud punaseid verepiisku ja see sööbis talle igaveseks mällu.
„See maagiline vere ja lume ühendus, see põhjamaa lagendik oligi võib-olla see, mida tahtsin kujutada, ja kõik need inimesed ja sündmused olid minu enda jaoks vaid selle verise ja lumise lagendiku taust.“
See võib tõepoolest nii ka olla, kuna kogu olustik, mitmed asukohad ja maastikud, nad ei lase oma olemasolu hetkekski ära unustada. Nad on selle raamatu täisväärtuslikud tegelased. Kirjaniku sõnade järgi on see proosa raamat pandud kirja luule reeglite järgi. Raamatul puudub proosale iseloomulik süžee, teemaarendus, algus ja lõpp. Tekst on äärmuslikult poeetiline, täis üllatavaid kujutluspilte ja mõtteuperpalle ning niivõrd tihe et ei jaksa kõike ühekorraga vastu võtta. Romaan on kui plahvatusohtlik pomm, mis sisaldab lahti kirjutamist ootavaid luuletusi ja novelle. Seda on mõistlik lugeda ettevaatlikult ja aegamööda.
„Seitsmendat rahukevadet“ tunnustati 1986. aastal niihästi J. Smuuli nimelise auhinnaga kui ka A. H. Tammsaare nimelise kolhoosi kirjandusauhinnaga, 1987. aastal anti sellele koguni Nõukogude Eesti preemia. Viivi Luik on saanud hakkama teoga, mis puudutab inimesi tänapäevani.
Selle teose vaieldamatuks peategelaseks on mina-vormis kujutatud tüdruk. Tüdruk, kes on enesekindel, otsekohene ja järsk, kuid ometi soe ja täis hirme. Oma armastust väljendas ta metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelas rippumise ning juustest sikutamisega. Ta elab kodus koos oma ema ja vanaemaga. Isa on tal rändelektrik, kes on alatihti kodust ära. Elades tol ajaperioodil talus ei olnud neil võimalust priisata. Nad pidid olema ettenägelikud ja töökad, et tuua leib lauale. See tõi endaga kaasa väga meeldiva ja huvitava rahulolu ja harjumise.
„Öösärgi asemel tuli selga panna vana kleit, üldse olid ühed asjad teiste asemel. Käteräti asemel põll, öösärgi asemel kleit, kingade asemel kalossid, nuku asemel Mann.“
Kuid see rahulolu ja mõistlikkus võis muutuda ka vihaks ja rahulolematuseks kui tegude tulemusena läks raisku ressurss, mida ei saadud asendada alternatiividega. Nagu näiteks kui ema lasi kogemata põhja kõrbeda 4 kilo moosi jaoks mõeldud suhkrut.
„„Ema, see on kõik sinu süi!“ ütlesin ma kurjalt. „Ema, kas sa aru ei saa, et sina oled süidi!“ läksin ma pliidi juurde ja tõukasin ema täiest jõust. See tähendas: „Ema, sina oled süüdi, et mul on luukere, veri, sisikond ja liha!“, „Ema, sina oled süüdi, et ma lennukeid kardan!“
Enda väljapurskega teeb ta haiget oma emale, kes hakkab nutma. Ei mõista ta veel oma sõnade tagajärgi, kuid ta on nutikas tüdruk, ta mõistab et ta sõnad omavad võimu. Kuid oma väljapursete taga peidab ta oma hirme. Nagu tsitaadist tuli välja kardab ta lennukeid - Taevas kihutavaid kõverate tiibadega reaktiivlennukeid. Õigupoolest kõike, mis on selle maailmaga valesti ja mis ei ole ega tohigi olla normaalne. Tähelepanelikul lugemisel tundub hämmastav, kuivõrd hirme täis on selle lapse maailm. Lennukid, metsas kollitab sabapidi puu külge naelutatud lehm, mesipuusse on peidetud Saksa tääk, naabritädi tagakambris varjab end läikivate silmavalgetega mees, toas mustendavad kapitagused, riiulil seisavad saapaliistud, mis näevad välja kui luised inimjalad, kruupingil istub ropu vanaeide näoga katkine nukk Mann. Oma hirme varjabki ta raamatus ühise nimetajaga nimetatud kurjaga. Käitudes võimatult, kiusates ja hirmutades teisi, provotseerib segaduses laps omaenda hirme, et saada neist üle ning panna ennast maksma maailmas, kuhu ta on sattunud. Omades nii palju hirme muutub häguseks piir normaalsusel. Kuna see maailm omas nii hulgaliselt ebakõlasid ei osanud laps tõmmata piiri ja määratleda, mis siis on fantaasia ja mis ilmsi, tuues mõtteisse lahkhelisid, näiteks kui nende kodu uksele lävele ilmus lühike võhivõõras vanamees.
„Mulle tundus, et see ongi surnud vanaisa, no nüüd ta siis lõpuks välja ilmuski! Ma noogutasin tähendusrikkalt pead. Uurisin vanaema nägu, aga see paistis päris harilik, mitte sugugi kohkunud.“
Kõige suurem kontrast tuleb normaalsuse piiri hägususes välja kui Minategelane peab loomulikuks midagi väga julma ja kohutavat.
„Neli talu ümbruskonnas aga märkisin ära. Lootsin palavalt, et nendest taludest ka inimesed ükskord kuhugi ära viiakse.“
Väike ja kiire mõttevälgatust, kuid mis tegelikult omab nii palju kohutavat informatsiooni. Lapsele on räägitud ja talle normaaliks on saanud, et inimesed kaovad oma kodudest jättes need tühjaks. Sellega viitab ta 9 aastat tagasi toimunud Juuni küüditamisele. Omades omakasupüüdlikke mõtteid, ei mõistagi kui jubedat asja ta tegelikult soovib kellelegi teisele.
Tol ajal oli palju allikaid, kus Minategelane ammutas oma unikaalseid mõtteid ja mõtteviise. Üheks olid raamatud. Minategelasele meeldis väga raamatuid lugeda, mida võib näha ta pidevast huvist neid omandada ja lapata. Erisuguste luuletuste peast tsiteerimine ainult kinnitab seda fakti. Ta oskas raamatuid hinnata.
„… aga oli üks ja peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja.“
Minategelast ümbritsevad ka inimesed, kes toidavad ta loomupärast soovi raamatute järele ja annavad uusi vaatenurki.
„… ja tuli minu juurde tagasi, peos raamat „Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte.“ Ohkasin löödult: „Loomajutta ma’i taha.“ Ilves (raamatukoguhoidja) pistis järsku käe mu lõua alla, tõstis jõuga mu pea püsti, vaatas silma sisse ja ütles tõsiselt: „See raamat on inimestest. Ridade vahel on inimesed.““
Omandades järjest rohkem maailmavaateid kujuneb ka tema oskus teha vahet õige ja vale vahel. Minategelane saab väga hästi aru kui ta on midagi head ja tublit teinud. Ei näe ta ka vajadust oma lapselikku uhkust vaka all hoida.
„„Otsustasin Liisu ära päästa (mõtetes) ja rõõmustasin ise kangesti oma headuse üle. Läksin vanaema juurde, jäin otse tema ette seisma, vaatasin alt üles ning kuulutasin nõudlikult: „Mina olen ää!“ Panin isegi pea ette valmis, et vanaema seda silitada saaks, aga ta ei silitanud, vaid parastas: „Nuujah, kis koera saba kergitab, kui mette koer isi!““
Õnneks on tal omaksed, kes annavad mõõdukal määral juhatust ja manitsust, hoides lapse uhkust ohjes. Minategelane on teadlik paljudest keeldudest. Keelatud on näiteks vanaema kott suhkruga, mis on mõeldud kevadel mesilastele, et nad saaks toota mett isegi kui ei ole vaja minevat nektarit. Kuid Minategelane mõtleb, et kui ta laseb talvel mesitarudesse külma sisse, lõhkudes taru katuse ära, siis ei ole kevadel mesilasi, kes vajaks suhkrut, mille kõige tulemusena võib ta kogu suhkru enda tarbeks jätta. Ta viib ellu ka selle julma plaani. Olles teinud oma plaanitu ja mõistes et seda ei anna enam parandada, ta murdub, ta nutab. Ta mõistab, et tehtu on väär ja ta väärib karistust, mis teda ees ootab. Eks mõnes mõttes on ka juba see talle karistuseks. See tunne ja mõistmine, et see mis ta tegi ei ole kahjuks ainult mitte talle, vaid ka teistele. Samas mõistes seda valusat tõde.
„… et ükskord peame oma lapseea arutud ja kurjad soovid heaks tegema. Silmad kuluvad pähe ära ja sõrmed lähevad kirjutamisest kõveraks. Peame võitlema kurja vastu. Kuidas me sellega hakkama saame, kui me ise oleme kurjad, kadedad ja silmakirjalikud? Küll võitlus ja kannatus meid teiseks teevad. Peame teiseks saama, maksku see või kogu südamevere. Peame rinnuli lauale laskuma ja pliiatsit teritama, kopeeri vahetama, rõõmu tundma, tuge andma nendele, keda me kunagi näinud ei ole.“
See võib olla valus tõde, kuid kindlasti on see hirm.
„Selles sillaaluses koopas, jää ja lume kalki riiki oma hingeõhuga soojendades tundsin tumedat hirmu, loomalikku ja ähmast kartust kuidagi kaotsi minna. Keerasin ennast kõhuli, toetasin lõua vastu jääd ja jäin üksisilmi vahtima sõmerat lund oma näo ees, tahtsin tungivalt teada, kas lumi, jää ja kõik muu, mis mind ümbritseb ka siis mind samamoodi huvitab, kui ma suur olen. See hirmuga segatud uudishimuhoog oma tuleviku vastu, väga ebamäärane, kuid ängistav ja vaistlik kartus murdeeas kaotsi minna, keskpäraseks inimeseks murduda, oma haldjariigist ja marssalikepikesest terveks eluks ilma jääda sähvatab ehk igast lapsest korra läbi; seda sähvatust summutatakse eneses kisa ja kära, jonni ja kannidega.“
Kasvades ise suureks kasvab seda ka maailm. Saabub uus kevad, mis toob endaga kaasa muutusi sinus endas kui ka maailmas. Ladudes avalikuse ette saladusi, mis enne saladuse loori all.
„Seitsmes rahukevad“ on teose pealkiri, mis käsitleb hirme, kartusi ja ebakindlust, kuid üritades hoida positiivset tooni tuleviku tarvis. Kas seitsmes oli tõesti rahukevad? Nii võib väita. Tulevastel aastatel saabus laulev revolutsioon ja Eesti sünd. Sundlus ja stagnatsioon jäid mineviku varjudesse. Kadus ära vajadus peituda metsas, tee mille paljud valisid. Samas kas pole nii, et iga kevad on rahukevad. Kevad tähistab uue algust. Eks igas alguses on rohkem rahu kui lõpus. Püsib lootus, millegi parema usus. Minevik peitis endas kohutavaid asju - Ilmasõda, küüditamine. Kuid nüüd oli lootus paremale ja rahulikumale tulevikule.
Mida arvan mina käesolevast teosest? Ma olen imestuses kuidas saab raamat olla nii erinev olenevalt mis vaatepunktist sa seda loed. Sa võid lugeda seda Minategelase vaatepunktist. Lapsejuttu, kuidas ta oma poolt aastat mööda saatis ja mis huvitavat sellega kaasnes. Sa võid keskenduda aga hoopis minategelasele, kes on saanud juba vanaks ja lisab oma vaatepunkti sinna sisse ja mainib missugune tulevik teda ennast ees ootab. See vahelepõige toob mitmekihilisust loole, samas mis paljudele kriitikutele pole meeldinud. Kuid minu meelest tõi see Minategelase sõnadele ja tegudele palju kaalu, kui ta arutles kasvamise teemal. Vaimustab kuidas raamat muutub kardinaalselt kui sa üritad vaadata Minategelase lapse silmadest kaugemale ja vaatad mis tegelikult toimus siis Eestis. Selleks on vaja teatud ajaloolisi teadmisi. Nagu näiteks miks need naabermajad olid tühjad, miks oli suure puu all ilma hauakivita haud, miks oli mesilastarus saksa tääk, kes oli see salapärane mees, keda naaber tumedas toas varjas. Samuti muutub su lugemiskogemus kui sa üritad aru saada lisaks peategelasele ka emast ja vanaemast. Miks ei tahtnud nad kolhoosi minna ja muretsesid, et maja viiakse ära või miks käisid nad kolhoosi maal lehma toitmas. Olenevalt millele sa keskendud võib olla see teos lootust andev, kerge lugemine või raske ja muret tekitav, võib-olla isegi masendav. Omades varasemaid luule kogemusi suutis Viivi Luik luua teose, kuhu ta on põiminud luulet proosasse. See luule vajab süübimist, seda on lust ja rõõm teha, kui ainult aega ja viitsimist on. Samas tulenevalt sellest nõuab selle teose nautimine kindlasti ka pingutust, midagi mida paljud kas ei suuda või ei viitsi teha, kahjuks jättes sedasi selle teose väga ühemõõtmeliseks ja tolmu koguma. Sel teosel on oma koht Eesti kirjanduses põhjusega. Ma innustan sind välja uurima, miks see nii on.
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 14, 2023
jälle üks selline raamat, mida kindlasti olen elus varem lugenud, sest olin lapsena veendunud, et kõik lapstegelastega raamatud on lasteraamatud ja just minu jaoks mõeldud. väga väike ma vist ikka enam ei olnud, kui seda lugesin. aga meeles oli vähe. see, et "kreissaag ja raadiu on elus kaks kõige tähtsamat asja, ilma nendeta ei lähe elu edesi"... ja tühjaksjäänud majad ja nõukogudepatriootlikud raamatud väikese lapse elus.
nii et olen ammu teadnud, et ükskord tuleb ta uuesti üle lugeda ja täiskasvanu seisukohalt mingi... seisukoht võtta; aga olen seda lugemist ka üksjagu peljanud, sest vahepeal olen otsustanud, et Viivi Luik on väga hea kirjanik, aga ei meeldi mulle inimesena kuigivõrd.
ja mis ma oskan öelda, samasse punkti jõudsin tõesti ka "Rahukevade" lugemise järel aastal 2023. väga hea raamat, mida saab ilmselt päriselt mõista ainult siis, kui enne tead, mis konteksti ta paigutub, sest suur osa loost on peidetud ridade vahele. suurepäraselt kirjutatud. heas keeles (mulle eriti meeldib tegelaste murdekeelekasutus ja see kontrast, mis tekib, kui mõni üksik neist - Ilves, Loreida - ikkagi kirjakeeles kõneleb). vaatenurga vahetus lapsest minajutustaja ja tema hilisema, täiskasvanud mina vahel - suurepärane, väga mõjuv.
aga oh, mis õudne laps see minategelane ikkagi on ja mis... düsfunktsionaalne pere see paistab olevat siit praegusest ajast vaadates. kõik need hetked, kus mõnda looma kas päriselt kiusatakse-piinatakse või sellest vähemalt unistatakse (nagu, mis maailm see on, kus laps võõrast kassi nähes esimese asjana nendib, et küll oleks tore need vurrud maha lõigata, ja teekski seda, kui logistiliselt poleks parajasti keeruline kääre hankida?) või kui loomi pole käepärast, siis torgitakse kasvõi kaktust nõeltega. kõik need hetked, kus tehakse midagi, millest mitte ainult ei kahtlustata, vaid teatakse, et see on pahandus ja vale. kõik sea manipuleerimisvajadus ja viha ja kurjus, mis väikses lapses olemas on ja filtriteta välja lastakse... see on ikka päris raske lugemine mu jaoks. ma ei saa aru, miks see tegelane taha ainult hävitada ja mitte kunagi luua. sest see on ainus, mida ta elus enda ümber näinud on?
nii et kuigi ma saan aru, et ema ja vanaema on siin need täiskasvanud, kes peaksid kasvatama ja õpetama ja piire seadma ja eeskuju andma (ja samuti saan ma aru, et kust neilgi see aeg ja energia selles elus, mida nad elavad), siis on mul neist hirmus kahju, et nad sellise pisikese... antikristuse võimu all peavad elama. ema oli 17, kui laps sündis! see tundub nii kohutavalt ebaõiglane.
ainus sümpaatne tegelane kogu loos on isa, kes ilmub kohale umbes kaks korda kogu raamatu jooksul - temas on loovus ja konstruktiivsus ja elujõud olemas. aga mis tal viga, tema ei pea selles õudses talus selle õudse lapsega koos elama, ta saab maailma mööda ringi käia ja oma armsaid raadioid ja kreissaage ja õunapuid nautida.
tulevikumina vihjetest saab ainu, et ema ja isa elud läksid pikapeale ikka paremaks. aga mulle tundub, et 30. eluaastates VL ei kiitnud kuidagi heaks ka seda aega, mis raamatus oli tulevik ja raamatu ilmumise ajaks olevik - 1980ndad aastad olid tema jaoks juba nii sajandilõpp kui maailmalõpp ja kõik oli juba halvasti ja tema edaspidiste väljaütlemiste põhjal teame, et läks ainult veel halvemaks. kahju kohe inimesest, kelle elu ainus ilus aeg oli ära enne tema sündimist.
nii et olen ammu teadnud, et ükskord tuleb ta uuesti üle lugeda ja täiskasvanu seisukohalt mingi... seisukoht võtta; aga olen seda lugemist ka üksjagu peljanud, sest vahepeal olen otsustanud, et Viivi Luik on väga hea kirjanik, aga ei meeldi mulle inimesena kuigivõrd.
ja mis ma oskan öelda, samasse punkti jõudsin tõesti ka "Rahukevade" lugemise järel aastal 2023. väga hea raamat, mida saab ilmselt päriselt mõista ainult siis, kui enne tead, mis konteksti ta paigutub, sest suur osa loost on peidetud ridade vahele. suurepäraselt kirjutatud. heas keeles (mulle eriti meeldib tegelaste murdekeelekasutus ja see kontrast, mis tekib, kui mõni üksik neist - Ilves, Loreida - ikkagi kirjakeeles kõneleb). vaatenurga vahetus lapsest minajutustaja ja tema hilisema, täiskasvanud mina vahel - suurepärane, väga mõjuv.
aga oh, mis õudne laps see minategelane ikkagi on ja mis... düsfunktsionaalne pere see paistab olevat siit praegusest ajast vaadates. kõik need hetked, kus mõnda looma kas päriselt kiusatakse-piinatakse või sellest vähemalt unistatakse (nagu, mis maailm see on, kus laps võõrast kassi nähes esimese asjana nendib, et küll oleks tore need vurrud maha lõigata, ja teekski seda, kui logistiliselt poleks parajasti keeruline kääre hankida?) või kui loomi pole käepärast, siis torgitakse kasvõi kaktust nõeltega. kõik need hetked, kus tehakse midagi, millest mitte ainult ei kahtlustata, vaid teatakse, et see on pahandus ja vale. kõik sea manipuleerimisvajadus ja viha ja kurjus, mis väikses lapses olemas on ja filtriteta välja lastakse... see on ikka päris raske lugemine mu jaoks. ma ei saa aru, miks see tegelane taha ainult hävitada ja mitte kunagi luua. sest see on ainus, mida ta elus enda ümber näinud on?
nii et kuigi ma saan aru, et ema ja vanaema on siin need täiskasvanud, kes peaksid kasvatama ja õpetama ja piire seadma ja eeskuju andma (ja samuti saan ma aru, et kust neilgi see aeg ja energia selles elus, mida nad elavad), siis on mul neist hirmus kahju, et nad sellise pisikese... antikristuse võimu all peavad elama. ema oli 17, kui laps sündis! see tundub nii kohutavalt ebaõiglane.
ainus sümpaatne tegelane kogu loos on isa, kes ilmub kohale umbes kaks korda kogu raamatu jooksul - temas on loovus ja konstruktiivsus ja elujõud olemas. aga mis tal viga, tema ei pea selles õudses talus selle õudse lapsega koos elama, ta saab maailma mööda ringi käia ja oma armsaid raadioid ja kreissaage ja õunapuid nautida.
tulevikumina vihjetest saab ainu, et ema ja isa elud läksid pikapeale ikka paremaks. aga mulle tundub, et 30. eluaastates VL ei kiitnud kuidagi heaks ka seda aega, mis raamatus oli tulevik ja raamatu ilmumise ajaks olevik - 1980ndad aastad olid tema jaoks juba nii sajandilõpp kui maailmalõpp ja kõik oli juba halvasti ja tema edaspidiste väljaütlemiste põhjal teame, et läks ainult veel halvemaks. kahju kohe inimesest, kelle elu ainus ilus aeg oli ära enne tema sündimist.
June 15, 2022
Loetud kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu II" jaoks.
2,5 tärni
"Seitsmes rahukevad" räägib 1985. aasta tsensuuri kohta haruldaselt ausalt sügaval stalinismis olevast Eestist, nimelt just külaelust. Lugu antakse edasi lapse silmade läbi, kuid kõrval on olemas ka kõiketeadev jutustaja. Lapse kasutamine minategelasena andis juurde veel ühe aususekihi, sest teadagi näevad lapsed maailma kõige rikutumalt.
Arvan, et siinkohal on mul suurem austus selle vastu, mida autor on raamatuga korda saatnud, kui tegelik heldimustunne teose enda vastu. Poliitiline ja sotsiaalne maastik peegeldub väga hästi ning, kui otsida ei oska, peaaegu märkamatult minategelase käitumises. Näiteks, kui ema lapsele ütleb, et täna tapavad nad mullika ja laps peab toas olema, siis loomulikult hiilib uudishimulik tüdruk välja uurima. Peale häiriva vaatepildi nägemist ei ole ta endast väljas mullika tapmise pärast, vaid pigem kardab tohutult, et vanemad saavad teada. Tol ajal ei pruukinud maalapsed korralikku haridust saada ning kõike õpitigi läheduses olevate täiskasvanute pealt. Samamoodi on vanaema tugev Mulgi murre lapsele üle kandunud. Dialoogid olid kõik kirjutatud üles murdes ning vaid kõiketeadva jutustaja vahemärkused ja kirjeldused olid ametlikus kirjakeeles.
Tunnen, et nagu paljude nõukaaega kajastavate raamatute puhul, saab teosest rohkem kui oled vahetult tuttav tolle aja sündmustega. Vastasel juhul jääb parim osa raamatust saamata. Minule andsid õppejõu määratud suunavad küsimused mingi vaatenurga, mida ma muidu võib-olla leidnud ei oleks. Samas olin sunnitud eksamipäeva lähenedes natuke liiga kiiresti loost läbi lendama, mistõttu jättis ta mulle väiksema jälje.
Kindlasti on tegemist olulise ja lähenemisse poole pealt unikaalse teosega, mille on luuletamisega tegelenud Luik pannud kirja ilusas poeetilises keeles.
2,5 tärni
"Seitsmes rahukevad" räägib 1985. aasta tsensuuri kohta haruldaselt ausalt sügaval stalinismis olevast Eestist, nimelt just külaelust. Lugu antakse edasi lapse silmade läbi, kuid kõrval on olemas ka kõiketeadev jutustaja. Lapse kasutamine minategelasena andis juurde veel ühe aususekihi, sest teadagi näevad lapsed maailma kõige rikutumalt.
Arvan, et siinkohal on mul suurem austus selle vastu, mida autor on raamatuga korda saatnud, kui tegelik heldimustunne teose enda vastu. Poliitiline ja sotsiaalne maastik peegeldub väga hästi ning, kui otsida ei oska, peaaegu märkamatult minategelase käitumises. Näiteks, kui ema lapsele ütleb, et täna tapavad nad mullika ja laps peab toas olema, siis loomulikult hiilib uudishimulik tüdruk välja uurima. Peale häiriva vaatepildi nägemist ei ole ta endast väljas mullika tapmise pärast, vaid pigem kardab tohutult, et vanemad saavad teada. Tol ajal ei pruukinud maalapsed korralikku haridust saada ning kõike õpitigi läheduses olevate täiskasvanute pealt. Samamoodi on vanaema tugev Mulgi murre lapsele üle kandunud. Dialoogid olid kõik kirjutatud üles murdes ning vaid kõiketeadva jutustaja vahemärkused ja kirjeldused olid ametlikus kirjakeeles.
Tunnen, et nagu paljude nõukaaega kajastavate raamatute puhul, saab teosest rohkem kui oled vahetult tuttav tolle aja sündmustega. Vastasel juhul jääb parim osa raamatust saamata. Minule andsid õppejõu määratud suunavad küsimused mingi vaatenurga, mida ma muidu võib-olla leidnud ei oleks. Samas olin sunnitud eksamipäeva lähenedes natuke liiga kiiresti loost läbi lendama, mistõttu jättis ta mulle väiksema jälje.
Kindlasti on tegemist olulise ja lähenemisse poole pealt unikaalse teosega, mille on luuletamisega tegelenud Luik pannud kirja ilusas poeetilises keeles.
Read
July 12, 2025Jah, mul on ka lihtsalt nii kahju. Kahju vanadest hallidest talumajadest, mis kunagi olid värsked, aga ikka seisid tühjana, kahju mädanema läinud heinast, kondistest lehmadest, poolikutest peredest, noorelt vanaks jäänud inimestest kurbade silmadega kahju
Vanasti oldigi omavahel nii kurjad ja tigetsevad kogu aeg?
Väike Viivi oli ikka üks tõsiselt hirmus tegelane, vahel oli väga keeruline edasi lugeda. Niigi oli raske ja ta tegi kõike veel raskemaks, tegi ilusaid asju katki, koletses ja see pole lapse süü. Hea, et ta Sõna leidis, nii hea. Aga kuidas ta leidis, seda mai mõista küll!
Meie kodumetsad kubisevad neist vajunud lugudest ai, kahju
Hästi kirjutatud pinge, hirm, kurbus, väsimus, nõutus, teadmatus, lootusetus
Aga ilusad asjad olid nende südames alles, sinililled metsasügavuses lume all
Mulle meeldis seda keelt lugeda, seda sealset murrakut, magus
Vanasti oldigi omavahel nii kurjad ja tigetsevad kogu aeg?
Väike Viivi oli ikka üks tõsiselt hirmus tegelane, vahel oli väga keeruline edasi lugeda. Niigi oli raske ja ta tegi kõike veel raskemaks, tegi ilusaid asju katki, koletses ja see pole lapse süü. Hea, et ta Sõna leidis, nii hea. Aga kuidas ta leidis, seda mai mõista küll!
Meie kodumetsad kubisevad neist vajunud lugudest ai, kahju
Hästi kirjutatud pinge, hirm, kurbus, väsimus, nõutus, teadmatus, lootusetus
Aga ilusad asjad olid nende südames alles, sinililled metsasügavuses lume all
Mulle meeldis seda keelt lugeda, seda sealset murrakut, magus
June 29, 2021
"Marutuul huugas. See maigutas oma soolaste vitsadega kibedasti läbi kõik, mis ette jäi – taeva ja maa ja iga elava hinge, kes siia oma nina julges pista. Oli saabunud seitsmes rahukevad."
---
Luik valdab sõna nii hästi, et mõnda lõiku-lauset tahaks lugema jäädagi!
---
Luik valdab sõna nii hästi, et mõnda lõiku-lauset tahaks lugema jäädagi!
March 18, 2024
"olin korraga väga õnnelik, mu jalad kõlkusid, suu oli naerul. tuvid kudrutasid, julge muusika täitis õhku, olin laps – rahva tulevik. peaasi, et rahvas kärsituks ja pahaseks ei saa, kas ta jõuab ikka ära oodata, millal laste jalad ükskord maha hakkavad ulatuma."
December 2, 2024
Alguses lootsin väga, et raamat käsitleb täpsemalt inimeste suurimaid muresid NSV ajal, kuid selle asemel keskenduti kogu teose vältel ühele minakesksele 9-aastasele lapsele. Kui ma poleks sissejuhatust lugenud, oleks mul olnud keeruline aru saada, mida peategelane sümboliseerib. Idee, mida raamat edasi anda püüab, on iseenesest hea, kuid sisuline teostus jätab parandamisruumi.
December 1, 2024
ainuke hea asi selle raamatu juures on need luuletused, mida autor ise pole kirjutanud
February 14, 2022
Sobib neile, kellele meeldib lugeda! Väga kujundirikas, oskab iga tunde detailideni ära kirjeldada!
August 26, 2019
The Seventh Spring of Peace
Review of the Estonian paperback original (1985)
August 26, 2019 Update: Updated to include information that an English language translation excerpt will be included in Baltic Belles The Dedalus Book of Estonian Women's Literature due to be published in September 2019 by Dedalus Books.
"Seitmes rahukevad" (The Seventh Spring of Peace) is writer Viivi Luik's (1946-) biographical fiction about her rural upbringing in the early post-World War II years of Soviet-occupied Estonia. It spans a period from the autumn of 1950 to the spring of 1951 from the point of view of a young girl documenting her various interactions with playmates and family and other adults. In the book her age doesn't seem to be specified, although the author herself would have been only 4 at the actual time. Very occasionally the perspective jumps to the author writing the book in 1982-1983 and commenting on the action from the perspective of her later years, but mainly the perspective is from the young girl.
The extraordinary element of this book is the honesty and exceptional clarity of the little girl's feelings and actions that are captured. She is often not even a likeable character and is more of a little whinny brat making various kinds of trouble. But the honesty that rings through is totally captivating. This is combined with Luik's often poetic imagery where entire pages can be read as if each paragraph was a separate poem.
Underlying everything is the stress of living in a world of a hand-to-mouth existence where activities such as berry-gathering or mushrooming aren't fun pastimes (although they might be for a child) but basic survival tools for the adults. There are some great characters here such as the cranky grandmother, the johnny-appleseed absentee father and a rural librarian who helps to edge the little girl forward in her reading and, presumably, eventually to her later life as a writer. The main background drama is the collectivization of farms under the incompetent Soviet system which is feared by the populace but is mercilessly mocked in a childhood game where little girls play at dragging the physical individual farm buildings together into a collective "kolkhoz" (Russian for collective farm).
This novel was first published in 1985, very likely through the aid of the "glasnost" (openness) era that began then during the Soviet Union and that allowed for criticism with reduced penalties and censorship. I didn't get around to reading it until 30 years later but am already eager to read it again. It is that sort of beautiful and rare thing.
Viivi Luik's "Seventh Spring of Peace" has been translated into about a dozen languages, although not into English. I read it in the original 1985 Estonian edition but it has had 2 Estonian reprints since then. Information on translation editions of the book can be found at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=book&a... and a sample English language excerpt (where the girl first meets the librarian Ilves) is at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer....
Review of the Estonian paperback original (1985)
August 26, 2019 Update: Updated to include information that an English language translation excerpt will be included in Baltic Belles The Dedalus Book of Estonian Women's Literature due to be published in September 2019 by Dedalus Books.
"Seitmes rahukevad" (The Seventh Spring of Peace) is writer Viivi Luik's (1946-) biographical fiction about her rural upbringing in the early post-World War II years of Soviet-occupied Estonia. It spans a period from the autumn of 1950 to the spring of 1951 from the point of view of a young girl documenting her various interactions with playmates and family and other adults. In the book her age doesn't seem to be specified, although the author herself would have been only 4 at the actual time. Very occasionally the perspective jumps to the author writing the book in 1982-1983 and commenting on the action from the perspective of her later years, but mainly the perspective is from the young girl.
The extraordinary element of this book is the honesty and exceptional clarity of the little girl's feelings and actions that are captured. She is often not even a likeable character and is more of a little whinny brat making various kinds of trouble. But the honesty that rings through is totally captivating. This is combined with Luik's often poetic imagery where entire pages can be read as if each paragraph was a separate poem.
Underlying everything is the stress of living in a world of a hand-to-mouth existence where activities such as berry-gathering or mushrooming aren't fun pastimes (although they might be for a child) but basic survival tools for the adults. There are some great characters here such as the cranky grandmother, the johnny-appleseed absentee father and a rural librarian who helps to edge the little girl forward in her reading and, presumably, eventually to her later life as a writer. The main background drama is the collectivization of farms under the incompetent Soviet system which is feared by the populace but is mercilessly mocked in a childhood game where little girls play at dragging the physical individual farm buildings together into a collective "kolkhoz" (Russian for collective farm).
This novel was first published in 1985, very likely through the aid of the "glasnost" (openness) era that began then during the Soviet Union and that allowed for criticism with reduced penalties and censorship. I didn't get around to reading it until 30 years later but am already eager to read it again. It is that sort of beautiful and rare thing.
Viivi Luik's "Seventh Spring of Peace" has been translated into about a dozen languages, although not into English. I read it in the original 1985 Estonian edition but it has had 2 Estonian reprints since then. Information on translation editions of the book can be found at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=book&a... and a sample English language excerpt (where the girl first meets the librarian Ilves) is at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer....
February 13, 2024
Üks kõige parem raamat, mis ma olen lugenud. Seda peavad kõik lugema, koduloomad ka, nt mesilased (kui nad ära külmunud ei ole)
June 9, 2024
Reaalselt ei suutnud läbi lugeda. Teema nagu iseenesest kõnetas, aga kirjutamisstiil, tegelased ja toimuv jättis külmaks. Meeletult raske järgida ja tähelepanu hajus kogu aeg minema. Kurb.
July 11, 2022
Seven years after WW2, the times were still tumultuous in Estonia, then part of the Soviet Union. In "Seitsmes rahukevad" (The Seventh Spring of Peace), the Estonian writer Viivi Luik reminisces about her upbringing in the Estonian countryside. The novel is a series of poetic memory images of an imaginative child interpreting and translating the world to herself as she's left on her own by the grownups busy with tending to the house, fields, and animals.
For people who spent their childhood out of the city, next to fields, forest, and water (or even just spent their childhood summers in the wilderness), there are plenty of moments of recognition. Even for me, born almost 50y after Luik, the overlaying feeling of boredom and the inventiveness that stems from the boredom of a child without a plethora of modern toys to play with, traipsing the garden and forest, making up their own magical dreamworld, was highly relatable and ignited dreamy, nostalgic memories.
The Soviet past is woven in-between the lines lightly, compared to other historicist novels by Estonian writers that tend to be wearying and grim. It's the perfect book to read in one's country house on a sunny summer day, possibly in dialogue with Tove Jansson's recollections of her childhood spent on Finnish islands. The imagination of a child isn't limited by wealth and items, it's a boundless source of entertainment and magic drawn from life and nature.
For people who spent their childhood out of the city, next to fields, forest, and water (or even just spent their childhood summers in the wilderness), there are plenty of moments of recognition. Even for me, born almost 50y after Luik, the overlaying feeling of boredom and the inventiveness that stems from the boredom of a child without a plethora of modern toys to play with, traipsing the garden and forest, making up their own magical dreamworld, was highly relatable and ignited dreamy, nostalgic memories.
The Soviet past is woven in-between the lines lightly, compared to other historicist novels by Estonian writers that tend to be wearying and grim. It's the perfect book to read in one's country house on a sunny summer day, possibly in dialogue with Tove Jansson's recollections of her childhood spent on Finnish islands. The imagination of a child isn't limited by wealth and items, it's a boundless source of entertainment and magic drawn from life and nature.
October 4, 2025
Lisan tsitaadi lemmiktegelaselt -
Onu hoiatas: "Ärge siss kauass ringi kolama jääge."
Vanaema viskas ukse vahelt: "Kos meil ikki minna on. Siin oleme elu ära elanud, siia tääb vähemalt surmgi järele tulla. Mini ilma müüda ulkma, siss arvab, et kassa näe, vanamutt akas kartma, juuksis iist ära!"
Onu hoiatas: "Ärge siss kauass ringi kolama jääge."
Vanaema viskas ukse vahelt: "Kos meil ikki minna on. Siin oleme elu ära elanud, siia tääb vähemalt surmgi järele tulla. Mini ilma müüda ulkma, siss arvab, et kassa näe, vanamutt akas kartma, juuksis iist ära!"
February 23, 2024
Ma olen niiiiiiiiiiii done selle raamatuga
May 11, 2022
Täitsa huvitav, aga vajab rahu ja aega, et täpsemini mõista. Minul oli Eha Aare tähtaeg ja üldse kohutavalt kiire kogu aeg. Vahepealsed Alliksaare luuleread ei valmistanud pettumust. Ilusad ja huvitavad laused nt:
"Maja valvasid lilled, vanaema uhkus"
"Kössitasin puu all ja vaatasin sinist kellukest rohu sees. See oli tuttav lahke olevus, ta oli meie toa tagant siia tulnud, et ma temast tuge saaksin"
"Kohe piiras mind sisse kuiv unine heinalõhn"
"See ait nägi välja nii, nagu ei suudaks teda lõhkuda ei sõda ei rahu"
"Pani mulle käe raskelt õlale ja ütles katkimurtud häälega"
"Maja valvasid lilled, vanaema uhkus"
"Kössitasin puu all ja vaatasin sinist kellukest rohu sees. See oli tuttav lahke olevus, ta oli meie toa tagant siia tulnud, et ma temast tuge saaksin"
"Kohe piiras mind sisse kuiv unine heinalõhn"
"See ait nägi välja nii, nagu ei suudaks teda lõhkuda ei sõda ei rahu"
"Pani mulle käe raskelt õlale ja ütles katkimurtud häälega"
February 26, 2016
Viivi Luikin 1985 kirjoittama Seitsemäs rauhan kevät kuvaa alle kouluikäisen pikkutytön näkökulmasta maaseutuyhteisössä elämää Neuvosto-Virossa.
Asutaan maaseudulla, ja perheeseen kuuluu äiti, isoäiti sekä eno. Isä piipahtaa muutaman kerran kotona, mutta muutoin hän joutuu toimimaan komennusmiehenä eri puolilla Viroa. Kirja kertoo pikkutytön näkökulmasta niin arkisia askareita kuin kun valtakunnan asioitakin, mm. Stalinin radiopuhe, josta tyttö ei mitään ymmärrä.
Muutamissa kohdin viitataan köyhyyteen, metsäveljiin ja kolhoosien mielivaltaan, mutta täytyy muistaa, että kirja lienee sensuroitu moneen otteeseen ennen sen julkaisua. Epävarmuus toimeentulosta ja köyhyys leimaavat pikkutytön elämää ja hänen suhtautumista lähipiiriinsä. Mm. naapurin Mairen ja Aimen kanssa leikitään talon viemistä, sillä maaseudun haja-asutusta on tarkoitus tiivistää ja siirtää asunnot kolhoosin alueelle.
Muutamissa kohdin kirjailija liikkuu eri aikatasoilla, esim. 1980-luvulla pohtiessaan, mitä haluasi kertoa ja mitä jättää pois tarinastaan.
Sanasto ja suomennos vaikuttavat onnistuneilta ja vievät lukijan menneiden vuosikymmenten maalaistunnelmaan, ja siten varmaan monella paluu omaan lapsuuteen onnistunee jollain tasolla. Sen sijaan sanaston suhteen voi olla vaikeuksia, sillä hellanteltut, ryysyrasselit, lehmähaat ja pärpättämiset voivat kuulostaa vierailta.
Teosta lukiessa tulee vähän samantapainen olo kuin Oscar Parlandin omissa muistelmissa, jossa pikku-Rikin matkassa kertojaminä palaa omaan lapsuuteensa, miksei vähän samaan tapaan kuin Sylvi Kekkosen Kotikaivollakin, tosin tässä kirjassa piipahtaminen nykyajassa jäänee enemmänkin metatekstiksi.
Asutaan maaseudulla, ja perheeseen kuuluu äiti, isoäiti sekä eno. Isä piipahtaa muutaman kerran kotona, mutta muutoin hän joutuu toimimaan komennusmiehenä eri puolilla Viroa. Kirja kertoo pikkutytön näkökulmasta niin arkisia askareita kuin kun valtakunnan asioitakin, mm. Stalinin radiopuhe, josta tyttö ei mitään ymmärrä.
Muutamissa kohdin viitataan köyhyyteen, metsäveljiin ja kolhoosien mielivaltaan, mutta täytyy muistaa, että kirja lienee sensuroitu moneen otteeseen ennen sen julkaisua. Epävarmuus toimeentulosta ja köyhyys leimaavat pikkutytön elämää ja hänen suhtautumista lähipiiriinsä. Mm. naapurin Mairen ja Aimen kanssa leikitään talon viemistä, sillä maaseudun haja-asutusta on tarkoitus tiivistää ja siirtää asunnot kolhoosin alueelle.
Muutamissa kohdin kirjailija liikkuu eri aikatasoilla, esim. 1980-luvulla pohtiessaan, mitä haluasi kertoa ja mitä jättää pois tarinastaan.
Sanasto ja suomennos vaikuttavat onnistuneilta ja vievät lukijan menneiden vuosikymmenten maalaistunnelmaan, ja siten varmaan monella paluu omaan lapsuuteen onnistunee jollain tasolla. Sen sijaan sanaston suhteen voi olla vaikeuksia, sillä hellanteltut, ryysyrasselit, lehmähaat ja pärpättämiset voivat kuulostaa vierailta.
Teosta lukiessa tulee vähän samantapainen olo kuin Oscar Parlandin omissa muistelmissa, jossa pikku-Rikin matkassa kertojaminä palaa omaan lapsuuteensa, miksei vähän samaan tapaan kuin Sylvi Kekkosen Kotikaivollakin, tosin tässä kirjassa piipahtaminen nykyajassa jäänee enemmänkin metatekstiksi.
May 10, 2014
Tätä kirjaa ei mielestäni voi lukea "silloin-tällöin", vaatii kunnon keskittymisen. Hyvä kuvaus neuvosto-Viron ensimmäisistä vuosista lapsen näkökulmasta siitä, millaista elämä oli kommunistivallan alla. Myös itsenäisen Viron aikoja kuvataan, mutta ei selkeästi - johtuu varmaankin kirjan kirjoitusajankohdasta 1980-luvusta, jolloin Viro oli vielä osa Neuvostoliittoa ja iso veli valvoi tarkasti kirjailijoita, ym.
October 9, 2021
"Seitsmes rahukevad" on sedalaadi raamat, et kui sa tahad lugemisest päriselt mõnu tunda, kui sa tahad nautida pilte, mida oskuslik sõnaseadmine sulle silme ette maalib, siis sa võtad selle raamatu ikka ja jälle kätte ja loed. Kui mina seda raamatut loen, siis on tegevuspaik alati minu vanaisa sünnikodu Raba talu, kus väiksena palju olime. Ma ei tea, kas kõigil on nii, aga kui raamatus on kirjeldatud taluelu, siis alati kerkib mul silme ette just see üks ja sama talu - rehielamu veidi mäe otsas ja suur laut kohe maja lähedal veidi allpool, lauda taga kanala ja köögiviljaaed ja kõige taga sünge mets oma kõrgete kuuskedega. Seepärast on see raamat ka kui killuke lapsepõlve oma õuest tuppa toodud värske pesu lõhnaga ja kevadel lume alt välja sulanud musta mullaga, kust lumikellukesed juba oma ninad välja pistnud. Oma lapsepõlve mälupildid said siit raamatust juurde mesitarud ja muid lisandeid, aga põhitegevuspaik on ikka seesama vana tuttav talu.
Raamatu peategelane, väike tüdruk, on üks uskumatult isepäine laps, kes toimetab omaette ja teeb pidevalt pahandust, sest tal lihtsalt juhtub. Lugedes mõtlesin, et see raamat on ka nagu meeldetuletus kunagisest vaesest sõjajärgsest elust - meeldetuletus selle kohta, kui hästi me täna elame. Kui ei mäleta või pole kogenud, kuidas kommi asemel oli lapse jaoks paljas suhkur nii ihaldusväärne, et pani suu vett jooksma ja magusa kättesaamiseks pahandust tegema, siis ei kujutaks ettegi, et nii vaene elu oli siinsamas meie koduses Eestis.
See raamat paneb mind aeg-ajalt ka valju häälega naerma, sest peategelane on vahel lihtsalt nii koomiline oma lapsearuga. Näiteks kui ta salaja näeb pealt sea tapmist, siis pärast tuppa hiilides ta küsib emalt, et kus see surnu siis on - iseenesest ju loogiline, aga mind ajas nii naerma see tapetud sea surnuks nimetamine.
Raamat on kirjutatud 80ndatel, aga mõni mõte selles oleks nagu täna kirjutatud. Näiteks: "Tänane maailm näib ikka enam sarnanevat mesipuuga, mille katus on saamahimust ja mõtlematusest pealt ära nihutatud, tagasi panemiseks ei jätku aga enam ei oskust ega jõudu ja surma külmus ähvardab tungida iga hetk pesaruumi sisse." (lk 178)
Lihtsalt nii hea.
Raamatu peategelane, väike tüdruk, on üks uskumatult isepäine laps, kes toimetab omaette ja teeb pidevalt pahandust, sest tal lihtsalt juhtub. Lugedes mõtlesin, et see raamat on ka nagu meeldetuletus kunagisest vaesest sõjajärgsest elust - meeldetuletus selle kohta, kui hästi me täna elame. Kui ei mäleta või pole kogenud, kuidas kommi asemel oli lapse jaoks paljas suhkur nii ihaldusväärne, et pani suu vett jooksma ja magusa kättesaamiseks pahandust tegema, siis ei kujutaks ettegi, et nii vaene elu oli siinsamas meie koduses Eestis.
See raamat paneb mind aeg-ajalt ka valju häälega naerma, sest peategelane on vahel lihtsalt nii koomiline oma lapsearuga. Näiteks kui ta salaja näeb pealt sea tapmist, siis pärast tuppa hiilides ta küsib emalt, et kus see surnu siis on - iseenesest ju loogiline, aga mind ajas nii naerma see tapetud sea surnuks nimetamine.
Raamat on kirjutatud 80ndatel, aga mõni mõte selles oleks nagu täna kirjutatud. Näiteks: "Tänane maailm näib ikka enam sarnanevat mesipuuga, mille katus on saamahimust ja mõtlematusest pealt ära nihutatud, tagasi panemiseks ei jätku aga enam ei oskust ega jõudu ja surma külmus ähvardab tungida iga hetk pesaruumi sisse." (lk 178)
Lihtsalt nii hea.
March 6, 2022
Kui hakkasin seda raamatut lugema, ei olnud mul õrna aimugi, milliseks käesolev kevad kujuneb. Tõsi, kevad ei ole veel käes, aga ka Viivi Luge raamatus toimub tegevus ajal vahetult enne toda seitsmendat rahukevadet.
Eks tegelikult ole neis kevadetes omajagu ühistki. Nii nagu 1950ndatel, on ka praegu (Eestis) rahuaeg. Ometi on inimesed ärevad ja viimasel nädalal on kõik paistnud justkui läbi mingi udu. Hirm, ebakindlus ja sügav arusaamatus on omased nii 1950ndatele kui ka 2020ndatele.
Ometi ei suutnud see raamat mind eriti kõnetada. Ajaliselt oleks võinud sobida just nagu rusikas silmaauku; samas võib-olla ihkangi praegu midagi kergemat ja lõbusamat. Kõnekeel ja kujundid olid suurepärased ja seetõttu ka lugemine väga nauditav, aga tegelastega samastuda või neile kaasa elada ma ei suutnud.
Eks tegelikult tuleb tunnistada, et mina-tegelane (väike autor ise) oli üsna ebameeldiv jõmpiskas.
Samast ajast räägib ka sama vana Leelo Tungla autobiograafiline "Seltsimees laps ja suured inimesed" - ning viimane meeldis mulle oluliselt rohkem.
Eks tegelikult ole neis kevadetes omajagu ühistki. Nii nagu 1950ndatel, on ka praegu (Eestis) rahuaeg. Ometi on inimesed ärevad ja viimasel nädalal on kõik paistnud justkui läbi mingi udu. Hirm, ebakindlus ja sügav arusaamatus on omased nii 1950ndatele kui ka 2020ndatele.
Ometi ei suutnud see raamat mind eriti kõnetada. Ajaliselt oleks võinud sobida just nagu rusikas silmaauku; samas võib-olla ihkangi praegu midagi kergemat ja lõbusamat. Kõnekeel ja kujundid olid suurepärased ja seetõttu ka lugemine väga nauditav, aga tegelastega samastuda või neile kaasa elada ma ei suutnud.
Eks tegelikult tuleb tunnistada, et mina-tegelane (väike autor ise) oli üsna ebameeldiv jõmpiskas.
Samast ajast räägib ka sama vana Leelo Tungla autobiograafiline "Seltsimees laps ja suured inimesed" - ning viimane meeldis mulle oluliselt rohkem.
Read
August 20, 2024Hea meel oli väljakutse raames taas üht oma lemmikraamatut lugeda. Kuna raamatu peategelane on mu enda emaga ühevanune, seostub raamatus kirjeldatu ka seikadega, mida tema oma lapsepõlvest rääkinud on.
Raamatu tegevus toimub 1950.-1951. aastal sõjajärgses Viljandimaa külas. Peategelane on umbes viieaastane tüdruk, kelle kaudu kirjanik annab edasi oma lapsepõlvemälestusi. Laps on nagu lapsed ikka, tegeleb oma mängude ja toimetustega, fantaseerib ja seisab silmitsi oma hirmudega. Ajastule iseloomulikult seonduvad need fantaasiad ja hirmud sageli sõja, küüditamise, kolhooside ja metsavendlusega. Teos on lüüriline ja karge. On ka teisi lapsi, kuid peamised karakterid on siiski tüdruku enda pereliikmed - vanaema, isa, ema, muud külaelanikud.
Raske on sellest raamatust tegelikult kirjutada, peamine lugemiselamus tulebki minu jaoks teose lüürilisest laadist ja ajastule iseloomulikest tundmustest. Seega tuleb ikka ise lugeda
Raamatu tegevus toimub 1950.-1951. aastal sõjajärgses Viljandimaa külas. Peategelane on umbes viieaastane tüdruk, kelle kaudu kirjanik annab edasi oma lapsepõlvemälestusi. Laps on nagu lapsed ikka, tegeleb oma mängude ja toimetustega, fantaseerib ja seisab silmitsi oma hirmudega. Ajastule iseloomulikult seonduvad need fantaasiad ja hirmud sageli sõja, küüditamise, kolhooside ja metsavendlusega. Teos on lüüriline ja karge. On ka teisi lapsi, kuid peamised karakterid on siiski tüdruku enda pereliikmed - vanaema, isa, ema, muud külaelanikud.
Raske on sellest raamatust tegelikult kirjutada, peamine lugemiselamus tulebki minu jaoks teose lüürilisest laadist ja ajastule iseloomulikest tundmustest. Seega tuleb ikka ise lugeda
December 11, 2024
Ilmselt ei olnud ma valmis seda raamatut lugema aastal, mil ta esimest korda ilmus - 1985. Aga nüüd oli selleks tõukeks nii lugemismäng Lugemise proovikivi kui ka Viivi Luige esinemised ajakirjanduses.
Ja ma sain täieliku elamuse. Kindlasti aitas elamusele kaasa mulgi keel, mida rääkis mo Viljandi Mamma ja mis selles raamatus minu lapsepõlve tagasi tõi. Ka tädipoja kõnepruugis on neid sõnu õnneks veel.
Sisuga saab tutvuda igaüks ise.
Sain kinnitust sõnale iiskann, mida suvel kasutan ."Isa jäi nukraks, aga soovitas siis uue lootusega: Aga võta iiskann kätte ja kasta kapsid!. Vat siss tuleb ilus pilt! Iiskannust veejoad jooksevad ja pluusenööbid sätendavad ja ümmerringi on suured kapsapääd!"
Raamatus on tähtsal kohal raamatukogu ja raamatukoguhoidja Ilves. Ta annab soovituse, et ärge loobuge raamatutest. (Lk 12 Joonas Hellermaa saatesõnad). Raamatukogu kohta kasutatakse väljendit - lugemistare. (lk 267-uus väljaanne)
Ja ma sain täieliku elamuse. Kindlasti aitas elamusele kaasa mulgi keel, mida rääkis mo Viljandi Mamma ja mis selles raamatus minu lapsepõlve tagasi tõi. Ka tädipoja kõnepruugis on neid sõnu õnneks veel.
Sisuga saab tutvuda igaüks ise.
Sain kinnitust sõnale iiskann, mida suvel kasutan ."Isa jäi nukraks, aga soovitas siis uue lootusega: Aga võta iiskann kätte ja kasta kapsid!. Vat siss tuleb ilus pilt! Iiskannust veejoad jooksevad ja pluusenööbid sätendavad ja ümmerringi on suured kapsapääd!"
Raamatus on tähtsal kohal raamatukogu ja raamatukoguhoidja Ilves. Ta annab soovituse, et ärge loobuge raamatutest. (Lk 12 Joonas Hellermaa saatesõnad). Raamatukogu kohta kasutatakse väljendit - lugemistare. (lk 267-uus väljaanne)
This entire review has been hidden because of spoilers.
May 12, 2024
romaan räägib 2. maailmasõjajärgsest elust eestis lapse silmade kaudu. kuidas lapsele on peremured nii kauged ja igavad. ta ei mõista päriselt seda viletsust, aga tal on sõjatrauma ja aeg-ajalt painavad teda need halvad mälestused ja tal on õige aimdus, et midagi hirmsat hakkab juhtuma.
vahel oli keeruline lugeda, sest otsekõne oli kirjutatud aktsendiga: "ee"-d olid kõnes "ii"-d, "e"-d ja "ea"-d olid "ää"-d, osasid tähti ei hääldatud välja, "ks"-id olid "ss"-id. palju oli juttu lapse elavast fantaasiast ja ta mängudest - kuidas ta end lõbustas kodus tihti pahandustega. tal oli vaja kontrolli elus, kus paljud asjad tunduvad hirmsad. raamat paneb mõtlema küll. lapsele on kõik nii lihtne ja peremured teda ei puuduta. lapselik elav fantaasia on lapsele tähtis, et oma olukorraga sellises maailmas hakkama saada. ilma selleta olekski alles jäänud ainult hirm maailma ees.
vahel oli keeruline lugeda, sest otsekõne oli kirjutatud aktsendiga: "ee"-d olid kõnes "ii"-d, "e"-d ja "ea"-d olid "ää"-d, osasid tähti ei hääldatud välja, "ks"-id olid "ss"-id. palju oli juttu lapse elavast fantaasiast ja ta mängudest - kuidas ta end lõbustas kodus tihti pahandustega. tal oli vaja kontrolli elus, kus paljud asjad tunduvad hirmsad. raamat paneb mõtlema küll. lapsele on kõik nii lihtne ja peremured teda ei puuduta. lapselik elav fantaasia on lapsele tähtis, et oma olukorraga sellises maailmas hakkama saada. ilma selleta olekski alles jäänud ainult hirm maailma ees.
January 1, 2020
I am a Bit torn in my review of this book. It was quite exhausting to read since the plot never really took off and I was always waiting for something to happen. So I was actually bored at times. Still, I continued reading because the language was quite beautiful, the descriptions of the landscape and certain circumscirptions were interesting. I learnt about life in 1950s Estland and the whole point of the Book is about a small, bored child - not a likeable
character - waiting for something to happen so I guess the book fulfills its ambition.
character - waiting for something to happen so I guess the book fulfills its ambition.
June 14, 2024
"Isa silmad särasid, ta näitas mulle kõige ilusamaid kohti, mida ta maa peal teadis ja ta uskus, et ma jätan nad meelde. Samasugust rohtu, võsa ja vett oli igal pool mujalgi, kuid isa usaldas neid lõplikult ainult siin. ... See oli münt, mida isa isegi mitme aastakümne tagant läbi ja lõhki tundis. Kõik teised mündid mujal maailmas kasvasid ainult selle üheainsa ja tõelise, Tuudaku ojamündi mälestuseks."
September 8, 2022
Ehkki seda väga kiidetakse, ei olnud ülemeeliku tüdruku mõttemaailma mul kuidagi põnev jälgida, olgugi, et see oli hästi kirja pandud. Küll oli huvitav vaadata murdekeelt, mis polnud küll Mulgi murre, vaid tugevate Mulgi mõjutustega Keskmurre. Kõik, mis on Viljandimaa, pole kohe Mulgi. Siinse murdekeele aluspõhi on kindlasti põhjaeesti keel (ä-harmoonia puudumine, on pro om).
June 16, 2024
Iseenesest tore raamat, aga minu jaoks liiga palju kirjeldamist. Puudu jäi kuidagi emotsionaalne pool ja selline kirjutamis stiil ei sobi mulle. Kohati venis ja üldiselt olgem ausad, ega seal midagi ei toimunud. Võib-olla ma ei mõista veel nii hästi seda ajastut, mida seal kirjeldati. Tore et lugesin ja veel parem, et see läbi on.
September 24, 2025
Mahtavan rikas suomennos! Mielenkiintoinen ajan ja lapsuuden kuva ja mieleenpainuva tunnelma, mutta aikatasojen sekoittaminen oli häiritsevän kömpelöä. Jäi myös vaivaamaan, miksi aikuinen päähenkilö niin hirveästi halveksi lapsuudenaikaista itseään, joka kuitenkin oli kaikessa itsekkyydessään ihan tavallinen pieni lapsi.
Displaying 1 - 30 of 47 reviews