Väliseesti kirjaniku Arved Viirlaiu (s 1922) romaan «Märgitud» jutustab eesti noormeeste traagilisest saatusest II maailmasõja keerises ja selle järellainetuses. Faktidele rajatud sündmustiku aluseks on Soome armees vabatahtlikena teeninud ja sinna elama jäänud sõjameeste deporteerimine N. Liitu 1947. a. Ainsana õnnestub pääseda romaani peategelasel Eigo Argetil, kes on Siberi teekonna kord juba Punaarmeesse mobiliseerituna läbi teinud. Ergo Argeti elukäigu kaudu tuuakse lugejani ka tööpataljoni ränkrasked päevad 1941.-42. a.
Arved Viirlaid (born April 11, 1922, in Padise, Harju County, Estonia) is an Estonian-Canadian writer.
Arved Viirlaid fought in the Estonian regiment in Finland during the Second World War, returning to Estonia in 1944. He escaped from Soviet-occupied Estonia, settling first in the United Kingdom, and then moving to Canada in 1953.
Viirlaid has published 9 novels and several collections of poetry. His first novel, Tormiaasta (The Year of Storms) was published in 1949. In 1952, he published Ristideta hauad (Graves Without Crosses), which has been translated from Estonian into seven other languages. The English translation appeared in 1972, with a preface by John Diefenbaker. His 1965 novel, Sadu jõkke (Rain for the River) has also been translated into English.
He was awarded the Order of the National Coat of Arms, 3rd Class, by the President of Estonia in 1997. The writer renounced the decoration.
Latviešu izdevuma grāmatas vāks ir vēl neizteiksmīgāks par šo - igauņu izdevumu. Un tomēr, lai gan tajā ir daži sarežģīti, vecmodīgi un patosa pilni dialogi, tomēr tajā atklāti interesanti, traģiski notikumi, kas skāra somus un igauņus līdzīgi kā pirms tam zviedrus un pamatā latviešus, kurus izdeva padomju savienībai. Attēlotie igauņu mobilizēto karavīru ceļi uz Sibīriju un Sibīrijā, bija citādi, nekā iepriekš lasīts. Visu laiku domāju - no šeit aprakstītā sanāktu labāka filma, nekā no tā Aušvicas tetovētāja. Ja gribas kaut ko par ziemu, karu un Sibīriju - ir un var.
Mul ei ole vanaisasid. Nad ei näinud oma laste kasvamist. Nad olid metsas ja nad tapeti. Kui ma lugesin Viirlaiu ”Ristideta haudasid”, oli kogu aeg tunne, et ma loen oma vanaisadest. Sest just nii nad seal ju elasid, seal metsas.
Selles raamatus räägib Viirlaid nende eesti meeste lugu, kes pärast sõda Soomes kinni võeti, et nad N. Liitu tagasi saata. Paralleelselt sellega ka Eesti meeste lugu sõja-aegsest Siberist. Mõlemad liinid on täis pisikesi üksikasju toonasest elust, nii et see olemine poeb endalegi naha vahele.
Väga soovitan Viirlaidu lugeda. Eriti siin ja eriti praegu ja eriti kui ei ole ühtegi ta raamatut veel lugenud. Minu puhul väga õigesse kohta läks ”Ristideta hauad”, mõnel teisel lugejal on see mõni teine. Sel aastal sai Viirlaid 101 - kas pole siis just õige aeg?