Suvi: Pildikesi noorpõlvest I ja II

Tales of Toots (Estonian: Tootsi lood) #2

by Oskar Luts

Teos esitab rea humoristlikke pilte lugejale enamalt jaolt juba «Kevadest» tuttavate, vahepeal täisealiseks saanud tegelaste elujuhtumustest.

Genres: Fiction, Audiobook, Classics

360 pages, Hardcover

First published January 1, 1918

Reviews

[Inese Okonova · Rating 4 out of 5]

Taisnību sakot, šī grāmatiņa "Pavasarim" klāt nestāv un četras zvaigznes ir mazliet avansēts vērtējums, bet tiem, kas lasījuši un pārdzīvojuši līdzi Paunveres pusaudžu dienām un nedienām, protams, būs grūti atturēties, nevēloties uzzināt, kas notiks ar Totsu, Arni, Tēli un visiem pārējiem jau pieaugušo kārtā.

P.S. Pašreizējais "Pavasara" iestudējums Dailē ir apburoši sirsnīgs un gaišs. Un (!) ļoti patika arī maniem gandrīz/un pusaudžiem (10 un 13 gadi).

[Елена Суббота · Rating 3 out of 5]

С одной стороны, это необязательное чтение - всё самое интересное о жизни эстонских парней осталось в "Весне". С другой, я так привязалась к героям повестей Лутса, что конечно же возьмусь и за следующую часть цикла.
Вообще, если б Лутс жил сейчас, то стопроцентно стал бы сценаристом. Он мастерски (реально не оторваться) умеет затягивать читателя в неспешную жизнь эстонской глубинки, изредка подкармливая какими-нибудь удивительными событиями в духе "Хм, это кто там с холма спускается?". Считаю, что это талант

[Natalia · Rating 3 out of 5]

Несколько прелестных моментов, но в целом слабее "Весны ", конечно.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Soovitan klassikat! Mõnusas audioformaadis kuulamiseks või õhulise fondiga uustrükis lugemiseks, mina kombineerisin neid kahte. Arvatavasti olen „Suve“ raamatuna üks kord enne lugenud ja huvitav oli kogeda, kuidas mulle järsku tuli meelde see aegruum, kuidas ja kus ma seda kunagi teismelisena tegin. Juba seepärast tasub vanu teoseid uuesti ette võtta, need on nagu mälusillad kusagile omaenda unustatud aegadesse.
Ja see Lutsu huumor! Raamatu esimene lõik annab võtme kätte. Ülesoole on saabunud kiri, mis kaua teel olnud ja palju kannatama pidanud, „otsekui oleks ta tulles mõne jaamavahe jalgsi pidanud kõmpima“.
Hoogne tekst, täis dialoogi, keel-põses õrna huumorit, siinseal mõned mõistatuslikuks jäävad kohad (kõige suurem mõistatus on muidugi see, et miks Toots ikkagi Venemaalt ära tuli. Läks siis tülli kellegagi, nagu ema kahtlustas? Mis salapärase tütarlapse fotot alguses mainitakse? Ja kas Tootsil päriselt ka mingi „ishias“ oli või polnud üldse midagi häda? Kas Tootsile meeldis Teele juba varem, teatud vihje tekstis on?... Kiirel olid muidugi juba aastaid plaanid paigas, aga siis läks Kiirel kiireks, kui Toots platsi ilmus...). Apteeker, va joodik, kes teisigi rõõmsalt täis jootis (peaasi, et aitas!). Ja üks äraunustatud hea stseen, juba seepärast tasuks raamat ette võtta: Ülesoode pere koer ja maailma vaatamine läbi tema pilgu... Ma tean, et raamatule on vahel ette heidetud hüplikku süžeed, aga minu meelest tuleks selpuhul vaadata uuesti alapealkirja. Lubatud on „pildikesi“ ja just neid meile antaksegi.
Tootsi-Kiire rivaliteet ja Teele kosimise lugu on muidugi kõigile teada pildikeste rida ja oma tuntud headuses seda kuulsust väärt. „Suve“ filmist on aga täielikult välja jäänud Tartu-liinid (ainult see lause on sees, et „Mida ma pean tegema, et teilt laenu saada, et üleüldse laenu saada?!“), tegelikult toimub Tartus päris palju. Näiteks Arno Tali liin, tema armumine salapärasesse Virvesse, aga veel enam väike Lesta, kellest on saanud kirjanik ja kes otsib endale kirjastajat. Mulle kui kirjanikule ja kirjastajale oli neid peatükke lugeda ühest küljest huvitav ja teisalt natuke depressiivne: oijah, mitte midagi pole paremaks läinud. Ilmselt kunagi nõuka-ajal oli olukord soodsam, aga nüüd on ju samamoodi, et kõige odavam oleks kirjutada lihtsalt iseenda rõõmuks ja raamatut kirjastades võib olla õnnelik, kui ots otsaga kokku tuled ja endale jäävad heal juhul näpud. Luts oli ise ka pidevas rahahädas, sai tagasilükkamiste ja isekirjastamise vitsu tunda, nii et võib öelda, et Lesta loo on ta kirjutanud valusalt autobiograafilist ainest kasutades.
Omamoodi postmodernistliku (kui nii võiks öelda, igatahes oma ajast eest oleva) tembu teeb Luts aga raamatu lõpus, kus tekib tegelane nimega Luts, selgub, et lausa Tootsi-Kiire ja teiste tegelaste koolivend Paunverest, kes on kirjutanud mälestuste-raamatu „Kevade“. Sellest kuuldes loodab Kiir Tootsi paika panna, aga selgub, et Teele ainult loeb ja lõkerdab... „Suve“ 2. osa lõppebki nii. „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...“
Kas Teelest-Tootsist tõesti paar saab, seda jäi omal ajal lugeja pikisilmi ootama (kuniks ilmus raamat „Tootsi pulm“, see on „Suve“ filmi lõpuossa pandud).
PS. Meenus ka üks muust stiilist pigem välja kukkuv ja igavavõitu peatükk, millel samas kultuurilooline väärtus. Nimelt viib Lesta Tootsi Tartus linna peale kultuuriga tutvuma: Vanemuise aeda ja toomkirikus asuvasse ülikooli raamatukokku. Toots saab imestada, kui palju raamatuid on olemas! Ta on tegude inimene ja selles osas väga asjalik. Just Toots on see, kes korraldab koolikaaslaste seas korjanduse, isegi Tõnissonilt saab raha kätte, ja annab Lestale võimaluse tema raamatu ilmutamiseks.

[Lauri Laanisto · Rating 5 out of 5]

Samamood nagu Tootsi pulma ja Äripäeva üle lugedes tabas mind Suvegi lugedes üllatus, et see raamat pole üldse selline, nagu ma veerand sajandit tagasi loetust mäletasin. Seal oli terve hulk pikki-pikki stseene, millest ma kohe üldse mitte midagi ei mäletanud. Nii kindlalt ei mäletanud, nagu tavaliselt siis, kui ma midagi lugenud/näinud pole. Kuigi ma suurem sentimentalismilemb ei ole, siis see sentiment suvest, noorusest, otsingutest - see tegi ikka seest soojaks küll. Ka mulle meeldib Lutsu kõnepruuk, mille kohta ma ei oskagi öelda, kuivõrd on see taotluslik või kunstlik, kuivõrd lihtsalt otse küla pealt maha kirjutatud. Kõik need laenu toimepanemised laenuvõtmise tähenduses jne. Ei midagi ülemäärast, ei midagi teksti defineerivat, kuid orgaaniliselt kogu sellesse maailma imehästi sobides. Ma kuulasin seda audioraamatuna ja näiteks pärast tööd läbi kevadise muda ja lopa koju kõndides - klõksti ja oled kusagil sootuks mujal. Võibolla oli see Hans Kaldoja süül, kes väga elavalt seda ette luges.

[Kärt · Rating 4 out of 5]

Minu arust on "Suvi" igati nauditav lugemine. Olles lugenud "Kevadet" nüüdseks kaks korda, koolis kohustusliku kirjandusena ja nüüd sissejuhatuseks ülejäänud Paunvere raamatute lugemiseks, siis enda arvamuse kohaselt võin öelda, et "Kevade" on koolilaste jaoks täielik piin. Milleks kohustada neid lugema üpriski igavat raamatut, kui sellele järgneb väga hästi kirjutatud teos "Suvi"? Lutsust, kui kirjanikust, saab palju meeldivama ülevaate just raamatut "Suvi" lugedes. Kui mina oleksin see tähtis nina, kes määrab kohustusliku kirjanduse teosed, siis mina tahaksin, et kõik vaatavad "Kevade" filmi ning lugemiseks jääks "Suvi". Kohustuslik kirjandus ei tohiks kaotada noortes huvi lugemise vastu. Ja kui kohustuslik kirjandus peaks tutvustama ajalooliselt ja meie kultuuris oluliste kirjanike töid, siis "Suvi" on selleks kindlasti õigem valik.
Mina olen rääkinud, keegi võiks nüüd ära teha :D

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Juba “Kevade” lugemisest mäletan, et Lutsu kirjutamismaneer on üsna konarlik - “Kevades” olid laused kohati lausa puised, kuid “Suves” on õnneks jutt veidi ladusam. “Suvi” on “muhe” lugemine, kuna tegelasi on kirjeldatud värvikalt ja dialoogid on naljakad, kuid stoori mõttes pean lugu pigem nõrgaks - fookus on ebaühtlane ja osad leheküljed on lausa igavad - näiteks pikk kirjeldus sellest, kuidas Toots avastab Tartut - arusaamatu, miks see üldse oluline on selles jutustuses. Lisaks on Luts kirjeldanud pikalt raamatu publitseerimise keerukusi, kuid on arusaamatu, mida see romaanile juurde annab. Seega raamatu lõpus on tunne, et “jah, sai lugeda mõningaid lõbusaid seiku Paunvere inimestest”, kuid mingit väga sügavat lugu või teemaarendust ei ole.

[Janiš · Rating 5 out of 5]

Luts on sellesse teosesse ilmselgelt palju sisse pannud ja seda on puhas rõõm lugeda. Samuti, kuradi Teele noh! See manipuleeriv mõrd. :) Absoluutselt suurepärane.

[Helerin · Rating 4 out of 5]

Kes oskas arvata, et Luts selline suslik on

[Tauno]

1. osa e-raamat: http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamate...

[Kristian-Joel · Rating 4 out of 5]

Lutsu kirjutamisstiil on nii kütkestav lihtsalt uskumatu.

Samuti Teele no ikka oskab mehi oma sõrme ümber mängima panna.